Three days on a slow cargo boat from Leticia to Iquitos / Kolm päeva kaubalaevaga Amazonase jõel

‘Here is the land which centuries have left unmarked. From the dawn of time it has remained green and bare and time has been estimated here by thousands of years. In the hourglass of our world even the centuries are just dust specks. […] And even then, the following years will change this place more than the previous eternity.’ This is how our second president Lennart Meri described Siberia in his travel book ‘Shipmates on the Green Ocean’. On a four storied cargo boat Maria Fernanda II, while travelling slowly up the Amazon river and lazily gazing over the impenetrable jungle, I suddenly realised that the same observation is true for this part of the world.

I clearly remember when on the first week of discovering South-America, a Dutch girl mentioned that it is possible to travel from Colombia to Peru on the Amazon river. A three-day ride on a slow cargo boat from Leticia to Iquitos, this sounded like an unforgettable adventure. I stored it somewhere in my memory so on the right time I would remember it. An opportunity to discover one of the few remaining truly wild places and spend time on the largest river in the world – this created such a strong image in my mind that it was difficult to forget. The stories that I heard and read later about awful living conditions, terrible food, dangerous passengers, and soul crushing boredom functioned as a challenge to prove the opposite.

Leticia, the southern-most city of Colombia was a threshold to the jungle for me and my friend Ants-Erik. Here, where the untamed nature has forcibly retreated from human activity, is the meeting spot of three countries. Tres Fronteras (three frontiers), simultaneously a part of Colombia, Brazil, and Peru. Leticia, Tabatinga, and Santa Rosa reflectively, hold on to their differences, but the constant flux of people, goods, and money creates an unusual symbiosis. Leticia and Tabatinga are next to each other. I would no be surprised if first time travellers there would consider them the same city. However, speeding over the border with your rickshaw the difference is noticeable immediately. The names and language on the streets change, Spanish is substituted with Portuguese. When paying for things or services you have to use reals. If you don’t have the local currency, then you can still pay in pesos or soles. It is advisable to do some quick calculations not to get ripped off by the locals too much. But at the same time, you can make it all up later. Go to the exchange point and depending on the day the rate can be in your favor. Avoid the early mornings or late afternoons when local people go to change their cash, because the rates are a bit higher.

Hall ilm Tabatingas
The streets of Tabatinga / Tabatinga tänavad

Opposite Leticia and Tabatinga, on the other side of the river sits Santa Rosa. This one street village feels like a strange counterpart for hectic Brazil and Colombia. Here you can see typical Amazonian houses, constructed from the material found in the forest and raised several meters above the ground. In Santa Rosa there are couple of restaurants, dozen houses and a migration office where you can get your entry stamp. Within half an hour you can visit all three countries and you won’t be bothered about your documents. These you have to sort out before getting on the ship. Although we got everything done in Leticia airport and Santa Rosa migration office, there is also a possibility to visit a small shack in the middle of Amazon river. Between Leticia and Santa Rosa is a tiny hut where you can get stamps for both countries. People here do not seem to turn too much attention how the government offices look like. Here you have more pressing problems than appearances, like drug or exotic animal trafficking.

The preparations took couple of days. First of all, we had to get some hammocks, because the cabins were expensive, dark, stuffed, and full of roaches. In my mind I had pictured that we were going to sleep in hammocks on the top deck anyway. Enjoying beautiful vistas and soft wind that exiled jungle heat. Additionally, we had to buy food and water. We knew that on the boat the water was undrinkable, because it came from the river and although we were supposed to get three meals per day, we expected that for 70 soles (19 euros) for a ticket, the food is not going to be of high quality and there is not going to be much of it. So we stocked up on cans, dry food, fresh fruit, and two bottles of rum that were supposed to keep the cool jungle nights at bay and make it easier to meet the locals. In Leticia we were joined by a friendly and smiling German Jan-Kai. The more, the merrier.

The long-awaited day was finally here. Full backpacks ready and water canisters in the hand, we set out from Leticia towards Santa Rosa on a small wooden canoe. We did not have any problems crossing the river before but this time it was a different story. As soon as we stepped on the canoe and set our gear down, the boat started leaking. It’s not a big problem in itself, since most of the boats here had seen better days and really needed a fixing hand. However, half way over the river the driver realised that there was more water coming in than he could chug out with his small bucket. After a short discussion he asked us to change out positions to distribute the weight better. As soon as we stood up, we realised that there is a bigger chance to end up in the river with all our stuff. We insisted that he would squeeze everything out of the tiny engine and hoped that we will get to the cargo boat before our canoe ends up in the depths of Amazon river. Getting there dry was already out of the question.

Maria Fernanda II vöör
Maria Fernanda II

Maria Fernanda II was the glory of Amazon river several decades ago, but now there remained just a sad shadow of its former self. Unhealthy looking rust spots were peeking out under the peeling grey paint and the coverless window holes on the side gave the vessel a monstrous skeletal look. But the colourful name and words of greeting painted on the front of the ship with a smiling captain who rocked a massive belly as proper for any self-respecting chief dissolved our first concerns. With sun shining down we climbed the narrow stairs to the top deck and made ourselves comfortable in the back corner. The floor was covered with a thin plastic tarp that was supposed to protect us from the sun and the rain. Lower floors were more spacious but at the same time the windows let only a small amount of light through. There was no wind here as well, so we guessed that during the hot days lower floors will be very stuffy.

Hammocks up and overboiled rice with chicken in the belly we had nothing else to do than to wait for the departure. The lowest deck was slowly filling up with different cargo. Next to the large vegetable nets grew cement bag towers, in the middle of the floor there were columns of beer crates that were surrounded by heavy machinery, wood, cattle, and everything that is needed to survive in the jungle. All the floors above were occupied by the passengers.

People have managed to turn even the furthest parts of Amazon rainforest into homes. During three days of travel over several hundred people came and went between smaller villages up and down the river. All of them were surprised and amused by the three gringos in the corner of the top deck. For our surprise, there were not that many people on the same deck with us on the first night. One elderly man staying there was called Juan. He used to be a poacher and his speciality was exotic jungle animals. He gave that life up many years ago and was now working as a fisherman and transporting aquarium cleaning fish from Leticia to Iquitos. This was a safer job and had a steadier income than hiding jaguars or monkeys on small planes.

Darkness flowed over the forest and the river. Suddenly a great jolt went through the boat signalling that the engines had been turned on. The water behind the boat turned white and foamy, our departure from the coast was accompanied by a loud air horn. The first night was wild. Without realizing it at that moment, we had ended up in the middle of three tropic thunder storms. I was woken up by lightning that was striking every couple of seconds all around us. The storm filled our whole world. The sound of heavy raindrops against the ship and the tarp combined with thunder, the noise was deafening. After every lightning strike the world was divided into two: a blindingly bright sky and tar black forest that were separated by a jagged treeline. Without realizing it during the day, we had chosen a perfect spot where to hang our hammocks. It was the only place without any holes in the tarp. Everyone else was running around the whole night trying to find a drier spot.

Nagu silgud karbis
Lower floors / Alumised korrused

The life aboard started early, before the sunrise. We had ceremonially slept through our first stop. When we woke up the boat was already on its way again. The cargo was carried to the land and the new brought on board quickly. Next to the smaller villages, where the boat did not land, there people had to get into a motorboat tied to the big ship and that was taking them to the shore. The first time we stepped off Maria Fernanda was in Chimbote. This small mud street village was very similar to all the other ones that we came across. Small and big houses were raised or had a construction for floating underneath them. During the rainy or flooding season the river raises more than 8 metres and everything gets swept underneath it. This is the time when only mode of transportation is canoes. Life in the village looked simple. We were followed by children, dodging chickens, and cheerful ladies were shouting after us that we should definitely get something on the road from their store. Men were playing dominoes and smoking strong jungle tobacco. When we got back on the boat, we discovered that there were several armed army guys next to our things. The intimidating look and alarming feeling disappeared with a welcoming smile. It was just a passport control. After checking our documents and asking some questions about Estonia, they wished us happy travels and went their way.

The days were truly tropical: hot and humid. The cool wind blowing through the fourth floor brought some relief, but sometimes the heat was so bludgeoning that we were just lying in our hammocks for hours. The river that was several kilometers wide in some places flowed on lazily. However, eroded shores, trees that fell in the river, and more than ten meter tall trunks that floated by us told the story of Amazons hidden strength. The best view over the surrounding area was from the top of captain’s bridge. In the beginning, the plan was to sneak on top of it, but after a short discussion we opted to ask permission. Captain said that of course we can go, but we just have to be careful not to fall down. An honest request that expects person to be responsible for themselves and something that I feel has been lost in our overprotective society. From the top of the boat, the vista was incredible. The land floated silently past us and next to us towered green walls. Some of the trees were over twenty meters and housed many jungle animals. We just spotted couple of birds and several monkeys. I briefly spotted a small caiman before it dived into the depths of the river after being scared by the noise of the engines. Wildlife and being close to the shore brought other people on the deck as well. The is something calming and uniting in the wild and majestic landscapes. When the boat reached the next village we were lucky enough to see two river dolphins catching fish and swimming around us.

Roheline sein
The green wall / Roheline sein

The rest of the day was filled with various activities. Sleeping in hammocks, playing cards, reading books, writing, socializing with locals, and exploring villages with difficult names. The evenings passed with a rum bottle. When on the first night there were just couple of people with us on the top deck, then second night was different. During the day the place had gradually filled up and now there were over fifty people here. Someone had taken a flat screen TV with them and most of the people were watching 2004 movie Troy. Next to us was a young couple. Looking at the way their parents were talking while the youngsters were fooling around in the hammock, we presumed that they had just gotten married or were about to very soon. The boat was so full that some people did not have room to set up their hammocks, so they had to sleep on the cold metal floor.

The beginning of the second night was clear. The crescent moon and bright Jupiter next to it lighted our way. The moment when all the lights on the boat were turned off and there was not artificial light around us for hundreds of kilometers, the sky lit up. Above our heads Milky Way was shining bright and with its countless stars reflected the number of animals in the jungle that were letting themselves be heard and filling the night silence with fantastic and unfamiliar sounds. In the distance lightning started flashing again and we were sure that the beauty of the night will not last and soon we will be engulfed in the storm again.

Fortunately, everyone remained dry. The third day started by someone shoving a sandwich in my face in hopes that I will wake up because of the smell. I did. But the food onboard was mediocre to say the least. All the meals consisted of chicken, rice, beans, and platanos. The food went down with couple of bites and we were very glad that we packed some food with us. There was a small shop on the boat as well. There you could get some cold drinks and sweets. As I was passing the kitchen I remembered a saying: “The best tasting food is the one you don’t see how it’s made.” The kitchen looked crazy, all the sanitary and hygienic precautions were non-existent, but hey we were in the middle of Amazon. There was no one to complain to and no one cares.

Laeva köök
Kitchen life / Köögivärki

Nobody also gave a damn about the trash and where it goes. This was one of the saddest aspects of Amazon river, how dirty it was. All the trash that was created was just chucked overboard. The bin might have been next to the person, but it might have been invisible. Plastic bottles, single use plastics, wrapping paper, organic trash, everything ended up in the river. One of the saddest sights was the dolphins who were fishing and then someone throwing several nearly empty washing powder bags in the river. After that a worker emptied the whole trash bin overboard. Juan did some explaining. There is no education or information here about this type of harmful behavior. There is no information about pollution and its impact on wildlife or nature. Children see their parents doing it and they act the same. Trash is not sorted here and the environmental control not the government reach so deep in the jungle. In addition, it is difficult to think about environmental issues when you have more pressing problems, like how to find a job or support your family.

As we were approaching Iquitos and packing our things, we felt the wind rise and saw the gathering clouds. The sky turned dark blue around the horizon. The roof flapped in the wind and the idea of getting to Iquitos before rain disappeared. In the harbor it was already pouring down. As the boat pulled closer to the shore we found out to our surprise that there were no free spaces left. So, the captain had to put all of his skills into use. And he did. As a maestro conducting, he maneuvered the boat between two ships and pressed them aside with the nose of the boat. Several dents later we touched the shore and stepped to the ground. We were greeted by a lot of rickshaw drivers, epic downpour, low lights, and strong scents. We had arrived to Iquitos.

Amazon rain forest is really in the middle of a flux of change. The green body that has stayed unchanged for millennia must in next years find a way to adapt to change and survive. The protection of this precious environment is not only the responsibility of the people living there, but on us all, even on the other side of the world.

On the way home / Koduteel


„Siin on maa, millele sajandid pole jätnud jälgi. Ajaloo koidikust saadik oli ta roheline ja tühi ning aega on siin arvestatud tuhandete aastate kaupa. […] Maailma liivakellas on sajandidki tolmukübemed. Ja ometi muutuvad lähemad aastad seda kanti rohkem kui kogu eelnev igavik.“ Nii kirjeldas Lennart Meri Siberi taigat reisiloos „Laevapoisid rohelisel ookeanil“. Nelja korruselise kaubalaeva Maria Fernanda II pardal mööda Amazonase jõge ülesvoolu sõites ja ümbritsevat läbimatut džunglit laisalt jälgides tabasin ennast mõttelt, et sarnane tähelepanek on täpne ka selle maailmajao kohta.

Mäletan selgelt, esimesel nädalal Lõuna-Ameerikat avastades mainis üks hollandlanna, et Columbiast Peruusse saab ka mööda Amazonase jõge. Kolmepäevane sõit kaubalaeval Leticiast (Kolumbia) Iquitosesse (Peruu) kõlas nagu unustamatu seiklus. Märkisin selle mälusoppi üles, kuniks tuleb õige aeg see meelde tuletada. Unistus avastada ühte vähest tõeliselt metsikut keskkonda ning lüüa surnuks aega maailma veerohkemal jõel kutsus esile liiga tugeva kujutuspildi, et sellisest võimalusest lahti lasta. Hiljem kuuldud kohutavad lood laeva elamistingimustest, söögist, ohtlikest reisijatest ning rusuvast igavusest osutusid väljakutseks vastupidist tõestada.

Amazonase jõe suurus on peadpööritav
Amazon river / Amazoni jõgi

Leticia, Kolumbia lõunapoolseim linn oli minu ja sõbra Ants-Eriku jaoks kui lävi maailma suurimasse vihmametsa. Siin, kus taltsutamata loodus on taandunud inimtegevuse ees kohtuvad kolm riiki. Tres Fronteras (kolm piiri) on Kolumbia, Brasiilia ja Peruu kohtumispunkt. Leticia, Tabatinga ja Santa Rosa hoiavad kinni oma eripäradest, kuid inimeste, kauba ja raha vool loob ebatavalise sümbioosi. Leticia ja Tabatinga asuvad üksteise kõrval ning neid võiks ekslikult pidada üheks linnaks. Kihutades rikšaga (siin nimetatakse neid motocarrodeks) üle piiri on erinevus aga kohe selge. Leticiast tulles asendub tänavapildis loetav hispaania keel portugali keelega ja hiljem turul makstes tuleb kasutada reaale. Kui kohalik raha puudub, võib maksta Kolumbia pesodes või Peruu solides. Peas tuleb teha kiired arvutused, et hindadega tünga ei tehtaks. Samas võib kaotatud raha hiljem vahetuspunktis tagasi teha. Olenevalt päevast ja kellaajast on kursid kolme valuuta vahel madalamad või kõrgemad. Tavaliselt tuleb tööpäeva alguses ja lõpus maksta natuke rohkem, sest siis vahetavad ka kohalikud päeva peale kogutud raha õigeks.

Leticia ja Tabatinga vastaskaldal asub Santa Rosa. See ühetänavaline küla mõjub hektilisele Brasiilia ja Kolumbia poolele kui kummaline vastand. Siin on vaid paar palkidele ehitatud maja, üksikud restoranid ja piirivalveameti kontor, kust saab passi Peruu templi. Poole tunni jooksul on võimalik kõik kolm riiki läbi sõita ning vahepeal ei taha keegi dokumente kontrollida. Need tuleb enne laevale asumist korda seada. Olgugi, et saime kõik lennujaamas ning piirivalve-kontoris joonde aetud, on tegelikult keset Amazonase jõge Leticia ja Santa Rosa vahel ka väike hütt, kus on võimalik mõlema riigi templid passi lüüa. Argielu ning piiriületamise puhul on siin suuremaid probleeme kui kontori välimus ja asukoht. Näiteks eksootiliste loomade või narkootikumide smuugeldamine.

Valmistusime sõiduks paar päeva. Enne laevale asumist tuli soetada võrkkiiged, sest kajutid olid kallid, pimedad, umbsed ja prussakatest pungil. Vaimusilmas oli nagunii plaan magada laeva ülemisel korrusel, kus avatud laevatekk pakkus vaadet ümbritsevale ning pehme tuul pagendas džunglikuumuse. Lisaks tuli varuda joogivett ning toitu. Laeval oli vesi joogiks kõlbmatu, sest see tuli otse jõest. Olgugi, et meile oli ette nähtud kolm toidukorda päevas, siis eeldasime, et 70 soli (pileti hind, umbes 19 eurot) eest ei ole toit kõige kvaliteetsem ja seda pole väga palju. Lisaks konservidele, kuivainetele ja värsketele puuviljadele soetasime ka paar väikest pudelit rummi. Need pidid soojendama jahedaid õhtuid ning lihtsustama võimaluse korral ka kohalikega tutvumist. Leticias liitus meie seltskonnaga ka saksa noormees Jan-Kai. Mida rohkem, seda lõbusam.

Off the ship / Maaleminek

Kauaoodatud päev oli lõpuks kohal. Seljakotid pungil ja veekanistrid näpus asusime Leticiast puust kanuuga üle Amazonase Santa Rosa poole teele. Kui eelnevalt polnud jõe ületamisega probleeme, siis oli seekord lugu teine. Kohe kui varustusega kanuusse astusime hakkas see erinevatest kohtadest lekkima. Iseenesest polnud see veel suur probleem. Enamik veetaksosid olid näinud paremaid päevi ning vajasid hädasti parandavat kätt. Poolel teel üle jõe sai juht aru, et sissetulev vee hulk on suurem kui ta oma väikese ämbriga paadist välja jõuab kühveldada. Kiire arutelu tagajärjel tahtis ta meie kohad ümber vahetada, aga kohe kui püsti tõusime mõistsime, et kanuus liikudes on meil suurem tõenäosus kõikide oma asjadega jões lõpetada. Palusime juhil mootorist viimanegi välja pigistada ning lootsime, et jõuame kohale enne kui paat päris vee alla vajub. Kuivast kohalejõudmisest polnud enam mõtet rääkida.

Maria Fernanda II oli mitukümmend aastat tagasi Amazoni uhkuseks, kuid nüüd oli temast alles vaid nukker vare. Kooruva halli värvikihi alt piilusid roosteplekid, külgedel asuvad katmata aknaaugud andsid laevale tundmatu koletisliku luukere välimuse. Laevaninale kirevalt värvitud nimetus ning tervitussõnad, õigele merekarule kohaselt suure kõhuga sõbralik kapten, ning päikesepaisteline ilm lahutas korraks tekkinud kartuse. Lootust ja indu täis, kobisime mööda kitsaid treppe neljandale korrusele ja hõivasime teki tagumise nurga. Ülemist korrust kattis õhuke roheline plastikkate, mis pidi kaitsma vihma eest, kuid mida oli võimalik päeva ajal üles kerida. Alumised korrused tundusid ruumirohkemad, kuid kitsad aknad lasid vaid kadedat valgust läbi. Eeldasime, et palava ilma ja hulga inimestega muutub korrus väga umbseks.

Võrkkiiged üleval ning ülekeedetud riis koos praekanaga kõhus, ei jäänud meil muud üle kui oodata väljumist. Laeva esimene korrus täitus tasapisi erineva kaubaga. Juurvilja-võrkude kõrvale tekkisid tsemendikottide virnad, teki keskel kõrgusid õllekastid, mida ümbritsesid rasketehnika, puit, lihaloomad ja muu džunglis eluks vajalik. Ülemised korrused hõivati reisijate poolt.

Sunset over the Amazon / Amazonase päikseloojang 

Inimesed on jõudnud ka Amazonase jõe kauged rajoonid koduseks muuta. Kolme päeva jooksul sõelus laeva ja erinevate külade vahelt sadu inimesi ja kõigile pakkus hämmingut ja nalja kolm gringot ülemise korruse tagumises nurgas. Oma suureks üllatuseks oli esimesel õhtul meie korrusel vaid paar inimest. Üheks osutus endine salakaubavedaja Juan, kelle eriala oli eksootilised džungliloomad. Nüüd teenis ta elatist kalamehena ning vedas tillukesi akvaariume puhastavaid kalu Leticiast Iquitosesse. See olevat ohutum ning kindlam sissetuleku allikas kui jaaguari või ahvide peitmine väikestesse lennukitesse.

Pimedus vajus vaikselt üle metsa. Äkitselt läbis laevakere tugev värin. Mootorid rügasid tööd teha, kaldast äratõuget saatis pidulik udupasuna hüüd. Esimene öö oli metsik. Etteaimamatult olime sattunud kolme tormi keskele. Paduvihm täitis kogu meie maailma, tugevad piisad vitsutasid laevaseinu ning kilet peade kohal. Iga tosina sekundi tagant lõi välk kuhugile kõrvale ning silmapilguks oli maailm jaotatud kaheks: pimestavalt valge taevas ja tõrvjalt must mets, mida eraldas saagjas latvade piir. Olime juhuslikult valinud ainukese koha, mille kattes polnud auke. Meie kõrval olevad reisijad rahmeldasid öö otsa ringi ning otsisid kuivemat magamiskohta.

Elu pardal algas vara, enne päikesetõusu. Olime esimese peatuse pidulikult maha maganud. Kaup laaditi kiirelt maha ja uus toodi sama ruttu peale. Väiksemate külade ääres läksid inimesed laeva külge kinnitatud mootorpaati, mis viis nad kaldale. Esimest korda astusime laevalt maha Chimbotes. See väike mudatänavatega Amazonase küla sarnanes kõikide järgnevate peatuskohtadega. Kaldaäärsed majad seisid vaiade peal, sest suurvee ajal tõusis jõgi, uskudes kohalike juttu, üle kaheksa meetri. Majade vahel oli siis võimalik sõita vaid paatidega. Külaelu tundus lihtne, meid jälitasid lapsed ja rõõmsad memmed hõikasid järele, et me just nende poekesest midagi head kaasa haaraks. Mehed mängisid doominot ja suitsetasid kanget džungli tubakat. Tagasi laevale jõudnud avastasime, et meie asjade juures seisavad relvastatud sõjaväelased. Kurjakuulutav välimus lahtus tervitava naeratusega. See oli vaid passikontroll. Dokumente nähes uuriti, kus Eesti üldse asub ning sooviti siis head reisi.

Chimbote tänavad
The streets of Chimbote / Chimbote tänavad

Päevad olid palavad. Neljandal korrusel puhuv tuul tõi väheke kergendust, kuid vahetevahel oli kuumus nii rusuv, et surus meid tundideks võrkkiikedesse. Kohati mitme kilomeetri laiune pruun Amazonas voolas laisalt edasi. Kaldaid ääristavad ja osaliselt vette vajunud surnud puud, ning mööda hulpivad kümnemeetrised tüved kõnelesid aga jõe varjatud jõust. Kõige parem oli ümbritsevat jälgida kaptenisilla katuselt. Esialgne plaani oli sinna peale hiilida, kuid lõpuks otsustasime siiski kaptenilt luba küsida. Tema vastus oli lihtne: „Ikka võite minna, lihtsalt ärge alla kukkuge.“ Aus palve, mis eeldab, et inimene vastutab enda eest ise, ja mis on meie vahest liiga ettevaatlikus ühiskonnas kaduma läinud. Laeva ülemiselt osalt avanes vapustav vaade. Kaldad libisesid hääletult mööda, meie kõrval kõrgus roheline sein. Metsa jälgides nägime mitmeid linde ning paari ahvi. Korraks silmasin isegi kaimanit, enne kui laevamüra ta sügavustesse ehmatas. Metsaelu tõi ka teised pardal-olijad reelingute äärde. Looduse majesteetlikkuses on midagi ühendavat ja rahustavat. Ühe küla sadamas lõbustasid meid ka kaks delfiini, kelle lõunasöögi-jahile olime peale sattunud.

Ülejäänud tunnid täitsime erinevate tegevustega. Magasime võrkkiikedes, mängisime kaarte, lugesime raamatut, kirjutasime, vestlesime kohalikega ning külastasime keeruliste nimedega asulaid. Õhtud möödusid rummipudelit jagades. Esimesel õhtul oli meil vaid paar naabrit. Päevapikku oli laev täitunud ja nüüd oli tekil üle viiekümne inimese. Keegi oli kaasa võtnud teleka ning enamik inimesi vaatas huviga 2004 aasta filmi „Trooja“. Meie kõrvale oli ennast seadnud noorpaar. Jälgides nende perekonna rõõmsaid nägusid ja juttu ajal kui nad pikalt võrkkiiges askeldasid, järeldasime, et nad on just abiellunud või seda kohe tegemas. Laev oli rahvast nii pungil, et kõigile ei jätkunud võrkkiikede jaoks ruumi ning paljud heitsid lihtsalt külmale metallpõrandale magama.

Time to rest and enjoy the view / Puhkehetk

Teine öö oli selge. Sirpjas kuu näitas teed ning tema kõrval helkis selgelt Jupiter. Hetkel kui laeval lülitati välja tuled ja sadade kilomeetrite ümbruses polnud ühtki tehisliku valguse allikat, lahvatasid taevalaotuses ellu lugematud tähed. Peakohal säras Linnutee ning peegeldas oma tähtede rohkusega vihmametsas pesitsevate elusolendite hulka, kes omakorda täitsid sünkpimeda selva valju kakofooniaga. Taamal välkus tormivalgus ning olime kindlad, et vaatamata hetkelisele ilule ootab meid taaskord märg öö.

Õnneks jäid kõik kuivaks ja kolmanda päeva hommik algas sellega, et mulle suruti võisai nina ette ja loodeti, et ärkan lõhna peale üles. Toit laeval oli üsna kesine. Kõik toidukorrad koosnesid kanast, riisist, ubadest ning jahubanaanist. Söök läks alla paari ampsuga ning meil oli hea meel Leticiast kaasa pakitud toidu üle. Laeval oli ka tagasihoidlik pood, mis pakkus külma karastusjooki ning paari erisorti šokolaadi ja vahvlit. Köögist mööda kõndides tuli meelde vana ütlus, et kõige paremini maitseb toit, mille valmistamist sa ei näe. Igasugused sanitaar- ja tervisereeglid puudusid, aga kaubalaeval keset Amazoni džunglit oli patt hädaldada – nagunii kedagi ei huvitanud.

Kedagi ei huvitanud ka praht ja kuhu see käis. Kõige kurvem Amazonase jõe puhul on see, kui must ta tegelikult on. Kogu prügi, mis laevas tekkis lendas kohe aknast välja. Prügikast võis olla reisija kõrval, see oli ikka tema jaoks nähtamatu. Plastikpudelid, ühekordsed nõud, pakendid, orgaaniline prügi, kõik lõpetas jões. Samal ajal kui delfiinid oma kala taga ajasid, maandusid nende kõrval mitu tühja pesupulbri-kotti, laevatöötaja tühjendas prügikasti üle parda. Juan seletas, et siin puudub teave ja haridus antud käitumise kahjulikkusest. Lapsed näevad oma vanemaid seda tegemas ja teevad järgi. Prügi ei sorteerita ning keskkonna kontroll ja valitsuse silm ei ulatu nii kaugele. Lisaks on keeruline mõelda keskkonnahoiule kui  samaaegselt painab tööpuudus ning kuidas perekonda üleval pidada.

Iquitosele lähenedes ja elamist kokku pakkides täheldasime, et tuul oli tõusmas. Horisondi kohal tõmbus taevas sinakas halliks ning vesi muutus piimakohvi pruuniks. Katus laperdas tuule käes ja lootus kuivana Iquitosesse jõuda lahtus uduna. Vihma rabistas vihaselt ning muserdav pimedus pressis peale. Sadamas olid kõik randumiskohad hõivatud ning kapten pidi oma oskused käiku laskma. Meistrile omaselt manööverdas ta ennast kahe laeva vahele ning pressis nad laevaninaga eemale. Paar mõlki hiljem puutus laev mudast kallast ja võisime maale astuda. Meid tervitas suur hulk rikša juhte, paduvihm, tänavale voolav valgus ja vänged lõhnad.

Storm over Iquitos / Torm Iquitose kohal

Amazonas on tõesti murrangute keerises. Roheline looduskeha, mis on tuhandeid aastaid püsinud muutumatuna peab lähemate aastate jooksul leidma viisi, kuidas pöördeajaga kaasa liikuda ja ellu jääda. Keskkonna kaitsmise kohustus püsib ka meil, teisel pool maailma.


Discovering Ciudad Perdida, the lost treasure of Taironas / Kadunud Linna jälgedes, Taironade peidetud aare

Bright rays of light slice out from behind the mountains. The air still hangs heavy and humid from last nights rain. The rising mist from the jungle possesses an ether like glow and as it fades towards the sky one of Colombia’s hidden treasures is unveiled in front of me – The Lost City of Tairona also known as Ciudad Perdida.  In North Colombia, deep in Sierra Nevada mountains towers an abandoned city that is half a millennium older than Machu Picchu, the most famous ancient city in South America.

Getting to Ciudad Perdida was a challenge. The four-day trek is by no means easy. It is around 50 kilometers long and the narrow muddy footpath runs up and down mountainsides, alongside steep canyons, and through unpredictable Buritaca river. However, it offers some unforgettable views over jungle covered mountains and glimpses into the life of indigenous people.

El Mamey, a small village just a couple of kilometers from Caribbean Sea, acts as a threshold to jungle. This small village is packed with tourists, guides, sticker covered jeeps, and small horses who haul endless amounts of gas, food, camping equipment, and building materials up the mountains. Tourism is the lifeblood of El Mamey, without the Lost City, it would be just another small and unknown village in Colombia. For me and my two friends, Collin and Guy, whom I met while volunteering in El Rio, El Mamey was the first stop of the journey. Here we met our group, 12 people form all over the world, and our guide Sergio. He had worked as a guide for more than ten years, but his seemingly endless knowledge came from tales told by his father, experience living in the area, and working as an archaeologist as well.

Valmistumine ülesmäkke minekuks
Caravan / Karavan

While we were having lunch and people watching it was immediately clear who was coming back from the trek and who is about to go. We were fresh, energetic with flash in our eyes, but others were tired, sweaty, dirty but the flash had not diminished or disappeared. When we left El Mamey, a group passed us and one could hear someone say: “They have no idea what awaits them.” I bet even the person who said it, could not really expect what we went through by the end of this trip.

Four-hour hike to Casa Adam, which was our stop for the first night, crossed through verdant farmers lands. Most of the vegetation in this area was cut down long time ago to make room for marijuana and coca plantations. After the government operation where ridiculous amount of chemicals was sprayed over the crops, these lands are now farmed for bananas and used as pasture for cattle. I remember the heat. Scorching tropical sun was high in the sky and the bright light reflecting from the ground made me squint my eyes. My mouth was dry and walking uphill was more tiring than I expected. After the first hour I felt like I had sweated out all the liquid I had in my body. Fortunately, there were several rest stops – wooden huts hammered out form any leftover construction material offered short respite with different drinks for sell and fresh locally grown fruit to quench my thirst.

We were only 140 meters above sea level and the Lost City was around 1000 meters higher. Even though we were not that high, my body was still under constant pressure from walking steep sections one after another. Orange-yellowish clay path made me glad that it was not raining and my footing was stable. The few times I raised my gaze I could see that we were surrounded by slopes that barely had any vegetation on them. The jagged horizon was clearly visible and the gathering clouds above it gave the vista a beautiful contrast.

Suddenly the road dropped and we could hear the sound of flowing water in the bottom. A spectacularly coloured valley opened up in front of us. The towering green wall rose from the other side. Next to a small brown hued stream were scattered tin roofed houses and growing between those scarlet red flowers. Blue sky concluded the picturesque view perfectly. We had reached Casa Adan. Although simple in its essence, it was still a great place where to rest. We swam, jumped off a waterfall, ate fried jungle fish and listened Sergio’s stories about Ciudad Perdida’s recent history and instructions how to make cocaine.

Casa Adan
Casa Adan in the sunset light / Casa Adan päikeseloojangu valguses

Ciudad Perdida was discovered in 1975 by Colombian grave robbers. Sergio said that his father was one of the three people who found the 1200 steps up from Buritaca river which lead to the Lost City. Grave robbers knew that somewhere in Sierra Nevada mountains lies an undiscovered polis of Tairona people. They had previously found several smaller villages and grave sites around the coast of Caribbean Sea that were full of priceless artifacts. The news of newly found city spread like wildfire and less than a year later Santa Marta’s (closest city to Ciudad Perdida) black market was full of Tairona treasures. The Lost City drew grave robbers from all over the country and since then it also has an ominous name Inferno Verde or The Green Hell. The wave of violence was caused by looters themselves. They robbed and murdered each other. Reaching the city was an arduous task, so instead of going up, some of the robbers started killing the ones who were coming down, taking their loot and selling it themselves. A huge amount of Tairona treasures peaked the interest of historians and archaeologists. Late in 1970s they started cleaning and reconstruction works in the Lost City.

The violence around the area did not end. Sierra Nevada mountains housed guerrillas and paramilitary groups and armed conflicts were common. The violence was fueled also by narco trafficking. Growing marijuana and coca plants was not only done by military groups and their main income, but also ordinary farmers were doing it intensively. Santa Marta and Baranquilla, the biggest harbor cities of the region were one of the main cocaine export points. In 2003 guerrillas kidnapped eight tourists on their way to the Lost City. They were released three months later but the site was closed for two years. After the end of the civil war and destruction of drug fields the tourism has recovered in the region. This is one of the main incomes for the local people now. 10% of the ticket cost to Ciudad Perdida goes to the farmers and 10% goes to the indigenous communities. Instead of killing, looting, and drug trafficking locals prefer safer work. However, it would be incorrect to say that the problems in the region have disappeared and narco trafficking has been eliminated.

We hit the road early next day. The morning was cool and felt nice. The sun had not turned into a blazing monster yet. Within the first couple of hours we reached the border between farmers’ and indigenous people’s land. Crossing the imaginary border was like stepping into a different world, the change was so drastic. Green plantations, clear meadows, and sparring forests were behind us now and we stepped into seemingly impenetrable selva. The new ecological laws prevent deforestation around the higher parts of Sierra Nevada mountains. The climate changed as soon as we entered the jungle. Green and lush forest roof offered comforting shadows but at the same time trapped all the humidity. The air was thick and full of noise. Howler monkeys, unknown birds, insects, and other forest dwellers were letting us know about their presence. Within one hour I recon that I saw all the colours in the world. Countless shades of green were mixed with a myriad of colourful flowers. Blue Morpho butterflies flaunted their electrical blue wings and disappeared before I could take a picture of them. The most annoying change that came with the jungle were mosquitoes. Not the small pestilence, but huge angry creatures that were not affected by three layers of repellent that I was wearing.

Põliselanike maa
Jungle path / Tee selvas

The narrow roads were winding through the forest. The road was under constant onslaught by the vegetation and this created a strong claustrophobic feeling. On these forest paths you could meet indigenous people walking form village to village. Short, dark haired, strong featured men and women passed us silently. Some children yelled out: “Dulce, Dulce”, to see if we have any candies left. We did. Most of them were wearing white clothes and colourful mocillas – shoulder bags. A mamo, a local shaman, passed us. We could identify him by the curious hat that he was wearing. It was cone shaped and looked like an upside-down spinning top. Mamos are the most important figures in Tairona society. Each tribe has only two shamans and they have to travel between different villages. We saw him while passing a small village called Kogui. The place was not big, there were around twenty small and simple clay and mud houses. The palm leafed roofs had an interesting element – two small tufts on the top. These symbolized the highest peaks of Sierra Nevada mountains, Cristobal Colon and Simon Bolivar. For locals these are sacred places that only mamos are allowed to visit. Mountaineers who want to reach those peaks have to first ask the permission. Men and women live in separate houses. Children live with women. In Tairona culture it is a custom to bury the dead in the house. The family moves out. Some years later the person is dug up and buried in the jungle with all of their belongings. The gravestone or a marker is a small narrow stone. After the person is reburied the family can move back or build a new house on the old one.

Kogui küla

The closer we moved to our next camping site and the deeper we pressed into selva, the more interesting the landscape turned. Now we were walking alongside foamy Buritaca river and on the canyon walls. Along the mountain walls and the small roads there cascaded many smaller streams. Rapid flow of Buritaca river was full of giant stones that were like brought here from tundra or polar poles. Green hued water was clean, cold, fresh and offered a great relief from long hike. Later it was good to warm your muscles like lizards on big stones that were warm from the sun. I remember several places where the forest opened up and presented small vistas over the surrounding landscape. V shaped valleys were covered with trees reaching for the sky and between them you could see colourful toucans, parrots. Between the mountains you could also see coal black cara-caras flying around.

Buritaca river and the jungle valley / Buritaca jõgi ja ümbritsev rohelus

That night we stayed in a small camp called Paraiso. It was specifically built for hikers visiting The Lost City. We were quite lucky, because after six hours of hiking through the jungle we reached camp just before it started raining. We were greeted by warm popcorn and some hot coffee. Everyone else celebrated the end of a difficult day with couple of beers, but Connor, Guy, and I decided that this hike is going to be our detox from all the celebrations in El Rio. I was so tired as well that after a hearty dinner and a quick wash, my tired feet took me to bed and the sound of raindrops against the tin roof soothed me to sleep.

The Lost City was just an hour away from Paraiso. Despite the night rain, the morning promised a beautiful day. On our way to Ciudad Perdida we had to cross Buritaca river two times. There was a rope dragged across the river which offered some help with balance and prevented us to be swept away by the strong current. On the other side we finally reached the famous 1200 steps that were the only (known) entrance to the Lost City. Walking up the old, worn, and steep steps I could not help but to think back to how many people had traversed these steps before, who were they, and what was the purpose of their visit. It was a great spiritual introduction before reaching our final destination.


Kadunud Linna teed
A lot of steps everywhere / Palju astmeid, kõikjal

The Lost City was built around 9th century by Tairona people. Today only four indigenous tribes remain: Wiwa, Kogi, Arhuacho, and Kanukamos. The tribes live very similarly to their ancestors in different regions of Sierra Nevada. This mountain range and Ciudad Perdida are sacred places for them. This once great metropolis of Tairona people housed by some numbers over 10000 people. The city was abandoned not long after Spaniards reached South America. Although it is considered that no European ever stepped into the city, it was still their influence that made indigenous people abandon their homes. The foreign diseases spread to the places Spaniards never reached through trading and second-hand human contact. Drastic death toll created the impression that the city was cursed and the people ran deeper and higher into the mountains. They remained and live there even now.

For 1200 years their life has changed very little. Some tribes do not have any contact with the outside world and the only person who represents them is their shaman. Tribes have two mamos, one is the political leader and the other spiritual. Political leader has the right to communicate with outside world, represent the indigenous people, and their views. Spiritual leader delivers different rituals and takes care of people’s mental and physical health. He is also responsible for educating the youth.

The Lost City, despite its name has never been lost. All four tribes always knew where the city was and visited it often to preform holy rituals. The city was lost for the rest of the world. Today the city is closed to the public on the month of September, so the indigenous people can do their rituals and cleanse the city of foreign energy.

Ciudad Perdida is hidden in the valley deep in the Sierra Nevada mountains. Archaeologists state that only 10% of the city has been discovered. Thick jungle makes research and archaeological work difficult. The city is surrounded by towering mountains with steep sides covered by a lush green blanket. Mountain peaks are hidden by soft white clouds and as born from them one can see and hear many waterfalls cascading down. It is a spectacular and somewhat savage vista. But it is clear why the first people decided to build their city right here. One could swear that this place is close to gods and could even serve as their habitat.

Ciudad Perdida
Home suitable for gods / Jumalate vääriline kodu

In the Lost City you don’t have any ruins of old houses. Clay structures were destroyed by natural forces long before and only things that remain are stone terraces where the houses were built on, the roads between them, and stone tablets which represented surrounding areas and the map of the city.

Although, the walk up to the Lost City was memorable, it is the hike down that I will never forget. The first part to and from Paraiso was calm. However, the journey back to our campsite in Mumake was when I felt the awesome power of nature. While having a small rest in one of the fruit-stops all the light was suddenly gone. The sky turned dark as the approaching night and big thunderstorm was announced by bright lightning and loud thunder. Couple of minutes later the sky opened. Rain was so heavy that it turned everything that was further than couple of meters grey. Clay roads turned into orange coloured rivers and drops into rapids. Small streams that you could jump over when we were going up were several meters wide and nearly knee-deep now and threatened to carry careless hikers away. River Buritaca was now a frothing monster swallowing everything that ended up in the river. It cleared everything from its path and you could see that the unfortunate who would end up in the river, there was no way out for them. Angry current buried branches and forest trash under it. I embraced the storm, it gave me a great deal of energy and I just wanted to run through it. So, I asked if I can join our cook Henry, who had to pass our group and hurry to the camp to prepare everything beforehand. We left rest of the group behind and ran through the storm. He ever only looked back couple of times, to check if I was still there. Everything else was on me. The trip back was dangerous but felt exhilarating.


Aken Sierra Nevada mägedesse
Jungle before the storm / Selva enne tormi

Now I’m sitting behind a long table, drenched clothes drying, wind tearing at the roof, and waiting for my group. Henry made me a fresh cup of coffee. I’m trying to write down my thoughts, memories and not to forget anything. Looking back at the whole journey I realised that the best thing about the Lost City was not the final destination, but the walk there. Tomorrow I’ll get back to the Caribbean coast, but I Ciudad Perdida will remain with me for a long time.

Päike piilub mäeseljakute tagant välja. Õhk on öisest vihmast niiske. Hommikune valgus annab selvast taeva poole hõljuvale udule eeterliku helgi ning minu ees avaneb üks Kolumbia suurimaid aardeid, taironade Kadunud Linn ehk Ciudad Perdida. Sügaval Sierra Nevada mägedes Põhja-Kolumbias kõrgub läbipääsmatu selvaga ümbritsetud maha jäetud linn, mis on rohkem kui pool aastatuhandet vanem kui Lõuna-Ameerika kuulsaim ajalooline vaatamisväärsus Machu Picchu. Ciudad Perdidasse jõudmine on katsumus: neli päeva kestev matk pole lihtsamate killast. Valdav osa 50ne-kilomeetrisest teest on tegelikult vaid mudane, savine jalgrada, mis lookleb üles-allamäge, paralleelselt järsakutega ning läbi kärestikulise Buritaca jõe. Alustades matka Sierra Nevada mäestikus eesmärgiga jõuda Kadunud linna, astud maailmasse nagu see oli tuhat aastat tagasi: ilma tehnoloogiata, ümbritsetud metsiku loodusega ning etteaimamatult ohtlik.

Our group / Meie grupp

Retk algab väikesest El Mamey külast paar kilomeetrit Kariibi mere kaldast, Sierra Nevada jalamil. See tagasihoidlik asula on pugil turiste, giide, kleepsudega kaetud džiipe ja väikesekasvulisi hobuseid, kes veavad lakkamatult gaasi, toitu ning muud eluks vajalikku mäest üles. Ilma Kadunud Linnata oleks El Mamey Kolumbias täiesti tundmatu koht. Inimesi jälgides saab kohe selgeks, kes jõuab retkelt tagasi ning kes on just lahkumas. Ühed on värsked, pakatavad energiast, silmis elevusehelk. Teised on väsinud, higised ja mustad kuid helk pole silmist kuhugi kadunud. Minu grupis on kaksteist inimest maailma erijagudest. Meie giid on kohalik vanema välimuse kuid noorusliku hingega Sergio, kes on töötanud sellel ametil rohkem kui kümme aastat, kuid tema lõputud teadmised ümbritsevast tulevad hoopis isa poolt pajatatud lugudest, elus kogetust ja tööst ajaloolasena. Grupiga liigub ka meie kokk Henry. Kui El Mameyst väljusime, kõndis meist mööda üks grupp, kust oli naljatades kuulda lauset: „Neil pole õrna aimugi, mis neid ees ootab“. Ma arvan, et kes iganes selle ka välja ütles, ei suutnudki ette näha, mis selle matka jooksul täpselt toimub.

Nelja tunnine rännak Casa Adami (Adami maja) kulgeb läbi talunike regiooni. Džungel võeti siin maha, et teha ruumi kanepi- ja kokataime kasvatustele, kuid pärast valitsuse poolt läbi viidud tegevust, mille käigus puistati taevast alla üüratus koguses kemikaale, katavad nüüd mägesid banaani istandused ning karjamaad. Troopiline päike lõõskab taevas ning eredalt maapinnalt peegelduv valgus sunnib silmi kissitama. Suu kuivab ja ülesmäge sammumine on vaevaline. Esimese tunni järel valdab mind tunne, et olen kogu vedeliku kehast välja higistanud. Õnneks on rajal puhkekohad: väikesed kokkuklopsitud putkad ja varjualused, kus müüakse erinevaid jooke, põlisrahva tehtud käsitööd ning pakutakse siinses piirkonnas kasvatatud puuvilju. Arbuus ja roheline apelsin maitsevad magusalt ja kustutavad janu.

Talunike maa
Farmers’ land in the morning sunlight / Talunike maa hommikupaistes 

Asume vaid 140 meetrit merepinnast Kadunud Linn on aga kusagil 1200 meetri kõrgusel. Keha on püsivalt pinge all, sest üles ja alla liikumine on järsk. Oranžikas-kollane savitee muudab mind tänulikuks, et vihma ei saja ning jalgealune on kindel. Nii kaugele kui pilk ulatub ümbritsevad meid paljandikega kaetud väikesed mäed. Silmapiir on saagjas ja selle kohal kogunevad hallikad pilved annavad panoraamile tugeva kontrasti. Ühtäkki langeb tee teravalt allamäge ning põhjast on kuulda oja vaikset vulinat. Meie ees avaneb muinasjutuline org, mille seljakuid katab tihe selva. Näha on mitut plekk-katusega maja ning nende vahel, kohal ja ümber kasvavad erkpunased lilled. Oleme jõudnud Casa Adami ja oma ööbimiskohta. Siin saame puhata, süüa ja Sergio annab meile põhjaliku ülevaate Ciudad Perdida lähiajaloost ning kuidas tehakse kokaiini.

Ciudad Perdida avastati 1975. aastal Kolumbia hauarüüstajate poolt. Sergio väitis, et tema isa oli üks neist kolmest, kes leidsid 1200 astet Buritaca jõest kõrgemale, mis viisid Kadunud Linnani. Juba enne seda teadsid rüüstajad, et kusagil Sierra Nevada mägedes asub taironade pühakoht. Nad olid varem Kariibi mere kaldalt ning ümbritsevatest mägedest leidnud väiksemaid külasid ning haudu, mis olid täis hindamatuid artefakte. Saladus levis rüüstajate seas kui kulutuli ning vähem kui aasta hiljem oli Santa Marta (Kadunud Linnale lähim suurlinn) must turg täis taironade aardeid. Ciudad Perdida oli rüüstajate pärusmaa ning sellest ajast on ka linnal pahaendeline nimi Inferno Verde ehk Roheline Põrgu. Vägivallalaine põhjustasid rüüstajad ise. Nad röövisid ja tapsid üksteist vahetpidamata. Kadunud Linnani jõudmine oli keeruline ja selle asemel, et sinna ise minna, oli osadel tavaks allatulijad mõrvata ning nende varandus mustal turul maha müüa. Suur hulk taironade aardeid äratas ka ajaloolaste huvi ja alles 1970te lõpus alustati linna korrastamise ning taastamisega.

Vägivald Ciudad Perdida ümber aga ei lõppenud. Sierra Nevada mäed olid koduks geriljadele ja paramilitaarsetele rühmitustele. Relvastatud konfliktid olid tavalised ning vägivalda õhutas ka narkokaubandus. Kanepi ja kokataime kasvatus polnud ainult sõjaliste rühmituste peamiseks sissetuleku allikaks, ka kohalikud talunikud tegelesid sellega intensiivselt. Lähedal asuvad Santa Marta ja Baranquilla olid suured sadamalinnad ja kokaiini ekspordipunktid. 2003. aastal võtsid geriljad pantvangi kaheksa Kadunud Linna teel matkavat turisti. Turistid vabastati kolm kuud hiljem, kuid vaatamisväärsus suleti kaheks aastaks. Pärast kodusõja lõppu ja kokapõldude hävitamist on turism aga piirkonnas taastunud. Nüüdseks on see kohalike peamiseks sissetuleku allikaks. 10% ekskursiooni tasust läheb talunikele ning 10% kohalikele hõimudele. Taplemise, rüüstamise ja kokaiini tegemise asemel eelistavad kohalikud rahulikumat ja ohutumat tööd. Samas oleks vale ka väita, et probleemid on piirkonnas kadunud või narkokaubandus eemaldatud.

Matk jätkus järgmise päeva varahommikul. Ilm oli jahedam ning meeldivam, sest tõusev päike polnud veel jõudnud väljakannatamatult palavaks muutuda. Esimese paari tunniga jõudsime talunike ja põliselanike maa piirile. Vahe oli drastiline. Selja taha jäid istandused, karjamaad, hajusana kasvavad metsatukad, ees aga laius metsik ja esmapilgul läbipaistmatu tunduv selva. Uute keskkonnaseaduste tõttu on siin metsa raiumine keelatud. Samuti muutus džunglis  kliima. Roheline ja tihe metsakatus pakkus mahedat varju, aga sellega tuli ka niiskus. Õhk oli paksem, vatjas. Ümbritsevat vaikust lõhkusid tundmatud linnulaulud, möiraahvi häälitsused, putukate vali sumin. Arvan, et esimese kilomeetriga nägin ma kõiki olemasolevaid värve. Lugematu hulk rohelisi taimede varjundeid segunes samahulga erksavärviliste lillede kumaga. Sinisetiivalised Morpho liblikad tulid, uhkustasid looduse poolt loodud elektrilise tooniga ning kadusid enne kui neid jäädvustada jõudsin. Suurimaks selvaga kaasnevaks nuhtluseks olid vihased sääsed. Need polnud tavalised väikesed, tüütud vereimejad. Need olid suured elukad, kes ei teinud väljagi kolmest-neljast tõrjevahendi kihist, mida tuli iga poole tunni tagant uuendada.

Öökull liblikas
Owl butterflies / Öökull-liblikad

Selvas muutusid teed kitsamaks. Peale pressiv džungel tekitas klaustrafoobilise tunde. Nüüd võis teel kohata ka ühest külast teise kõndivaid põliselanikke. Lühikest kasvu tumedate juuste, päevitunud jumega ja tugevate näojoontega kohalikud kannavad valgeid hõlste ning kirevaid mochillasid (õlakotte). Meist möödub ka mamo ehk šamaan. Nemad tunneb ära veidra peakatte järgi, mis meenutab tagurpidi vurri või ebatavalist koonust. Mamod on põlisrahvaste seas kõige tähtsama staatusega inimesed, aga kuna šamaane on igal hõimul vaid kaks, peavad nad matkama tihti külade vahelt. Meie teele jäi ka tagasihoidlik põliselanike küla nimega Kogui. Küla koosneb paarikümnest lihtsast savist, mudast ja palmilehtedest katusega majast. Üks ebatavaline element majade puhul on  agakaks nutsakut katuste kohal. Need sümboliseerivad Sierra Nevada kahte kõrgeimat punkti, Cristobal Coloni ja Simon Bolivari tippe. Kohalike jaoks on need sakraalsed kohad, mida võisid külastada ainult mamod. Mägironijad, kes tahavad neid tippe vallutada peavad alguses selleks šamaanidelt luba küsima. Mehed ja naised elavad külas eraldi majades. Lapsed elavad naistega. Tairona kultuurikandjatel on tavaks matta surnud vana maja põranda alla. Pere kolib uude majja. Paar aastat hiljem võetakse lahkunu säilmed välja ning maetakse koos tema maise varandusega selvasse ümber. Hauapaika jääb märkima kitsas ja madal kivi. Pärast surnukeha uude puhkekohta paigutamist võib pere majja tagasi kolida või uue maja eelmise kohale ehitada.

Mida lähemale oma järgmisele ööbismikohale jõudsime ning mida sügavamale selvasse pressisime, seda huvitavamaks muutus ka ümbritsev loodus. Nüüd kõndisime vahuse Buritaca jõe järsakutel ning kanjonlikul kaldal. Mööda mäekülgi ja ka üle raja voolasid mitmed väikesed ojad. Kärestikuline voog oli täis gigantseid kive, mis olid justkui kusagilt pooluselt või tundrast siia toodud. Roheka tooniga vesi oli puhas, külm, karge, aga pakkus suurepärast kosutus pikale matkale. Hiljem oli hea sisaliku kombel oma valutavaid lihaseid graniitrahnude peal soojendada. Meelde jäid harvad kohad, kus mets avanes ning pakkus vaadet Sierra Nevada mäestikule. V-kujulised orud olid kaetud taevasse-küündivate puudega, mille vahelt oli võimalik silmata kirevaid tuukaneid, papagoisid. Kõrgel mägede vahel tiirutasid ka süsimustad Cara Carad.

A path or a drop / Tee või järsak

Seekordne ööbimiskoht oli matkajate jaoks ehitatud kompleks nimega Paraiso. Pärast üheksat tundi matkamist algas torm, õnneks olime me juba katuse all. Kosutava õhtusöögi ja pesu järel viisid väsinud jalad mind narivoodisse puhkama, vihmapiiskade heli vastu plekk-katust suigutas mind sügavasse unne.

Kadunud Linn oli Paraisost vaid tunni aja kaugusel. Hommik oli ilus ning öisest vihmast vaatamata tundus, et päev tuleb soe ja päikesepaisteline. Teel tuli paaril korral ka ületada Buritaca jõgi. Ainukeseks abivahendiks tugeva voolu vastu oli üle jõe tõmmatud köis, mis aitas tasakaalu säilitada ega lubanud voolul ületajaid ära kanda. Teisel pool kallast jõudsime lõpuks kuulsa 1200-astmelise trepini, mis oli ainuke (seniavastatud) sissepääs Kadunud Linna. Üles sammudes ja nähes kulunuid ja viltuseid trepiastmeid lihtsalt pidid mõtlema kui paljud inimesed olid enne mind seda teed kasutanud. See oli sobilik hingestatud sissejuhatus enne Ciudad Perdida külastust.

Kadunud Linn ehitati umbkaudu 9. sajandil Tairona kultuurikandjate poolt. Tänapäeval on neist alles neli hõimu: Wiwa, Kogi, Arhuacho ja Kanukamos. Hõimud elavad sarnaselt oma esivanematele Sierra Nevada mägede erinevates regioonides. Sierra Nevada ja Ciudad Perdida mäestik on neile pühad kohad. See kunagine Taironade suurlinn elatas mõningate andmete järgi kuni 10000 inimest. Linn jäeti maha pärast Hispaanlaste tulekut. Arvatakse, et ükski hispaanlane ei astunud Kadunud Linna, aga nende toodud haigused levisid kauplemise ja inimkontakti tõttu ka kohtadesse, kuhu nad ise ei jõudnud. Drastilise suremuste tõttu arvasid kohalikud, et linn on neetud ning nad põgenesid kõrgemale mägedesse, kus nende järglased elavad siiani.

1200 aasta jooksul on hõimude kultuur ja eluolu muutunud väga vähe. Osadel hõimudel puudub igasugune side maailmaga ja ainukene, kes neid esindab on šamaan. Hõimudel on tavaliselt kaks mamot, üks on rahva poliitiline ja teine vaimne juht. Esimesel on luba suhelda välismaailmaga ning esindada põlisrahvaid ning nende vaateid. Teine viib läbi erinevaid riituseid ning hoolitseb inimeste tervise ja hariduse eest.

Kadunud Linn polnud vaatamata nimele kunagi kadunud. Kõik neli hõimu teadsid alati linna asukohta ning korraldasid seal pühasid rituaale. Linn oli kadunud vaid ülejäänud maailma jaoks. Tänapäeval suletakse vaatamisväärsus terveksseptembriks, et kohalikud saaksid oma riituseid segamatult läbi viia ning linna turistide võõrast energiast puhastada.

Ciudad Perdida on peidetud Sierra Nevada mägede vahele orgu ning mäe seljakule. Arheoloogid ütlevad, et vaid 10% linnast on hetkel avastatud. Tihe selva muudab väljakaevamised ning linna piiride märgistamise keeruliseks. Vaade ümbritsevale oli hingemattev ning mõistan suurepäraselt, miks kohalikud valisid just selle ala linna püstitamiseks. Poleks ma teadnud, et siin elasid inimesed, oleksin võinud arvata, et see on kunagiste iidsete jumalate asula. Kadunud Linnas puuduvad ehitised. Savimajad olid ammu loodusjõudude poolt hävitatud ning ainukesed allesjäänud struktuurid on suured terrassid, mille peal olid kunagi majad, nende vahelt looklevad teed ja paar kivitahvlit millel olid kujutatud ümbritseva ala ning linna kaart. Linna all, oru põhjas asus ka Nooruse allikas, mis pikendas muistendite järgi suplejate noorusliku elu.

Kaart ja teed
A stone map depicting the roads of The Lost City / Kivile tahutud Kadunud Linna kaart 

Olgugi, et retk üles ja Kadunud Linn ise olid meeldijäävad, ei unune tagasitee mul iialgi. Esimene ots Paraisosse kulges üsna rahulikult. Teel ööbimiskohta Mumakesse saime aga tunda looduse armutut võimu. Äkitselt kadus igasugune valgus ning taevas tõmbus pimedaks kui lähenev öö. Äikesetormi tulekut märkis valjenev kõu ning eredad valgusesähvakud. Paar minutit hiljem avanesid taevaluugid ning langev vihm oli nii tihe, et me ei näinud kaugemale kui paar meetrit. Savised teed ja järsakud muutusid kohvikarva kärestikeks vaiksed ojad tugevavoolulisteks jõgedeks. Kui üles minnes sai neid ühe hüppega ületada, olid need nüüd viis meetrit laiad põlve sügavused jõed, mis ähvardasid läbijaid endaga kaasa viia. Vesi oleks kandnud õnnetu ränduri Buritaca jõkke, mis oli tol hetkel muutunud juba vahuseks koletiseks, kelle kärestikuline voog meenutas pesumasina tsentrifuugi. Vesi pühkis kõik oma teelt, vahune vool mattis vette kukkuvad oksad ning metsaprahi enda alla. Kui mäeservadest voolavad ojad oleks matkaja jõkke viinud, poleks sealt keegi eluga välja tulnud. Tundsin ennast kui putukas tormituules, samas andis ilm mulle kõvasti energiat. Muusika kõrvades ning kokk Henry kõrval otsustasime grupi selja taha jätta ning oma ööbimiskohta läbi tormi joosta, kuristikest ja järsakutest vaatamata.

Päikesetõus vihmametsas
The forest in the morning dew / Mets hommiku-udus

Nüüd istun pika puust laua taga. Läbimärjad riided kuivavad, torm kisub plekk-katust ning ootan oma gruppi. Henry tegi mulle kange tassi kohvi. Üritan mõtteid ja mälestusi märkmikusse kirja panna, kruus kõrval auramas. Kogu matkale tagasi vaadates mõistan, et Kadunud Linna puhul parim polnud lõpp-punkt vaid rännak sinna. Homme jõuan tagasi Kariibi mere kaldale, aga Ciudad Perdida jään veel pikaks ajaks meenutama.

At the end of the world or how I travelled La Guajira/ Maailma lõpus ehk seiklus La Guajiras

As I was lying on the desert floor being scraped by the furious wind and the sand it picked up; while being mesmerised by the deep darkness of the night and the countless bright lights in the sky – I reflected on the journey to Punta Gallinas, how arduous the travel and the unique rewards it delivered. I have never been to desert before, I didn’t know what to expect, what to look forward to, but in the end, it became one of the more fascinating and magical locations I have visited – a place of great beauty, but also a desolate and a grim habitat.

When I arrived at El Rio hostel which is in the selvas on the foothills of Sierra Nevada mountains in North Colombia, I found out that less than 400 kilometres away is a completely different world. In the furthermost part of La Guajira department (one of the 33 departments that make up Colombia) there is an arid desert which meets Caribbean Sea. Deep in the region there is a place that not a lot of people visit. Punta Gallinas, the northernmost point of the mainland South America is difficult to get to and off the beaten path. However, for the adventurous and willing it reveals some of the most dramatic scenery in Colombia.

While standing on the curb of Troncal del Carribe (Trunk of the Caribbean – the most important road in the Caribbean region, running on the coast from Turbo in Antioquia to Paraguachon in La Guajira, its length is 841 km) and waiting for my bus to Riohacha I tried to recollect the milestones on my way to Punta Gallinas. The journey was supposed to be demanding. From a small fishing village Buritaca I had to get to Riohacha, the capital of La Guajira department. From there I could get a bus or a collectivo (a taxi or a random car that people share) to Cuatro Vias or Uribia. Cuatro Vias is just a crossroad where two main roads of the desert meet. It acts as an unofficial transportation hub and a trading place. Uribia is one of the largest settlements in the desert region. From either location I would have to get another car to Cabo de la Vela, which is a small fishing village on the coast of Caribbean. I would spend a night there and in the early morning catch another car to Punta Gallinas. Quite a long excursion for just 400 kilometres. I just hoped that my Spanish is good enough to get me there.

The path and various names racing through my head, I nearly missed the approaching bus. I waved it down, grabbed my small backpack, and jumped on. The two-hour bus ride to Riohacha was quiet and uneventful. The most interesting part of the drive was witnessing how lush jungles of Sierra Nevada mountains were left behind and gradually substituted with dry tropical forests. As I stepped out on the busy streets of Riohacha, I had no idea how oppressively hot the weather would be. The heat was bludgeoning. I was sweating in minutes. Bus station where I was dropped of did not have any cars or busses leaving to my next destination, but a cigarette seller on the street was kind enough to help me out. He pointed me towards the place where supposedly there were several companies taking people to Uribia. As an Estonian I’m usually heedful of any strangers approaching me on the street while trying to sell me something. However, the longer I have travelled South America the more used to I have become to these encounters and to be honest couple of times I have found them more than helpful.

I walked past the collectivo station several times. It was a small door with couple of plastic chairs fronting the street. With no signs, the only reason I found it was that someone yelled out Uribia one or two times. Since the collectivos leave only when the car is full, and I was just the second person to show up, I had to grab one of those plastic chairs and wait for two more people. I stat there for an hour and then as the driver found the last customer we all sat in a battered blue Chevy and started an hour and half long drive to Uribia.

Driving towards Uribia and this is a good road / Sõidan Uribia poole ja see on veel hea tee

Driving deeper and deeper into La Guajira towards Uribia, the landscape started to change again. Our car was crossing into the desert zone with short, wind battered, stark trees and tall cacti growing close to the road. The blue and green Caribbean hue was suddenly gone and everything seemed yellow and orange, probably because most of the things were covered with fine sand dust. The road to Uribia was in good condition and only reason we slowed down was a lonely goat trying to cross the road.

When arriving to Uribia, I did not go to the city, instead was dropped off on the busy intersection just before the town. The place was full of traffic: motorcycles were speeding here and there, 4×4 and cargo cars were arriving from the desert, stacking up on the goods and returning; corner shops, markets, and street food vendors were crowding the whole crossroad yelling out all the products they had. In this cacophony of reality all I had to do was cross the road, get some cold water to wash the dust out of my mouth, and nod to the driver whose white 4×4 was my next ride to Cabo de la Vela. I did not expect the place to be hotter than Riohacha, but I was wrong. It might have been around 35 degrees and the air was extremely dry.

Desert transport / Transport kõrbes

The road to Cabo de la Vela was anything but smooth. As soon as we left Uribia behind the concrete road turned into a dusty ground road full of holes and small mounds that the driver slalomed past as gracefully as possible. On the right side, running parallel to the road was a railroad. It was there already from Cuatro Vias (which we had to pass to get to Uribia) and it ran far to the north. This railroad had only one train running on it, the 109 freight wagons long beast transporting coal from the tenth largest coal mine in the world, Cerrejon.

As we turned away from the main road, we reached the hidden network of desert roads that sometimes disappeared, but which our driver knew intricately. Scattered in the desert were small huts and houses, improvised wooden frames for hammocks and other signs of human settlement. However, the groups of houses were rarely larger than four dwellings. The main group of people who live in La Guajira and in the desert are Wayuus. This ethnic group was never conquered by Spanish although they were in constant conflict. The small four to five house settlements are called rancherias and they are named after the mothers last name. Wayuus society is matrilineal and as I was told their main income is herding goats and selling beautifully coloured handicrafts on markets. The most notable are their traditional bags or mochilas, which you can find all over Colombia. As our car was passing the small rancherias I noticed some women had their faces painted black. As I found out later, it was a mix of goat fat, fungus, and dust or coal to protect their faces from the sun. Although, you would expect desert to be close to uninhabited, but to my surprise it was actually quite busy. Several motorcycles passed us, couple cyclists were struggling on the sandy roads, and people were walking in the remote corners of La Guajira.

A wooden frame for hammocks / Puust raam võrkkiikede jaoks

At the time that we were arriving to Cabo de la Vela I witnessed something that stayed with me for a long time. As we were driving down the road Caribbean Sea on our left, blocked by small and dead trees and flat desert on our right, we came upon a sight that I could only describe as an avantgarde piece of art or installation if it was not so very real. Both sides of the road, but mostly the small trees were covered with trash: plastic bags, bottles, packets, wrapping papers. Thousand different pieces of rubbish were tumbling on the desert floor and covering the trees, flapping in the wind like some sort of alien prayer flags. The bleak scene spread as far as eye could see offering no assurance and drawing the thoughts of hopelessness. How are we supposed to battle pollution and make our planet a better place for everyone, if one of the remotest locations I have ever been to has more trash than I have seen outside of dump yard.

A weird Christmas-tree? / Jõulupuu, sina või?

Cabo de la Vela is a fishing village with one dusty street full of single storey buildings and small frames full of hammocks. The road that runs through the village is surrounded by small hostels, seafood restaurants, half empty shops, and souvenir stands selling all sorts of trinkets made from seashells and alike. I arrived at Cabo around five and I got a hammock on the second floor of a hostel. This was one of the few or the only two storey house in the village and as I would later find out, it was not the best idea to sleep on the second floor. The winds in the desert were very strong and at night it got cold. On the second floor the wind was stronger and I did not sleep for most of the night. The nature around Cabo was breath-taking. A tranquil coast spanned out far towards the barren cliffs on top of which towered El Faro or Cabo de la Vela’s lighthouse. There were no clouds so the sunset on the background of kite-surfers made a beautiful scenery. Just grab an imported (probably smuggled) Venezuelan beer, sit down and enjoy the show.

Kitesurfers  at Cabo / Lohesurfajad Cabos


The next morning started before the sunrise. A car was supposed to pick me up around 5, but it never came. So, as I was sitting on the curb with the hostel owner and waiting for the car that never showed, the owner just waved down a 4×4 that was half full. They had a quick chat and five minutes later I had my ride to Punta Gallinas. We were driving deeper into the desert and as the sun was rising it felt like a journey to the edge of the world. The car was racing on the dry flatlands. With couple of stops to enjoy our surroundings, pink flamingos in a small pool of water, and the sunrise, the journey to Punta Gallinas was long, bumpy, hot, and dusty. On the way to our destination we were stopped several times by makeshift toll stops. Children had drawn a ragged rope over the road and stopping cars to beg for treats. My friend Randy from El Rio gave me some pencils and I had some sweets on me, that I gave to smiling children. For the last stretch we had to leave our car behind and take a short boat ride across Bahia Hondita, a small part of the Caribbean Sea pressing into mainland.

The street of Cabo / Cabo tänav

When I walked up the slope I got a bit confused, there was a hostel in front of us, it was called Alexandra, but since I heard that in this region there should be at least one more place I could stay over night I wanted to check that one out as well. Here my Spanish or lack of it did not serve me that well. After running around for half an hour and talking to different people, trying to figure out what is going on and is there any other place nearby, I finally got my information straight. There was at least one more hostel, but it was further away, at least 40-minute drive. In addition, if I wanted to go to the northernmost point and to the sand dunes, the cars were leaving from here. So, there was no other way than to book a chinchorro, a bigger hammock that you can fold the edges on top of yourself like a blanket. As I was told, this desert is one of the few places in the world where they use this type of hammocks. After a simple breakfast I had couple of hours free time before we would go to the main attractions.

Bienvenidos a Punta Gallinas

This gave me some time to explore the area. Hostel Alexandra consisted of main hall, where all the meals were served, private cabins and several roof-covered areas with all the hammocks and chinchorros. The water in bathrooms and showers was seawater. In the beginning it felt strange to take a shower or brush your teeth with salty water, but after some time you got used to it. Showers were essential, because after returning from the tour to the Punta Gallinas lighthouse and sand dunes we were covered in sweat, sand, and fine dust. It felt like I had second skin, a thicker and more robust layer that you could not just scrape off. It was mostly because of the wind, which felt like a blizzard or a storm here. The sand got everywhere. Even several weeks later I still found some orange sand in my camera, notebooks, or tripod.

The main building / Peamine maja

I went to explore this place with my English friend Sam, whom I first thought to be Colombian, since we were speaking in Spanish and he was very fluent. As we got to know each other more I found out that he was from England but had lived in Medellin for several years. The surrounding area was fascinating. The edges of the bay we had to cross were full of mangrove forests, that hid a lot of fish. Every morning, as the sun was rising fishermen got into boats to catch some fresh seafood for the hostels and themselves. The desert was not as lifeless as I would have imagined. Different plants were growing here, but they were knee high, shrivelled, battered, and bent by years of strong winds. There were several children playing football on a concrete floor and as we approached their interest in football faded and was replaced with their interest in us. Some of them kept playing but some of them tried to make out what we were speaking while making faces and running around us. I have no notion how they could play football at that time. The sun was in zenith and it was torrid. I could feel my skin drying out and getting tighter. The strong winds did nothing to cool us down and instead covered us with dust.

Making our way back to the hostel area we saw that people were gathering to head out towards the lighthouse and sand dunes. There were several white 4x4s, each could hold up to 10 people. We got assigned into groups and what sometimes felt like off road drive could start. Our first destination was the lighthouse at Punta Gallinas. This was geographically the northernmost point of mainland South America. I finally made it to this remote, extreme location and now that I was here it truly felt like being at the end of the world. There was a high metal structure and next to it a crumbling and abandoned house covered in a map and some writings. The only sign that people had been to this place before were countless stone mounds next to the shoreline. After fifteen minutes we jumped back into our truck which took us to the next destination. The journey was rough. There were no paved roads and the small path in front of us was just a way that previous cars had made. Before we reached the Dunes of Taroa, the massive sand dunes that came so close to the sea that it seemed like they were born from it, we stopped at Miradot (viewpoint) the end of Bahia Hondita. Here you could witness how the desert was claiming back the land that the Caribbean Sea had taken for itself several hundred or thousand years before.


Punta Gallinas lighthouse / Punta Gallinase tuletorn

The Dunes of Taroa were magnificent. When I stepped out of the car and looked towards the sea I had to squint my eyes. A mountain of sand, the carpet of yellow in front of me was so bright that it hurt my eyes. The wind turned the outlines of the mountain into a blur and as I started to make my way towards the top I felt a burning sensation in my feet. It was not the heat, but the fine sand that was blowing and brushing against my skin like sandpaper. After some five minutes of scrambling up the hill, fighting against the wind, I made it to the top. The Caribbean Sea opened in front of me. You could have rolled down the dunes straight into the sea. I did not, instead I ran as fast as I could, tossing my t-shirt and camera aside as the shoreline was getting closer. The sea was cool and salty, offering a short respite from desert’s heat. When I finally got out of the water and started looking for my things I thought I had lost them or the strong desert wind had blown them away. Instead it had just buried them, so finding them was easier.

The Dunes of Taroa / Taroa düünid


We got back to the hostel two or three hours later. As we did not have any more plans for the day me and Sam simply decided to go down to the local beach nearly half an hour away from the hostel. We stayed there with couple people more, smoking and talking until the desert sun set down in the Caribbean Sea. After the sunset people started leaving one by one and at one point we understood we are the only people left on the beach and the night is pouring on. We started heading back, not to get lost in the dark desert. The first stars to come to life were Mars, Venus, and Jupiter. Spanning from one end of the sky to another, it felt like a scene out of space movies or -documentaries. A surreal situation or as we were in Colombia – a magical event presented in an ordinary or real circumstance, our own piece of magical realism. Later that evening we set out to the desert one more time, to lie down on the desert floor illuminated by only starlight that stretched out to all sides. Stars were so clear, numerous, and colourful that if I would have seen it anywhere else I would have sworn that I was tripping on something strong. It was a difficult journey to get to this place, but only for this moment, it was worth the trouble.

Milky Way at Punta Gallinas / Linnutee Punta Gallinase kohal

The mornings in desert start early. People rise with the sun and head out to herd their cattle, set their boats ready and go fishing, or just start with the household chores. I woke up a little bit before the sunrise, mouth and hair full of sand. I grabbed my jacket, as the mornings were a bit warmer than the night, but still missing the suns warm embrace. It did not matter where I sat down to witness the desert sunrise since the landscape was all flat. However, I still had a particular place in mind. Just next to the main building you could see the mangrove forests, Bahia Hondita, and the desert plateau. All of this was unfurled by suns golden light. An orange circle rose from the horizon, leaving the cloud of dust underneath and banishing the shadows behind us.

Sunrise in the desert / Päikesetõus kõrbes

If the journey up to the desert was difficult, then it was nothing compared to my way back to Palomino (a very touristy village close to Buritaca). Our boat left the hostel around 8. After disembarking, we were supposed to be picked up by the same drivers who brought us there. As everyone else got to their cars, me and Sam were left behind. Our drivers never showed up and the excuse was that they just did not feel like coming today, despite that I specifically asked my driver a day before whether he is coming back to get me. He assured me that he will be here. Welcome to Colombia. After waiting for an hour another driver told us that he is going to make us a favour and take us to Uribia. We got to his 4×4, but out adventure was not quite over. It came out that it was his first time driving this type of car. He got lost, stuck and he nearly broke the engine. So, a journey that had to last around one and half an hour ended up being nearly four. From Uribia we caught a collectivo to Riohacha. I was looking forward to the last leg of the trip, reading a book on the bus and just resting. As I stepped in the bus and the door opened in front of me, I saw that it was so full that some people were already standing. Before I could jump off the bus headed out. Instead of a comfortable ride back I had to stand for couple of hours in a stuffed bus that smelled sweat, while being completely exhausted and frankly pissed off.

Imagine getting lost in here (a view from Mirador) / Kujuta ette, et sa ei saa jääd siin kadunuks (vaade Miradorilt)

The very same evening, laying next to the pool, smoking and writing this story down, I realised that I really enjoyed it my adventure to La Guajira. I guess simple pleasures like good shower and clean clothes puts me in a better mood. One of the most profound memories that I had was with how little people make due. Punta Gallinas will not only offer you some incredible vistas but will also make you think about the resilience and willpower of humans.

Tuul ulub vihaselt läbi öö ja tõstab kõrbeliiva üles; liiv kraabib mu nahka ja sunnib kapuutsi üle kõrvade tõmbama. Leban kõrbepõrandal ja vahin ülesse, olles täiesti lummatud kosmose põhjatust sügavusest ja loendamatutest värviliselt helkivatest tuledest taevalaotuses. Seal pikutades meenutasin oma teekonda Punta Gallinaseni, kui keeruline see oli, aga ka milliseid aardeid see peitis. Kuna ma polnud varem kõrbesse sattunud, ei osanud ma ka täpselt ette kujutada, mis ees ootamas. Neli päeva kestnud seikluse lõpuks oli La Guajira kõrb üks maagilisemaid paiku, mida olen külastanud – koht, mis peidab üüratut ilu, aga on ühtlasi ka tühi ja rõhuv.

Vegetation in the desert/ Puu kõrbes

Oma esimesel nädalal Sierra Nevada mägede jalamil, El Rio hostelis töötades avastasin suureks üllatuseks, et vähem kui 400 kilomeetri kaugusel asub täiesti võõras maailm. La Guajira maakonna (üks 33st Kolumbia maakonnast) põhjapoolseimas osas laiub sama nimeline kõrb, mida ääristab Kariibi meri. Sügaval La Guajiras, eemal sisse kõnnitud radadest, asub vähekülastatud koht – Punta Gallinas, Kolumbia ja Lõuna-Ameerika kõige põhjapoolsem mandripunkt. Sinna jõudmine nõuab omajagu pingutust, aga seiklusjanulistele pakub see Kolumbia kõige dramaatilisemaid maastikke.

Troncal de Carribe (Kariibi tüvi – Kariibi piirkonna tähtsaim maantee, mis algab Turbost Antiookias ja lookleb mööda Kariibi mere kallast kuni Paraguachonini La Guajiras. Tee kogupikkus on 841 km) ääres seistes ja oma bussi oodates üritasin samaaegselt meelde tuletada kohanimesid, mis pidid olema teeviitadeks Punta Gallinasesse. Rännak tõotas tulla keeruline. Buritaca, väike ja tuttav kaluriküla oli kui lävi, üle mille pidin bussiga La Guajira maakonna keskusesse Riohachasse sõitma. Järgnevalt tuli leida collectivo (takso, mida jagavad mitu inimest) Cuatro Viasesse või Uribiasse. Cuatro Vias on kõrbe kahe suurima tee kohtumispunkt, mis on aja jooksul kujunenud omamoodi transpordi- ja kaubasõlmeks. Uribia on aga üks La Guajira suurimaid linnu. Mõlemast punktist sai istuda džiibile, mis viiks mind väikesesse ühetänavalisesse kalurikülla Cabo de la Vela. Hinge tõmbamiseks ja kõrbe nautimiseks plaanisin jääda sinna üheks ööks ja sõita järgmise päeva varahommikul edasi Punta Gallinasesse. Kui mulle seda teekonda esimest korda kirjeldati, tundus see 400 kilomeetri jaoks kuidagi liiga keeruline. See-eest tuli mõista, et suurem osa rännakust toimus kõrbes, eemal argielu mugavustest ning tsivilisatsiooni arendavast rüppest.

Kirev puna-sini-valge mustriga buss, mille aknale oli suurelt trükitud Riohacha, tõi mind mõtisklusest välja. Kolumbias võid bussi pidama saada lihtsalt käega lehvitades. Kahetunnine sõit Riohachasse kulges vaikselt. Omamoodi oli huvitav jälgida kuidas mitmekesine Sierra Nevada džungel must maha jäi ning järk-järgult troopilise kuivmetsaga asendus. Riohachas oli palav, siinses rusuvas kuumuses higistasin ma tumeda t-särgi minutitega täis. Bussijaamast väljudes otsisin üles esimese sigaretimüüja uurimaks, kus asub collectivode punkt. Keskealine, puhtalt riietatud mees suunas mind paar kvartalit edasi, kus pidavat olema mitu transpordifirmat ja andis mulle veel paar sigaretti tee peale kaasa. Kõrbes pidavad suitsud olema kallid. Eestlasena olen ma umbusklik inimestesse, kes tulevad mulle tänaval ligi midagi müüma ja pakkuma. Lõuna-Ameerikas pikemat aega reisides on mu suhtumine muutunud ja olen selliste kohtumistega harjunud. Paaril korral on säärased inimesed olnud ka väga abivalmid.

Collectivo firma oli hästi peidetud ja kui keegi poleks välja hõiganud Uribia, ei olekski ma seda suure tõenäosusega leidnud. Väikeses pooltühjas avatud uksega kontoris tuli teha selgeks, kuhu sõidad. Maksta tuli sõidu lõpus. Kuna collectivod lahkuvad vaid siis, kui auto on täis ja mina olin alles teine soovija, siis pidin hõivama ühe majaesise plastiktooli ning järgmiseid sõitjaid ootama jääma. Umbes tund aega hiljem, kui viimane soovija oli kohale jõudnud, istusime vanasse ja räsitud sinisesse Chevysse ning pooleteist tunnine sõit Uribiasse või alata.

Rännates sügavamale La Guajira maakonda võis aknast välja vaadates uuesti tunnistada maastiku muutumist. Auto vuras nüüd juba kõrbet meenutavas keskkonnas. Lühikesed tuulest räsitud raagus puud ja kõrged kaktused piirasid teed ning sinakas-roheline kariibi jume oli äkitselt kadunud. Maailm oli hoopis kaetud peene kollakas-oranži tolmuvaibaga. Tee Uribiasse oli heas seisus ja ainuke põhjus, miks me vahetevahel aeglustasime, olid üksikud teed ületavad kitsed.

Punta Gallinas and desert jeeps / Punta Gallinas ja kõrbe masinad

Uribiasse jõudes astusin tegelikult linna ees oleval ristmikul välja. Koht oli liiklusest pungil; mootorrattad kimasid siia-sinna, džiibid ning kaubaautod saabusid kõrbest, et laadida kaup peale ja naasta kodudesse; nurgapoodidest ja turulettidest kõlas selgelt kõik, mis müügiks, niisamuti hõikasid tänavatoidumüüjad välja oma menüüd. Kogu selles reaalsuse kakofoonias pidin lihtsalt tee ületama ja noogutama oma järgmisele juhile, kelle ma tundsin ära tema ootava näo ja valge džiibi järgi. Enne autosse istumist hankisin kiiresti pudeli külma vett, et selles põrgupalavuses janu kustutada – temperatuur oli kindlasti üle 35 kraadi ja õhk ebamaiselt kuiv.

Tee Cabo de la Velasse oli kõike muud kui tasane. Uribiaga koos jäi ka mugav maantee selja taha ning meid tervitas tolmune pinnastee täis auke ja mõhnu, mille vahelt juht nii graatsiliselt siugles kui vähegi võimalik. Meist paremal, paralleelselt teega venis ka Kolumbia üks viimaseid raudteid. Raudtee algas juba enne Uribiat, suundus põhja poole ja sellel liikus vaid üks rong: 109-vaguniline elukas, mis transportis sütt maailma kümnendast suurimast kaevandusest, Cerrejonist sisemaale.

Pinnasteelt ära pööranud, sisenesime varjatud kõrbeteede võrgustikku. Ähmaselt näha olevad rajad looklesid igasse suunda, vahetevahel ühinedes, siis jälle kadudes. Harvadel juhtudel ei olnud nad ümbritsevast maastikust isegi eristatavad. Sellele vaatamata teadis meie juht neid radu nõndasamuti kui jooni oma kätel. Kaktuste ja kivide vahel sõites võis aeg-ajalt silmata väikeseid maju, kokku-klopsitud raame võrkkiikede jaoks ja teisi märke inimeste kohalolust. La Guajira kõrbe põliselanikud on wayuud, kes on siin elanud sajandeid. Samuti on nad ühed vähesed põliselanikud Kolumbias, keda Hispaanlased ei suutnud oma võimule allutada. Wayuud ei ela külades, vaid kolme- või nelja majalistes asulates, mida nimetatakse rancheriaks. Sellistele kogukondadele antakse naiste nimi ja olgugi, et nende ühiskond ei ole otseselt matriarhaalne, on naistel ühiskonnas olulisem roll. Wayuude peamisteks tegevustes ja sissetuleku-allikateks on kitsekarjatamine ja käsitöö. Nende värvilisi kotte ehk mochillasid on võimalik leida terves Kolumbias. Möödudes paarist rancheriast märkasin, et osadel naistel oli terve nägu mustaks võõbatud. Juhilt pärides sain vastuseks, et nad määrivad näo kitserasva, seente ja söetolmu seguga, et kaitsta oma nahka kõrbepäikse eest. Olgugi, et ma eeldasin kõrbe olevat inimtühja paiga, oli see tegelikult päris elav. Meist sõitis mööda mitu kaubast lookas mootorratast, paar jalgratturit nägid tõsist vaeva, et liivast läbi vändata ja mitmel korral nägime ka paarina kõndivaid inimesi, kes trotsisid palavust ja tuult, et jõuda kuhu iganes nad ka ei kõndinud.


Peaaegu Cabo de la Velas, olime äkitselt keset meeldesööbivat lagendikku. Näinuks ma seda ükskõik, kus mujal, oleksin arvanud, et tegemist on avangardistliku kunstiteose või installatsiooniga. Meist vasakul laius madalate raagus puudega piiratud Kariibi meri, paremal aga lagendik. Nii kaugele kui silm ulatus, oli maastik kaetud prügiga. Plastikkotid, -pakid ja paberid lendlesid üle lagendiku ja takerdusid puude okstesse, laperdades tuules nagu ebamaised palvelipud. Pudelid ja puudest lahti rebinud praht keerlesid teel ja leidsid ühel hetkel tee merre. See sünge stseen ulatus horisondini ega pakkunud mingisugust lohutust tekitades hoopis täieliku lootusetuse tunde. Kuidas peaksime võitlema saastamise vastu, kui ühes kõige kõrvalisemas kohas Lõuna-Ameerikas on rohkem prügi kui prügimäel?

A magnificent view / Milline vapustav vaade

Cabo de la Vela on ühetänavaline kaluriküla, mille moodustavad hallikad ühekorruselised majad. Küla läbiv tolmune tee on ääristatud väikeste hostelite, mereanni restoranide, pooltühjade poodide ning suveniiriputkadega, kus müüakse igasugu merekarpidest tehtud nipsasjakesi ja kuldkollast mett meenutavat haiõli. Minu peatuspaigaks oli ainuke kahekorruseline hostel, võrkkiigega terrassil. Hiljem selgus, et see oli halb valik, sest külm ja tormituulene öö ei pakkunud puhkamiseks erilist võimalust. Samas oli Cabo ümbrus pateetiliselt kaunis. Rahulik rannajoon sirutub teravate kaljudeni, mille otsas kõrgub Cabo tuletorn. Kõrbetuul on tugev ja lakkamatu. Laineteta vesi ja tugev tuul on aga ideaalne kombinatsioon lohesurfaritele. Pilvitu taevas ja päikeseloojang sportlaste taustal tekitas vaimustava vaatepildi. Smugeldatud Venezuela õlu näpus vaatasin ma kogu seda sõud kuni generaatorimüra ja ellu vilgatav tänava valgustus teatas, et öö on saabunud.

Järgnev hommik algas enne päikesetõusu, sest mu auto pidi saabuma kell 5. Istusin hosteli omanikuga teepervel ja ootasin autot, mis ei jõudnudki kohale. Pool tundi hiljem peatas omanik ühe pooltühja džiibi ja pärast kiiret jutuajamist anti mulle teada, et ma ikkagi saan Punta Gallinasesse. Sõit järjest sügavamale kõrbesse tundus juba kui rännak maailma lõppu. Auto kimas kõrbetasandikul ning tegi paar peatust, et me saaksime nautida päikesetõusu ja väikese tiigi ääres jalutavaid flamingosid. Sõit polnud aga nii sujuv kui oleks võinud arvata. Iga paari kilomeetri järel takistasid teed lihtsakoelised tollipunktid. Kohalikud lapsed olid tõmmanud üle tee räbalatest või nartsudest tehtud takistused ja kui auto nende ees peatus, tuldi kohe akende juurde annetusi küsima. Mu sõber Randy oli just selleks hetkeks mulle kaasa andnud paki pliiatseid ja mul olid kotis ka mõned maiustused. Need kõlbasid väga hästi. Viimane reisi osa, ehk Bahia Hondita (Hondita laht) tuli ületada paadiga.

Hostel Alexandra

Paadilt maha astudes ja kaldast üles marssides olin hämmingus. Minu ees oli hostel Alexandra. Arusaamatus seisnes selles, et siin pidi olema mitu hostelit ja ma olin lootnud, et mul on võimalus valida, milline rohkem istub. Hispaania keelest jäi mul siin puudu ja pärast poolt tundi erinevate inimestega rääkimist sain lõpuks kõik selgeks. Olenevalt marsruudist kas auto või paadiga viiakse sind erinevatesse hostelitesse. Lähim hostel asus umbes 40-minutise sõidu kaugusel ja kuna ma tahtisin külastada kõige põhjapoolsemat punkti, lahkus grupp nagunii siit. Valik oli minu eest tehtud ja uueks plaaniks oli veeta öö Alexandra chinchorros (suur ja mugav võrkkiik, mille ääred saad endale tekina peale voltida). Hiljem sain teada, et selliseid võrkkiiki kasutatakse vaid La Guajiras. Nüüd oli mul enne järgmist väljasõitu paar tundi vaba aega.


Hostel Alexandra oli väga lihtne. See koosnes ühest suurest majast, kus serveeriti kõiki toidukordi ja kus asus ka tagasihoidlik pood. Selle kõrval olid väikesed majad privaatsete tubadega ja katusealused, kus rippusid kõik võrkkiiged. Pesemiseks oli merevesi. Väga imelik tunne oli minna dušši alla või pesta hambaid soolase veega. Sellest hoolimata oli dušš hädavajalik, et pesta maha higi, liiva ja tolmu kiht, mis tundus nüüdseks olevat kui teine nahk. Robustset ja paksu ladet oli niisama võimatu maha kraapida. Võimsate tuulte tõttu sattus liiv igale poole. Isegi paar nädalat hiljem Cartagenas avastasin oranži liiva oma kaamera sisemusest, kolmjalast ja märkmikute vahelt.

Minu jalutuskäiguga ühines Sam, sõber kellega olin paadi peal tuttavaks saanud. Algul arvasin, et ta on kolumblane, sest me kõnelesime hispaania keeles ja ta oli väga sorav. Hiljem sain teada, et ta on tegelikult inglane, aga elanud kaks aastat Medellinis – sealt ka hea hispaania keel. Alexandrat ümbritsev ala oli mitmekesine. Ühelt poolt ümbritses Alexandrat Bahia Hondita ja selle kaldal asuvad mangroovmetsad. Igal hommikul läksid kohalikud sinna kalale ja molluskeid korjama. Teisel pool laius kivine kõrb, kus kasvasid kuivanud, raagus, tuule poolt räsitud ja madalale paindunud põlvekõrgused taimed. Hosteli läheduses mängisid lapsed betoonväljakul jalgpalli. Meid nähes kadus korraks nende mänguõhin. Nad tulid ja uudistasid meid lootuses, et meil on veel maiustusi alles. Kui me seletasime neile, et me olime juba kõik välja jaganud, pöördusid osad tagasi jalgpalli juurde, aga paar last jäid meiega ning tegime kordamööda üksteistele rumalaid nägusid. Ma ei mõista päris hästi, kuidas sai keegi üldse sellisel ajal jalkat taguda. Päike oli seniidis ja kõrvetavalt kuum. Minu nahk oli kuiv ja hakkas kokku tõmbuma. Tugevad kõrbetuuled ei teinud meie jahutamiseks suurt midagi, puhusid selle asemel lihtsalt liiva silma.

The whole desert could be a parking lot / Kogu kõrb võib olla parklaks

Tagasi hosteli poole jalutades märkasime, et inimesed sagisid džiipide juures ning valmistusid tuletorni ja düünide poole väljasõiduks. Kolm valget masinat olid valmis. Igasse mahutati kümme inimest. Esimeseks sihtpunktiks oli Punta Gallinase tuletorn, Lõuna-Ameerika kõige põhjapoolsem mandripunkt. Ma olin lõpuks jõudnud sellesse vahepeal kättesaamatuna tunduvasse kohta ja nüüd mil seisin Kariibi mere ees, La Guajira kõrb selja taga, tundus see tõesti kui maailma lõpp. Vahused lained, liiv, tühjus, kuumus, tuul ja elutu lähiümbrus ei jätnud teist võimalust. Ranna ees seisis kõrge metalltorn ja selle kõrval mahajäetud lagunev majake. Ainukesed märgid, et inimesed olid siin varem käinud, olid väikesed kivist laotud kuhjad vee piiri ääres. Pärast fotosessiooni hüppasime tagasi autosse ja liikusime edasi. Sõit oli raske. Tee oli tegelikult vaid jälg eelnevatest sõitudest. Mirador tähendab hispaania keeles vaatepunkti ja see kirjeldas hästi meie järgmist peatuskohta. Kaljul seistes oli võimalik näha Bahia Hondita lõppu – kuidas kõrb võitleb tagasi maad, mille meri oli temalt kunagi ammu võtnud.

I still wonder how the wind had not knocked them down / Ma ikka veel imestan, kuidas tuul neid ümber ei puhunud

Viimaseks peatuseks olid hiiglaslikud Taroa düünid. Autost välja astunud, pidin kohe silmi kissitama. Liivamägi minu ees oli kui kollane vaip, nii ere, et tegi silmadele liiga. Tuul muutis mäe piirjooned häguseks. Samal ajal kui ma hakkasin düüni tipu poole kõndima jalad sügavamale vajumas, tundsin kõrvetavat tunnet. See polnud lihtsalt kuumus, vaid tuulest ülestõstetud liiv, mis kraapis mu nahka kui peen liivapaber ja mille eest polnud pääsu. Pärast umbes viit minutit vastutuules mäest üles sammumist jõudsin tippu. Türkiissinine Kariibi meri oli kadunud. Mu ees avanes hoopis silmapiirini ulatuv kollakas veemass. Tipust oleks olnud ennast väga lihtne mööda düüni seljakut otse merre veereda, kuid selle asemel jooksin ma alla nii kiiresti kui sain, visates t-särgi ja kaamera kõrvale. Vesi oli jahe ja soolane, ning pakkus suurepärast vaheldust kõrbekuumusest. Lõpuks, kui ma veest välja sain ja asju otsima hakkasin, olin veendunud, et need olid tuules minema lennanud. Tegelikult olid need hoopis liiva alla mattunud ja õnneks ei pidanud ma ilma nendeta tagasi sõitma.

At the end of the World / Maailma lõpus

Me jõudsime tagasi hotelli umbes kaks-kolm tundi hiljem. Kuna meil polnud rohkem plaane, otsustasime mina ja Sam uudistada kohalikku randa, mis asus umbes poole-tunnise jalutuskäigu kaugusel Alexandrast. Tunnid möödusid teiste reisijatega vesteldes, suitsetades ja päikseloojangut imetledes kiiresti. Pärast päikese merre loojunumist hakkasid inimesed ühekaupa tagasi liikuma ja peagi avastasime, et olime rannas ainukesed ning öö surus peale. Et mitte pimedas kõrbesse ära eksida, pakkisime samuti oma asjad kokku ja seadsime sammud tagasi hosteli poole. Esimesed öised taevakehad vilksasid ellu, nendeks olid Mars, Veenus ja Jupiter. Nad uhkustasid oma värvide ja eredusega. Stseen tundus justkui Kubriku kosmoseodüsseiast. Fantastiline hetk, mis esitas ennast täiesti tavalistes tingimustes, meie oma väike maagiline realism. Hiljem samal õhtul astusime veel korra öhhe ja viskasime pikali maha. Maapinda valgustas igasse suunda sirutuv tähtede helk. Tähed olid nii selged, lugematud ja värvilised, et kui ma oleksin olnud ükskõik, kus mujal, oleksin arvanud, et olen vängete uimastite mõju all. Rännak siia oli olnud keeruline, aga tol hetkel oli kindlasti seda väärt.

Hommikud kõrbes algavad vara. Inimesed tõusevad koos päikesega ja lähevad karjatama, paate merele ette valmistama ja kalale, või tegelevad lihtsalt majapidamistoimetustega. Äratuskella läbilõikav pinin äratas mind enne päikesetõusu, suu ja juuksed tolmu, liiva täis. Haarasin jope, sest hommik oli küll soojem kui öö, aga siiski päris jahe, ja ma tundsin puudust päikese soojast embusest. Tegelikult polnud vahet kus ma päikesetõusu vaatasin, sest maastik oli lame. Siiski oli mul meeles üks kindel koht. Hosteli peamise maja kõrval oli näha nii kõrbet, mangroovmetsa kui ka lahte. Kõik nad tulid selgelt nähtavale kui päikese kuldne valgus laotus neist üle ja pagendas öised varjud mu selja taha.


Kui ma enne kirjutasin, et teekond siia oli keeruline, siis tagasitee Palominosse (küla Buritaca lähedal) oli kordades hullem. Paat lahkus hostelist kell 8, pärast mida pidid eilsed juhid kõik reisijad uuesti peale võtma ning Uribiasse viima. Samal ajal kui teised oma autodesse ronisid, ootasime mina ja Sam ikka oma juhte. Nad ei tulnudki kohale, sest nagu meile seletati, siis nad lihtsalt ei viitsinud seda täna teha. Eelneval õhtul küsisin kindluse mõttes oma juhilt üle, kas ta ikka mulle järgneval päeval kindlasti järele tuleb, mille peale ta vastas, et otse loomulikult. Kahjuks käivad asjad Kolumbias nõnda. Tund aega hiljem pakkus üks juht välja, et ta teeb meile teene ja sõidutab meid Uribiasse. Istusime õnnelikult autosse, aga seiklus polnud kaugeltki veel läbi. See oli vist küll juhi esimene kord džiibiga sõita. Ta eksis korduvalt teelt,  jäi mitu korda kõrbesse kinni ja lõhkus peaaegu mootori ära. Kusagil poolteist tundi kestma pidanud sõit võttis umbes neli. Uribiast saime uuesti collectivole ja Riohachasse. Ootasin pikisilmi bussisõitu Palominosse. Mugav istumine, raamat ja pääs kuumusest lubasid tekitada hea meelt. Selle asemel astusin ma nii täis bussi, et isegi vahekäigus seisid inimesed. Kahjuks oli buss juba sõitma hakanud ja mul ei lastud väljuda. Seega möödusid viimased kaks tundi umbses higist haisvas bussis, seistes vahekäigus, mis oli minu jaoks liiga madal. Kui ma lõpuks Palominosse jõudsin, olin läbiväsinud ja ropult vihane.

Samal õhtul hostelis basseini kõrval lebotades ja seda sama juttu kirjutades, jõudis mulle kohale, et tegelikult nautisin ma kogu seda reisi. Välja arvatud muidugi seda viimast osa. Olin lihtsalt väga väsinud ja arvan, et lihtsalt mõnud nagu värske dušš ja puhtad riided mängisid minu meele parandamisel suurt osa. Üks peamisi mõtteid, mis mulle mällu jäi oli see, kui vähesega saavad inimesed hakkama. Punta Gallinas pakub suurepäraseid vaateid, aga paneb  ka mõtlema ja hindama mitte ainult mugavusi, mida sulle on antud, vaid ka seda kui võimas on inimeste tahtejõud ja püsivus.

Galapagos – what else is there to say? / Galapagos – pealkiri räägib enda eest

It was a dream. During my two weeks on the Galapagos Islands I was floating through their various landscapes and small harbor towns in a trance-like fashion, not quite comprehending the surreal surroundings while yearning to discover every little corner of this famous archipelago. The Galapagos Islands have been bestowed with near mythical status, it’s pristine natural habitats, otherworldly flora and unique fauna draw people from all over the world, hungry to experience everything that this place has to offer.

While wandering around Ecuador I heard many of my fellow travellers entertaining eager listeners with incredible stories of their visit to Galapagos. Not everyone has the resources, time, or maybe even interest to visit this unique corner of the world. I for certain did not plan to go there, since I felt that it will be too expensive. Various cruises charge almost or over thousand dollars and island hopping (taking a boat from one island to another), although a cheaper alternative could also end up costing more than several months on the road. However, after Aadi left for Estonia and I was planning to spend a month in Cotopaxi valley, living far from big cities, I started to contemplate the idea of visiting these islands. By cutting down on spending, I could probably afford a one-of-a-kind journey to these extraordinary islands. So, I checked the flight tickets to Baltra and San Cristobal (two of the biggest airports on Galapagos) month in advance and found tickets for around 300 dollars. The plan was set, I was going to visit all four habited islands: Santa Cruz, Isla Isabela, Isla Floreana, and San Cristobal. The idea was to spend three to four days on every island, try to do as many things as possible for free, while at the same time going on some day tours as well. Not only was this about to be cheaper than a several days cruise, I was also the master of my time and in a limited sense the places I could visit.

Heron in mangroves
Heron in mangroves / Haigur mangroovis

Visiting Galapagos Islands demands some preparation. It is advised to arrive to the airport several hours before your flight, because your baggage will be thoroughly examined. It is inevitable, since the authorities must make sure that no foreign species are introduced to the islands. You can’t take any animals, plants, seeds, or other natural products with you. Fortunately, I arrived at Guayaquil airport early in the morning and the queues were short. After your baggage has been cleared, you must pay additional twenty dollars as tax to fly to the Galapagos islands. When you finally arrive to which ever airport you land, before you can enter the national park, you must pay another hundred dollars as the park entrance fee. This money is supposed to go the efficient maintenance and development of the park.

Galapagos booth in Guayaquil airport
Galapagos booth in the airport / Lennujaamas asuv Galapagose putka

I have visited many countries and landed in various airports but arriving to Baltra is unequivocally one of the most unique introductions to a new place. Even from above you could see azure blue waters teeming with life and in the background colossal volcanoes rising from the ocean. We flew over a group of dolphins, there must have been over twenty of them rocketing in and out from the waves. Furthermore, the land seemed alien. Red coloured soil with different size rocks spread out as far as to meet the restless ocean recalled the memories of science fiction stories. The only difference was the water on the horizon and strange plants popping up from the ground. But the vegetation was like nothing that I have ever seen, slim and wind battered branches were covered with thorns and sharp spear tip like leaves. How could a desolate and arid place like this support one of the richest natural habitats in the world? My thoughts also wandered to the first people visiting these volcanic rocks. What did pirates, whalers, or for that matter, young Charles Darwin feel? How wild, untamed, and exotic these islands must have seemed compared to their known world.

My first stop was the biggest town on the island of Santa Cruz and Galapagos in general – Puerto Ayora. While walking the wide and vibrant streets of this town I saw why it was considered to be the center of the Galapagos islands. The main streets were filled with travel agencies competing for what was the best price for cruises and day tours. Scattered between them were hotels, hostels, restaurants, cafes, bars, souvenir markets, and small corner shops. Puerto Ayora had everything that a tourist would need, and it acted as a transportation center as well. When hopping from one island to another, you always had to return to Puerto Ayora to catch a boat to the next destination. This resulted in this town having the biggest number of tourists anytime.

Puerta Ayora harbor market / Puerta Ayora sadamaturg

As the sun was setting a mix of food scents, warm ocean breeze, and dim street lights created a tropical atmosphere not to be missed. Nowhere was it more apparent than on the kiosk street which was filled with small restaurants that offered a variety of fresh seafood. The street was covered with tables and benches. Waiters navigated between them and tried to lure tourists to their restaurant, which in some sense mirrored the fishermen catching their pray that were now proudly presented in front of the stalls. Steam and smoke from kitchens shrouded the tables in their embrace and you could smell grilled fish or lobster even before you laid eyes on the street itself. The prices varied, you could easily spend more than fifty dollars on your dinner, but you could also get a delicious but simpler meal for just a fiver. In both cases the food was fresh and delicious. As with Galapagos in general Puerto Ayora evenings offered a magnificent demonstration of the wildlife. When the lights were turned on in the harbor and pier a score of marine life surged towards the lights. Dozens of black tip sharks patrolled the waters, smaller fish dodging diving pelicans, small spotted eagle rays floated by minding no one, and sea lions were taking a nap on pier benches.

Fresh fish for dinner
Fresh fish for dinner? / Õhtusöögiks natuke värsket kala?

Santa Cruz is a great starting point for exploring Galapagos. I accidentally stumbled on the first point of interest. The first path out of town lead me to Charles Darwin research center. It is one of the most important places on this island since it houses an international research center and Fausto Llerena Breeding Center. They work towards protecting the natural habitats of Galapagos, protecting and breeding giant Galapagos tortoises, and educating the youth of the world. It is free to visit and open to all. Here I saw giant Galapagos tortoises for the first time. It is possible to witness them in the different stages of their life, from tiny hatchlings to nearly full-grown beasts roaming these islands. All the eggs that are found on the islands are brought to represented breeding centers on different islands. Turtles are then hatched, their growth monitored, and raised in a safe environment. Later, when they reach adulthood, they are released back into wilderness. This ensures the survival and hopefully flourishing of the species, as in the time before humans found this place. While walking the premises of the research center you are also introduced to the history of the islands, scientific work that is being done here, background information on different flora and fauna. They also show how destructive the foreign species are to this place and how fragile the ecosystem is.

Krapsus Krapsus
Grapsus grapsus

Next to the center there is a small beach which is crowded by marine iguanas and crabs. The short walk to the beach was fantastic. Making your way thorough a small mangrove forest you could spot many marine iguanas waddling through the labyrinth of roots and branches to reach the sunshine or oppositely the ocean. The whole road was covered with them laying in the sun, heating their bodies after a long swim in the cold waters of the Pacific. While stepping over them, some sneeze saltwater to get rid of excess salt and warn you away. The small beach was full of wonderfully colourful crabs and diving pelicans. It was my first experience of wildlife that has no fear or no interest in humans.

On the second day I decided to go explore the inland of Santa Cruz. For ten dollars I rented a bike for the whole day. The plan was to cycle to Los Gemelos (the Twins) – two massive sinkholes surrounded by scalesia (a tree endemic to these islands) forest. They were 21 kilometres from Puerto Ayora and all of it uphill. Fortunately, my body was used to having less oxygen for physical tasks and now, on the sea level, my body was reveling in the extra energy that it had. I felt strong and ascending towards the middle of the island was not a challenge. The Twins were remarkable, these two massive sinkholes were created when the roof of hollow magma chambers collapsed under its weight. Tens of meters deep they offered a small peak into what these islands are made of and how they formed.

Los Gemelos

The next stop on my tour was El Chato reserve, which serves as a habitat of the giant tortoises. However, this one is different from Darwin Research center. Here the tortoises roam freely, and you can walk with them. There are couple of rules to follow – keep at least 2 meters between you and the animal, don’t use flash when taking photos, and don’t touch or feed the animals. I spent more than an hour walking, sitting next to, and just observing these majestic animals, some more than hundred years old. You can tell that from their shells, more visible the circles on the shell, the younger the tortoise is.

Walking with the dinosaurs / Jalutuskäik dinosaurustega

Santa Cruz was also the place where I snorkelled for the first time in my life. Renting the gear will cost you only five dollars for the whole day. So, I found myself rising with the morning light and heading out to Las Grietas (the Cracks). This place was formed when a part of Santa Cruz collapsed and the crack was filled with water. It is 12 metres deep and the crystal-clear water is a mix of fresh and ocean water. This narrow canyon with jagged walls hides a beautiful and clear pool. During my childhood I was afraid of heights and it all came back as soon as I entered the water. As I looked down and realised that I was floating dozen meters from the bottom, my first reaction was that I was about to fall. First minutes were all about getting used to the vertigo and breathing underwater. I also had some company, since it was early morning there were only three of us. A girl from Spain and a guy from Ecuador came to explore the canyon with me. Although there were not as many fish there as I expected, save for a lone black tip shark, calmly moving in the bottom, it was the natural architecture of the place that was so mesmerizing. The morning light glimmering on the surface and creating ethereal rays under water hypnotized us for and hour.

Kilpkonna pesa
Turtle nest / Kilpkonna pesa

Tortuga Bay, a long white sanded beach on the coast of Pacific Ocean was my next destination. It is doubtlessly the most spectacular beach I have ever seen. Fine white sand, pure blue waters, high foamy waves, salty oceanic breeze, and roaring soundtrack created by the ocean forms a scenery that activates all senses and engraves itself in your memory forever. From one side you are surrounded by the fierce ocean and from the other, high sand dunes which hide black turtle nests. These are marked and off limits for the public. The waters are full of wildlife, you can witness swimming marine iguanas and turtles, various sea birds fishing, and the small lagoon next to the beach is full of rays and white tip sharks. The problem was that the locations that you could snorkel at were too murky and the places where the water was clear had too strong waves and currents. So instead, I just enjoyed the sun and witnessed how Darwin’s finches were fighting for what was left of my apple.

Tortuga bay

The first couple of days on Galapagos flew past. I found myself taking a boat to my next destination sooner than I thought. Isla Isabela was calling for me. The boat ride costs twenty-five or thirty dollars and the tickets can be purchased from nearly any agency. The journey to Isabela lasts around an hour. There are several private speed boats that go between the islands two times per day. On the day I was going to Isabela, the sea was very rough. Waves were high and winds strong. The boat was jumping up and down even before we left the harbor. As we were on the open ocean we also had to dodge a few higher waves. It was my first time riding a speed boat on open ocean and as I found out, fortunately, I don’t get seasick. Half of the people on that boat were not so lucky. A lot of plastic bags were filled, and several people got off the boat all colour drained from the faces and collapsing on the solid ground.

Boat ride to Isabela / Paadisõit Isabelale

Isla Isabela is formed from five active and one extinct volcano, making it the biggest island in Galapagos and one of the most volcanically active places in the world. Its only town is called Puerto Villamil and it is much different from Puerto Ayora. Although it is less developed, it still possesses the charm of a Pacific fishing village. Freshly paved streets are walled by simple houses and in some places it looks like wilderness is trying to reclaim the land taken. The place feels quiet and instead of crowds of tourists roaming the streets and locals trying to sell you anything, in Puerto Villamil everybody seems to mind their own business. The unfortunate downside of it being a less developed place was the amount of garbage on the sidewalks and around the village.

Puerto Villamil

Sadly, the weather during my stay was underwhelming. It was windy, cloudy, and raining for most of the time. Furthermore, there were several small earthquakes that indicated a possible eruption. We were even issued a volcano warning. Later I found out that there was a volcanic eruption couple of days after I left. The earthquakes could be blamed for big waves which resulted in one of the most interesting day tours to be cancelled. The waves were too high to go snorkelling in the lava tunnels, so instead I opted to do it in small collection of islands called Tintoreras. The rugged volcanic rocks were full of resting marine iguanas, blue footed boobies, and a lone Galapagos penguin. Small barges and boats were full of resting sea lions. As soon as you dived into the restless ocean the screaming wind was left behind and a new serene and colourful world opened in front of you. Rainbow hued coral fish, intimidating white tip sharks, gentle sea turtles, and playful sea lions offer you an intimate contact with the untamed nature and hopefully some wisdom into the natural balance of our planet. Isabela has one of the most abundant wildlife on Galapagos. It has the largest number of giant tortoises and since it has new lava fields, the flora is much different from other islands. However, since there are not many roads that go deeper into the island, it is impossible to get there without taking a tour or a cruise.

Puerto Ayora, Tintoreras (left), and wetlands (right) / Puerto Ayora, Tintoreras (paremal), sood (vasakul)

Isla Isabela also offers a dark glimpse into the history of these islands. Six kilometres west from Puerto Villamil stands a relic of human suffering on Galapagos. There used to be a penal colony on Isabela from 1944 to 1959. The only thing remaining from that place are the foundations of different buildings displaying the layout of this hellish place and a threatening wall that stands six meters tall and hundred meters long. It was part of cruel and torturous punishment that prisoners had to suffer. The Wall of Tears was built by hand, huge chunks of lava rocks were placed on top of each other without any adhesive materials, which resulted in several collapses and deaths. Although the wall itself looks like it was taken straight form Mordor, its surroundings are anything like the Dark Lords dwelling. The road to the Wall of Tears meanders through wetlands full of vibrant flamingos, rich mangroves hiding picturesque lagoons, and arid coastal environment where giant tortoises roam in search for their next bite.

El Muro de las Lagrimas

When I arrived to Galapagos islands I had a plan to visit all the habited islands. However, as I found out that instead of taking a boat from one island to the next, you had to return to Santa Cruz, so I decided to skip Isla Floreana. Hostels on Floreana were about three to four times more expensive than on the other islands and so was the food. It would have been to expensive to stay there for four nights and maybe even unnecessary, since it was the smallest of the four islands. Instead I decided to spend the rest of my stay on San Cristobal. This turned out to be a genuinely good idea.

The Tunnel / Tunnel

As we were approaching San Cristobal, the shrouds of clouds were pulled back like curtains and the island was illuminated by the sun. After four days of rain I was yearning for some sunshine. Getting closer to Puerto Baquerizo Moreno, the largest town on San Cristobal, and seeing its multicoloured buildings span upwards towards the mountain and away from the ocean, I could sense that I’m going to enjoy this place. This harbour town is smaller than Puerto Ayora, but a bit bigger than Puerto Villamil. However, it was the way the place felt, the vibe it had, the emotions it evoked that really made me appreciate this place. It was not as touristy and commercial as Puerto Ayora, but much livelier than Puerto Villamil, a perfect middle ground. In addition, Puerto Baquerizo was the cleanest of the three. As I was discovering the narrow uphill streets I felt that the people here were more relaxed. It truly felt like a pure, simple, rustic town on the coast of Pacific Ocean. The hostel I was staying definitely added to the positive feeling. It was right next to the water, with a beautiful walkway in front of it and a huge balcony to enjoy spectacular sunsets every evening. For a week my days were filled with snorkeling, laying on the beach, hiking, and in the evenings dancing on the streets of Puerto Baquerizo, while on quieter mornings sitting in front of a store with a beer in my hand and following FIFA World Cup.

Puerto Baquerizo

But it was not only cityscape that impressed me, the wildlife and the environment on San Cristobal was glorious. It was the first island that young Charles Darwin visited and it has the only fresh water source in Galapagos, it was also the first island to be settled.

San Cristobal is an island ruled by sea lions. They are the masters of this place. The beaches were a home for hundreds of sea lions. Any beach you ended up, even the most popular ones, humans were the minority. This meant that you had to choose your spot carefully. Waking up a sleeping sea lion could be dangerous, since it is the only time when they might bite you. All the other times they are friendly and curious. This was more than apparent when you were in the water. Snorkeling and swimming beside young sea lions was my favourite experience on Galapagos. They are naturally curious, so they will swim very close to you and sometimes engage in play – jumping out of water, blowing bubbles in your face, swimming around you, or torpedoing towards you and at the last moment turning away.

What’s up

As snorkeling goes, San Cristobal also had the best place for it in my humble opinion. Darwin Bay is a small lagoon with turquoise waters, surrounded by towering lava cliffs that support stark trees full of frigate birds. According to the local legend this was the first spot where Charles Darwin came to land and started his exploration. While diving into the pristine waters you were surrounded by thousands of beautifully coloured coral fish nibbling on algae covered stones. The waters were also crowded by many majestic sea turtles gliding through the water minding their own business. Swimming towards ocean a new world was revealed. You could still see the pale volcanic rocks in the bottom, but now they were more than 15 meters below you. Half way down myriad of iconic shapes were visible. White tip sharks were calmly safeguarding their territory. However, the absolute highlight of my snorkeling experience was a huge ray that moved serenely underneath me. It resembled more flying than swimming and as I was trying to comprehend its size, I spread out my hands while swimming above it. I was missing another arm’s length to come even close to its size.

Darwin bay and Leon Dormido

A short walk away from Puerto Baquerizo was another beautiful sandy beach called Playa Loberia and a short hike away was the Cliff. These were my other favourite places to spend time. Playa Loberia was full of sea lions and surfers trying to outdo each other in the ocean. Leaving the beach behind and hiking the coast full of volcanic rocks you would end up next to an intimidating cliff darkened by the spread of huge waves breaking against it. The Cliff was a dwelling for many different sea birds. You could sit there for hours, listening to the calming sound of the ocean and watching all the birds flying between water and their nests, trying to read and navigate in strong wind currents.

San Cristobal evenings were full of splendour. As the sun was setting the streets and squares transformed into small stages for the local performers and groups showcasing the routines and plays that they had practiced previous week. Fridays and Saturdays were especially festive. The whole village came out to enjoy the warm Pacific nights and spend some quality time with their families and friends. The streets were full of performers, singers, outdoor cinemas, and theater groups. When the darkness fell, and the hour pushed into the night, the events got even more energetic. The local DJ’s took over and the streets were full of salsa and reggaetón. The music and dancing lasted until the early light started peaking from under horizon. On your way home, you just had to step through bakery and grab some fresh pastry for the early breakfast.

Streets of Puerto Baquerizo
Street life / Tänavamelu

The two weeks spent on Galapagos flew by in a blink of an eye. It was in no time when I found myself packing up my things and setting out for Santa Cruz island once more. I had to get to Baltra airport and since the busses to the airport went only early in the morning, I decided to spend my last day back on the island that was my threshold to this magical place. Instead of roaming around the island again, I decided that I’ll enjoy my last day on Galapagos just kicking it back on Tortuga bay. Bag full of fresh fruit, good pastry, and some water, I spent the whole day reading, swimming, and spotting the coastal wildlife of Tortuga Bay.

As I was walking to the bus station early in the morning, I was revelling in all the fresh memories and experiences that I had in this place. While waiting for my plane, I stepped out from the airport, walked down a small road towards the beach and sat on a rock overlooking the ocean and a small volcano raising from the waters. I still could not really comprehend how a place like this, so strange, so different could exist on our small rock. As the various legends from different cultures tell us how gods rose the land from water, in this place you could really imagine it and maybe this is also a small reason why it has such a mythical status.

Last moments on Galapagos / Viimased hetked Galapagosel

See kõik oli kui unenägu. Minu kahenädalane seiklus Galapagose saartel möödus kui hõljudes maagiliste maastikute ja väikeste kalurikülade vahel, samal ajal kogetut mitte päris mõistes. Galapagose saartel on nüüdseks juba müütiline staatus, sealsed maalilised keskkonnad, ebamaine flora ja põnev fauna meelitab ligi inimesi tervest maailmast.

Ecuadoris rännates kuulsin korduvalt kaasreisijad vestmas innukatele kuulajatele imelisi lugusid oma Galapagose rännakutest. Kõik ei saa ju lubada endale sellist reisi – rahalistel või ajalistel põhjustel, või ei paku see neile hoopis huvi. Kohe kindlasti ei osanud ma arvata, et ühel päeval avastan ma ennast Galapagoselt. Kartsin, et see saab olema liiga kallis. Erinevad kruiisid maksvad üle tuhande dollari ja isegi ilma kruiisita võib saarelt saarele sõitmine muutuda kallimaks kui rännata paar kuud Lõuna-Ameerikas. Kuna  Aadi lendas tagasi Eestisse ja mul terendas kuu aega vabatahtliku tööd Cotopaxi rahvuspargis, otsustasin elada natuke askeetlikumalt, panna võimalikult palju raha kõrvale ning äkki seeläbi saada külastada seda   Ecuadori isoleeritud osa. Nii otsustasingi ühel õhtul hosteli toas laiseldes lennupiletite hindu vaadata. Soodsate piletite leidmiseks ei pidanudki väga palju vaeva nägema. Tasapisi koorus plaan külastada kõiki nelja asustatud saart: Santa Cruzi, Isla Isabelat, Isla Floreanat ja San Cristobali. Esialgne soov oli veeta igal saarel kolm või neli päeva, teha nii palju tasuta asju kui võimalik ja sinna juurde paar päevast ekskursiooni. Niiviisi tuleks külastus kordades odavam kui mitmepäevane kruiis, pluss saaksin olla ise oma aja ja reisi peremees.

Corals / Korallid

Galapagosele lendamine erineb tavalisest lennujaamast läbi minemisest. Esiteks on soovitatav jõuda lennujaama varem kui  muidu, sest kogu pagas kontrollitakse üksikasjalikult läbi. Sellest ei saa ei üle ega ümbert, sest lennujaama töötajad peavad tegema kindlaks, et saartele ei võetaks ühtki võõrliiki kaasa. Pagasis ei tohi olla loomi, taimi, seemneid või muud looduslikke produkte, mis võivad kohaliku florat ja faunat  ohustada. Lisaks kontrollile  peab ostma 20 dollari eest Galapagose viisa ja enne lennujaamast väljumist maksta veel 100 dollarit parki sisenemise tasu. See raha läheb saarte hoolduseks, arendamiseks ja kaitseks.

Olen reisimise jooksul külastanud mitmeid riike ja lennujaamu, kuid Baltrale jõudmine oli kindlasti üks huvitavamaid ja erakordsemaid sissejuhatusi uude kohta. Saartele lähenedes võis all laiuvas ookeanis silmata 20-pealist delfiiniparve, kes ujusid türkiissinistes vetes ning kelle taustal kerkisid taeva poole kolossaalsed metsaga kaetud vulkaanid. Isegi Baltra saar nägi võõras välja. Erinevates suurustes rahnud; pikad väänlevate okstega, okaste ja teravate lehtedega taimed ning savipunane maa, mis sirutus ookeanini välja, meenutas pigem fantastilisi kirjeldusi võõrastest planeetidest kui midagi varem nähtut. Kuidas saab selline kuiv ja kõle koht olla üheks kõige liigirohkemaks ja erakordsemaks kohaks maailmas? Mu pilk uitas aknast välja ja mõtted rändasid esimestele eurooplastele, kes jõudsid siia ning mis emotsioonid võisid neid saarel kõndides vallata. Esimesed piraadid, vaalapüüdjad ja Charles Darwin – kui metsik ja taltsutamata see koht võis neile tunduda.

Minu esimeseks peatuseks oli Puerto Ayora: Santa Cruzi ja Galapagose saarte suurim linn. Jalutades Puerto Ayora kirevatel tänavatel sain aru, mis teeb selle koha turistide keskuseks. Siin oli kõik suunatud külastajatele. Tänavad olid täis reisibüroosid, kõik üksteisega võistlemas, et pakkuda madalamaid hindu, uhkeimat paati või parimat varustust. Nende vahele  olid pressinud ennast erinevad hotellid, hostelid, restoranid, kohvikud, baarid, suveniiri putkad ja väikesed poekesed. Kõik mida üks turist võis vajada oli Puerto Ayoras olemas. Lisaks oli see linn ka Galapagose peamine transpordisõlm. Selleks, et saada ühelt saarelt teisele tuli alati Puerto Ayorast läbi sõita, mistõttu oli linn ka kõige turistirohkem koht Galapagosel.

Black tip reef sharks in Puerto Ayora harbor / Musttipp-riffhaid Puerto Ayora sadamas

Päikese  loojudes täitis tänavaid toidu lõhn, soe ookeanituul ja hämar tänavavalgustus – kõik see lõi õhtuse atmosfääri, mida on raske unustada. Kõige selgemini oli seda tunda restoranide tänaval. Mõlemal pool teed oli näha väligrillide ääres higistavaid kokkasid, kes paistsid vaevu katuste alt taevasse valguva suitsu alt välja. Tänav ise oli kaetud pikkade laudade ja pinkidega, mis venisid kuni järgmise ristteeni. Laudade vahel siiberdasid kelnerid, kes üritasid ligi meelitada kliente. Huvitaval kombel tabasin end mõtlemast kuidas nende tegevus meenutas või peegeldas saaki püüdvaid kalureid. Toiduvalik oli igas restoranis sama.   Taldrikule võis tellida värskelt püütud kala, krabi, vähki ja muid meresaaduseid. Hinnad vaheldusid, õhtusöögi eest võis välja käia  5 või hoopis 50 dollarit. Kõhu sai täis igal juhul ja toit oli maitsev. Nagu Galapagosele kohane, oli isegi Puerta Ayoras võimalik õhtuti nautida imelist loodust ja huvitavaid elukaid. Valgustatud sadam ja kai tõmbasid ligi erinevaid kalu ja linde. Kümned musttipp-riffhaid ujusid rahulikult ringi, nende vahel sagisid mitmed väiksemad kalad, kelle peale pidasid pelikanid jahti. Väikesed täpikraid ujusid ookeani poole ja kai pinkidel ning sadama  põrandal lebasid merilõvid, kes ei teinud teist nägugi, kui turistid nende kõrval erinevaid poose fotode jaoks võtsid.

Santa Cruz on võrratu koht, mida avastada. Mina sattusin oma esimesse külastuspaika täiesti kogemata kõndides Puerto Ayorast välja. Lühike jalutuskäik viis mind Charles Darwini teaduskeskussesse. See on Galapagose üks kõige olulisemaid kohti, kuna seal on rahvusvahelised laborid ja Fuasto Llerena nimeline elevantkilpkonnade kasvatus tsenter. Sealne tegevus keskendub  internatsionaalsele teadustööle, noorte harimisele, ja elevantkilpkonnade kaitsmisele ning kasvatamisele. Teaduskeskuse külastus on tasuta ning avatud kõigile. Lisaks  laiub sealsamas lähedal ilus rannariba, kus elab hulk väikeseid meriiguaane ning palju värvilisi krabisid. Fausto Llerenas leidis aset mu esimene kokkupuude elevantkilpkonnadega. Neid on võimalik näha erinevates eluetappides, värskelt koorunutest kuni peaaegu täiskasvanud elukateni, kes rändavad ringi mööda Galapagose vulkaanist maastikku. Kõik loodusest leitud elevantkilpkonnade munad tuuakse erinevatesse kasvatuskeskustesse kus jälgitakse roomajate koorumist ning kasvu. Täiskasvanuks saades lubatakse nad loodusse tagasi – nii on neil kõige suurem võimalus ellu jääda ning püsib lootus, et elevantkilpkonnade arv taastub. Teaduskeskuses on võimalik tutvuda ka saarte ajalooga, siin tehtava teadustööga ning näha, kui hävitav saab üks võõrliik selles ökosüsteemis olla.

Puerto Ayora

Rannani viiv tee on samuti tore koht lühikeseks jalutuskäiguks.  Rada lookleb läbi tiheda mangroovimetsa. Seal on võimalik kohata meriiguaane, kes pärast külma suplust otsivad kohta päikese all või otsivad vastupidiselt teed tagasi ookeani, kus nad toituvad külmas vees kasvavatest vetikatest. Neist mööda kõndides tuleb olla tähelepanelik, sest nad on väledad liikuma ning osad nuuskavad sinu pihta merevett. Seda teevad nad tegelikult selleks, et puhastada oma keha liigsest soolast, aga tundub nagu nad tahaksid sind eemale hirmutada. Rannas käib tihe elu, väikesed krabid siblivad kivide ja lainete vahel ning hiiglaslikud pelikanid sukelduvad ja püüavad kala. See oli  esimene kord kui nägin metsikud loomi, kes ei põgenenud inimeste lähenedes kaugusesse, vaid tegelesid rahulikult oma asjadega edasi.

Järgmise päeva otsustasin pühendada täielikult sisemaa avastamiseks. Päevane rattarent maksis kusagil 10 dollarit ja esialgne plaan oli sõita Los Gemeloseni (Kaksikud). Tegu on kahe hiiglasliku auguga, mis tekkisid kivistunud laava sisemuses olnud õhuaukude kokku varisemise tulemusel. Nad on ümbritsetud skileesia metsaga, mis on omakorda koduks suurele hulgale erinevatele lindudele. Kaksikud asusid Puerto Ayorast 21 kilomeetri kaugusel ja enamus teest sinna on ülesmäge. Õnneks olin selleks hetkeks elanud kuu aega kõrgmäestikus ja mu keha oli harjunud vähese hapniku ning korraliku füüsilise koormusega. Olles nüüd kõvasti madalamal, kaifis mu keha kogu sellega kaasnevat ekstra hapnikku ja energiat. Tundsin ennast suurepäraselt ja ülesmäkke väntamine polnud pooltki nii raske kui ma mäletasin. Kaksikud olid suursugused. Kaks tohutut auku pakkusid sisevaadet Galapagose tekkeloole. Nende seintelt oli võimalik näha erinevaid laavakihte ning arvata, mitu vulkaanipurset on Santa Cruz üle elanud.

Inland villages of Santa Cruz / Santa Cruzi külatänavad

Minu järgmiseks peatuspaigaks oli El Chato nimeline kilpkonnade kasvatuskeskus. Olemuselt oli see sarnane Fausto Llerena kasvatuskeskusega, ent siin said kilpkonnad vabalt ringi liikuda ning külastajad võisid koos nendega jalutada. Järgida tuli paari reeglit – hoida vähemalt  2 meetrit distantsi kõikide loomade vahel, mitte kasutada välku fotode tegemisel ja mitte toita ega puudutada kilpkonni. Mõned roomajad olid üle saja aasta vanused – seda on võimalik näha kilpidel asuvate ringide järgi. Veetsin umbes paar tundi nendega koos jalutades, nende kõrval istudes ja lihtsalt nende tegemisi jälgides.

Monster / Elukas

Santa Cruz oli ka esimene koht, kus ma  olen snorgeldanud. Varustuse rentimine kogu päevaks maksab ainult 5 dollarit. Kolmas päev algas väga vara, tõusin koos päikesega ja seadsin oma sammud Las Grietase (Praod) poole. See kanjon ilmus siis, kui osa Santa Cruzist vajus kokku.  Selle tõttu  tekkis saare äärde suur  lõhe, mis täitus kohe soolase ookeani ning värske põhjaveega. Järskude ja teravate seintega kitsas  kanjon oli täidetud snorgeldamiseks ideaalse kristallselge veega. Lapsepõlves kartsin ma kõrgust ja kogu see tunne tuli hoobilt tagasi hetkel kui vette astusin ja alla vaatasin. Nähes selgelt umbes 12 meetrit minust allpool asuvat kanjoni põhja oli täielik horror. Mu keha valdas tunne nagu peaksin hakkama kohe kukkuma. Esimesed paar minutit kulusid rahunemisele,  hingamisele ning peapööritusest üle saamisele. Üritades endale selgeks teha, et ma ei hakka kukkuma ning pean lihtsalt ujuma rahustas mind uuesti maha. Nüüd meenutas tunne rohkem hõljumist kui midagi muud. Vaatamata varajasele kellaajale polnud ma Las Grietases sel hommikul täiesti üksi. Varahommikust snorgeldamist oli tulnud kogema ka üks tüdruk Hispaaniast ning üks Ecuadori mees. Olgugi, et Las Grietases polnud väga palju kalu, nägime ikka ühte rahulikult kanjoni põhjas ujuvat musttipp-riffhaid.  Vähesetele mereelukatele vaatamata oli koha looduslik arhitektuur meeldejääv, hommikused päikesekiired sillerdasid eredalt ja tekitasid viirastuslike kiiri  vee all.

Alien landscape of Galapagos / Galapagose võõras maastik

Tortuga Bay ehk kilpkonnade laht on vist Galapagose ja Ecuadori üks kõige meeldejäävamaid kohti. See on kauneim rannariba, mida olen kunagi külastanud. Peen valge liiv, puhas ja selge sinine vesi, kõrged ja vahutavad lained, soolane meretuul ja vali ookeanimüra – kogu kombinatsioon vallutas mu meeled ning graveeris ennast väga pikaks ajaks mu mällu. Ühelt poolt oled ümbritsetud horisondini sirutuva ookeaniga,, teiselt poolt aga kõrgete liivadüünidega, mille vahel on merikilpkonnad teinud oma pesad.  Viimased olid eraldi lindiga ümbritsetud ja nende lähedal kõndimine on keelatud. Ookean oli täis erinevaid loomi. Sai silmata meriiguaane, kes tulid või läksid oma suplust tegema ja toitu otsima, lainete kohal pikeerisid mitmed pelikanid ja muidugi hulpisid erinevad merikilpkonnad võimsate lainetega kaasa. Olgugi, et seal ujusid ka raid, haid ja muud kalad, polnud see just parim koht snorgeldamiseks, kuna vesi polnud selge. Sellele vaatamata oli tegu kindlasti parima kohaga lihtsalt aja maha võtmiseks, päevitamiseks ja rannamõnude nautimiseks.

Marine iguanas in the sun
Even marine iguanas are enjoying Tortuga Bay / Isegi meriiguaanid naudivad Tortuga lahte

Esimesed paar päeva Galapagosel möödusid linnulennul. Avastasin ennast paadist uuele saarele liiklemas varem kui oleksin osanud arvata. Sõit ühelt saarelt teisele maksab kusagil 25-30  dollari kanti ja kestab tund aega. Pileteid saab soetada igast reisiagentuurist. Galapagose saarte vahelt sõidab kaks korda päevas mitu erinevat kiirpaati, mille kaptenid on seotud erinevate turismibüroodega. Sellel päeval kui ma otsustasin Isabelale sõita, oli meri väga tormine. Kõrged lained, vihm ja tugev tuul tegi kogu sõidu  ebameeldivaks. Paat hüppas lainete kohal ja maandus raskete mütsatusega vette enne kui me isegi sadamast välja saime. Kuna olime ka avaookeanil, pidi kapten paar korda suurematest lainetest ümber sõitma. Olin esimest korda kiirpaadil ega osanud arvata, kas jään merehaigeks või mitte. Õnneks sain päris kiiresti aru, et seda pole mul põhjust karta. Samas ei nautinud ülejäänud inimesed mu ümber sõitu nõnda palju kui mina. Pool paadisolijatest oksendas kogu reisi vältel ja kui me lõpuks Puerto Villamili jõudsime, oli  enamik inimesi näost täiesti kaamed ning vajusid maismaale jõudes lihtsalt istuma.

Lava beach on Isabela / Laava rand Isabelal

Isabela on Galapagose suurim saar ning nagu teisedki, vulkaaniline. Vahe on aga selles, et Isabela koosneb viiest aktiivsest ja ühest kustunud  tulemäest.  Isabela ainuke küla on Puerto Villamil. Olgugi, et vähem arenenud kui Puerto Ayora, on see ikkagi armas Vaikse ookeani äärne rannaküla. Värskelt valminud teed looklevad kirevate ja poolvalmis majade vahelt. Osades kohtades on näha, et loodus haarab tagasi maad, mis kunagi ehituse käigus inimeste osaks langes. Küla ise on vaikne. Suurte turistigruppide ning alatasa midagi müüvate kohalike asemel tundub, et siin tegelevad kõik hoopis oma asjadega. Ainuke  pisut ebameeldiv või õnnetu osa vähemarenenud küla puhul on tänavaäärsed ja metsaalused prügihunnikud.

Kahjuks polnud ilm Isabelal just kõige parem. Iga päev sadas vihma ja küla kimbutasid tugevad ookeanituuled. Minu külastuse muutsid eriti ekstreemseks mitmed väikesed maavärinad, mis omakorda viitasid võimalikule vulkaanipurskele järgnevate päevade jooksul. Kõigile Puerto Villmamilis viibijatele anti vulkaanihoiatus ja paluti olla valmis võimalikuks evakuatsiooniks.  Kahjuks jäi suurte lainete ja maavärinate tõttu üks huvitavamaid ekskursioone ära. Laavatunnelites snorgeldamist peeti liiga ohtlikuks . Selle asemel läksin hoopis Tintorerast avastama  – väikesed saared ja kaljud Puerto Villamili kõrval. Sinna tuli kanuuga aerutada, misjärel sai vette sukelduda ja saarte ümbruses ujuda. Kurjakuulutava välimusega vulkaanilised kaljud ja pisikesed maalapid olid täis puhkavaid meriiguaane, sinijalgseid suulasid. Sinna oli isegi üksik Galapagose pingviin ära eksinud.  Sukeldusin rahutusse ookeanivette, ulguv tuul asendus rahuliku vaikusega ning minu ees avanemes täiesti uus maailm. Kukkusin kui maagilisest portaalist läbi. Vikerkaarevärvides helendavad korallkalad, hirmutavad valgetipp-riffhaid, rahulikud rohelised merikilpkonnad ning mänguhimulised  merilõvid pakkusid väga lähedast kontakti loodusega.

Isabela on Galapagose liigirikkaim saar. Siin elab kõige rohkem elevantkilpkonni ja kuna siin on ka kõige rohkem uusi laavavälju, erineb taimestik ka teiste saarte omast. Kahjuks on Isabelal vaid  paar teed, mis suunduvad saare keskele ja sedagi mitte eriti sügavale. Seega on saare sisemust ja põhjapoolset osa võimatu ilma ekskursiooni või kruiisita külastada.

Isabela pakub ka põgusat sissevaadet Galapagose vägivaldsesse ajalukku. Kuus kilomeetrit Puerto Villamilist läänes asub mälestusmärk inimeste kannatustele. Aastatel 1944-1959 asus Isabelal sunnitöölaager. Ainukesed viited sellele on maast välja ulatuvad vundamendid, mis märkisid erinevate hoonete ja elamute asukohti. Nende kõrval sirgus taeva poole 6 meetri kõrgune ning 100 meetri pikkune kivist müür. Sellel müüril puudub suur ja sügav vajadus ning ainuke põhjus, miks see ehitati ja miks see nüüd seal seisab ongi vangidele peale surutud sunnitöö.  See oli ropp raske töö. Kohati hajutas see sunnitöö ja piinamise vahelist piiri. Müüri ehitamisel ei kasutatud mörti ega muid sideaineid, seetõttu kukkus see mitu korda kokku ja ehitamise käigus suri mitu vangi. See kurjakuulutav  konstruktsioon näeb välja nagu ta oleks otse Mordorist Galapagosele toodud, ehkki kogu ümbritsev ala ei sarnane mitte millegi poolest Sõrmuste Isanda valdustele. Pisarate müür (El Muro de las Lagrimas) on ümbritsetud sooga, milles jalutavad erkroosad flamingod,  mangroov metsaga, mis peidab kauneid laguune ja kuiva rannaalaga, kus jalutavad elevantkilpkonnad ning otsivad oma järgmist suutäit.

El Muro de las Lagrimas

Minu esialgne plaan oli külastada kõiki nelja asustatud saart. Samas, pärast teadasaamist, et ühelt saarelt teisele saamiseks pean iga korra alguses minema Puerto Ayorasse  – pileti hinnaks 30 dollarit – otsustasin jätta Isla Floreana vahele. Peamiseks põhjuseks oligi raha. Selle asemel otsustasin veeta kogu oma ülejäänud aja San Cristobalil ja nagu ma hiljem mõistsin, oli tegu väga hea otsusega.

San Cristobali lähedale jõudes avanes kogu saar justkui teatrilaval. Pilved vajusid kardinatena kõrvale ning päiksevalgus voolas üle maa, valgustades saare vulkaanilist silueti meie paadinina ees. Pärast nelja päeva vihma ja tuult olin valmis soojaks ning rannamõnudeks. Jõudes Puerto Baquerizo Moreno sadamasse ja nähes värvilisi maju, mis tõusid mäe jalamil kui vikerkaar ookeanist, tundsin, et mulle see koht istub. Puerto Baquerizo Moreno on San Cristobali suurim küla. See on natukene väiksem kui Puerto Ayora, samas pisut suurem kui Puerto Villamil. Puerto Moreno oli ka palju puhtam kui teised. Ent hoopis San Cristobalil mind vallanud tunne võlus mind selle koha puhul kõige rohkem. Siinsed inimesed tundusid rahulikumad, samas ka avatumad kui  mujal Galapagosel. Puerto Moreno oli kui tõeliselt ehe, lihtne,  rustikaalne küla Vaikse Ookeani kaldal. Hostel, kus ööbisin, lisas kindlasti San Cristobali külastusele emotsiooni. Väike ja lihtne  maja asus ookeanikaldal, ilusa promenaadi ees. Hostelil oli ka hiiglaslik rõdu, millelt avanes vapustav vaade ookeanile. Polnud midagi paremat kui jälgida ebamaiseid päikseloojanguid, väike klaas aguadrientet kõrval. Minu nädala täitis snorgeldamine, rannas peesitamine, matkamine ja õhtuti Puerto Moreno tänavatel tantsimine. Vaiksematel hommikutel vaatasin tänaval erinevate poodide ees  jalgpalli MMi.

Lisaks külale ja sealsele melule oli San Cristobal ka ületamatu koht kohaliku looduse nautimiseks. Kohalik legend pajatab, et see oli esimene saar, kuhu maabus  HMS Beagle ja Charles Darwin alustas just siin oma kuulsat rännakut. Fakt on aga see, et San Cristobal oli esimene asustatud saar Galapagosel, sest see on ainukene saar mageveekoguga.

A glimpse into San Cristobal / San Cristobali läbilõige


San Cristobal on merilõvide – siinsete peremeeste – saar. Erinevad rannad olid koduks sadadele merilõvidele ja kui tahta leida nende vahel kohta, tuli oma valikuga eriti tähelepanelik olla, et neid mitte üles äratada. See on väheseid hetki, kui nad võivad inimesi hammustada. Ülejäänud aja on nad sõbralikud ja pigem uudishimulikud.  See käitumine on eriti selge vees. Snorgeldamine ja mer ilõvidega ujumine oli minu lemmiktegevus Galapagosel.  Nad on iseloomult uudishimulikud loomad ja nendega vees olles võisid nad ujuda sinu kõrval ning vahel isegi sattuda mänguhoogu – hüpata veest välja, puhuda sulle mulle näkku, supelda su ümber või hoopis ujuda torpeedona sinu poole, et siis viimasel hetkel kõrvale põigata.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on San Cristobal parim  koht Galapagosel snorgeldamiseks. Darwini laht – väike laguun selge ja rahuliku veega – on ümbritsetud kõrgete ja teravate  laavakaljudega mille küljes ripuvad tuulest räsitud raagus puud. Nende oksad on täis magavaid  fregattilinde. Sukeldudes nendesse vetesse oled  kohe ümbritsetud tuhandete värviliste korallkaladega, kes ujuvad parvena suurte rahnude vahel. Lisaks kõiksugu kaladele on seal veel majesteetlikud mer ikilpkonnad, kuid ookeani poole ujudes avaneb täiesti teine maailm. Ikka võis silmata vulkaanilisi kivimeid ookeani põhjas, aga nüüd olid need 15 meetrit sügavamal. Sinu ja põhja vahel võis näha ka  tuttavalt liikuvaid varje. Mitmed musttipp-riffhaid valvasid oma territooriumi. Nendele  vapustavatele kaladele vaatamata avaldas mulle suurimat muljet hiiglaslik rai, kes liugles rahulikult minu alt läbi. See meenutas rohkem lendamist või hõljumist kui ujumist. Tema suuruse hoomamiseks sirutasin oma käed tema kohal välja. Selleks, et jõuda tema suurusele isegi lähedale, jäi mul kämblajagu puudu.

Puerto Baquerizost lühikese jalutuskäigu kaugusel asus kaunis liivarand Playa Loberia, sealt veel paarikümne minuti kaugusel Kalju ( Punta Pitt). Veetsin nendes kahes kohas tunde. Esimeses oli võimalik nautida vaatemängu, mida pakkusid üksteist üle trumbata üritavad surfarid ja merilõvid. Kaljuni jõudmiseks tuli jalutada mööda vulkaanilist randa. Jalutuskäik lõppes suure musta kalju juures, mis helkis päikesevalguses lainevahu tõttu silmipimestavalt. Seal võis istuda tunde, kuulata kuidas lained vastu kaljut kõmistavad ning vaadata merilinde. Nende lennud kalju ja ookeani vahelt, kuidas nad üritasid samaaegselt arvestada tuule suuna ning tugevusega, olid hüpnotiseerivad.

Icon of Galapagos / Galapagose sümbol

San Cristobali õhtud täitsid nauding ja meelelahutus. Niipea kui päike loojus, muutusid tänavad väikesteks lavadeks, väljakud olid täis erinevaid artiste ja gruppe, kes esitasid oma eelnevalt harjutatud näidendeid, laule või etteasteid. Reeded ja laupäevad olid eriti elavad. Kogu küla tuli tänavatele, et nautida sooja ookeaniööd ning veeta natuke  hubaselt aega oma perekonna ja sõpradega. Tänavad olid  rahvastatud erinevaid artistide, lauljate, ja teatrigruppidega. Kui öö peale valgus, hakkasid kohalikud  DJ’d mängima salsat ja reggaetoni. Muusika ja tants kestis koiduvalguseni. Koduteel tuli lihtsalt hüpata läbi kohalikust pagariärist ja haarata kaasa varajane hommikusöök.

Kaks nädalat Galapagosel tundus mööduvat kui silmapilk. Avastasin ennast jällegi omi asju kokku pakkimas ja mõtlesin, et siit lahkuda on ju liiga vara. Kuna bussid Baltra lennujaama väljusid ainult varahommikul, otsustasin ma oma viimase päeva veeta uuesti Santa Cruzil. See saar oli kui mu  lävi Galapagosele. Selle asemel, et ekselda mööda saart ringi ja avastada uusi kohti, otsustasin nautida oma viimaseid hetki siin Tortuga lahe ääres. Kott täis turult soetatud puuvilju, värskelt küpsetatud saiakesi ja natuke kohalikku  rohelist ning mugav rannapäev võis alata.

Viimasel päeval bussijaama poole jalutades ja nautides kõiki neid värskeid elamusi ning mälestusi sellest vapustavast kohast, otsustasin, nagu Amazonase ja Cotopaxi puhul, et ühel heal päeval tulen siia tagasi. Lennnujaamas olles  astusin veel viimast korda õue: enne väravatest läbi minekut kõndisin lennujaamast paarsada meetrit eemale ranna poole ja istusin lihtsalt ühele kivile maha. Minu ees avanes suurepärane vaade ookeanile ja väikesele vulkaanile, mis vaevu-vaevu piilus lainete vahelt välja. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, kui imelik ja erinev võib üks saarestik olla. Tõesti, kui lugeda erinevaid mütoloogiaid, kus pajatatakse jumalatest, kes tõstsid maa merest välja, siis siin saab seda väga selgelt endale ette kujutada ning võib-olla siit algaski Galapagose legend.

Slow down or drive faster? / Sõida aeglaselt või kiiresti?

Conquering Cotopaxi / Cotopaxi vallutamine

Every morning for more than a month I saw a magnificent snow peaked mountain on my horizon. People came and went to climb it, some were successful others not so much, but every single one came back with incredible stories about their efforts. These just fed my curiosity and appetite. From the first day I arrived at the Secret Garden Cotopaxi hostel, where I would spend the next month volunteering, I knew that at the end of my stay I will try to conquer one of the highest if not the highest active volcanoes in the world. There was a whole month worth of preparations in front of me, getting in shape and used to the altitude. As I climbed various 4000-meter volcanoes surrounding our hostel and guided two to three hikes a week, I felt more confident and ready. On the last week of May I decided that the day is quite close. It was first week of July when me, Philip from Germany and Roman from the Netherlands were about to head out.

Sunrise / Päikesetõus

Climbing a mountain that is 5897 meters high does come with various preparations. For instance, it is not advised to drink alcohol and smoke couple of days prior to the climb. I forgot about that and did have a beer with my dinners. In addition, it is good to get some sleep, since it is difficult to do at the altitude of 5000 meters and above. Usually a day before the manager of Secret Garden hostel, Tony, would take the clients aside and explain them the course, give tips and answer any questions they had about the mountain. We had heard the speech so many times, that I nearly remembered it by heart. To sum it up, next day around lunch time our guides would arrive with the equipment. We would try it on, have a quick lunch, and then head out to the refuge at Cotopaxi. That is where we would spend the night and at midnight set off towards the top. The walk, because that is just what it is – a walk, would last approximately six hours and we would reach the summit for the sunrise. So, as recommended I had one beer and went to bed.

The next morning, I felt excellent. I woke up early, helped everyone prepare the breakfast and send our guests out to different hikes. Afterwards I packed up my stuff, since on the day of our return the new volunteers had been promised our rooms. Although, we would get all our gear from the guides, I still decided to keep some of my clothes handy, just in case. Like clockwork our guides did arrive just before the lunch with all our equipment. We were anxious to try them on and this was exactly the first thing we had to do, just to check if everything fits and if there is any need to change anything. We got: boots, trousers, jacket, warm and long underpants, fleece, backpack, ski hat, helmet, headlamp, sunglasses, harness, gloves, sleeping bag, pickaxe, and crampons. Plus, whatever we wanted to take to the mountain. I went for the warm undershirt, a t-shirt on top of that, and long hiking socks.

Equipment / Varustus

We had two local guides – Ivan and Secundo. They had been climbing for most of their lives and rock climbing with mountaineering was in their blood. Between two of them they had conquered most of the highest peaks in Ecuador and South-America. I did not know that much about Secundo, but I had heard a lot of good things about Ivan. So secretly I was hoping that he would be our guide. Starting from that moment, up until the end – although I did not know it yet, Fortuna was indeed looking after me.

Ivan (left) & Secundo (right) are ready / Ivan (vasakul) & Secundo (paremal) on valmis

After a hearty lunch we were ready to set off to the mountain. It was an extraordinary moment of clarity that hit me while I was about to get in the car. I realised that in the next twelve hours I will be attempting to climb the highest peak in my life. A sudden rush of excitement, fear, uncertainness, adrenaline, and joy filled me. I felt ready. The ride took us through Cotopaxi national park. It is a strange landscape filled with small and big rocks, some of which are over five meters high and weigh several hundred tons. It seemed like a mythical creature or an ancient god had scattered rocks all around the valley, like seeds during sowing time. Ivan explained that they were spat out by the volcano or tumbled down when it last erupted. The weather was good and it gave us hope that the hike and the final push we’ll have clear skies as well. Cotopaxi national park is full of various animals and some of them guided us on our way. We saw wild horses, many hawks and eagles, but my favourite was a lone Andean wolf who woke up from his slumber and followed the disturbers with his gaze as far as he could.

What are you looking at? / Ja mida sa vahid?

Our first stop was at the refuge on 4800 meters built by a Jesuit missionary Jose Ribas. We left the car at the car park and from there it was a short hike away. I had done it once, it was about a kilometre long and took about half an hour to get up to. This time though I had to carry all my equipment and the way up was steep. It took us nearly forty-five minutes and I sweated through all my clothes. The refuge itself was quite big. It could house around 80 people, there was a café, dormitories, a dining hall, but limited running water and electricity. When we arrived we were greeted with a cup of hot chocolate. On 4800 meters everything tastes much better or I was just a bit tired. Ivan let us know that before and after dinner we just have to relax and get as much rest as possible. It was also important to keep yourself hydrated. Fortunately, we could drink as much coca tea as our hearts desired. It tasted sublime with just a little bit of brown sugar. In addition, coca tea has medical properties, it helps with altitude sickness and gives you energy. Before the dinner we stepped out into the cold Andean evening to enjoy the spectacular light show. Setting sun, gigantic clouds, and the red valley below us were mesmerizing. We were joking between ourselves that already this view was worth coming up here and wondering at the same time what could it look like up on the top. Only the smell of prepared dinner was able to get us back in and away form the majestic parading of Pachamama. The dinner consisted of hot chicken soup, breaded chicken, and some fruits for dessert.


Then it was time to prepare everything for the night. We headed upstairs and started packing, so when we woke up we could just put on our equipment and head out as soon as possible. I did grab my wet t-shirt and jacket into the sleeping bag to try to dry them, a small trick I learned in the army. While volunteering in the Secret Garden Cotopaxi I asked everyone who attempted to climb Cotopaxi, how it was. One of the most consistent parts in everyone’s story was that sleeping in the refuge would be extremely difficult. Oh, how wrong they were. I can sleep everywhere, it is one of my superpowers. Being up on 5000 meters did not have any impact on my rest. I slept like a baby and to be honest I was surprised when the lights were turned on and someone shouted that it was eleven o’clock. I got up and checked my clothes. As expected, they were dry. However, since I was still sleepy, it took me quite some time to get everything on, pack the snacks into different pockets, and prepare myself. Downstairs everyone was already enjoying a modest breakfast of jam and bread with hot tea. While we were eating the food our guides told us specifically to take care of our equipment, because it was expensive and on the mountain anything could happen. They emphasized to be very mindful with the gloves, since they were especially easy to lose. Just put them in your pockets or secure them, when you take them off. A simple point to follow.

Ready for the night / Ööks valmis

It was just before midnight when we stepped out into the darkness. The night was clear and crispy. At the time the temperature was between minus 5 and minus 10 Celsius. While I was thinking about what the weather could be like when I was climbing the mountain, I was always hoping that the night would be cloudless. It was, and the whole Milky-way span out above our heads. We turned on our headlamps and set the order of which we are going to head to the top. Secundo in the front, after him Roman, then me and Philip with Ivan securing our backs. I grabbed my pickaxe, started my Cotopaxi playlist (full playlist in the end) and so it began.

The hike up to the glacier had to take approximately one and a half an hour on soft volcanic sand. We started walking uphill almost immediately and it was steep. There is a simple truth about walking up and conserving energy – take small steps. Since I had already done quite many high-altitude hikes before I was confident in my tempo and how small steps I had to take to be as comfortable as possible. However, a six hour hike up the steep slopes of Cotopaxi still seemed daunting. The beginning was slow and constant – this would become the theme of the whole effort. The guides told us not to think about how much we still had to go or constantly look towards the top. The reason was that it might have been discouraging, but I could not help it. I was constantly looking around me, taking in the majestic characteristics of the mountain and the deep beauty of the night. Looking down towards the valley you could see Quito’s city lights sprawling out towards north. It did look like a huge landing strip or a great army of people.

As we drew closer towards the glacier, the sand underneath out legs changed to ice and snow. At the beginning of the glacier we had to put on our crampons and secure ourselves with rope. Four to five meters between each of us, so that if anyone slips or falls the others can catch him. Roman and Secundo got ready before us and suddenly headed out by themselves. It was a surprise, since we thought that the group will stay together and reach the top together, but I guess they had other plans. Instead it was just Ivan, me, and Philip now, in that order. As strange as it sounds, but the way we walked changed now. It was a bit easier to walk on the snow, but at the same time it was slower. My legs were heavier, and it took some time to get used to the crampons. It was important to take higher steps, otherwise you would stumble on your own legs and loose the balance. In addition, now I had to lock my steps – basically, take a step and make sure that it is secure. By that time, we had already been walking for nearly two hours uphill and I felt completely fine. There was no sign of tiredness or altitude sickness. Just step by step on the narrow path to the top.

Suddenly we were walking in the clouds. The wind picked up and it started snowing. A bit further and the weak wind turned into a proper blizzard. In half an hour or so our clothes had a thick coat of ice on them. My pickaxe was a great tool to help keep moving forward, keep the balance, and take some pressure of my legs. Hit the pickaxe into snow, make two steps, and repeat. The strong winds and sharp snow cutting my face did not turn me off or create pessimistic thoughts. Music in my ears matched the weather and snow mask helped protected my face. Instead of thinking how horrible the situation really was, I was directing my thoughts the other way. Now the blizzard was just another challenge that I had to overcome to get to the top and the story just got more interesting.

I have no idea of what awaits me / Mul pole õrna aimugi, mis mind ees ootab

After every hour or so we made small breaks to drink water and eat some snacks. At these altitudes you will probably lose your appetite and the thirst does not bother you so much, but at the same time you do have to eat and drink to keep yourself hydrated, keep the cramps away, and get some additional energy. Fortunately again, I did not have to force anything down, instead I enjoyed the warm water with sugar, chocolates, pack of Lay’s crisps, and muffins. Going up was slow but now I started feeling the altitude. Breathing was a bit more difficult and each breath had to be a little bit deeper. Don’t get me wrong I still felt sensational and the idea that I will make it to the top started to feel more like a reality. Philip on the other hand was feeling tired, he did not speak that much and during the breaks he just sat down. While walking up we suddenly had to stop, Philip was throwing up. With altitude it is common to feel dizzy, have a small headache, ringing ears, and vomit. I was concerned about Philip and if he was in the condition to continue. We had two guides, so if he had to turn back he could have gone with one and the others could have continued with the other. However, since Roman and Secundo took off and now were much further up than us, it was a problem. Luckily Philip felt much better after throwing up and he said that he felt confident to continue.

Next stop I made a mistake that nearly made me turn back without even feeling tired. I went to relieve myself. Before this, anytime that I had to take off my gloves I put them in my pockets, but for some dumb reason I tossed them aside this time. As soon as I did that I understood my mistake, but it was too late. One of them just flew off down the hill, into the night. I was distraught and angry, this was exactly what the guides had warned me about. I screamed various Estonian and Russian curses and swear words, but it did not help, nor did it make me feel good again. In the beginning my only concern was about not being able to get to the top. My whole body, gloves included, were covered with ice and snow, the blizzard was still raging on and it was about three hours to the top. It was impossible to get there with one hand uncovered. Ivan went to search for the glove, but it was hopeless. In addition, he told me that the pair of gloves cost around 200 dollars. This made me even more mad, my stupidity would have cost me more than climbing one of the highest volcanos in the world. I did have two pairs of gloves on, one pair under the other. So, with two right hand gloves I hoped that it would be enough. Ivan told me that while coming back we will they to find it one more time. I exerted so much energy during this event, physically and mentally that continuing now was even more difficult. What is more, holding the pickaxe was also more challenging, since it was just so cold. My shuffle playlist was there to save me again, since Rage Against the Machine popped on and it helped me to focus my anger on the steps. Soon enough I realised that my hands were sweating so much that there was no way that I would freeze them off – unless I stopped moving.

About half an hour later the weather seemed to clear up, since we started getting above the clouds. The great views were back and the top seemed to be getting closer as well. However, the walking was getting even more harder, since the path was steeper and narrower than before. Now it was important to step one foot exactly in front of the other. As much as I could see down, it was a long slide and fall.

As we were relentlessly heading up we could feel that the last part of the climb was upon us. It was the steepest part of the mountain. I was nearly out of energy and breathing heavily. Cotopaxi had one last nasty surprise for us. All of a sudden, it smelled like thousand rotten eggs had just been smashed in front of you. We were walking in the sulphur cloud. The next ten minutes were gruesome. I have never experienced a smell like that and I nearly threw up. The last push itself was probably one of the most difficult things I have ever done. I was thinking about giving up every ten steps, since you could see the top, but behind every corner and steep part there was another corner or a steep section. I was just concentrating on taking one step at a time. I was slow, I was tired. I could not turn back because then everyone had to turn and in my mind, it was easier to get to the top than start the two or three hour hike back. And then Vangelis Conquest of the Paradise and Hans Zimmer’s Planet Earth II Suite started playing back to back. My mind was filled with resolve and awe of surrounding nature. I mustered the last remnants of energy I had left and pushed on.

We were above the clouds and the sun was rising. I took another step and found myself on level ground. I could see the whole surrounding area like on the palm of my hand. Highest mountains were peaking out above the clouds and I realised that we had reached the top. I rose my hands, gave out a cry, and then saw how Philip collapsed on the nearest snow pile, with a smile on his face. My tiredness was gone, replaced by the exhilaration and the pure wonder of the scenery. I was stumbling around taking as many photos as possible and finally I just sat down on the edge of the crater, enjoying the moment and letting the tiredness settle in. Before we left Secret Garden, I took a can of beer with me as a celebratory drink. Philip carried it up, but we were so cold and tired that the beer did not appeal to us at all. Instead, I opened the full thermos of coca tea that I also packed and carried up. This suited our situation much better, since it was warm and it did give us little energy for the way back. We stayed on the top for about fifteen minutes, after that it started to get colder because of the wind. Ivan told us to start preparing for descent.

The reward / autasu
We made it / Me oleme tipus

You must start walking back as soon as possible, since the sunlight starts melting the snow and glaciers, making the way back unstable and dangerous. The first part of our way I took the lead, but to be honest, I was just stumbling. I was empty. Maybe two hundred meters in on our way down I slipped and fell. I was sliding down for couple of meters before Philip yanked my rope and I was able to stop myself with my pickaxe. I was so tired that I just sat there for a minute while pondering how dangerous would it be to just slide the whole way down. I knew it was impossible, but I was so exhausted that I thought it could be a possibility. In the end I got up and started wobbling back down again. The journey was different this time, since now we had light and we could see the path. It was ridiculous how steep it was. Several sports made me question how I even managed to get up from there. It was also narrow, and at some places the crevasses next to the path seemed bottomless. Just one wrong step and down you go. The best part was that the sun also lit up the whole mountain and the valley below us. It was magnificent. We had to wear sunglasses, since the sun and its light reflected from the snow made the whole area extremely bright. Without the sunglasses you would damage your retinas and get snow blindness.

Descent / Allaminek
The views / Vaated

At one point I realised that we had reached the spot I had lost my glove. I asked Ivan if I could join him in the search, but he said to not worry about it and bolted down himself. Secundo took the lead and we started walking down again. The plan was to meet Ivan at the next rest stop and hopefully he had the glove. As we were descending Secundo turned my attention towards a small black spot on the glacier, this was probably my glove. I hoped he was right. He was and at the next stop Ivan was waiting for us with the glove. Happy, but extremely tired we continued our way down. As we approached the edge of the glacier we took off our crampons and continued again on the red volcanic sand. The melt water had turned the sand wet and now it was much more slippery than it was during the night. Every step we took we slid down one additional step. We could also see the refuge, but instead of rejoicing I was a bit agitated. It was far away and it did not seem to be getting closer. I was drained, depleted of all my energy and moving slower than a snail. Even now, thinking back to it, I am baffled how tired a person could get. Climbing this mountain was one of the hardest things I have done but coming down I was probably the most tired I have ever been. I was stumbling, falling, sitting down, getting up, and repeating the whole process again. I must have looked pathetic, but I did not care the least.

We were up there / Me olime seal tipus

The last kilometer felt like the whole hike up, but in the end we did walk through the refuge door. The table was covered and breakfast with hot chocolate was waiting for us. I dropped my gear to the floor and tried to devour the breakfast. Instead my hands did not listen to me and I ate at the speed of a sloth. After the breakfast we went upstairs to pack all our things, write on the flag, and get a stamp into the passport. Some Estonians had already visited the place, because there was a huge Estonian flag on the wall. However, I could not spot any Estonian names or writings on it. Getting to the car meant that there was still another kilometre to go, but this time we had all our stuff on us again. This meant that although we had a small rest and a breakfast, our way down was very gradual. But this time the mood was high and we were swapping stories of how it felt going up Cotopaxi. Our guides rushed off to get everything ready, but when we were almost down Secundo returned to check if we were all right. I guess we were so slow that they just came back to get us moving faster. We hopped in the car and the drive back could commence. The ride was quiet, I was listening to my Cotopaxi playlist and reflecting back on what we all had just done. To our pleasure the whole volcano was visible and without clouds. The drive through Cotopaxi national park and the mountain looming behind us felt tremendous. In the end I dozed off couple of times but open window and cool breeze always brought me back. It was a magnificent feeling – a feeling of fulfillment and hope for the rest of my future endeavors. It was one of those moments when you truly feel that everything is possible and the resilience of human will is nearly limitless. Looking out of the window I saw Pasachoa volcano and on its foothills The Secret Garden Cotopaxi hostel.

The look back / Tagasivaade

Cotopaxi on maailma üks kõrgeimaid aktiivseid vulkaane ja rohkem kui kuu aega terendas ta mu silmapiiril. Ma nägin tema lumega kaetud tippu igal hommikul ärgates ja õhtul enne magama minekut. Ma nägin mitmeid külalisi, kes tulid Secret Garden Cotopaxi hostelisse, eesmärgiga ronida selle mäe tippu. Osad olid edukad, teised mitte, aga kõik tulid tagasi imeliste lugudega ja neid kuulates kujutasin ma vaimusilmas ette, kuidas ma ise ühel päeval samasuguse katsumuse ette võtan. Kuu aega vabatahtliku tööd Secret Garden Cotopaxi hostelis andis mulle piisavalt aega, et valmistuda selleks erakordseks ürituseks. Peaasjalikult tuli keskenduda oma füüsilisele vormile ja harjuda kõrgusega. Matkad Cotopaxi ümbruses ning giidina erinevate gruppide juhtimine 4000-meetriste tippude otsa kaks või kolm korda nädalas oli suurepäraseks trenniks. Mu enesetunne paranes igapäevaselt ja mai viimasel nädalal mõistsin, et olen piisavalt hästi ette valmistunud ning paremat aega Cotopaxi vulkaani tippu ronimiseks ei tule. Mina, Philip Saksamaalt ja Roman Hollandist otsustasime, et teeme kolmekesi Juuni alguses selle katsumuse ära.

The night before / Öö enne väljasõitu

Igasugune kõrgema mäe otsa ronimine algab paar päeva varem erinevate ettevalmistustega. Esiteks, soovitatav on alkohoolseid jooke mitte tarbida. Mina oma suures õhinas unustasin selle ära ja lubasin endale ühe õlle õhtusöökide kõrvale. Teiseks, soovitatav on korralikult magada, sest kõrgmäestikus on paljudel raskusi magama jäämisega. Ma olin voodis iga õhtu kella üheksa ja kümne vahel. Õhtu enne väljasõitu tehti meile üldine plaan selgeks. Järgmise päeva lõuna paiku pidid saabuma meie giidid koos varustusega. Pärast varustuse kontrolli, proovimist ja kiiret lõunat pidime hakkama mäe poole sõitma. Õhtusöök ja ööbimine oli Cotopaxi puhkemajas ning südaöösel pidime alustama oma teekonda tippu. Liikumine ülesmäge kestvat kusagil kuus tundi ja plaan nägi ette, et mäeharjale jõuame päiksetõusu ajaks.

Järgmisel hommikul ärgates tundsin ennast suurepäraselt. Ma tõusin kusagil kella viie paiku. Hommik oli kiire. Valmistasime teiste vabatahtlikega hommikusööki ette ja pärast seda saatsime külalised erinevatele tegevustele. Järgnevad paar tundi pakkisin oma elamist kokku. Tagasi tulles olid meie magamiskohad lubatud juba uutele vabatahtlikele, seega kõik mu laialipillutud riided oli vaja kokku korjata ning uuesti seljakotti mahutada. Seljakott läks kindlalt kappi luku taha. Kuigi kogu meie varustus pidid tulema giidide käest, otsustasin ma siiski võtta paar isikliku asja kaasa. Nendeks olid soe alussärk, t-särk sinna peale ja matkasokid – juhuks kui need olid paremad kui rendivarustus. Meie giidid jõudsidki kohale natuke enne lõunat. Esiteks tuli kohe teha varustuse kontroll. Kõik me olime suures õhinas, et näha, mis meile toodi, seega kogu tegevus toimus kiiresti. Varustuses olid: jalatsid, jope, soojad püksid, soojad pikad aluspüksid, fliis, seljakott, suusamüts, kassid, kiiver, pealamp, päikeseprillid, rakmed, kindad ja magamiskott. Lisaks ka kõik mis sa ise tahtsid kaasa võtta.

Let’s get going / Hakkame minema

Meie giidideks osutusid Ivan ja Secundo – kaks ecuadorlast, kes olid suurema osa oma elust veetnud mööda mägesid matkates ja Lõuna Ameerika kõrgemaid tippe vallutades. Seda oli nende nägudest ja kehast näha. Viis kuidas nad liikusid oli väga kindel ja konkreetne, ei ühtegi üleliigset liigutust. Mäed oli neil veres. Fortuuna naeratas mulle, sest ma olin salaja lootnud, et Ivan oleks meie giid. Erinevate lugude ja soovituste põhjal sai selgeks, et tema juhtimise all on meil võrdlemisi suur võimalus tippu jõuda. Tollel hetkel ma veel ei teadnud, aga õnn oli meie poolel kogu selle seikluse vältel.

Lõuna kiirelt kõhtu, varustus auto peale ja olime valmis. Hetk enne autosse istumist valdas mind vapustav selgus. Mõte, et järgmise kaheteistkümne tunni jooksul ronin ma maailma ühe kõrgeima vulkaani tipu poole ja ma pole mitte midagi sellist varem proovinud oli ehmatav. Mind haaras ärevus, hirm, elevus ja lõpuks valmisolek. Selleks, et jõuda Cotopaxi vulkaani juurde on vaja sõita läbi Cotopaxi rahvuspargi. Ilm oli suurepärane ning see muutis meie teekonna läbi rahvuspargi võrratuks. Lisaks sellele andis selge taevas meile lootust, et öine retk tippu võiks samuti toimuda ilusa ilma saatel. Auto vuras kiiresti kruusateel suurte ja väikeste rahnude vahel. Hinnates ümbritsevat maastiku, tundus nagu oleks keegi müütiline olend tuhandeid aastaid tagasi puistanud erinevas suuruses kive nagu seemneid külvi ajal. Osad rahnud olid üle viie meetri kõrged ja kaalusid kindlasti paarsada tonni. Ivan selgitas olukorda: iga kord kui vulkaan purskab, paiskab ta välja tohutus koguses kive ja need lendavad mitmeid kilomeetreid ja maanduvad kõikjale rahvuspargis. Kuid samblaga kaetud kivid polnud ainukesed mida me nägime. Meie teed saatsid ka mitmed loomad. Metsikud hobused kappasid kõrval, kullid ja kotkad liuglesid peade kohal ja isegi väike Andide hunt ärkas unest ja uudistas oma segajaid.

Wild horses / Metsikud hobused

Esimeseks peatuseks oli Jose Ribase nimeline varjupaik 4800 meetri kõrgusel, kuid elu polnud päris nii mugav, et auto oleks visanud meid varjupaiga ukse ette. See sai jäetud parklasse, mis asus umbes kilomeeter varjupaigast madalamal. Seal hiivasime kogu oma varustuse selga ja alustasime rahuliku jalutuskäiguga varjupaiga poole. Ülesminek oli järsk. Giidid ütlesid, et see on kui väike sissejuhatus öiseks matkaks, sest kogu teekond ülesse pidi olema sarnane või isegi järsem. Varjupaika jõudmine võttis kusagil nelikümmend viis minutit ja ma jõudsin kohale läbimärjana. Koht oli suur ja arvestades, kus me asusime, päris mugav. Selle lasi ehitada Jesuiidist misjonär Jose Ribas. Varjupaika mahtus ööbima kusagil kaheksakümmend inimest ja lisaks magamisruumidele oli seal veel väike kohvik, söögisaal, köök ja tagasihoidlikud vetsud. Elektri ja jooksva veega olid lood natuke kesisemad. Kui me uksest sisse astusime tervitati meid kuuma kakaoga. Ma pole kindel, kas asjad maitsevad 5000 meetri kõrgusel paremini või mitte, aga see oli üks neetult hea kakao. Järgnev plaan oli puhata, süüa õhtusööki ja magada. Rõhku pandi vedeliku joomisele ja magamisele. Mõlemad pidid aitama kehal valmistuda kurnavaks kuue tunniseks matkaks. Õnneks oli varjupaigas põhjatu kogus kokateed ja me võisime seda juua nii palju kui süda lubas. Kokatee annab kõvasti energiat ja aitab kõrgushaiguse vastu. Enne õhtusööki astusime veelkord õue, et jälgida vapustavalt dramaatilist valgusemängu. Loojuv päike, hiiglaslikud pilved ja all laiuv Cotopaxi rahvuspark haarasid meid oma lummusesse. Kõikvõimas Pachamama suurustas oma andidega. Ainukene, mis suutis meid taaskord tuppa meelitada oli köögist tulev ahvatlev toidulõhn. Õhtusöögiks pakuti kuuma kanasuppi, paneeritud kanafileed ja magustoiduks oli arbuus šokolaadiga.

Pärast õhtusööki oli aeg teha ettevalmistusi öiseks väljaminekuks, pakkida vajalik varustus ja snäkid. Nii ei pea me ärgates, unise peaga rabelema hakkama, vaid saime rahulikult riidesse panna ning õue astuda. Haarasin oma läbimärja t-särgi ja jope ning toppisin need oma magamiskotti kuivama. Selle väikese triki õppisin ma ajateenistuses. Kõik kes olid varem Cotopaxi tippu proovinud ronida ja kellega ma rääkisin, ütlesid kui ühest suust, et varjupaigas magamine oli väga keeruline. Viie tuhande meetri kõrgusel pidi kehal olema raske uinuda ning uni tulevat halb. Nad kõik eksisid rängalt. Magamine on minu üks supervõimetest. Ma suudan magada igal pool, isegi viie tuhande meetri kõrgusel. Ma magasin nii hästi, et kui kell üksteist tuled põlema pandi ning kõik üles aeti olin ma väga üllatunud. Õnneks olid mu riided magamiskotis kuivemaks muutunud, kuid mu unisuse tõttu oli kogu varustuse uuesti selga ajamine pikk protsess. Viimaseks ettevalmistuseks oli giidide lühike loeng varustuse kohta. Nad palusid selle eest hoolt kanda, sest asjad oli väga kallid. Eriti rõhutasid nad kinnaste olulisust, neid oli mäel kõige kergem ära kaotada. Lihtsalt, kui kindad käest võtta, siis panna need taskusse või kinnitada millegi külge. Lihtne palve.

Kohe kui olime valmis, astusime välja pimedusse. Südaöö oli selge ja karge. Linnutee laotus kogu oma majesteetlikkuses meie peade kohal laiali. Jällegi üks soov, mis läks täide – selge tähistaevas matka ajaks. Väljas oli miinus viie ja miinus kümne vahel, aga õnneks oli varustus nii hea, et ma tundsin ennast soojalt. Lülitasime oma pealambid sisse ja panime liikumise järjekorra paika. Secundo oli kõige ees ja näitas rada, pärast teda läks Roman, siis mina, Philip ja viimasena Ivan. Ma haarasin lumekirka kätte, panin oma Cotopaxi playlisti mängima ja nõnda see algas.

Esimesed paar kilomeetrit kõndisime vulkaanilise liiva sees. See oli väga pehme ning tõus läks aeglaselt. Ülesminek liustikuni pidi kestma kusagil poolteist tundi. Esimesest sajast sammust oli selge, et teekond tuleb järsk. Energia hoidmiseks pidime tegema eriti väikeseid samme. Olles veetnud kuu aega 4000-meetriste mägede vahel matkates oli see mulle teada. Oskasin arvestada endaga ja valida õige sammu ning tempo. Sellele vaatamata tundus kuue tunnine ülesminek hirmutav. Algus oli aeglane, aga järjepidev. Giidid andsid meile kohe teada, et me ei mõtleks, kui palju maad oleme läbinud või kui kaugel on tipp. Lisaks ei soovitatud ka kogu aeg tipu poole vahtida. See kõik pidi mõjuma heidutavalt. Ma ei võtnud viimast soovitust kuulda ja vaatasin kõikjale – öist taevast, ümbritsevat mäge ja kauguses laiuvat Quitot.

A step after a step / Tõus tõusu järel

Jõudes liustikule lähemale vahetus meie jalge all olev liiv jääga. Lühike paus ja liustikul kõndimiseks vajalikud kassid läksid jalga ning me kinnitasime ennast nööriga üksteise külge. Neli kuni viis meetrit üksteise vahel selleks, kui keegi kukub saavad teised ta pidama. Minu ja Philipi üllatuseks lasid Roman ja Secundo kohe jalga kui nad omadega valmis said. Me arvasime, et liigume kõik koos mäest üles ja jõuame samal ajal tippu, aga neil olid omad plaanid. Nad liikusid väga kiiresti, aga me ei kavatsenud rabelema hakata. Eesmärgiks oli jõuda päiksetõusuks tippu, mis tähendas, et liikumine pidi olema aeglane. Meil polnud selle vastu midagi, sest ülesmäkke kõndimine oli järsk ja väsitav. Ivan hoiatas, et peaksime hoidma oma energiat viimaseks kahesajaks meetriks, see oli mäe kõige raskem ja järsem tõus. Nüüd oli järjekord selline, et Ivan astus kõige ees, pärast teda Philip ja siis mina. Mul polnud viimaseks olemise vastu mitte midagi, see andis mulle jälle võimaluse ringi vahtida ning liikuda natuke aeglasemalt kui teised. Kassidega kõndimine oli ka väheke erinev. Nüüd tuli rohkem tähelepanu pöörata oma sammudele, sest jalad võisid takerduda üksteise külge. Astumine oli aeglasem, aga mugavam. Mind üllatas see, et ma polnud üldse väsinud. Enesetunne oli suurepärane. Lihtsalt samm-sammu haaval mööda kitsast teed üles.

Selge taevas jõudis vahepeal asenduda pilvedega. Tõusis ka väike tuul. Kui umbes paar minutit hiljem lisandus lumesadu, mõistsin, et kõndisime pilvede sees. Pool tundi hiljem olime keset lumetormi. Nägemisulatus oli vaid paar meetrit, terav lumi lõikas nägu ja kogu meie keha oli kaetud poole sentimeetrise jääkirmega. Kirka oli nüüd hädavajalik tööriist. Kõndimine nägi välja nii, et kirka lumme, siis kaks sammu ja korrata. Lumetorm ei morjendanud mind. See tegi kõndimise huvitavamaks ja nüüd oli meil ka uus väljakutse – liikuda tormist läbi. Plaan oli sama, jätkata väikeste sammudega tipu poole. Lisaks läks mu muusika suurepäraselt ilmaga kokku.

Covered with ice / Jääga kaetud

Tegime iga paari tunni järel väikeseid pause, et juua vett ja süüa. Olles kõrgemal kui viistuhat meetrit kaob osadel inimestel söögi- ja joogiisu. Samas, pidi energia hoidmiseks ja saamiseks endale mõlemat sisse ajama. Õnneks ei pidanud ma endale midagi alla suruma, sest minu isu oli hea. Soe vesi suhkruga, šokolaadid, pakk Lays’i krõpse ja muffinid maitsesid kõik hästi. Pausid olid vajalikud, sest kõrgus hakkas lõpuks ennast tunda andma. Mu hingamine muutus raskemaks ja tempo veelgi aeglasemaks. See oli esimene kord elus kui ma pidin keskenduma hingamisele. Selle asemel, et hingeldada tuli teha hoopis sügavaid sisse- ja välja hingamisi. Samas, mu enesetunne oli ikka veel hea ja tippu jõudmine hakkas mu peas muutuma järjest enam reaalsuseks. Philip tundus samal ajal väga väsinud. Ta ei rääkinud palju ja iga pausi ajal kukkus ta lihtsalt maha istuma. Üles kõndides pidime äkitselt peatuma. Philip hakkas järsku oksendama. Kõrgushaiguse sümptomiteks on peavalu, uimasus, kumisevad kõrvad, surisevad käed ja jalad ning oksendamine. Ma tundsin Philipi pärast muret, kas ta jaksas edasi liikuda ja jätkata. Meil oli kaks giidi ja kui keegi meist oleks pidanud tagasi pöörduma, siis üks giid oleks alla läinud ja teine grupiga jätkanud, aga kuna Secundo ja Roman olid juba nii pikalt ette ära jooksnud, polnud meil võimalust neid tagasi kutsuda. Seega kui Philip oleks pidanud tagasi pöörduma, oleksime pidanud seda tegema kõik koos. Õnneks ütles Philip, et tema enesetunne muutus pärast oksendamist palju paremaks ja me jätkasime ülesmäkke liikumist.

Järgmises peatuses suutsin ma teha vea, mis oleks meile ääre pealt tippu jõudmise maksma läinud, ilma et kellelgi midagi häda oleks. Ma tegin vetsupeatuse. Eelnevalt olin kindad iga kord taskusse pannud. Seekord viskasin need lihtsalt kirka kõrvale. Otsekohe sain aru, et see oli suur viga. Üks kinnas lendas kohe tuulega kaasa. Nägin kuidas see rahulikult mäest alla ööpimedusse liugles. See oli täpselt see, mille eest Ivan oli meid hoiatanud. Ma hakkasin väga valjult ja vastikult ropendama, aga see ei aidanud kuidagi. Alguses olid kõik mu mõtted sellel, kuidas ma oma kätt külma eest kaitsen. Kogu meie riietus, kaasa arvatud kindad olid jääga kaetud. Tippu oli veel vähemalt kolm tundi ja mul polnud mitte mingisugustki võimalust sinna jõuda nii, et üks käsi oli katmata. Ivan läks korraks mäest alla, et kinnast otsida, kuid see oli lootusetu. Lisaks sain teada, et antud paar kindaid maksis kakssada dollarit. Need läksid mulle kallimaks maksma kui maailma ühe kõrgeima vulkaani tippu ronimine. See tegi mind veelgi vihasemaks. Õnneks oli mul kaks paar kindaid, alus- ja pealiskindad. Nüüd pidin ma kahe parema käe kindaga hakkama saama ja lootma, et nendest piisab. Otsustasime tagasi tulles veelkord otsida, sest päevavalguses oli meil suurem lootus kinnaste leidmiseks.

Different gloves and so tired / Erinevad kindad ja väga väsinud

Olin väga palju energiat selle jama ja väljaelamise peale raisanud ning see mängis valusalt ka mu mentaliteedi ja emotsioonidega. Nüüd oli mul veelgi raskem jätkata, sest mõtted olid alati sellel, millise lollusega ma hakkama sain, kui palju need kindad maksid ja kuidas ma oma käsi soojas hoian. Õnneks tuli mu muusika jälle appi ning Rage Against Machine aitas mul suunata oma viha lihtsalt sammudesse. Sain päris kiiresti aru, et käte külmumist pole tarvis karta, sest need higistasid jubedalt. Tuju tõstis ka pilvedest välja jõudmine ja nüüd nende kohal kõndimine. Ilm oli uuesti selge ja vaatepilt ümbrusele oli hingematvalt kaunis. Me liikusime ka järjepidevalt tipule lähemale. Tee oli muutunud väga kitsaks ja järsuks. Nüüd pidime astuma täpselt eelneva sammu ette ja niipalju kui ma alla nägin, oli ei tulnud igasugune libisemine kõne alla. Kukkumine ja libisemine oleks olnud äkiline ja lõputu.

Ühel hetkel jõudis mulle kohale, et kõnnime mäe kõige järsemal osal. Mu energiavarud olid selleks hetkeks juba otsakorral ja ma hingeldasin jubedalt. Asja tegi eriti lõbusaks fakt, et me kõndisime läbi hiiglasliku väävelpilve. Kümne minuti jooksul pidin kannatama kõige rämedamat haisu, mida elus tundnud olen. Ainuke kuidas ma oskan seda kirjeldada – koht haises nii nagu keegi oleks üle tuhande mädamuna sinu ette puruks loopinud ja sa pidid kümme minutit seda haisu hingama. Hakkasin peaaegu oksele. Viimane tõus oli üks mu elu raskemaid väljakutseid. Tahtsin lugematuid kordi alla anda. Nägin küll tippu, aga iga nurga taga ja iga tõusu kohal oli järgmine nurk ja tõus. Pidin siiski keskenduma igale sammule. Tee üks samm, siis veel üks ja pärast seda järgmine. Ma olin väga aeglane ja väga väsinud. Tipp oli nii lähedal ja minu peas oli lihtsam teha paarsada rasket sammu kui kõigiga paar tundi mäest alla liikuda.

Deep-deep crevasses / Põhjatud lõhed

Äkitselt hakkas mu playlistis järjest mängima Vangelise Conquest of Paradise ja Hans Zimmeri Planet Earth II süit. Need täitsid mind tahtejõu ja vaimustusega. Olime pilvede kohal ja päiksetõus oli alanud. Tegin veel paar sammu ja avastasin end tasapinnalt. Kogu maailm laotus mu ees laiali. Pilvede kohalt piilusid välja ümbritsevate mägede tipud ja tõusev päike värvis kõik kuldkollaseks ja oranžiks. Ma olin jõudnud Cotopaxi tippu, 5897 meetri kõrgusele. Kõik mida suutsin tol hetkel teha, oli tõsta käed ja rõkata vaimustusest. Samal hetkel panin tähele, kuidas Philip vajus lihtsalt ühte lumehunnikusse, näol naeratus. Mu väsimus oli korraga pühitud ja asendus rõõmu ning vaimustusega. Tatsusin mööda tippu ringi ja tegin pilte. Ühel hetkel vajusin samuti kraatri kõrvale istuma ja nautisin lihtsalt kogu looduse võimusust ja lasin väsimusel endast üle voolata. Olime tippu kaasa võtnud ka ühe purgi õlut, et tähistada oma saavutust, aga me olime nii väsinud ja meil oli nii külm, et õlu ei äratanud isu. Selle asemel võtsin välja termose kuuma kokateega. See oli meie vahuvein, suurepärane valik – kuum andis meile natukenegi jõudu. Olime tipus kusagil viisteist minutit, siis hakkas meil külm ja giid otsustas, et nüüd on õige aeg hakata alla liikuma.

On the top  (the shadow of the mountain is behind us)/ Tipus (meie taga on mäe vari) 

Tagasi tuleb hakata kõndima võimalikult kiiresti, sest päike sulatab liustiku ja lund, mis omakorda muudab tagasitee ohtlikuks. Rada muutub libedamaks ja jää võib meie raskuse all murduda. Esimese osa tagasiteest juhtisin mina. Ausalt öeldes polnud see suurem asi juhtimine, ega kõndimine, rohkem nagu mäest alla kakerdamine. Olin niivõrd väsinud, et ühel hetkel ma lihtsalt komistasin ja kukkusin. Libisemine oli kiire ja järsk, aga õnneks sai Philip mind nööriga pidama. Lõin kirka lumme ja istusin pool minutit. Selle aja jooksul suutsin mõelda, kui mugav oleks lihtsalt kogu tee alla libistada ja on see oleks üldse tehtav. Loomulikult polnud see võimalik, aga ma olin lihtsalt nii väsinud. Lõpuks ajasin ennast püsti ja alustasin uuesti jalutuskäiku mäest alla. Nüüd oli liikumine natukene huvitavam, sest väljas oli valge. Esiteks nägime nüüd ümbritsevat maastiku. Cotopaxi vulkaan, liustikud ja rahvuspark särasid kõik hommikuvalguses. Pidime panema päikeseprillid ette, sest päike ja selle valguse peegeldus lumelt muutis kogu ümbritseva niivõrd eredaks, et meil oli oht põletada oma võrkkestad ja saada lumetuse pimedus. Teiseks nägime nüüd selgelt oma teekonda üles. See oli ebanormaalselt järsk ja mitmes kohas imestasin, kuidas üldse nendest kohtadest end üles vedasin. Lisaks olid mõned raja osad väga kitsad ja nende kõrval asuvad liustikulõhed põhjatud. Üks vale samm või tasakaalu kaotus ja asi oleks võinud lõppeda eriti kurvalt, kusagil paarkümmend meetrit mäe sees.

Walking down / Mäest alla

Pool tundi mäest alla ja jõudsime tagasi kohta, kus olin kaotanud oma kinda. Ma küsisin Ivanilt, et äkki võin tulla ja aidata teada otsimisel, aga ta ütles, et pole vaja muretseda ja jooksis mäest alla. Secundo läks nüüd ette ja me pidime saama Ivaniga järgmises peatuspaigas kokku. Liikudes natuke allamäge näitas Secundo mulle ühte väikest musta täppi liustiku keskel. See oli arvatavasti mu kinnas. Mu tuju tõusis uuesti, sest see tähendas, et ma ei pea mitusada dollarit paari kinnaste eest välja käima. Järgmises peatuskohas ootaski Ivan meid juba minu kindaga.

Allaminek on alati raskem, aga kiirem. Kui me jõudsime liustiku äärde ja saime oma kassid jalast, eeldasin, et liikumine tuleb mugavam. Ma eksisin. Vulkaaniline liiv oli muutunud sulavee tõttu märjaks ja libedaks. Ühe sammuga liikusime tegelikult poolteist sammu allapoole. Maapind oli väga ebastabiilne. Olin peaaegu surnud, mul polnud raasugi energiat enam alles ja ma liikusin aeglasemalt kui tigu. Isegi nüüd, tagasi vaadates, ei oska ma seletada, kuidas sealt mäest alla sain või kui väsinud võib inimene üldse olla. Mäkke ronimine oli üks raskemaid asju, mis ma teinud olen, aga mäest alla tulles olin kindlasti kõige väsinum kui ma kunagi elus olen olnud. Ma komistasin, kukkusin, istusin, tõusin ja siis kordus kogu jama uuesti. Nägin väga abitu välja, aga mul oli tollel hetkel täiesti ükskõik. Viimased poolteist kilomeetrit tundusid sama rasked kui kogu teekond üles, aga lõppude lõpuks astusime üle varjupaiga läve.

Asetasin kohe kogu varustuse nurka ja vajusin laua taha istuma. Mulle toodi tass kuuma kakaod, millele järgnes korralik hommikusöök. Minu plaan oli kugistada see alla nii kiiresti kui võimalik, aga sellest ei tulnud midagi välja. Käed ei tahtnud liikuda ja hommikusöök läks alla amps-ampsu haaval. Pärast korralikku kõhutäit oli aeg pakkida varjupaika jäetud asjad taaskord kokku, saada Cotopaxi templid passi ja kirjutada oma nimi lipule. Ma polnud esimene eestlane Jose Ribase nimelises varjupaigas, sest kõige tagumises ruumis oli seinal suur eesti lipp. Kahjuks ei märganud lipul ühtegi tuttava kõlaga nime.

One of the most beautiful mornings I have had / Üks kauneimaid hommikuid minu elus

Viimane pingutus oli uuesti mäest alla, autoni kõndimine. Kuigi väike puhkus ja hommikusöök andisid meile väheke jõudu juurde, oli meil seekord jälle kogu varustus seljas. Sellele vaatamata oli meie tuju kõvasti parem. Rääkisime erinevaid lugusid oma ülesminekust, kuidas kõik tippu jõudsime ja mis oli lihtsaim või raskeim osa. Giidid läksid ees ära, aga natukese aja pärast tuli Secundo tagasi. Me olime lihtsalt nii aeglased, et nad vist väsisid ootamast ja tulid kontrollima, kaugel oleme. Kui lõpuks auto juurde jõudsime ja oma mandi sinna peale vinnasime olid kõik juba valmis ärasõiduks. Istusime autosse ja hakkasime tagasi Secret Gardeni poole liikuma. Tagasisõit oli vaikne. Panin uuesti oma muusika mängima ja nautisin lihtsalt seda suurepärast tunnet. Ilm oli ilus ja mägi meie selja taga täiesti nähtaval. Vaadates Cotopaxi poole ja mõeldes, et paar tundi tagasi olime seal tipus – see oli suurepärane ja uhke elamus. Tunne, et sa said millegi harukordsega hakkama ja lootus, et olgu kui rasked tulevased ettevõtmised, saab ka nendest jagu. See oli üks harvadest hetkedest, mil tunned, et kõik on võimalik ja inimese tahtejõud võib olla üle millest iganes. Ma tukastasin paar korda, aga lahtine aken ja värske tuul tõid mind alati ärkvele tagasi. Vaadates aknast välja nägin ma uuesti Pasachoa vulkaani ja selle jalamil Secret Gardeni hostelit.



Howard Shore – Concerning Hobbits

Howard Shore – The Braking of the Fellowship

Enya – May It Be

Annie Lennox – Into the West

Enya – Anywhere Is

Enya – Wild Child

Noep – Jennifer Lawrence

Audiomachine – Sol Invictus

Elmer Bernstein – The Magnificent Seven Suite

Audiomachine – Akkadian Empire

Thomas Bergersen – Heart of Courage

Klaus Badelt – He’s a Pirate

Lisa Gerrard – Now We are Free

Hans Zimmer – Planet Earth II Suite

Hans Zimmer – The Blue Planet

Ed Sheeran – Partying Glass

Crystal Fighters – Good Girls

Crystal Fighters – LA Calling

Matisyahu – Live Like a Warrior

Matisyahu – Time of Your Song

Macklemore & Ryan Lewis – Can’t Hold Us

Eminem – Berzerk

Eminem – The Monster

Linkin Park – Talking to Myself

Jay Z & Linkin Park – Izzo/In the End

Chance the Rapper – No Problem

Foster the People – Sit Next to Me

NONONO – Pumpin Blood

NONONO – Hungry Eyes

Icona Pop – I Love It

Diplo – Get It Right

Harry Gregson-Williams – Crusaders

Celtic Woman – The Voice

Vangelis – Conquest of Paradise

Mumford & Sons – There Will be Time

Major Lazer – Particula

Mumford & Sons – The Cave

Mumford & Sons – Hopeless Wanderer

Frightened Rabbit – Roadless

MO – Final Song

Jonsi – Around Us

Sigur Ros – Hoppipolla

Jose Gonzalez – Stay Alive

Jose Gonzalez – Step Out

Alexi Murdoch – All My Days

Diplo – Worry No More

Ghostpoet – Survive It

Anderson Paak – The Dreamer

Sly & the Family Stone – Everyday People

Phil Collins – Dance Into the Light

Jackson Sisters – I Believe in Miracles

Salt Cathedral – Unraveling

Ambassadeurs – Halos

Mura Masa – 1Night

Rage Against the Machine – Guerrilla Radio

Rage Against the Machine – Sleep Now With the Fire

Audioslave – Show Me How to Live

Slipknot – Duality

Skrillex – Make it Bun Dem

Major Lazer – Lean On

Major Lazer – Light it Up

Cashmere Cat – Miss You

Ed Sheeran – Shape of You

Ed Sheeran – I See Fire

Richard Armitage – Misty Mountains

Billy Boyd – The Last Goodbye

Marvin Gaye – Ain’t No Mountain High

John Newman – Love Me Again

Rudimental – Lay It All on Me

Foxes – Youth

Howard Shore – The Council of Elrond

Jack Wall – Mass Effect Theme

Jack Wall – Suicide Mission

Percival – Silver for Monsters

Percival – Steel for Humans

The Rolling Stones – Gimme Shelter

Ramin Djawadi – Game of Thrones Main Title

St. Lucia – Elevate

Scissor Sisters – Only the Horses

Empire of the Sun – High and Low

Empire of the Sun – Walking on a Dream

Walk the Moon – One Foot

Major Lazer – Run Up

Imagine Dragons – Thunder

Thirty Seconds to Mars – Kings & Queens

Thirty Seconds to Mars – This is War

I forgot myself in Montanita / Ma unustasin ennast Montanitasse

I felt sad – the morning Aadi packed his back and left to the airport at six in the morning. First three weeks in Ecuador were fantastic, we had a lot of fun and shared some great adventures together. Now that he had left I was by myself again in this strange new world. Don’t get me wrong, I did not mind it and I did expect it, but still, after I sent him to the airport and stepped into the empty double room, I did feel god damn sad. So, right then and there I decided to pack my things and set off to the coast of Pacific Ocean one more time. Quito was too cold and damp for me. I did have an inkling of a plan. A night before I checked Workaway, if I can land a volunteering job in Montanita and I did find a vegan restaurant that needed help. I wrote to them, but there the morning di not bring any answers. Regardless, I decided to try my luck and still set out towards this famous surf village.

Welcome sign for Montanita / Tere tulemast Montanitasse

The drive from Quito to Montanita takes around 13 long hours. Fortunately getting to Montanita is not that difficult. There is a bus every hour from Quitumbe, which is the biggest bus station in Quito, to Guayaquil, the second biggest city in Ecuador. From there you can hop on another bus straight to Montanita. The whole journey will cost you around 20 dollars. You can also get to Guayaquil by plane, it only takes couple of hours, but the ticket is at least two times more expensive. I opted to save some money and since I’m already kind of used to all the long rides I went for a cheaper version. To my surprise the ride from Quito to Guayaquil was very comfortable. I got to sit on the second floor of a double decker bus and just in front of the window. The drive through picturesque Andes and small Ecuadorian villages was breathtaking to say the least. It seemed that time had stopped here some decades ago. Small houses, tiny stores, roaming farm animals, and couple of merchants passed my window while engulfed in clouds and light rain. Threadlike winding roads that run on the edges of hundred-meter drops and wild cloud forests created the feeling of being in some fantasy movie.

The bus rides here can also be quite entertaining. During the ten-hour ride there is a stop in the middle of nowhere next to a food place. Open kitchen and cantina like place that smells like grilled chicken and washing products draws many long-distance buses. Everyone steps out for a 20-minute break. A proper meal costs around 5 dollars, the flavour is nothing to celebrate but at least it is filling. Our stop was in the beautiful cloud forest, so after my meal I wondered out for a quick smoke to survive the rest of the journey. You also get random merchants entering the bus, who try to sell you all kind of products: food, drinks, chargers, books, aloe vera gels, or try to force some candies on you and then charge you a ridiculous amount for them. For the entertainment there are two choices: blasting reggaetón or an action movie. Both of them are in Spanish and extremely loud and if for some weird reason there is a moment of silence, don’t worry, someone will pull out their small speaker and offer you their best mix of samba, salsa, and reggaetón.


I reached Montanita quite late in the evening. I was greeted by the salty sea air, multicoloured street lights, happy salsa music, and various street food aromas. I took it all in so that yesterday’s troubles were wiped from my mind. The first thing I did was going to Amore Infinito, the vegan restaurant that I was supposed to volunteer at. During the long bus ride I did get a letter that confirmed my position there. However, it was closed, and I did not have a slightest idea where the house for volunteers was. So instead, I booked a room with a private bathroom in the hostel and after a long wash I decided to head out for a night walk, looking for water, food and think things through. I ended up on the beach, smoking, pondering my own thoughts, and slipping in to the night.

Montanita during daylight / Montanita hommikul

Travelling around Ecuador, you do hear a lot of people talking about Montanita. Who has already been there, who is going to go there, but it is always on everyone’s path. It is a bit weird that a country that boasts with Amazonas rain-forests, high Andes, and Galapagos Islands – a small surfing village has pushed itself into the most popular destinations list in Ecuador. Montanita is small but describing it will take some time. In short, it is a fishing village, a destination for surf gurus, a non-stop party place, but at the same time a quiet place where a lot of travellers take time off and stay for a while.

The Point and the beach / Rand ja The Point

Montanita is located on the coast of Pacific Ocean in East Ecuador. The name comes from its location – Montanita, a small hill. It’s most famous characteristic is its beach. The golden yellow sand is mixed with volcanic ash which gives the beach a beautiful brownish hue. The water is clear and blue, waves strong and high. It is definitely not a perfect spot for swimming, because at some locations the waves can reach over two and half meters. In addition, the currents are really strong here. While swimming, look out for riptides. They can carry you far from the coast towards the open ocean. Riptides can be spotted by checking the colour of the water, where there is a lot of sand being dragged towards the ocean, that is where riptide usually is. The beach is also teaming with wildlife. Various birds are flying parallel with the waves and diving rapidly to catch some fish. On the beach there are a lot of crabs running around, in the water you have all sizes of different fish, many shrimps and langoustines. At night you can see green and blue glowing algae. They create a beautiful spectacle colouring the waves neon green and blue when they break.

Vamos a la playa

Before 1960s Montanita was relatively unknown fishing village. Things changed when hippies and surfers discovered the great waves and good conditions for their sport. Beautiful nature, perfect beach, warm climate, and a small piece of you own personal paradise was found. But even then, this place was known only for the select few and most of the visitors could fit into two tents that were open all year round for surfers and other curious individuals. As the time moved on the place became more popular and the legend of Montanita was passed on by word, various magazines, and now internet. The local community changed as well, fishing fell to the background and the main source of income for the village became tourism. Today Montanita is known to everyone as a place to party and surf.

After a good night sleep, I headed back to the restaurant. The place was already busy and first shift preparing chopping away in a small, narrow kitchen. I was greeted by friendly faces wondering if I was the new volunteer. After a short explanation of my journey there, I was let know that the house for volunteers was located about ten minutes from the beach, in a quieter area of Montanita.  Francesca, an Italian volunteer who had her morning off agreed to show me the way. The house was big and there were a lot of volunteers. We had a separate house where everyone had their own bed. The place was a bit of a mess, but to be honest, I did not mind it. In addition, I decided to move with all my stuff to the terrace/roof. There were around 10 tents set up there for volunteers. This was a great choice, since the evenings were cool and there was a nice ocean breeze blowing on the terrace. Some fresh air does miracles to the sleep.

On my way home / Kodutee

The average temperature in Montanita was around 27 and 33 degrees. Our house was located on the other side of Montanita, where there were some higher hills and tropical beach forest. On top of the hills you had a great view on the village and the beach. The forest was teaming with different animals: iguanas, snakes, sloths, big and small birds and of course a great variety of various insects. Next to our house there was a small river and in the evening most of the animals had a gathering there. Birds were fishing, iguanas went for a swim, and sloths made an effort to get from one branch to another.

The volunteers in Amore Infinito were plenty and from all over the world. At one point there were twelve of us and people came and went. Some stayed for a day or two, some for a week or more. Volunteers came from everywhere: England, Canada, America, Italy, Argentina, Venezuela, France, Estonia, ect. Our head chef was a tanned Ecuadorian guy called Javi. He worked every day for 12 hours, but his true passion was playing guitar and writing songs. He said that he was first poet and then chef. Amore Infinito is a very small place on the beach, just 20 meters from the ocean. We were the most popular and well-reviewed place in Montanita, although the only offer we had was menu, which consisted of soup of the day, main dish, empanadas, and juice. We did also have vegan pizza and various cakes. Every day we prepared something different and although I am not a vegan, I still wanted to work there and learn how to cook vegan meals. Because I have previous experience working in the kitchen I was put in the first shift. Our main job was to do shopping every morning, prep the food and start the cooking process. The second shift had to serve the guests and evening shift did most of the cleaning. The food was delicious, and we could eat it as much as we wanted. This was also one of the reasons why I decided to go and volunteer there. If your food and sleeping place is covered, then your spending is minimal. The shift lasted only three and half hours. So, every morning I got up, went to work and after 12 I was free. The owner had two surf boards that we could borrow, so my afternoons and evenings were filled with surfing, passing the time on the beach, eating fresh fruit, longboarding down the winding roads, and catching up on my reading.


Camino del Sol

Montanita is maybe a kilometer long and couple hundred of meters in width. The main traffic happens on the Route 15. It runs from the North Ecuador down to the south. Locals call it Camino del Sol, or The Sun Road. The layout of the village is simple. There are three main streets with most of the restaurants, hostels, hotels, bars, shops, markets, and clubs located there. Hidden between them there are smaller shops where you can buy various souvenirs, clothes, handicraft, food, drinks, and if you look closely a lot of different drugs. The streets themselves are filled with many street vendors and food trucks. Walking in Montanita you might be startled, since every house looks different. Some are usual one or two story high concrete houses, some look like ancient Inca temples, some like tikis made from bamboo, some look like Mediterranean blue houses, one house was made to look like a factory and a prison at the same time. In the evening the place changes completely. The light that flows out of restaurants and bars and bounces off colourful walls and creates this ethereal ambiance that is only found in Montanita. Add some loud music, people looking for entertainment, local street merchants and you get the feeling that this place is only possible in movies or cartoons. The whole place reminds you Disneyland that is made for adults. Step out, eat, drink, dance, smoke, chat, flirt, or just enjoy the moment and feel good.

Festival or the main street / Festival kesklinnas


The sunsets in Montanita are out of this world. They are spectacular. Every evening around seven o’clock people gather to the beach to witness this spectacle. Most of the nights are cloudless and setting sun colours the whole sky bluish red. Even when the weather is a bit cloudy the nature will not disappoint you. Clouds bring out different contrasts even more. At rare moments you can also witness rainbow and sunset at the same time. People come to the beach to play some sports, swim, surf, or just chill with your friends or strangers. While I was there I did not miss even one sunset.

Montanita is one of the best places to party in Ecuador and by some even in whole South America. People either love this place or hate it, but it does not leave anyone neutral. The party lasts here until early morning and then starts all over again. During the day, the main activities are surfing and sunbathing. The waves are good all year round. The main season lasts from December to May. The beach is divided into two. South side has a bit calmer waves and this is a good place to learn how to surf and go out for a swim. The beach is covered with colourful beach chairs that you can rent for couple of dollars. There are also various merchants selling empanadas, ceviche, and different drinks. The north part of the beach is near a small peninsula, that locals call the Point. Its more calm and quieter place, but the waves are much higher and stronger. It is a place for professional or advanced surfers.

A lone fisherman on The Point / Kalur Point´il

Montanita is a great place where to spend couple of days partying full throttle. A relatively quiet village turns into a small festival area every Thursday. Streets are filled with local and international tourists, who seek just a brief escape from their everyday routine and Montanita can provide it. In the main part of the village you can find big clubs rocking latest house and techno hits or white cloth tabled restaurants that boast huge and pricey menus. I heard the Montanitas biggest club, Lost Beach, is one of the best clubs in the world. The tickets are expensive, around 20 dollars, but they do flaunt with famous international artists.

If you walk a bit further away from the centre, you will see smaller, hidden, and not so clean looking places, this is where most of the locals party. Salsa is heard form every window and door. People sitting on the street greet the opportunity to show off their dance moves and it is not that weird to stand in the line for some fruit and before paying witness the seller behind the counter finish his dance-solo. Life is careless, fun, and fast. At least for those couple of hours.

If you are not a club person or you are not drawn to the local salsa scene, then you can always look for your kind of people on the street or at the beach and just sit next to them. There is nothing weird in meeting strangers on the street, getting to know them, and spending a night or a weekend together. People make friends with everyone and the mood is open. At the beach you can dance to the music that some people have paid big money for or walk a bit further, make a bonfire, and enjoy the night with your group. All those things are accompanied by a lot of alcohol and various drugs.

Evenings on the beach / Rannapidu pimeduses

Although most of the people come to Montanita to party and enjoy a free and vibrant community, it is just scratching the surface of this small place. There is a lot to see and to do, and many interesting people to meet. To find them you do have to go a bit further away from the party places or look a bit more closely. My recommendation is to be more open and friendly towards your bartenders, waiters, or street merchants, so you can find interesting people or good suggestions. My favourite place was small garage that was transformed into a warm and cosy bar. There were only couple of wooden tables and chairs, one bar, a fridge, and couple of wooden shelves. The place was a bit further away from the beach, a ten-minute walk away. Therefore, it was quiet most of the evenings. In the beginning I thought that the place had shut down and the owners left town, but since I walked past it every evening it was open one night. I was let know that next time I can just bang on the garage door and it will open. When I stepped in and met Vito and Yul, I understood that the first room was a nice bar, but the place itself was a brewery. Vito and Yul were a Russian couple who were making rum – a damn fine rum. They came to Ecuador fifteen years ago, since opening a brewery here was easier than in Russia, less bureaucracy. Now they are known around Ecuador and their rums are sold in a lot of clubs and restaurants. During my first visit I understood that Slavic hospitality was also present on the other side of the world, since few Russian greeting words led to a night full of drinks and interesting conversations.

My home bar / Kodubaar

When I came to Montanita, I did not know anyone, but when I left I had made some good international and Ecuadorian friends. The village on a small hill must be on every tourist’s itinerary who is visiting Ecuador. It is a good place to spend couple of days surfing and partying, but also to get to know the locals and exploring some of the more remote places. Just check the calendar, since it is easy to come here and forget yourself.

See hommik, kui Aadi oma koti kokku pakkis ja kell kuus hommikul takso peale istus oli mul kuradima kurb tunne. Esimesed kolm nädalat Ecuadoris olid suurepärased ja koos rännates oli seiklust ja nalja rohkem kui oleks osanud arvata. Nüüd terendas mul ees Ladina-Ameerika seiklus ja seda kõike omaette. Mul pole selle vastu midagi ja otseloomulikult oligi see ka üks eesmärkidest, aga siiski, saates Aadi ära ja astudes tagasi tühja tuppa – faking kurb oli. Ma otsustasin koheselt, et pakin ka oma asjad kokku ja tõmban Quitost minema. Siin oli liiga külm ja sombune. Selle asemel otsustasin ma minna tagasi Vaikse ookeani äärde, Montanitasse. Õhtu varem olin teinud kiire otsingu Workaways ja leidnud ühe vegan restorani, mis otsis vabatahtlikuid. Köögis töötamise kogemus oli mul Norrast olemas, seega saatsin neile öösel kirja. Hommikul polnud ma veel vastust saanud, aga sellegi poolest seadsin sammud selle väikese surfiküla poole.

Beasts of  Montanita / Montanita koletised

Sõit Quitost Montanitasse võtab peaaegu 13 tundi. Quito suurimast bussijaamast, Quitumbest väljub iga tunni aja tagant buss Guayaquili, mis on Ecuadori suuruselt teine linn. Guayaquil asub Lõuna-Ecuadoris, Vaikse ookeani ääres. Sealt saab kohe ümber istuda teise bussi peale, mis viib otse Montanitasse. Kogu see sõit läheb maksma umbes 20 dollarit. Guayaquili saab ka lennukiga, sõit võtab aega vaid poolteist tundi, aga pilet on kaks korda kallim. Kuna ma olin juba nagunii igasuguse kuue tunniste kuni paar päevaste sõitudega harjunud, siis otsustasin lihtsalt võtta odavama lahenduse. Bussisõit ise oli võrdlemisi mugav, sest ma sain istuda kahekorruselise bussi teise korruse kõige eesmises pingis. Sõit läbi Andide ja Ecuadori väikeste linnade ja külade oli väga huvitav. Osad kohad näevad väljan nagu tsivilisatsioon pole aastakümneid sinna jõudnud või looduses sõites liigud pika niidina looklevatel teedel, mis jooksevad õudsete järsakute ja kaunite metsade vahel. Siinne bussisõit on ka omamoodi seiklus. Kümne tunnise sõidu jooksul teeb buss ühe pikema peatuse kusagil kurat seda teab kus. Seal on aga alati üks söögikoht. Avatud köök ja söökla taoline asutus, millest õhkab grillitud liha ja pesuvahendite lõhnasegu. Korraliku portsu eest pead välja käima paar dollarit, maitse pole just kiita, aga vähemalt on midagi kõhus. Meie peatus oli vapustavalt kaunis Andide pilvemetsas. Bussi astuvad vahest ka erinevad müüjad, kes üritavad parseldada igasugust träni. Kes müüb akupankasid, kes raamatuid või aloe vera geele, osad toovad toitu või jooki ning mõned üritavad sulle komme pihku suruda ja siis hiljem nende eest raha nõuda.

Breakfast street / Siit saad hommikutoitu


Montanitasse jõudsin ma hilja õhtul. Esimese asjana läksin kohe Amore Infinitosse, kus pidin vabatahtlikuna tööle hakkama, kuna vahepeal sain kirja, mis kinnitas, et mul on seal koht olemas. Probleem seisnes selles, et restoran oli selleks hetkeks juba kinni ja mul polnud õrna aimugi, kus minu ööbimiskoht asub. Kuna ma olin bussisõidust nii kurntaud, otsustasin ma kogu sellele asjale käega lüüa ja leida endale üheks ööks odav hostel. Oma tuba koos privaatse dušširuumiga läks maksma vaid 15 dollarit. Pesu tehtud, läksin ma lihtsalt külasse jalutama – otsisin vett, süüa ja mõlgutasin rannas jalutades lihtsalt omi mõtteid. Juurde, keskendumiseks kuulus muidugi natukene suitsu.

Ecuadoris jalutades ja erinevates hostelites ööbides kuuled tihti, kuidas ekslejad räägivad Montanitast. Kes on seal juba käinud, kes alles plaanib minna, aga see on alati kõigi radadel. On natuke pentsik, et riigis, kus asuvad Amazonase vihmamets, Galapagose saared, Andide kõrgmäestik, on populaarseimate sihtkohtade nimistusse surunud ennast ka väike surfiküla Vaikse ookeani kaldal. Montanita on väike, aga selle kirjeldamiseks ei piisa vaid paarist lausest. Kokkuvõtlikult, Montanita on kaluriküla, surfigurude sihtpunkt, raugematu peoala, aga samas ka vaikne kohake, kus paljud rändurid otsustavad korraks aja maha võtta ja paikseks jääda.


Best bakery in town / Linna parim pagaripood

Montanita asub Vaikse ookeani kaldal Edela-Ecuadoris. Nimetus tuleb küla asukohast, ehk väike küngas. Montanita rand on kaunis. Vulkaanilise metallist tolmuga segunenud kuldkollane liiv annab rannale huvitava helepruunika tooni. Vesi on sinine ja selge, lained kõrged ja võimsad. Ujuda on siin raske, sest teatud ajal võib lainete kõrgus ulatuda kuni kahe ja poole meetri kõrguseni. Lisaks on hoovused tugevad ja ujudes tuleb alati vaadata, kus tõmbab hoovus rannaliiva ookeani poole. Sealt peaks kiiremas korras eemale saama, sest see võib ujuja viia rannast ikka päris kaugele. Eesti keelset vastet sellele ei tea, kuid inglise keeles nimetatakse seda Riptide’iks. Elukaid leiab rannast palju. Lainete kohal pikeerivad pelikanid, rannal jooksevad krabid, vees ujuvad eri suuruses kalad, krevetid ja öösiti on võimalik näha siniselt ja roheliselt helendavaid vetikaid. Need tekitavad suurepärase valgusmängu, värvides murduvad lained neoonroheliseks ja -siniseks.

Enne 1960. aastaid oli Montanita kõigile tundmatu kaluriküla. Asi muutus, kui hipiliikumise ajal avastasid surfarid kui head lained selles kohas on. Imekaunis loodus, rannajoon ja mõnus kliima siia juurde ning isiklik tükike paradiisi oligi leitud. Kuid isegi siis oli see paik teada vaid vähestele ja enamik lainelaudurite seltskonnast mahtus kahte telki, mis olid  aastaringselt surfisõpradele ja uudishimulikele avatud. Mida aeg edasi, seda tuntumaks Montanita muutus, koha tuntus kasvas suusõnalise jutu, erinevate väljaannete ja nüüdseks juba interneti vahendusel. Muutus ka kohalik ühiskond, kalastus jäi tagaplaanile ja peamiseks sissetulekuallikaks muutus turism. Nüüd on see kõigile tuntud peo- ja surfiparadiis.

Bar street at night / Baarid keset teed

Pärast korralikku und, ajasin ma ennast lõpuks üles ja läksin uuesti restorani. Seal oli juba esimene vahetus askeldamas. Peakokk Javi ja neli neiut. Mulle anti teada, et elumaja jääb rannast umbes kümne minutilise jalutuskäigu kaugusele Montanita vaiksemas osas. Fransesca, üks Itaaliast pärit vabatahtlik oli nõus minuga sinna jalutama. Maja oli suur ja tuli välja, et vabatahtlikuid oli seal päris palju. Meil oli eraldi maja ja igale ühele eraldi voodikoht. Ütleme nii, et asi nägi natuke koristamata välja ja pärast esimest ööd otsustasin, et ma kolin kogu oma elamisega terrassile, kus oli mitu telki. See oli suurepärane valik, sest õhtul oli väljas jahedam ja õhku rohkem, lisaks puhus terrassil meeldiv ookeanituul. Keskmine temperatuur Montanitas kõikus kusagil 27 ja 33 kraadi vahel. Meie ööbimiskoht asus teisel pool Montanitat, kus olid kõrgemad künkad ja troopiline rannaäärne mets. Sealt avanes suurepärane vaade külale ja ookeanile. Metsas elab palju erinevaid loomi nagu näiteks iguaanid, maod, laiskloomad, suured ja väikesed linnud ning otseloomulikult tohutult erinevaid putukaid. Meie kõrval voolas väike jõgi ja seal käis tihe tegevus, eriti õhtutel. Linnud püüdsid kala, iguaanid käisid ujumas ja laiskloomad kakerdasid puult puule.


Seltskond oli Amore Infinitos kirju. Mingi hetk oli meid seal kaksteist ja inimesed tulid ja läksid. Kes nägi elamist ja pages kohe, kes otsustas kõigele vaatamata paigale jääda. Vabatahtlike tuli kõikjalt: Inglismaalt, Kanadast, Ameerikast, Itaaliast, Argentiinast, Venezuelast, Prantsusmaalt, Eestist jne. Peakokk Javi oli kohalik, keskmist kasvu, päevitunud, noor Guayaquillane. Ta töötas iga päev kaksteist tundi, kuid tema peamiseks tegevuseks oli luuletamine, laulude kirjutamine ja nende esitamine õhtul külas. Amore Infinito ise oli väga väike koht rannas. Ookean asus vaid kümne meetri kaugusel. Me olime kõige populaarsem ja paremini hinnatud söögikoht Montanitas, vaatamata sellele, et ainukene mida me pakkusime oli päevamenüü, mis koosnes supist, praest, magustoidust ja mahlast. Iga päev tegime midagi erinevat ja olgugi, et ma pole ise vegan, tahtsin ma ikkagi seal töötada ja õppida, kuidas valmistada vegantoitu. Kuna mul oli köögis töötamise kogemus olemas, siis pandi mind ilusasti hommikusse vahetusse. Meie ülesanne oli käia turul ja poodides, et teha päevased sisseostud, siis valmistada kõik ette ja teha road valmis. Päevane vahetus pidi klientide eest hoolitsema ja õhtune vahetus tegeles koristamisega. Söök oli maitsev ja me võisime seda endale näost sisse ajada nii palju kui mahtus. See on ka üks põhjustest, miks ma läksin sinna vabatahtlikuna tööle. Kui peavari ja söök on kaetud, siis on väljaminekuid kohe kordades vähem. Ühe vahetuse pikkus oli vaid kolm ja pool tundi. Seega hommikul püsti, kiire töö ja kogu ülejäänud päev oli põhimõtteliselt vaba. Restorani omanikult oli kaks surfilauda, mida me võisime laenata ja seega olid minu pärastlõunad ja õhtud hõivatud lainelauatamisega ja selle õppimisega.

Montanita on kogupikkuses võib-olla kilomeeter ja laiuses paarsada meetrit. Mööda maanteed number 15, toimub põhiline liiklus. See jookseb piki rannikut Põhja-Ecuadorist lõunasse välja. Kohalikud kutsuvad seda hellitavalt Camino del Sol, ehk Päikese tee. Küla on plaanilt lihtne, kolm peamist tänavat, kust leiad suurem osa restorane, baare, poode, turge, ööbimis- ja peokohti. Lisaks suur hulk väikeseid putkasid, sealt saad osta erinevaid suveniire, riideid, käsitööd, süüa, juua ja kui otsida, siis igasuguseid uimasteid. Tänaval ekseldes võib Montanita tekitada väheke segadust, sest iga maja on isemoodi. Osad on tavalised kahe või kolme korruselised betoonmajad, osad on väga uhked hostelid ja hotellid, osad meenutavad inkade templeid, osad bambusest tikisid, paar vahemereäärseid siniseid maju ja üks maja on ümber ehitatud tehase taoliseks klubiks. Õhtul muutub küla peaaegu tundmatuseni. Restoranidest ja kohvikutest välja voolav valgus, mis seguneb tänavavalgustusega ja peegeldub värvilistelt seintelt, tekitab väga kireva pildi. Lisa veel vali muusika, meelelahutust otsivad inimesed, kohalikud tänavakaubitsejad ja tekib tunne, et selline koht on võimalik ainult filmides või multikates. Kogu õhtune linnapilt oma atraktsioonidega meenutabki täiskasvanutele mõeldud Disneylandi. Astu õue, söö, joo, tantsi, suitseta, flirdi, räägi juttu, või naudi lihtsalt hetke ja tunne ennast hästi.

Päikeseloojangud Montanitas on vapustavalt ilusad. Iga õhtu poole seitsme paiku tulevad inimesed randa kaema kaunist valgusmängu. Enamik õhtuid on pilvitud ja loojuv päike värvib kogu taevalaotuse sinakas punaseks. Isegi kui ilm on väheke pilvisem, ei vea loodus alt. Pilved aitavad erinevatel kontrastidel rohkem välja paista ja vahel harva on võimalik kogeda vikerkaart ja päikeseloojangut samaaegselt. Randa tullakse sporti tegema, ujuma, lainelauatama, niisama sõprade või juhuvõõrastega istuma, samaaegselt head ja paremat limpsima. Seal olles ei jätnud ma ühtegi päikeseloojangut vahele.

Montanita on üks parimaid kohti pidutsemiseks Ecuadoris või isegi kogu Ladina-Ameerikas. Inimesed, kas armastavad seda kohta või vihkavad, kuid üks on kindel: külmaks ei jäta see kedagi. Siin kestab pidu varajaste hommikutundideni ja algab siis otsast peale. Päevasel ajal on peamiseks tegevuseks rannal peesitamine või surfimine. Siin on aastaringselt head lained, aga kõrghooaeg kestab detsembrist maini. Rand on jaotatud kaheks. Lõuna-poolne rahulikumate lainetega ranna-ala on hea koht harjutamiseks või ujumiseks ja peesitamiseks. Rand on kaetud kirjude rannatoolidega, mida on võimalik paari dollari eest rentida. Nende kõrval on palju väikeseid söögikohti ja jalutavaid müüjad, kes pakuvad cevichet (Ecuadori ceviche on külm kalasupp), empanadasid (täidetud pirukad) või jahedat jooki. Põhjapoolne ranna-ala on väljaulatuva poolsaare juures, mida kohalikud kutsuvad The Point’iks. Seal on vähem lärmi ja rannamelu, aga on lained kordades suuremad ja võimsamad. Seal käivad kogenumad sportlased.

Montanita on super koht, kus veeta mõned päevad täis tuuridel pidutsedes. Võrdlemisi rahulik külake muutub iga neljapäev täielikuks festivalialaks ja nii kuni nädala lõpuni. Tänavatele ilmuvad kohalikud ja rahvusvahelised turistid, kes otsivad hetkelist eskapismi argielu rutiinist ja Montanita on koht, mis saab seda pakkuda. Suuremate tänavate ääres asuvad kallimad, rahvusvahelistele turistidele suunatud klubid ja restoranid. Seal mängitakse elektroonilist muusikat, techno ja house kostub ilusti randa välja, olgu muusika kolmkümmend aastat vana või hoopis eile välja lastud, vahet pole. Väidetavalt on Montanita suurim klubi Lost Beach üks maailma parimaid ööklubisid. Sealsed piletid on kõige kallimad, umbes kakskümmend dollarit, aga sinna tulevad vahel ka tuntud rahvusvahelised artistid.

Tsentrist eemal on natuke väiksemad, peidetumad ja mitte nii korraliku välimusega asutused. Seal pidutsevad kohalikud ning salsat kostub tänavale igast uksest ja aknast. Tänavatel istuvad inimesed haaravad võimalusest ja teevad mõned tantsusammud ning pole imelik kui puuvilju ostes pead natuke ootama, kuniks müüja on oma soolo lõpetanud. Elu on tempokas, lõbus ja muretu. Vähemalt nendeks paariks tunniks.

Kui sulle ei sobi ei kallid klubid, ega kohalikud urkad, siis on alati võimalus otsida endale sobiv seltskond tänavalt või rannast ja istutada ennast nende kõrvale maha. Pole mitte midagi imelikku, et võhivõõrad saavad tänaval kokku, tutvuvad ja veedavad koos lühikese õhtu või hoopis terve nädalavahetuse. Sõbrustatakse kõigiga ja meeleolu on avatud ning muretu. Rannal saad tasuta õõtsuda tantsumuusika saatel või jalutada natuke kaugemale, teha üks lõke ja seltskonnaga ööd nautida. Kõikide nende tegevuste juurde käib muidugi ohtralt alkoholi või muid uimasteid.

Olgugi, et enamik inimesi tuleb Montanitasse  peomelu ja vabamat õhkkonda nautima, on see vaid pinnapealne avastamine. Külal on tegelikult väga palju huvitavat pakkuda ja põnevaid inimesi, keda kohata. Nende leidmiseks peaks peoalast natuke kaugemale liikuma või korralikult melust otsima. Minu soovitus on olla tänavamüüjate, kelnerite ja baaritöötajate suhtes vastutulelikum ja avatum, nii võib välja kooruda paeluvaid kohtumisi ja soovitusi. Minu lemmik-kohaks kujunes väike garaaž, mis oli muudetud tagasihoidlikuks baariks. Seal oli vaid paar puust riiulit, väike lett, külmkapp, mõned kokku klopsitud lauad ja toolid ning see oligi kogu sisustus. Koht ise asus rannast vaid kümne minuti kaugusel, mistõttu oli seal vähe rahvast. Alguses jäi mulle tunne, et see asutus on üldse kinni ja omanikud mujale kolinud, aga kuna see jäi mu koduteele, siis igal õhtul sealt mööda jalutades sain ma lõpuks ikkagi sinna sisse. Mulle anti teada, et kui garaažiuks on kinni, on vaja lihtsalt paar korda tugevamini sinna taguda ja kohe tehakse lahti. Sisse astudes tuli välja, et kuigi eesruum oli baar, siis tegelikult oli siin hoopis pruulikoda. Omanikuks olid kaks venelast, kes tegid rummi – väga head rummi. Vito ja Yul tulid Ecuadori rohkem kui viisteist aastat tagasi ja hakkasid kohe rummi valmistama. Põhjuseks oli see, et siin oli igasuguseid regulatsioone vähem ja oma pruulikoda oli lihtsam avada. Viimased kolm aastat on nad Montanitas elanud ja töötanud. Nüüd on nad tuntud üle Ecuadori ja nende eksklusiivsed rummid on parimate klubide ja restoranide valikus. Esimesel külastusel oli selge, et slaavilik külalislahkus on olemas ka teisel pool maailma ja paar venekeelset tervitussõna tähendas, et juttu ja jooki jätkus igal õhtul mitmeks tunniks.

Montanitasse jõudes ei teadnud ma kedagi, aga sealt ära minnes olin saanud head tuttavad ja sõbrad, kohalikud ja välismaalased. Väikesel künkal asuv rannaküla peaks olema iga Ecuadori külastava turisti nimekirjas, ning surfimise ja pidutsemise juurde on soovitatav ka veeta paar õhtut kohalikega suheldes ning vaiksemaid kohti avastades. Lihtsalt vaata vahepeal kalendrit, sest siia on kerge tulla ja lihtne ennast unustada.

Two weeks in Montaniita does this to you / Kaks n2dalata Montanitas

Four days in Amazon, Cuyabeno reserve / Neli päeva Amazonases, Cuyabeno looduskaitsealal


Look mom, I’m swimming towards sunset in Amazons. But let’s talk about that a bit later.

Having spent couple of days in Quito and craving for something new, me and Aadi decided on the spot, that we want to see the jungle. The idea was so sudden, that we did not even know if there are any places left for the trip. There were. The cost was 330 dollars and it included accommodation, transport, food, local guide, and excursions. So, these next four days we did not have to worry about anything except piranhas and phone stealing monkeys.

The bus ride to the jungle was in the evening. This gave us time to do one more walk in Quito to find some swimming trunks. When Aadi went to jump on the equator line, I had to do a quick ride back to the airport. In the morning I called JFK to ask where my luggage was, and they said that it had already arrived in Quito and it has been there for a while. This was my second time to go to the airport for my luggage and since the first time they said that it had not arrived, I decided to not leave before I have my bag. A quick rummage through local and international storage rooms and I had my stuff. Fortunately, a local pilot helped me out. He guided me past all the queues and made sure that everything should go smoothly. He said that his son had the same problem once and he understood my situation very well. Later in the city I made a toast for the pilot and a after that our trip to the jungle was off. At that moment I did not have a clue what kind of an impact this journey will have on me.

Bus ride itself was a nightmare. It was supposed to last for six hours and it was a night ride. A great opportunity to sleep, or that is what I thought. Instead we got a bus that shared more similarities with a greenhouse. It was hot, airless, wet, sweaty, dusty, and full of people. To top it off, we were driving from 4000 meters to the sea level, which meant that our eyes and ears went a bit nuts. When I finally fell asleep, a bright light woke us up and the driver was standing in the front with a list. He was yelling out names and then those people had to get off the bus. Me and Aadi were of course two of those. We were left in front of an abandoned looking hotel a couple of kilometres east of nowhere and it was pouring down. It was the first time I experienced tropical humidity. Stepping of the buss was like stepping into a wall of wool and getting stuck there. It was difficult to breath and my clothes were damp in the matter of minutes. The hotel was not abandoned and on the top floor there were dozen hammocks where we could lie down until our next bus arrived around 9. Howling wind, drumming of rain on the roof made it very easy to fall asleep. Aadi’s life was not so easy. He was suffering from stomach ache, fever, altitude sickness, and the side-effects of malaria medication. After a small breakfast we got on to a new bus. In the time of half an hour the whole landscape had changed. We had arrived at the rainforest. Endless trees spanning out to the horizon, unknown vegetation, weird sounds, and heavy rain, all of it reminded us what we read from the books when we were little.


Night stop / Öine peatus

Finally, we had arrived at our destination, or so I thought. This was where the roads ended, we still had to take a two-hour boat ride to our lodge. During this break we had time to get lunch and it was the first time we met our group and our guide Luis Torres. Luis was a short middle-aged man, who we thought was also a local legend. His photos and photos of him were hanging everywhere and the people who he was talking to looked more than respectful towards him. I hope in the end of this post, you will understand why it was like this. In our group there were ten other guests: two girls from Netherlands, one Canadian, one Argentinian girl, three Germans, two people from Switzerland and one French girl. From the beginning we saw that the group was fun and colourful.

Doorway to the jungle / Uks džunglisse

A two-hour boat ride was a great introduction to the jungle. I love hiking and at one point I also lived in the forest for a while, but I have never seen or heard anything like the jungle. To begin with, the sound was incredible. It feels like you are in the middle of all the insects in the world. The warping of the wings, the fluttering, the sputtering, rumbling, and other unearthly sounds are deafening. Add to that all the bellows of the monkeys, thousand birds with their songs and sounds, the rustling from lower forest, and the trees in the wind, you get a cacophony that is headspinningly awesome. Next, I could mention the plants and Cuyabeno river itself. Although, it nearly felt like canoeing on Estonian rivers, but I just could not see anything familiar (except palm trees – but which ones, who knows). It felt like I had stepped back millions of years or went on an expedition to the lost world like Professor Challenger. Our guide Luis was sitting in the front of the canoe and he could spot birds and animals with such efficiency that at one point we were wondering that maybe he has robot eyes and an AI helping him. “There is a white throated toucan, there is a slowly moving sloth, there is a giant anaconda resting and digesting his latest meal.” Luis did not just draw our attention to the animals, he was also introducing them to us. Telling how they behave and live, what do they eat, how they survive in the jungle and so on. In addition, he gave us a quick overview of Cuyabeno natural reserve.

There are probably 50 animals on this photo / Sellel fotol on vist 50 looma

Cuyabeno natural reserve is in north eastern part of Ecuador, on the foothills of Andes. This makes it a unique environment in the Amazons and in the world. There are countless small rivers and lagoons, that disappear during dry season and reappear on wet season. Being so close to the mountains all these small ecosystems are seasonal. There should be eight different ecosystems in this region. This makes Cuyabeno and other surrounding reserves some of the richest places in the world based on the number of animals and plants that live here.

Two hours and so many animals later we were treated with one of the most magnificent views ever. The river opened and flowed to the grand lagoon. The trees were half way in the water and their branches were full of birds. A nice soft breeze blew away all the putrid feeling that accumulated during the bus rides and even a little amount of sun found its way through the clouds. We had finally arrived at Siona Lodge. It was a small place, with 8-9 small wooden and palm leafed roofed houses. Most of the houses were very comfortable guest houses and in addition one main house, workers quarters and a small terrace in front of the lagoon.

Just before the Grand Lagoon / Natukene enne Suurt Laguuni

Although most of our day was spent on getting to the lodge our guide still managed to add two more trips to the nature. First of all, we headed out to see pink fresh water dolphins and then watch the sun set on the Grand Lagoon. Following that we left our boat on the shore and stepped into the night. In the darkness our only help came from out flashlights and our guide. Luis knew surrounding environment so well that we saw more that dozen night creatures: hairy tarantulas, huge wolf spiders, scorpion spiders, gigantic grasshoppers, white maggots, brown toads, and several flying and crawling animals. When we got back there was a good dinner waiting for us. After the meal we just drank some beers and talked about the day and what tomorrow might bring us. The night was spent in comfortable bamboo beds under the protective hug of mosquito nets.

Hairy & scary tarantula / Karvane ja hirmus tarantel
Wolf spider / Huntämblik

I could not have imagined that I would ever spend my birthday in Amazon jungle. So, when I woke up on my 29th birthday it was a very special feeling. One of the things I realised as soon as I woke up was that I could not check my social media for all the greetings and gifs or all the missed calls. I was completely and utterly out of range and I loved it. This meant that I could concentrate only on this day, things we were doing, and people surrounding me.

The first event that day was a long walk through the jungle. It was supposed to last four hours and during that time we were hoping to spot some more animals. In addition, Luis was introducing us different plants and million things we and local people use them for. Looking at the sky I thought it is going to be a good day with maybe some rain. Just in case we all took rain ponchos and rubber boots with us. The walk was unforgettable. Already in the front of the jungle Luis began talking about plants. “This is a rubber tree, this is a plant that helps against malaria, this is a tree which wax is used to make candles, here is a branch that you can smoke, (does anyone have a lighter), please don’t ever sleep under this tree, usually you have a lot of bullet ants here.” Furthermore, he was spotting animals on the left and right: “here are some monkeys, here is a frog, next to it is a praying mantis, there you can hear a toucan. Hey Kristjan, come here, look there, can you spot a transparent winged butterfly, pretty isn’t it.” At one point it started raining a little bit. In the beginning, it did not bother us that much, because tree branches and leaves were so big that nearly no rain fell on the forest floor. However, around half an hour later it felt like standing under a shower. I have never experienced that much rain at the same time. Our visit fell on the beginning of the wet season and what we were experiencing were the first strong rains. Luis told us that it is a good thing, since now there is the biggest variety of animals in this region. The sound rain made was deafening and at some point you could not even hear the guide. While I was making my way through the muddy and wet forest I started thinking, why am I here and not on some beach in Caribbean’s, under sun enjoying my birthday mojito? But I started laughing then, since I was enjoying the rain and the rainforest experience so much that I would not have traded it for anything. Even now thinking about it, I still get the chills.


Aadi in a commercial pose / Aadi reklaamipoosis

Afterwards we had some time to rest and dry. During that time, some Capuchin monkeys visited our lodge and kitchen staff was feeding them with bananas. One of the best moments of my birthday was swimming in the Amazons while the sun was setting. The water was just the right temperature and so soft. The light show was unforgettable. Soft orange-yellow glow that was shining through the trees and reflecting from Cuyabeno’s brownish water, I will remember this for a while.

Give me that banana / Anna mulle see banaan
Päikeseloojang Amazonases
Sunset in Amazons / Päikeseloojang Amazonases

When the darkness had fell on the jungle, it was time to head out again. This time we took the canoe on the lagoon in the hopes that we could spot some snakes, caimans, or bats. We saw them all. Two small boas were lurking on the tree. Luis gently took one and showed it to us. A little bit later with a very sudden move he grabbed a small caiman out of the water and again showed it to us close. He was holding the animal so gently that I believe caiman went back to the water with just a heck of a scare. The extra effect for the ride came from the night sky. Since there were no artificial lights we could see the entirety of Milky Way.

Monster / Elukas

When we went back to the lodge, we had again a delicious dinner and to my huge surprise the locals had made me a birthday cake. I was very happy and humbled. Someone took time and effort to make a random tourist a cake. I gave also a toast, however not in Spanish, yet. Life is full of surprises and unmeasurably beautiful. In addition to the cake, Aadi had bought a bottle of tequila from Quito and we shared it with everyone. The night ended with me and two Germans taking night photos and when they went to sleep, I sat alone, smoking, and wondering about the mysteries of the jungle.

The last day in the jungle was also exceptional. This time we set out to visit a local village Puerto Bolivar, learn to make some local food, visit one of the biggest trees in the jungle, and go see a shaman. After couple of hours of canoe ride when we saw some fresh water dolphins and lot of animals, we arrived at the village. The first place we visited was a small school. The children here were having Spanish lessons and our visit created some excitement. We saw how people were living there. It was simple, and some could call it even primitive. It reminded me a small part of our hometown Tartu, called Ihaste. The village had some concrete buildings between them some small crops and fish farms. There were many dogs and chickens running all around the place. At one point we found ourselves sitting in a big open room where Gladis (women here were named after different flowers) showed us how to make a yuka bread. Yuka is a root that local people grow and out of it they make flour for the bread. It was like a mix of rice crackers and coconut flakes. It did not have a strong taste, but you do not really eat it without anything. It was really good with self-made chilli paste. In addition, Luis made some BBQ chicken.

Local school / Kohalik kool
Gladis preparing Yuka bread / Gladis valmistab Yuka leiba

Meanwhile he was also telling us about this small village and how local people have turned their attention towards tourism. Before they could hunt or fish in the forest, they could cut it down and plant banana trees or sell the products from the forest. However, after the place was put under the protection they can’t do that anymore.  Furthermore, he was telling us what kind of impact big corporations have had on the area. They used local’s hospitality and cheated them out of their resources and land. Luis was one of the first people that could read English and saw the differences between what corporations were promising and what was written in the contract. Now he brings tourist groups to different families, who show the local life, sell handicraft, and get paid for this. He also mentioned that it is especially important that money goes straight from tourists to the locals. The international welfare organisations do not come here and their support does not reach the people. A good example were the discarded old computers next to the wall in one classroom. Somebody donated them, but probably since only a few people could use them and there was no internet connection anyway, they were pretty useless.

I have always felt weird or even unpleasant when people go to group tours to the poorer places. Tourists life and lodgings is luxurious (3 course dinners and fresh bed sheets every night), at the same time when locals live in very modest conditions. Even here I was feeling uncomfortable. When I told Luis about it, he calmed me down. He sat next to me and explained a simple truth. For people even to think about visiting Amazonas, Cuyabeno, or Puerto Bolivar you have to create such environment that they want to come here, so they will feel comfortable and good. This will probably get them to commit faster. Tourists bring money and this makes local life a bit better and easier. The more people visit this place the more chance that locals do not have to live that humbly anymore. In addition, tourists visit also helps the protection of local wildlife and environment. A great example is Galapagos islands which lives and exists solely on tourists and only 10% of all visitors from Galapagos also come to Amazonas. So yeah, he gave me a new perspective.

Visiting the shaman was interesting as well. First of all, he gave a short introduction of his work and the position he held in the village (high and respected). A big part of his work and studies revolved around a psychedelic drink Ayahuasca. After his short talk we could as him several questions. The whole visit was finished with two rites, cleansing of the soul without the psychedelic drink and Amazon acupuncture. The journey back was extremely cool, since there was some fresh breeze and sun came out. Blue skies, fresh air, and green jungle. It is an unforgettable experience. This time when we went to swim and see sunset, I left everything on the boat and decided to go for a swim instead of taking photos of the spectacular sunset. Hey mom, I swam towards the sunset in Amazonian rainforest!

Shaman of Puerto Bolivar / Puerto Bolivari šamaan

To sum it all up we had another good dinner and some time to rest. At that time, I decided to make a small interview with Luis, our guide. I just wanted to record how he sees his job, views this area and some of the thoughts that he might have for us to keep this beautiful nature intact. I will upload the whole interview in the next post, when I have transcribed it. We went to the bead quite early, because we were aiming to catch the sunrise.

We did not get there, since it was raining and instead we just slept an hour more. Sleeping in the jungle is something else. It is so calm, refreshing, cleansing, and just so damn comfortable. Every day I woke up around 7 since I just had enough sleep and was refreshed and ready for the next day. Plus, there was also a bird who was making such mechanical noise that at one point I thought that someone’s phone has gone mad.

I was feeling a bit melancholy on that morning. It was sad to leave this place. A quick breakfast later, we started to pack our stuff. One part of our group was staying for one day longer, so wished them and Luis farewell, then they set off to the jungle and we were waiting for our driver Sergio to finish prepping the boat. The drive back was calm and thoughtful. Me and Aadi made a promise to visit this place one more time before we reach 50. The ride back to Quito was the total opposite of the drive up. This time we saw the unique ecosystem of the jungle on the foot of the mountains better. The large hills and mountains covered with forest, deep gorges and canyons, tall waterfalls, and narrow roads above the abyss. What was more, all of this landscape was presented to us on the background of large white and grey clouds and sun rays shining through. It really felt like a mythical land, an untamed nature showing off its beauty from afar. On the way back we said goodbye to some of our jungle friends, but at the same time we made some new ones. This is how it is here.


Our guide Luis / Meie giid Luis

Vaata ema, ma ujun Amazonases päikeseloojangu poole. Aga küll me jõuame sinna.

Olles jalutanud mõned päevad Quitos ning väheke tüdinenud hosteli elust, tegime Aadiga väga järsu otsuse minna Amazonast avastama. Selle idee andis meile üks prantslanna, kes oli ise just järgmisel õhtul sinna poole liikumas. Kahjuks oli juba hilja ja me polnud kindlad, kas meile veel kohti jätkub. Hommikul tuli välja, et kohti oli. Džungliekspeditsioon maksis 330 dollarit ja sinna kuulus transport, majutus, söök, giid ja ekskursioonid. Neli päeva ja kolm ööd, kus meie suurimaks mureks peaks olema piraajad ja telefone pätsavad pärdikud.

Bussisõit džunglisse pidi toimuma öösel, seega tegime veel kiire tiiru linnas, et mitte sõita vihmametsa ilma ujukateta. Kui Aadi käis ekvaatori joonel hüppamas, siis mina külastasin selle asemel veelkord lennujaama. Paari päeva jooksul polnud ma midagi uut oma pagasi kohta kuulnud, seega helistasin veelkord JFK lennujaama ja mulle anti teada, et seljakott ootab mind juba pikemat aega Quito lennujaamas. Kuna ma olin juba korra seal oma kotti otsimas käinud ja mulle öelda, et see ei jõudnud kohale, siis nüüd kavatsesin käia läbi kõik laoruumid ja mitte lahkuda ilma oma pagasita. Kiire tuhlamine kohalikus ja rahvusvahelises lauruumis ja elu lill. Õnneks aitas mind seekord üks vanem piloot, kes võttis mind käe kõrvale ning juhatas kõikidest bürokraatlikest ja niisama järjekordadest mööda. Ta ütles, et ta pojal oli kunagi sama probleem ja ta mõistab väga hästi mu kimbatust. Hiljem linnas, ütlesin piloodi auks ühe toosti ja veidike hiljem algas meie sõit Cuyabeno looduskaitsealasse. Mul polnud siis veel õrna aimugi, mis mind ees ootab.

Composition with a random dog and a very tall tree / Kompositsioon suva koera ja väga kõrge puuga

Bussisõit oli ropp. Selle kestvus pidi olema umbes kuus tundi ja öösel. Suurpärane võimalus magada, eks ju? Selle asemel astusime bussi, mis meenutas liikuvat kasvuhoonet. Seal oli palav, umbne, märg, higine, tolmune ja paksult rahvast täis. Lotovõiduks osutus sõit umbes 4000 meetri kõrguselt merepinnani, mistõttu läksid meie silmad ja kõrvad natuke hulluks. Olles lõpuks magama saanud, äratas meid salongilambi ere valgus. Bussijuht seisis nimekiri käes ja hõikas välja inimesi, kes pidid bussist maha astuma. Mina ja Aadi olime otseloomulikult nende seas. Meid jäeti pimeda hotelli ette, mis asus paar kilomeetrit ei kusagilt idas ja taevast tuli padukat. Bussist maha astudes kogesin ma esimest korda troopilist õhuniiskust. Õhk oli nii paks, et ma oleks justkui astunud vastu pehmet vattseina ja sinna kinni jäänud. Hingata oli raske ja vähem kui minutiga olid mu riided niisked. Hotell polnudki hüljatud ja kolmandal korrusel ootas meid katusega terrass, kuhu olid valmis pandud tosin võrkkiike. Uluva tuule ja kõrvulukustava vihmakrabina saatel jäin ma sinna lihtsalt magama. Aadi elu oli kordades raskem, sest ta kannatas veel ägeda kõhuhaiguse, palaviku, kõrgushaiguse ja malaariarohu kõrval nähtude all. Kell 9 istusime uude bussi, aga enne kostitati meid tagasihoidliku hommikusöögiga. Umbes poole tunniga oli kogu maastik muutunud. Me olime jõudnud vihmametsa. Horisondini ulatuv mets, kõrged tundmatud puud, kummalised helid ja paduvihm, kõik see meenutas lapsepõlves raamatutest loetut.

Two very well hidden bats / Kaks hästi peidetud nahkhiirt

Kui buss lõpuks pidama sai ja kõik oma kodinatega välja astusid tuli mulle jällegi üllatuseks, et see polegi meie rännaku sihtpunkt. Siin lõppesid teed. Meid ootas ees veel kahe tunnine paadisõit mööda Cuyabeno jõge. Vaikse puhkehetke ajal pakuti meile lõunat ja me tutvusime esimest korda oma grupi ja giidiga. Luis Torres oli lühikest kasvu keskealine mees, kes juhtus olema ka kohalik legend. Tema tehtud fotod ja pildid temast rippusid igal pool. Lisaks kohalikud, kellega ta suhtles nägid väga aupaklikud välja. Selle postituse käigus saab lugeja vast aru, mis tal oli tekkinud selline staatus. Lisaks Luisele oli meie grupis veel kümme külalist: kaks neiut Hollandist, üks kanadalane, üks argentiinlanna, kaks sakslannat ja üks sakslane, kaks šveitslast ja üks prantslanna. Juba algusest oli selge, et seltskond oli kirju, sõbralik ja rahulik.

Group / Seltskond

Kaks tundi kanuusõitu oli suurepärane sissejuhatus džunglisse. Ma olen metsas matkanud ja mingil etapil ka lühikest aega elanud, aga midagi nii isesugust pole ma mitte kunagi kogenud. Alustuseks räägiks helidest. Jättes džungli väravad selja taha ja astudes põlismetsa, valdas mind selline tunne, justkui ma oleks kõikide maailma putukate keskel. Tiibade krabistamine, ritsikate põrin, huiked, kõristamised ja muud ebamaised helid olid kõrvulukustavad. Sinna juurde tuleb lisada veel erinevate ahvide möirged, tuhande linnuliigi laulud ja huilged, metsaalusest tulevad krabinad ja puude sahin. See kakofoonia on peadpööritavalt maru. Järgmisena tuleb mainida taimi ja Cuyabeno jõge. Kuigi kogu keskkond ja tegevus tahtis väga meenutada Eesti jõgedel kanuuga sõitmist ei leidnud ma siiski kusagilt selleks pidepunkti. Ümberkaudset uurides ei leidnud ma mitte ühtegi äratuntavat liiki (palm välja arvata, aga mis palm – kurat seda teab). Ma oleks justkui astunud miljoneid aastaid ajas tagasi või läinud Professor Challengeri kombel kadunud maailma avastama. Giid Luis istus kanuu eesosas ja tema kullipilk tabas loomi nagu tal oleks  robotsilmad ja AI abiks. Seal istus suur tuukan, siin tegutses aeglaselt laiskloom, siin puhkas hiiglaslik anakonda, kes seedis eeldatavasti korraliku kaimanit. Luis ei toonud mitte lihtsalt loomi meie nägemisvälja, vaid ta tutvustas nende olemust, elu ja andis suurepärase ülevaate kohalikust kaitsealast ja vihmametsast.

A small anaconda / Väike anakonda

Cuyabeno looduskaitseala asub kirde Ecuadoris, Andide jalamil, mistõttu on see ka unikaalne ökosüsteem nii Amazonase vihmametsas kui ka maailmas. Siin on tohutult väikeseid jõgesid ja laguune, mis kuival perioodil kaovad ja vihmasel hooajal tekivad tagasi. Olles mägedele väga lähedal on kõik need ökosüsteemid hooajalised. Kokku peaks keskkondi olema 8 (wiki link). See tekitab omakorda situatsioon, kus liigirohkus, nii taimede kui loomade osas on siin maailma kõrgeim või üks kõrgeimaid.

Kaks tundi hiljem avanes meile kaunimast kaunim vaatepilt. Jõgi avanes ja muutus suureks laguuniks. Poolenisti vee all olevate puude okstel istusid linnud ja maod, mõnus tuul puhus kogu bussis tekkinud ja jõel kestnud läpase tunde ning isegi väike päike piilus pilvede vahelt läbi.  Me olime jõudnud Siona Lodge’i, tegemist oli tillukese kohaga laguuni kaldal, kus oli 8-9 väikest puust ja palmilehtedest katusega maja. Suurem osa nendest olid mugavad elamud. Lisaks oli seal veel üks suur söögisaal ja köök, töötajate maja ning väike terrass järve kaldal.

Wooly monkeys

Suurem osa esimesest päevas kulus meil kohale jõudmisele, aga meie giid pressis õhtusse veel kiire sõidu järve keskele, lootuses näha roosasid mageveedelfiine ja nautida õhtust päikeseloojangut. Sellele järgnevalt jätsime me kanuu kaldale ja astusime öisesse metsa. Ööpimeduses olid meie ainukesteks abivahenditeks taskulambid, aga isegi siin teadis Luis keskkonda niivõrd hästi, et me nägime üle tosina erineva looma. Tee peale jäid karvased tarantlit, suured koerämblikuid, skorpionämblikud, hiiglaslikud ritsikad, valkjad tõugud, värvilised konnad ja mitu erinevat tundmatut lendavat ja roomavat elukat. Jõudes lõpuks tagasi, ootas meid ees maitsev kolmekäiguline õhtusöök, õlu ja lahedad vestlused. Öö sai veedetud ilusates bambusvoodites, putukavõrgu kaitsva haarde all.

Ma poleks elu sees osanud unistada, et ma veedan ühe oma sünnipäevadest Amazonase džunglis. Seega kui ma oma 29dal sünnipäeval silmad lahti tegin oli see minu jaoks äärmiselt eriline kogemus. Ma sain voodis lebades aru, et ma ei saa esimese asjana tšekkida oma sotsiaalmeediat, mulle ei saa helistada ja ma olen täiesti levist väljas. See realisatsioon oli suurepärane. Ma sain keskenduda ainult oma tegevustele, siinsetele inimestele ja loodusele.

Meie esimene ettevõtmine oli pikem jalutuskäik džunglis – neli või viis tundi. Luis pidi meile tutvustama erinevaid taimi ja nende omadusi, lisaks otseloomulikult näha veel rohkem Amazonase elukaid. Taevasse vaadetes tundus ilm olevat ok, aga me võtsime ikkagi kummikud ja vihmapontšo kaasa. Jalutuskäik kujunes unustamatuks! Juba džungli ääres alustas Luis erinevate taimede tutvustamisega: „Siin on kummipuu; siin on taim, mis aitab malaaria vastu; siin on puu vaha, millest me teeme küünlaid; siin on oks, mida annab hästi suitsetada – kas kellelgi tuld on; siin puu all ei tohiks kunagi magada, sest padrunsipelgad teevad tavaliselt nende puude alla oma pesad.“ Lisaks nägi ta ka igal pool loomi. Seal olid ahvid, siin oli konn, siin oli taapir, seal krabistab elukas, siin häälitsevad nood linnud. „Kristjan, tule siia ja kummarda. Vaata nüüd täpselt sinna, kas sa näed läbipaistvate tiibadega liblikat. Ilus eks ju.“ Kusagil jalutuskäigu alguses puhkev sabin meid väga ei morjendanud, sest puude võrad olid nii tihedad, et vähesed piisad lõpetasid džunglipõrandal. Umbes pool tundi hiljem oli džunglis seismine võrreldav dušši all olemisega. Ma pole korraga nii palju vihma kunagi kogenud. Meie külastusaeg langes just märja hooaja algusesse ja see, mis me kogesime olid esimesed suured vihmad. Giidi sõnul oli see just ideaalne, sest see on kõige liigirohkem periood Cuyabenos. Vihm muutus džungli kõrvulukustavaks. Isegi giidi oli vahepeal võimatu kuulda. Ma nautisin igat hetke sellest jalutuskäigust. Mööda muda läbimärjana ringi tatsuda, nautida vihma, metsa lõhna ja tundmatust. Korraks tekkis hea küsimus, miks ma veedan oma sünnipäeva läbimärjana mudas kakerdades, mitte kusagil kariibidel rannas kokteil näpus peesitades. Aga kellele on seda vaja, ma lihtsalt armastasin seda tunnet. Isegi praegu, paar päeva hiljem jooksevad mul külmavärinad üle keha ja naeratus tuleb näkku.


Jungle frog / Džungli konn

Tagasi ööbimiskohta jõudes oli meil paar tundi aega kuivada ja puhata. Kes ei maganud nägi ka külastas meie majutust paar kaputsiinahvi, keda kohalikud kokad banaanidega toitsid. Sünnipäeva üheks parimaks hetkeks oli Amazonases, Cuyabeno jões ujumine päikeseloojangu poole. Vesi oli täpselt õige temperatuuriga, ei liiga külm, ei kuum, ning see tundus ka sametine. Valgusemäng oli unustamatu. Päikese pehme kollakas-oranž valgus, mis piilus puude vahelt läbi ja peegeldus Cuybano jõe kohvikarva vee pealt tagasi on jäädvustanud ennast mu mällu väga pikaks ajaks.

Kui pimedus oli taaskord džungli peale langenud, oli meil aeg liikuda edasi. Seekord jäime järvele lootuses, et äkki õnnestub meil näha ööpimeduses erinevaid loomi, sisalike, madusid, nahkhiiri või kaimaneid. Meie õnneks olid nad kõik välja pugenud ja väga aktiivsed. Kaks tillukest boa madu varitsesid puul mööda lendavaid putukaid. Luis võttis ühe rahulikult oksalt alla ja näitas teada meile lähedalt. Samamoodi haaras ta väga kiire liigutusega väikese kaimani veest välja ja näitas teda meile, hoides looma rahulikult nii, et teine lahkus kontaktist vast ainult väikese ehmatusega. Kogu selle öise sõidu vältel laotus meie peade kohal laiali terve Linnutee. Ma pole pärast Norrat sellist taevast näinud – võibolla isegi fjordide vahel polnud meie galaktika nii selgelt näha, sest siin puudus igasugune tehislik valgus.

Minule teadmata olid kohalikud küpsetanud džunglis ühe suure ja maitsva sünnipäevatordi, troopiliste puuviljade ja toorjuustuga. See oli suurepärane üllatus ja südantsoojendav tunne. Elu on vahel täis üllatusi ja mõõtmatult kaunis. Aadi oli veel Quitost pudeli tequilat kaasa haaranud, mille me lahendasime kogu grupi vahel ilusasti ära. Õhtu lõppes rahulikult sakslastega ööpilte tehes ja mingi hetk üksi suitsetades ja ööpimeduses džungli mõistatusi lahendades.

Viimane päev metsas osutus samuti eriliseks. Seekord asusime liikuma Puerto Bolivari küla poole, kus me pidime kohtuma kohaliku naisega, kes näitab meile kuidas valmistada siinset peamist toitu, ehk yuka leiba. Pärast mida pidime külastama ka küla šamaani ja Cuyabeno suurimat puud, mida kõik kutsusid elupuuks. Paar tundi kanuusõitu, mida ilustasid mitmed loomad ja lähedalt mööda ujuvad delfiinid, jõudsime me külla. Alustuseks väike tiir ja kiire põige kohalikku kooli. Saime teada, kus ja kuidas nad õpivad, kuidas inimesed siin elavad – see kõik on väga lihtne ja vahel võiks isegi öelda, et primitiivne. Külas on mitu betoonist maja, nende vahel väikesed põllud ja kalakasvatuseks mõeldud tiigid. Mingil määral meenutas see mulle vana Ihastet Tartust. Ainult majade vahel jooksid hulkuvad koerad ja kanad. Üks hetk istusime ühes väikeses avatud majas, kus Gladis (siin anti naistele lillede nimed) õpetas meid tegema yuka juurest leiba. See meenutas riisiküpsise ja kookosehelveste segu. Maitset siin eriti polnud, kuid ega see polnudki mõeldud niisama söömiseks. Sinna juurde pakuti teravat tšillipastat ning hiljem veel grillitud kana, salat ja mahlane arbuus.

A place to cook and eat / Toiduvalmistamise ja söögikoht

Kogu selle tegevuse juurde rääkis Luis külaelust ja kuidas siinsed inimesed on pööranud oma tähelepanu turismile. Varem võisid nad metsas jahil käia, kala püüda, metsa maha võtta ja istutada banaane või muud kasulikku ning müüa metsasaadusi turul. Nüüd olid need võimalused kadunud, sest mets on looduskaitse all. Rahvusvahelised korporatsioonid kuritarvitasid ka kohalike usaldusväärsust ja petsid suures koguses metsa ja ressursse neilt välja. Luis oli üks esimestest (või esimene), kes valdas inglise keelt ning nägi lepingus olevat ja lubatava varanduse erinevust. Nüüd toob ta iga grupi ühe perekonna juurde, kes näitavad oma elu, traditsioone ja müüvad käsitööd. Väga oluline selle puhul oli raha liikumine turistidelt otse külaelanike kätte. Rahvusvahelised heategevuse organisatsioonid tuleks Luise sõnul vahele jätta, sest annetused sinna ei lõpeta kunagi kohalike kätes. Suurepäraseks näiteks olid klassi nurgas tolmu koguvad mitukümmend arvutit. Keegi hea inimene oli need koolile annetanud, aga suure tõenäosusega ei osatud neid kasutada ja interneti ühendus nagunii puudus. Nii polnud neist erilist kasu.

Mulle on alati tundunud imelik ja natukene ebameeldiv, kui inimesed lähevad grupireisile vaesematesse rajoonidesse. Nende elu ja ööbimine on luksuslik (3 käigulised õhtusöögid ja igapäevane voodipesu vahetamine), samal ajal kui kohalikud elavad väga tagasihoidlikes tingimustes. Isegi siin oli mul alguses päris ebamugav. Kui ma sellest Luisele rääkisin, siis ta rahustas mind maha. Istudes mu kõrval, selgitas ta väga lihtsat tõsiasja. Selleks, et inimesed üldse tuleks Amazonast, Cuyabenot, Puerto Bolivari avastama, peaks neile looma sellised tingimused, et nad tunneksid siin ennast mugavalt ja hästi. Nii kinnistub see soov kiiremini ja tõenäolisemalt. Turistide külastus toob siia raha ja kohalike eluolu muutub ka paremaks. Mida rohkem inimesi seda maailmajagu külastab, seda suurem on tõenäosus, et kohalikud ei pea enam nii tagasihoidlikult elama. Pluss nii imelik kui see ka ei tundu, siis turistide külastus aitab kaasa ka kohaliku metsa hoidmisele. Suurepärane võrdlus, mis ta tõi välja oli Galapagose saared. Seal toodab turism raha, et keskkonda hoida. Võrdluseks, ainult 10% Galapagose külastajate arvust jõuab Amazonasesse. Seega vist on ok.

Jungle green / Džungli roheline

Šamaani külastus oli ka omamoodi põnev kogemus. Alguses rääkis šamaan oma tööst, positsioonist selles külas (üks kõrgeimaid ja respekteeritumaid) ja peamistest ülesannetest. Väga suur osa tema tööst ja õpingutest oli seotud kohaliku psühhedeelse joogiga ehk ayahuascaga. Otseloomulikult sai küsida ka igasugu täpsustusi. Kogu selle ürituse lõpetas kaks riitust, hinge puhastamine ilma psühhedeelse joogita ja pärast nö. Amazonase akupunktuur, ehk kohalike nõgestega vihtlemine. Ma ise jätsin mõlemad vahele. Kaks tundi paadisõitu tagasi läks linnulennul, sest vahelduse mõttes oli ilm ilusaks läinud. Taevas oli päikesepaisteline ja sinine ning kõik ilusad džunglivärvid said võimaluse särada. Jõudes koju, vahetasime kiiresti riided ja jooksime tagasi paadi peale, et saada veelkord osa ujumisest päikeseloojangus. Viimasel õhtul oli loojang nõnda kaunis, et ma otsustasin sellest mitte pilti teha ja lihtsalt nautida. „Vaata ema, ma ujusin Amazonases päikeseloojangu poole!“

Boats in the sunset / Paadid päikeseloojangus

Õhtu lõpus otsustasin teha kiire intervjuu Luisega, sest ta jätis sellel päeval mulle niivõrd sügava mulje, et ma tahtsin teda natuke paremini tundma õppida ja tema sõnu lugejatele täpsemalt edasi anda. Seda intervjuud on võimalik lugeda järgmisest postitusest, sest ma pean selle veel transkribeerima. Kuna meil oli lootus järgmisel hommikul päikesetõusu vaatama minna, läksime me võrdlemisis vara magama.

Hommikune päikesetõus jäi vihma tõttu ära ja me magasime selle asemel hoopis tund aega kauem. Uni džunglis on midagi erilist. See on niivõrd rahulik, puhastav, värskendav ja mõnus. Ma ärkasin iga hommik kusagil seitsme aegu, sest – olgu, kusagil huikas lind, kelle häälitsus oli niivõrd mehaaniline, et ma arvasin pikka aega, et kellegi mobla läks lolliks. Samas olin ma välja puhanud ja ma lihtsalt ei tahtnud enam magada.

On our way back / Tagaisteel

Too hommik oli kurb, sest meie aeg selles kaunis kohas oli läbi saamas. Mõnus hommikusöök, kiire pakkimine ja paadi peale. Osa meie grupist jäi veel üheks õhtuks sinna, aga meie sõitsime tagasi džungli ääre poole. Sõit oli rahulik ja minu jaoks mõtlik. Me leppisime Aadiga kokku, et me tuleme sinna veelkord tagasi enne kui me saame 50 aastaseks. Džungli ääres istusime taaskord bussi peale ja alustasime tagasisõitu Quito poole. Linna sõit oli omamoodi huvitav, sest seekord me nägime kogu seda lummavat maastiku: kõrgmäestik ja džunglid, kuristikud, kanjonid, kosed ja joad, kitsad teed ja teeäärsed põhjatud sügavikud. Seda kõike kaunistas muidugi vapustavalt ilusad hallikas valged rünkpilved ja nende vahelt kiirgavad valgusvihud. Teepeal ütlesime osadele džunglisõpradele head aega, aga samas kohtusime uute ja toredate inimestega. Nii see siin käib.

Feels after the trip
Emotions & feels / Emotsioonid ja tunded