A long journey to Machu Picchu / Pikk jalutuskäik Machu Picchusse

I should have been more prepared. As I stepped through the entrance and followed a narrow path, the morning mist drew back like a curtain revealing behind it a stage like mountain crowned by one of the new seven wonders of the world. The Lost City of Incas – former Sapa Inca (the king of Incas in Quechua) Pachacutec’s summer palace Machu Picchu, is surrounded by jagged peaks covered with impassable selva. The city seems to rise from the nature, appearing majestic between the mountains that are reminiscent of silent guardians. Our group of friends halt for a moment to marvel at the work of great Inca architects and the harmony between their fantastic vision and the nature.

Walking on the cobbled streets of Cusco, the capital of Inca empire of Tahuantisuyu, you can notice tourist agencies and transport companies everywhere. Each offer ‘the greatest’ deal to visit Machu Picchu: from a five-star-every-need-covered visit worth up to several thousand dollars or a multi-day hike on the famous Inca road that costs couple of hundred. Fortunately, I was volunteering in Kokopelli, one of the nicest hostels in Cusco. The house was full of crowds coming and going and working behind the bar afforded me with an opportunity to listen visitors’ stories and reactions. There was plenty of advice passed on. Consequently, I discovered that it’s possible to visit Machu Picchu for less than hundred euros, everything included. You just have to substitute a comfortable train commute with a bumpy bus ride and a 10-kilometer hike. But what is this for a hiking enthusiast?

The true name of Pachacutec’s summer residence is lost in the annals of history. Machu Picchu means old mountain in Quechua. This is the name of the mountain on top of which the ruins are located. The location is also known as The Lost City of Incas, but this name is misleading. In 1911 Hiram Bingham, a professor of Yale University, discovered the ruins of Machu Picchu. Bingham believed that he had found Vilcabamba, the second capital of Tahuantisuyu after the fall of Cusco and the real Lost City of Incas. He found that as well but on his later expedition. Despite the mistake, the name stuck. However, Machu Picchu was never actually forgotten. Bingham unearthed the city for the Western world, but locals knew the location before. When the famous archaeologist was led to the ruins with the help of natives, to his great surprise he found a name written on the wall of The Temple of Three Windows: Augustin Lizarraga with the date 14th of July 1901. Bingham noted in his journal that the real discoverer of Machu Picchu was Lizarraga. He was looking for better farming land and accidentally stumbled across the ruins. Recognizing the significance of his discovery Lizarraga wrote his name on the wall. One of his companions decided to remain behind and build his house next to the ruins. He cleared some terraces and started growing corn, potatoes, and quinoa. Ten years later, when Bingham arrived at Machu Picchu, the farmer and his family were still there.

On our way through the Sacred Valley / Sõit läbi Püha Oru

Our small bus was swallowing kilometers. My travel companions were filling the six-hour bus ride with naps and taking photos of the surrounding nature. Dry planes and soft peaks gave way to jungle vegetation and snow-capped mountains. When we reached hydroelectric power-plant and got out of the bus we were unable to do much else than look around and marvel. Standing in the bottom of the valley close to the railway and Urubamba river we witnessed towering mountains reaching vertically up towards the ski like the walls of an enormous cathedral. Somewhat claustrophobic feeling was overshadowed by the aura of secrecy that is felt only in some of the more secluded, hidden locations in the world. Because even here, with half a hundred tourists, preparing for the hike to Aguas Calientes, the environment conjured a feeling of an adventurer hundred years in the past ready to set out.

Aguas Calientes was about 10-kilometers away and on the other side of Machu Picchu mountain. As we were making our way around, grey clouds hung above our heads enveloping surrounding peaks. Machu Picchu mountain is not that high, so the top was still visible. We tried to spot anything that would resemble buildings or human architecture, but the ruins were well hidden. It was not difficult to realize why Spaniards never found this place. Nothing indicated what treasures laid on top of that imposing mountain. Following the railway tracks we were surrounded by tropical vegetation. The air was thick and felt sticky. The environment was ominously quiet and greedy for sounds. Although Urubamba river flowed next to us, we could not really hear it. I noticed that there were scarcely any bird noises or very few sounds that one expects to hear on a forest hike. We tried to talk but the conversation usually died after couple of sentences. It seemed that our surroundings enforced its magnificence upon us and demanded total attention. It was difficult not to think what Hiraim Bingham must have felt when he was walking these paths in the beginning of 20th century.

Through the secretive surroundings / Läbi saladusliku looduse

We were not the only ones on the path. Hundreds of tourists were heading towards Aguas Calientes in hopes of visiting the new world wonder. As the sun set and people switched on their headlamps, flashlights, and phone-lights, we were presented with the visual conformation of how many people were on their way. The constant stream of people turned into a river of lights flowing lazily in the opposite direction to Urubamba river.  

In 1991 Hiram Bingham had four goals for his first Peruvian expedition: conduct a geographical research along the 73rd meridian, conquer Coropuna summit, explore Parinococha lake and discover Vilcabamba, The Lost City of Incas. With generous donations from his sponsors and the help from Peruvian president he possessed the means and support of the natives to go ahead with his plan. When he reached Urubamba valley a new road had just been constructed and this enabled him to reach places that few other foreigners had ever been. Truly, the expedition reached Machu Picchu only thanks to the locals who knew about the ruins of an ancient Inca city and directed the professor on the correct path. One of the biggest contributors was a local farmer Melchior Artega, who ran a tavern on the foothills of the mountain and who had visited the ruins several times before. He provided his son as a guide for the expedition. The young boy lead Bingham and lieutenant Carrasco up the mountain to the old city overgrown with vegetation.

We reached the town late in the evening. Multicoloured lights and familiar town noises were drawing us closer. Aguas Calientes that sits in the canyon between sharp mountains felt like a strange contradiction and walking the streets this duality seeped deeper. Criss-crossing streets were filled with restaurants, hotels, hostels, and souvenir shops. A peculiar element between flashy buildings were massive high reliefs depicting Incan gods chiseled out directly from the mountain cliffs. This place with its excitement and gaudy exterior felt like a small piece of Las Vegas or Monaco had been dropped in the jungle. However, it’s completely understandable – in the last decade approximately 1,5 million people in a year visit Machu Picchu. The impact on the site was so great that the government limited the number of visitors to 5940 people a day. Half can enter the ruins in the morning and the other half in the afternoon. If you want to visit Machu Picchu on your own, you must book the tickets online beforehand and hire a guide at the gates.

The creator deity Wiracocha / Loojajumal Wiracocha

Following morning we got out before the sunrise. The weather was dank. It had been raining during the night and even now heavy clouds were capping the canyon. A milky fog stream was making its way down the mountain and stretched out above our heads. Stone walls were wet form the night rain and morning dew. Thick silence was only disturbed by dripping water and the footsteps of four pilgrims. Mysterious surroundings pressed a seal into our thoughts, and it was easy to imagine Incan spirits waving us towards their greatest secrets. The journey to Machu Picchu meant that we had to walk up a steep mountain path, the same one that Hiram Bingham followed behind the small boy.    

Our guide Rodrigo stood next to the temple up in the upper town. Sweeping his hand over the stone wall he told us: ‘These stones have been cut out and put on top of each other without any adhesive. It has been done so precisely that it is impossible to press even a needle between them.’ The precision of Incan architects was wondrous. Weighing several tons, these stones seemed to be cut out with lasers, but instead Incan builders didn’t know anything but bronze, copper, and stone tools. Since earthquakes are a common sight in Peru, the builders had to consider them as well. The leaning angle and no plaster gave walls such properties that they were supposed to ‘dance’ during earthquakes and afterwards fall back into their place. This building style was specific to temples and royal buildings. 

The two most important structures in Machu Picchu are sun temple Intiwasi and Intihuatana stone. Round walled temple which stands above the royal tomb and strangely shaped stone on the highest point of Machu Picchu are related to the sun calendar and archeoastronomy. The temple windows are positioned in such way that during the summer and winter solstice sun rays spear through the windows and form distinct shadows on peculiarly shaped floor.  Intihuatana is located further away from the temple. Sculpted out form one massive granite stone it functions as an altar and as an astronomical tool. Intihuatana in Quechua means a place that sun is tied to. The stone has a distinctive shape with various surfaces, strange angles and corners directed towards cardinal directions, one sharp point directed towards magnetic north. When priests studied the shadows falling on the stone, they could make predictions about the future. Here the offerings were made for Wiracocha (Creator Deity), Pachamama (Mother Earth), Inti (Sun God), Mamaquilla (Moon Goddess), Illapa (Lightning and Thunder God), and others. A long-lasting frightening myth that humans were sacrificed in Machu Picchu has been disproven. Commonly corn beer chicha, llama and guinea pig meat, gem stones, jewellery and textile were the main offerings.

The Sun temple / Päikesetempel

Textile was the most important material for Incas, it was considered to be more valuable than silver or gold. Fabrics were given as offerings and great deeds or bravery were honored with textile gifts. Royals’ and priests’ garments were sown under strict supervision because the material was considered to possess great strength and could be manipulated with. Clothing and tapestry displayed person’s rank in the society and connected wearer with gods.

Incas followed two calendars: sun calendar along with moon and star calendar. Not only were stars observed in the night sky, but Incas also mapped the dark territories and studied them as well. Calendars were crucial to observe rain and dry season, religious dates, and crops. Archeoastronomy was unknown for Spaniards and they did not understand the importance of structures like Intihuatana, destroying them as pagan objects. Only today have historians and scientists made progress in understanding ancient civilizations’ skills to read the sky.

We moved on through ghostly lower town scorching sun above us. Past storage houses, living quarters, handicraft corners and small temples stood as somber frameworks of their former glory, empty and lifeless, displaying where someone lived or worked long ago. During prosperous times there lived approximately 600 people in Machu Picchu. Royalty and priests were from Cusco, but servants, craftsmen, builders, and merchants flocked from across the Incan empire. Machu Picchu cave, where dead were buried, hid a great treasure and gave archaeologists a glimpse into the past. Because Incas buried their dead with their belongings, 107 mummies gave historians precise information where they were from and what an ordinary day at royal palace was like. Royalty spent time hunting, celebrating and preforming religious rituals; ordinary people practiced artistry, farming, and brewing corn beer. The city was surrounded by farming terraces. The true highlight of Incan engineering and ingenuity. They were able to transform mountain and hill slopes in a way that they could be used for crop growing. Terraces were made of several layers of stones, gravel, and soil. The top layer was soil brought from the bottom of the valley and different regions. Combined with the angle of sunlight and altitude, these terraces possessed a distinct micro climate to allow growing plants from various places. In addition, these terraces served another purpose. They stopped occurring landslides allowing rain water to freely flow down while feeding the plants as well.

Buildings in the lower city / Alamlinn

On our way back to the gate I noticed two shadows floating over us. Looking up and squinting against the bright sun I saw two impressive birds circling around the ruins. Following their flight, I let my gaze glide over Machu Picchu one more time. The new wonder of the world was shining radiating brilliantly in the midday sun while hundreds of tourists moved between the buildings. My dream to visit the architectural pearl of Incas and learn about the history of natives had turned into reality. Now, the only thing I was missing was the stamp in my passport.

Walking back to our bus, I looked up one more time hoping that now I can spot some signs of the famed city. This time I knew where to look and yes, in the distance we could spot a wall with windows and some terraces. Barely visible, Machu Picchu had still held on to its mystery. No-one really knows why Incas decided to abandon Machu Picchu. There are several theories: some suggest that after Spaniards conquered Cusco, Incas decided to hide deeper in the jungle; some suggest that people left because of illnesses that Europeans brought, or because of some sort of catastrophe. I smile, because the tides have turned – there is another ten person tourist group walking towards me, eager to visit the crown of Incan architecture and Peruvian tourism.

Our nice group / Meie lõbus seltskond

Oleksin pidanud ennast ette valmistama. Samal ajal kui läbi kontrollväravate astusin, tõmbus hommikune udu kardinana mu ees koomale ja eesoleval mäelaval avanes üks seitsmest uuest maailmaimest. Tiheda džungliga kaetud odateravate mäeseljakute vahel pesitseb inkade kadunud linn – endise Sapa Inka (Inkade kuningas – ketšua keeles „ainuke inka“) Patchacutec’i suveresidents Machu Picchu. Jäime sõpradega korraks paigale, et imetleda kunagiste inka ehitusmeistrite fantaasiarikast nägemust ja loodud harmooniat. Linn justkui kasvab välja loodusest ning näib suursugune teda ümbritsevate tummade valvuritena mõjuvate mägede keskel.

Upper city / Ülalinn

Inkade impeeriumi ehk Tahuantinsuyu pealinna Cusco kitsastel munakivi tänavatel jalutades piiravad sind turismibürood ja transpordifirmad, kust on võimalik soetada piletid Machu Picchusse. Kõik pakuvad erakordseid pakette, milleks võib olla paari tuhande dollarine luksuslik sõit või paarsada dollarit maksev mitmepäevane matk. Õnneks töötasin parasjagu vabatahtlikuna hostelis, mis oli täis inimesi, kes tulid Machu Picchust või läksid maailmaimet vaatama. Nõu võis küsida paljudelt. Soovitus ühelt, näpunäide teiselt ja korraga avastasin, et Machu Picchut on võimalik näha ka nii, et sissepääsu, transpordi ja majutuse eest käid välja vähem kui sada eurot. Tuleb lihtsalt kiire rongisõit asendada bussis loksumisega ning kerge jalavaevaga – mis see ka ära ole ühele seiklus- ja matkaarmastajale.  

Pachacuteci suveresidentsi tegelik nimi on kadunud ajaloo avarustesse. Machu Picchu ehk Vana Mägi ketšua keeles on tegelikult mäe nimi, millel linn asub. Seda kohta teatakse ka kui „Inkade kadunud linn“, mis on siiski eksitav. 1911. aastal avastas Yale’i ülikooli professor Hiraim Bingham Machu Picchu varemed. Bingham arvas ekslikult, et oli leidnud Vilcabamba, inkade uue pealinna pärast Cusco langemist. Vilcabambat peeti tegelikuks inkade kadunud linnaks ning Bingham avastas ka tolle, ehkki mitte sel korral. Eksitusele vaatamata jäi Machu Picchule nimi külge. Olgugi, et Bingham on Machu Picchu teaduslik avastaja, teadsid kohalikud linnast juba varem. Kui kuulus arheoloog koos talumeeste abiga kahekümnenda sajandi teisel kümnendil koha avastas, oli tema suureks üllatuseks varemete seinal nimi, Augustin Lizarraga koos kuupäevaga 14. juuli 1901. Bingham kirjutas oma märkmikusse, et koha tegelik avastaja oli Lazarraga, kes oli parema haritava maa otsingul, kui ta kogematta Machu Picchu otsa komistas. Mees mõistis sündmuse tähtsust ning kirjutas oma nime Kolme Akna templi seinale. Üks talunik Lazarraga grupist otsustas Machu Picchusse jääda. Aastate jooksul puhastas ta osad terrassid ning kasvatas seal maisi, kinoat ja kartulit. Kui Bingham kümme aastat hiljem varemeteni jõudis oli talunik oma perega ikka veel seal.

Terraces, stone quarry, and temple square / Terassid, kivikarjäär ja templiväljak

Meie väike mikrobuss neelas kilomeetreid. Reisikaaslased üritasid kuue tunnist sõitu täita lühikeste uinakute ja akna taga oleva maastiku apla pildistamisega. Kuivad lagendikud ja ümarate tippudega künkad asendusid tasapisi džunglirohelusega ning taamal terendavate lumiste mäetippudega. Hüdroelektrijaama jõudes ja bussist välja astudes ei osanud me midagi muud teha kui kogu hingega lummatus vaikuses ümberringset nautida. Seisime orupõhjas, raudtee ja selle kõrval voolava Urubamba jõe kõrval. Paarkümmend meetrit meist eemal tõusid rohelusega kaetud mäed püstloodis taevasse nagu hiiglasliku katedraali seinad. Mäetipud sirutusid nii kõrgele, et sundisid lükkama pea kukklasse. Natuke klaustrafoobsest tundest voolas üle hoopis salapärane hõngus, mis on tähelepandav vaid vähestes, peidetud maailmanurkades. Sest juba siin, teekonna alguses, poolesaja turistiga koos Aguas Calientese poole suundudes suutis kohalik keskond tekitada sajanditetaguse maadeavastaja või aareteotsija tunde.

Teekond Aguas Calienteseni oli umbes kümme kilomeetrit, olgugi et linnulennult asus küla vaid nelja kilomeetri kaugusel. Meie vahel seisid Machu Picchu mägi ja veerohke ning vihane Urubamba jõgi. Nii pidime kõndima mööda raudteed poolkaares ümber mäe. Hallid pilved rippusid jõe ja mägede kohal nagu telk ning haarasid kõrgemad tipud oma embusesse. Machu Picchu mägi jäi pilvedest välja ja kuna linn oli meie kohal, siis üritasime kõik üles vaadates täheldada midagigi, mis meenutaks hoonet või jälgi inimtegevusest. Aga Machu Picchu oli hästi peidetud ning jäime seetõttu tühjade kätega. Polnud keeruline mõista, miks hispaanlased ei avastanud kunagi Sapa Inka suveresidentsi. Raudtee oli piiratud troopilise metsaga, õhk vattjas ja niiske. Ümbruskond oli hoiatavalt vaikne ning ahne helide järgi. Kõrvalvoolav jõgi üritas kohati vaikust täita, kuid sama kiiresti kui heli tõusis, kadus see uuesti. Harvad korrad kui üritasime juttu teha vaibus vestlus pärast paari lauset. Tundus, et ümbritsev loodus surus peale oma suursugusust ning nõudis täielikku tähelepanu.

Out of the bus and follow the railway / Bussist välja ja mööda raudteed edasi

Me polnud ainukesed, kes olid teel liikumas. Tegelikult meenutas inimmassi hulk kui suurt voogu. Sajad turistid olid seadnud sammud väikese küla poole, lootuses järgmiste päevade jooksul külastada inkade iidset linna. Alles siis, kui öö vajus orgu nägime tasku-, pea- ja mobiillampide järgi, kui palju inimesi tegelikult teel oli. Paar kilomeetrit Aguas Calientesini oli täis valguslaike. Kõik nad meenutasid suuri jaanimardikaid, kes laisalt ent järjekindlalt edasi liiguvad. Kõndisime rahulikult edasi ja nautisime ümbritsevat, kui mõte uitas paratamatult Hiraim Binghamile ja sellele, mis tunne oleks olnud siin 20. sajandi alguses liikuda.

1911. aastal oli Hiraim Binghamil Peruu ekspeditsioonil neli eesmärki: viia läbi geograafiline uurimus mööda 73. meridiaani, ronida Coropuna mäe tippu, avastada Parinococha järve ja leida inkade kadunud linn Vilcabamba. Tänu heldetele sponsoritele ja Peruu presidendi ning valitsuse toetusele oli tal see võimalus olemas – lahti olid ka kohalikud uksed. Urubamba orus valmis ka uus tee, mis võimaldas Binghamil jõuda kohtadesse, mida vähesed välismaallased olid varem avastanud. Macchu Picchusse jõudmine oli võimalik vaid tänu kohalikele, kes teadsid varemete asukohta ning aitasid teadlase õigele suunale. Üheks suurimaks abiliseks oli mäejalamil kõrtsi pidav talumees Melchior Artega, kes oli varemeid korduvalt külastanud. Ta usaldas Binghamile oma noorema poja, kes juhatas arheoloogi ja seersant Carrasco mäest üles ning tutvustas neile peidetud linna.  

Aguas Calientesisse jõudsime alles hilja õhtul. Mitmevärvilised tuled ning tuttavad külahelid kutsusid meid enda poole. Väike asula monumentaalsete kaljude jalamil tundus imeliku vastandina, külatänavatel muutus see duaalsus isegi sügavamaks. Risti-rästi suunduvad tänavad olid täidetud mõlemalt poolt erinevate restoranide, hostelite, hotellide ja suveniiripoodidega. Omalaadseks elemendiks mitmevärviliste asutuste vahel olid massiivsed kõrgreljeefid, mis olid otse kaljuseinast välja tahutud ja kujutasid erinevaid inkade jumalaid. Olles külakest avastamas tekkis tunne nagu oleks väike osake Las Vegast või Monacot kuidagi džunglisse poetatud. Samas on see täiesti arusaadav – viimase kümnendi jooksul külastab Machu Picchut umbes 1,5 miljonit inimest aastas. Hetkel on päevane limiit 5940 külastajat. Pooled nendest saavad Machu Picchusse hommikul ning teine grupp pärastlõunal. Kui on soov külastada varemeid iseseisvalt, siis tuleb piletid varem internetis broneerida.  Seega peab ka kõik need külalised kuhugile mugavalt mahutama.

Aguas Calientes

Järgmisel hommikul tõttasime välja enne päikesetõusu. Ilm oli rõske. Öösel sadas vihma ning oru kohal rippusid nüüdki rasked pilved. Mööda oruseina nirises alla piimjas udujõgi ning laotus paar meetrit meie peakohal laiali. Taevasse sirutuvad kaljuseinad olid kastmest ja öisest vihmast märjad.  Paksu vaikust lõikas vaid nelja ränduri sammud. Saladuslik loodus vajutas sügava pitseri grupi mõtetesse ning lihtne oli manada vaimusilmas ette inkadest saatjaid, kes juhatasid uudishimulike noori oma suurimate saladuste poole. Teekond Machu Picchusse tähendas ka paar kilomeetrit mööda järsku mäeselga üles rühkimist, samal rajal, mida mööda Hiraim Bingham väikese poisi järel kõndis.

Meie giid Rodrigo seisis ülemlinnas asuva suure templi kõrval. Käega üle müürikivide pühkides teavitas ta: „Need kivid on nii täpselt välja lõigatud ja ilma mördita laotud üksteise peale sellisel viisil, et isegi nõelapead ei saa sinna vahele suruda.“ Inkade arhitektide täpsus oli imekspandav. Mitukümmend tonni kaaluvad kivid tundusid olevat laseriga välja puuritud, kuid tegelikult ei tundnud inkad muud kui pronksist, vasest ja kivist töövahendid. Lisaks, kuna Peruus on maavärinad tavaline nähtus, siis pidid ehitajad sellega arvestama. Kaldus ilma siduvaineta seinad pidavat maavärina ajal „tantsima“ – tohutud kivid liikusid värina ajal ringi ja langesid hiljem taaskord oma kohale. Selline ehitusstiil oli iseloomulik templitele ning kuninglikele hoonetele, mis täitsid ülemlinna. Alamlinnas, kus elas ja töötas lihtrahvas, polnud hooned nii uhked ega viimistletud.

Machu Picchu upper town and Putucusi mountain / Machu Picchu ülalinn ja Putucusi mägi

Machu Picchu kaks kõige olulisemat kohta on Päikesetempel Intiwasi ning Intihuatana kivi. Ümarate seintega kuninga hauakoopa kohal asetsev tempel ning Machu Picchu kõrgeimal platool asuv kivimoodustis on seotud päikesekalendri ja arheoastronoomiaga. Templiaknad olid paigutatud nii, et suvisel- kui ka talvisel pööripäeval paistab päike täpselt aknast sisse ning heidab templipõrandast välja tahutud vormidele omapäraseid varje. Intihuatana asub templist kaugemal ning on Machu Picchu kõrgeim punkt. Graniidist ühtse tervikuna välja tahutuna toimib see kui altar ning astronoomiline tööriist. Intihuatana tähendab ketšua keeles posti, mille külge on seotud päike. Kivil on omapärane kuju, kus iga nurk on suunatud ilmakaare poole ning väike terav punkt näitab täpselt magneetilise põhja asukohta. Kui preestrid uurisid teatud päevadel kivile langevaid varje, said nad teha tuleviku kohta järeldusi. Siin toodi ohvreid jumalatele nagu Wiracocha (loojajumal), Pacha Mama (emake maa), Inti (päikesejumal), Mamaquilla (kuu jumalanna), Illapa (äikse- ning kõuejumal), ning teistele. Pikaaegne õõvastav arvamus, et Machu Picchus ohverdati ka inimesi, on ümber lükatud. Tavalisteks andamiteks olid hoopis maisiõlu chicha, llama ning merisea liha, toit, vääriskivid, väärismetallist tehtud kaunistused ja tekstiil.

Inkade jaoks oli riie kõige olulisem matejal, seda peeti väärtuslikumaks kui hõbedat või kulda. Riideid ning kangaid toodi ohverduseks, nendega tasustati olulisi tegusid ning toodi tähtsateks kinkideks. Kuninga ning preestrite rõivaid valmistati vaid range kontrolli all, sest kangal ja mustritel arvati olevat suur jõud. Kehakatted ja vaibad näitasid inimese seisust ja päritolu ning mustrid sidusid kandja jumalate ning taevaga.

Inkad jälgisid kahte kalendrit: päikesekalendrit, ja kuu- ja tähtedekalender. Öötaevas ei märganud nad ainult tähtkujusid vaid määrasid ära ka pimedad sektorid ning kasutasid neid erinevateks otstarveteks. Kalendrid olid olulised, et jälgida viljaaega, vihma- ning kuivaperioode, ja religioosseid tähtpäevi. Arheoastroloogia oli hispaanlaste jaoks tundmatu kunst ja nad ei mõistnud Intihuatanalaadsete esemete tähtsust. Alles tänapäeval on teadlased ning ajaloolased teinud läbimurdeid mõistmaks iidsete tsivilisatsioonide oskust taevast lugeda.

This old city needs constant care and love / See iidne linn nõuab pidevat hoolt ja armastust

Lõõmava keskpäevase päikese all liikusime läbi kummitusliku alamlinna. Endised viljakambrid, elumajad, käsitöönurgad ja väikesed templid seisid kui kurvad luukered, ilma sisuta, lihtsa raamina märkimaks, kus kunagi keegi tegutses. Kõrgajal elas siin kusagil 600 inimest. Ülikud ning vaimulikud olid pärit Cuscost, kuid teenijad, käsitöölised, ehitajad, kaubitsejad saabusid siia üle kogu inka impeeriumi. Machu Picchus asuv koobas, kuhu maeti surnud, peitis endas suurt varandust. Kuna inkad matsid surnuid koos neile kuuluvate esemetega, said arheloogid 107 muumiast täpse ülevaate, kust inimesed olid pärit ning milline võis välja näha igapäevane elu kuninglikus puhkekodus. Aadlikud tegelesid jahipidamise, pidutsemise ning religioossete rituaalide läbiviimisega; tavainimesed käsitöö, taimekasvatuse, karjatamise ning maisiõlle valmistamisega. Linna piirasid igast suunast maisi, kinoa ja kartuli kasvatamiseks mõeldud terrassid. Need on inkade arhitektuuri ning teadmiste musternäidis, mis muutsid mäenõlvad selliseks, et seal oli võimalik suuremas koguses toitu kasvatada. Terrassid koosnesid mitmest aluskihist, mida kattis orust mäkke toodud mullakiht. Õieti täitsid nad veel üht olulist ülesannet: nad hoidsid ära maalihkeid, lastes vihmaveel vabalt alla voolata samal ajal taimi toites.

Famous Incan terraces / Inkade tuntud terassid

Olime teel tagasi värava poole. Üle meie ja kogu kompleksi liugles kaks varju. Vaatasime üles ja kissitasime päikese eest silmi, kaks vapustava siruulatusega lindu tegid majesteetliku ringi ümber varemete. Samal ajal kui ma neid jälgisi lasin oma pilgul lindude kombel üle Machu Picchu liuelda. Maailmaime säras uhkelt päikesevalguses ning tuhat turisti sibas seinte vahel nagu sipelgad. Unistus külastada inkade arhitektuuripärli ning õppida kohalike ajaloost oli muutunud tegelikuseks, nüüd oli vaja saada vaid tempel passi.

Machu Picchu on veel praegugi säilitanud oma salapärasuse. Tagasi hüdroelektrijaama poole kõndides heitsin veel viimase pilgu üles, lootmaks nüüd näha märke varemetest. Teadsin, kuhu täpsemalt peab vaatama ja tõesti, kauguses joonistus välja akendega sein ning paar terrassi. Keegi ei tea täpselt, miks otsustasid inkad Machu Picchust lahkuda. Teooriaid on palju: Cusco langemise järel põgeneda sügavamale džunglisse, nakkushaiguste eest pagemine või kohalik katastroof. Muigan, sest vastu kõnnib järjekordne kümnepealine turistigrupp, kes on suure õhinaga seadnud sammud maailmaime poole.


The spirit of Medellin / Medellini hing

September’s first Sunday was hot. I was making my way up one of barrio Robledo’s steep streets carrying my shopping for the next week. There was a small park on my way home called Barrio Robledo. A small square surrounded by lush trees offered shade and respite from sun and heat. The place was nearly empty. Most people were sitting in the church which doors opened to the park and one could clearly hear preachers loud voice filling up the whole place. I have no idea what the sermon was about, but people seemed to enjoy it, making themselves heard through loud cheers and clapping. Under the biggest shade there stood a small street food cart. The sweet scent and the woman behind the cart were calling me towards them. I set my bags and had a look what was on offer. She was selling small packs of very thinly sliced platanos (big bananas) crisped in boiling oil. “De donde eres, gringo” she asked me. When I told her that I was from Estonia, to my surprise she knew exactly where it was. She had known an Estonian guy a long time ago. “It must be very cold there now?” I told her that we have nice four seasons and September is one of the most beautiful months as the nights grow colder, days are still sunny and warm, and everything turns golden brown. She smiled like remembering something form the past. While with one hand sprinkling some creole seasoning and with other squeezing lime juice on my snack, she greeted me “Welcome to the City of Eternal Spring.”

Barrio Robledo

This was my first true contact with paisas (people form Antiochian and north Andean region) and an official welcome to Medellin. Everyone I had met on my travels whose path had led them through Medellin were talking about this place in superlative terms. This warned some caution. I don’t trust places that are hyped up, they usually end up being a bit of a disappointment. But somehow this felt different. As I was driving from the airport towards the city, guided by the rising sun, I had an overwhelming sense of arriving to a place that I knew. It was like returning home.

My plan was to stay in Medellin for a month. I had found a volunteering position in a famous Colombian sculptor Jose Marin Vieco’s house museum. My work included repairing old pianos, something that I had never done, but what intrigued me a lot. 

But, the City of Eternal Spring has a notorious past that hangs over it like an oppressive shadow. When I told my friends that I’m about to visit Medellin, not a lot of them knew much else than what they had heard or seen from old news or on the new Netflix show. But once the murder capital of the world has come a long way from its bloody past and in an inspirational way turned the city around to become one of the more popular destinations not only in Colombia, but in all South America.

Two main initiators for this change were their famous metro and cable cars. However, before delving into how much needed change was created, one must look back to how Medellin became million city it is today. From the 70s there has been a big influx of displaced people arriving to Medellin. Most of them were escaping from the violence in the countryside. They had to leave everything behind and start from nothing when arriving to the metropolis. People built houses from materials they found laying around: bricks, wood, metal, plastic – anything. Makeshift houses created new maze-like barrios which started sprawling up the valley walls. When taking a cable car over some of those neighbourhoods now and look down they look like ant hills. The streets extend in an unstructured way. They get wider, turn narrower, open to small squares or football pitches, cornered in dead-ends, and occasionally offering a view over the city. These areas were mostly cut off from the downtown and the lower part of Medellin. Nobody came up and not a lot of people went down. There was no direct water or electricity in these shantytowns and various social services were offered on the street. In time these communities transformed into violent, lawless places, and hubs for gangs and drug dealers.  

Sunday, laundry day / Pühapäev on pesupäev

In late 70s the city administration decided to try to connect the people from poorer communities with the lower part of Medellin, provide a modern transport system for the residents, and tackle the out of control violence. One of the unexpected solutions for this was the metro and cable cars. In the beginning, it was difficult to believe in this project. The residents thought that this was another multi-million project that will never be finished. The corruption in the city’s administration and other companies involved were so notorious that everyone expected the money to disappear and the project to be cancelled. Contrary to expectations the metro was finished in 1995 and several years later cable cars as well. In the valley the new transport system connected people from south to north and the new cable cars connected people form the hills with the valley. Medellin was united by its modern public transport system. The pride and appreciation to one of cities more innovative elements is felt even today. Although the metro is more than 20 years old, it still looks new – clean, bright, shiny, spotless. When the rest of the town in filled with street art, pictures, tags, stickers, garbage, then the metro is spotless. No one throws trash on the floor or breaks things. It is the symbol of hard times and how you can overcome them if the people can unite behind a worthy cause.

But the future focused thinking did not halt there. In 2013 Medellin was awarded the most innovative city in the world by Wall Street Journal. This is apparent when exploring different parts of the capital of Antioquia. There are too many examples to list here, but I’m going to introduce two.

When I arrive to a new city there is a place that I tend to visit on my first days there, the modern art museum. I was lucky, since during my first weekend in Medellin their modern art museum or MaMM (Modern Art Museum Medellin) was celebrating its 40th anniversary. The weekend was full of events, interesting people, food, and pop-up exhibitions. It was a great opportunity to learn about the place, art, and architecture. MaMM is in an old industrial neighbourhood that has gone through a radical change. It was restructured, modernized, and now bears the name Ciudad del Rio (River city). The modern art museum was supposed to be the unifying element of the new area. The aim of the new building was not only to function as a museum, but as a public space, a small village. The structure still possesses the remnants of its industrial past, but the shape and the philosophy behind it comes from the city itself. MaMM looks like it was stacked together from many different boxes, kind of a mid-game Jenga tower if you will. This mirrors the structure of the city, the barrios which have been growing on top of each other in an unstructured manner. There are five floors and eleven boxes. Between the constructions there hide various terraces, stairs, roofs, and other public places that add to the idea of the city, representing parks, squares, paths and cable cars.


Another exceptional structure is in the botanical gardens. Orquideorama is a hanging roof made of wood and steel. Underneath it functions as a public space for recreation, events, and exhibitions. The structure aims to be a fusion between living organisms and urban space. The main ways it achieves the goal is through material use, structure, and visual representation. Orquideorama looks like trees or flowers stemming from ground creating overhanging roof above. The roof itself is structured in a honeycomb fashion and allows singular elements to create a cohesive whole. In its structure it also reflects the growth of plants, how they could be expanded and mold well with the surrounding. It combines effortlessly the natural gardens, plants, and animals in the botanical gardens with the construction in the middle of it. Sitting there and observing your surroundings has a calming effect. It brings together an innovative city and the nature that surrounds it.

This type of architectural innovation can be witnessed in many parts of the city. In downtown with Plaza de Cisneros (Plaza of candles), the Memory House in the barrios or with public library. However, the innovations have not gotten rid of the shadow of Paul. Who is Paul – the wealthiest criminal in history, the king of cocaine, El Patron (The Boss), El Padrino (The Godfather). Even after 25 years after Pablo Escobar’s death, he is still a contrasting figure for Medellin’s residents. For some he is still revered as a hero of the poor people. He helped one barrio, with constructing houses, a school, a church, and handing out food and money during public holidays. However, as I found out, his altruistic deeds have been greatly exaggerated by the media then and now. Most of the residents of Medellin see him as a criminal, terrorist, and a murderer. This is the reason why it is not a good idea to loudly talk about him in the public. People might and probably will step in and give you their opinion about the subject matter. Even the guides who do free walking tours have to use pseudonyms when talking about him. It is definitely not a good idea to buy a t-shirt with his mug shot and wear it in public, this can end badly for the shirt and the wearer.

In Medellin I also had my first ´I’m in a very wrong place´ moment. As I was making my way to famous San Pedro cemetery to photograph some beautiful sculptures, I missed my metro stop. Since the cemetery was not that far I decided to walk couple of blocks back. While walking, listening to music, and concentrating on my thoughts I did not really pay any attention to my surroundings. Suddenly I saw a guy running towards me and patting his head. I stopped and paused the music. The guy told me in a very firm way to turn back: `this is not a place for gringos.´ The narrow street was full of drug dealers and people who were high, tripping, zoned, dazed, smashed, and spaced out. None had fully realized why or how a tourist ended up on this street. However, some of them were already making their way towards me hands crossed or in front – looking for a donation or a conflict. Pushing aside some more aggressive individuals I walked off as fast as I could. Reaching a wider street, I realized that the whole block and probably couple after it are like the place I had just left. It was the only moment in South-America where I felt unsafe and that this is not the place one wants to be any on time of the day. Fortunately, everybody was really surprised to see a gringo walking these streets to react quickly to my presence. I came out unharmed, but shocked. 

San Pedro cemetery / San Pedro surnuaed

However, this one incident did not tarnish my stay in Medellin. As an opposite to the above-mentioned part of the city you had Communa 11, also called Laureles. This big neighbourhood west of Medellin river was my favourite part of the city. A quiet residential area where the main streets like Nutibara and San Juan turn into colourful party avenues on Fridays and Saturdays. Laureles is full of quaint cafes, cosy bars, family run shops, and other excellent locations to engage in some paisa watching. When I wanted to take some photos of a group of pensioners playing dominos, I was invited to put my camera aside and play with them. Two hours of smoking strong local tobacco, drinking rum, Spanish conversation, and losing all my small change, I left without a photo but appreciating Colombian hospitality and tranquilo mentality (Colombians are all about calmness and not rushing) more than I had before.

But the evenings in Laureles were what really caught my attention. On Fridays and Saturdays, as the sun sets and the night covers the valley, the main streets of Laureles are transformed into vibrant green-red-yellow hued strips. Main clubs and bars are decorated with multi-coloured lightbulbs and their light reflects from the wet pavement, windows, and passing cars and buses. Combined with loud salsa and the scent of street food, the place feels overwhelmingly alive, akin to a festival or carnival.

Sunset over Medellin / Päikeseloojang Medellini kohal

It was in Laureles where I had my first true salsa experience. Although there were many spots along the Northern Coast of Caribbean Sea where one could engage in salsa dancing, it was in a venue called El Tibiri where salsa masterclass was demonstrated. A small and narrow stairway lead people to a dim, intense, sweaty, noisy basement. Stepping over the threshold felt like entering an underground dominion where all reservations are left outside with fresh air. Loud salsa, jazz, cha-cha, and merengue blasting from the speakers molded dancers into one. Here people were showing off their best moves and the mastery was mesmerizing. However bad your moves, the idea that you won’t get to dance does not exist here. Even if you don’t know how to salsa, all your partners are more than willing to teach and lead you. Afterwards you stumble towards the dark bar corner, order couple shots of Aguardiente (fire water – anise flavoured Colombian brandy), and then go and do it all over again.

In the middle of Robledo sits a house that is completely different from its neighbours. It is the house museum of one of the most famous Colombian sculptors Jorge Marin Vieco. Casa Museo Salsipuedes was Jorge Marin Vieco’s home and now his son Jorge lives there with his family. At the same time the house functions as a museum, a small hostel, and on the first floor there is a piano workshop as well. Volunteers were helping Aldemar, Pablo, and Roider, who worked there every day. Fortunately, my Spanish was already good enough to understand their instructions. This was important, because I had never studied pianos, not to mention repairing them. Aldemar and Pablo were some of the funniest people I have ever met. They were always teasing and poking at each other. Roider was more stoic, quieter type.


Working with them, learning and repairing old pianos, was one of the more interesting things I have done in South-America. The work was not difficult nor overly technical. I had to clean the pianos, make and replace old or broken elements. One of the tasks that I liked and hated at the same time was transporting pianos. The good thing about it was that I saw parts of the city that I would never had visited, and I was offered a small glimpse into local lifestyle. The worst part was transporting the instruments up and down the stairs. The highest we had to carry an old and heavy piano was to the third floor. Roider told me that their record was 23rd floor – carrying it down and later back up. 

Roider working / Roider töötamas

Casa Salsipuedes is a beautiful old mansion full of history and culture. The white building is surrounded by a lush garden with a beautiful view over Medellin. The garden is naturally beautiful, a result of careful and caring work that allows trees and flowers to grow as wildly as possible. The passing of colourful birds, butterflies, and monkeys makes the garden even more alive. This is a quiet resting place in a colourful and lively city.

Casa Salsipuedes is full of history. Not only is the house full of old musical instruments, but the walls were decorated with beautiful paintings, the garden and the house were full of sculptures, and the architecture of the building reflected life in the beginning of the century. The house is full of stories of people who visited or lived there. One of the more known story is about the most famous Colombian composer Lucho Bermudes and his cumbia hit Salsipuedes, song that gave the house its name.

Party at the house / Peohetk

The legend goes that once there was a big party to celebrate famous Colombian painter Horaco Longas’ finished mural. Many of Colombia’s intellectuals and artists turned up, the party lasted through the weekend. On Sunday as the evening drew closer, a big storm broke out over Medellin. Despite that, some of the guests decided it was time to leave. At that time there were no proper roads that lead to the house, which was on the edge of the city. Thus, the guests had to leave their cars further down from the house. The first group set out, but after a short period returned, because of the storm and muddy roads it was impossible to get to the cars. Several hours later another group decided to try. The stepped into the storm and as hours passed and they did not return everyone believed them to be successful. Encouraged by the second group several other guests decided to try their luck. As they opened the door they saw previously departed guests making their way back. Soaking wet and muddy guests said that they reached the cars, but got stuck driving downhill. Seeing two groups come together, Lucho Bermudes burst out laughing: ´I have not managed to leave this house for a year now and you try to leave when there is a storm like this outside – Sali si puedes (leave if you can).´ Lucho had been Jose Marin Vieco’s guest for a year at that point. Suddenly Lucho yelled out: ´Boys I have a rhythm!´ This meant that there was a sudden wave of inspiration that hit the famous composer. So the orchestra readied themselves and started improvising. The result of the events of that night was the famous song Salsipuedesi and this is how the house got its name.  

Medellin has a lot to offer. I have not even mentioned Communa 13 with its famous street art; Poblado, the district of gringos and rich paisas, that is full of great clubs, restaurants, and cafes; or Plaza Botero that is full of this famous Colombian sculptor’s distinctive work. But despite of the city itself, its colourful barrios, fascinating architecture, or its past – the essence of Medellin is its people, friendly, generous, joyful paisas. Having spent a month in Medellin, it is difficult not to talk about the place in superlatives. There is something for everyone in here and as I was leaving I felt that one month was too short of a commitment for the City of Eternal Spring – maybe a year or several would do the place justice.

Visiting friends / Sõbrad külas

Septembri esimene pühapäev oli palav. Kõmpisin hingeldades barrio (naabruskond) Robledo järskudest tänavatest üles ja tassisin järgneva nädala toitu. Koduteele jäi kena pargike koos väikse väljakuga. Seda ümbritsevad lopsakad puud pakkusid varju ja puhkust päevasest palavusest. Koht oli peaaaegu tühi. Enamik inimesi istusid parki avanevate ustega kirikus ja pühakojast tulev preestri vali hääl kajas valjult vastu. Ma ei tea millest vaimulik tollel hommikul rääkis, kuid jälgides kogukonna aplause ning rõõmuhõiskeid, siis läks neile tema sõna korda. Suurima varju all seisis väike tänavatoidukäru, mille taga olev naine viipas mind lähemale. Panin ostukotid käru kõrvale ning kiikasin, mida head pakutakse. Täidikese ees olid väga õhukeseks lõigatud jahubanaanilaastud, mida ta hiljem õlis frittis. “De donde eres, gringo,” uuris ta. Kui ma teatasin, et tulen Eestist oli minu suureks üllatuseks meie riik talle tuttav. Aastaid tagasi oli ta tutvunud Eesti noormehega, kes pajatas talle lugusid meie kaugest maast. “Seal peaks olema jube külm nüüd?” Selgitasin, et september on meil üks ilusamaid kuid: õhtud ja ööd muutuvad jahedamaks, päeval püsib veel suvelõpusoojus, üheteaegu muutub keskkond kuldkollaseks ja punakaspruuniks. Ta naeratas selle peale nagu meenuks midagi sooja. Samal ajal kui ta ühe käega criolle maitseainet snäkile puistas ning teisega laimimahla sinna juurde pressis, tervitas ta mind: “Bienvenidos a la Ciudad de la Eterna Primavera.” (Tere tulemast igavese kevade linna.)

Market goods / Turusaadused

Minu esimene kokkupuude paisadega (Antiookia ja Andide piirkonnas elavad kolumblased) oli soe ja heatahtlik. Lõuna-Ameerikas on võimatu reisida ilma, et sa ei kuuleks kedagi Medellini ülivõrdes mainimast. Ma olen sellistel hetkedel natuke ettevaatlik. Raske on usaldada kohti, mida kõik kiidavad. Lõppude lõpuks valmistavad paljud neist seetõttu ka pettumuse. Millegipärast oli seekord tunne erinev. Sõites päiksetõusu saatel lennujaamast linna poole ja nähes linna oranži vaibana üle oru laotumas, tundisin et lähen kohta, mida tean väga hästi. See oli kui koju naasemine.

Esialgne plaan oli jääda Medellini kuuks ajaks. Kuulsa kolumbia skulptori Jose Marin Vieco majamuuseum otsis vabatahtlike, kes aitaks vanade klaverite parandamise ja restaureerimisega. Ma pole eales restaureerimisega tegelenud, klavergi on kauge instrument. Sellegipoolest oli väljakutse eriline ning kindlasti väga huvitav.

Igavese kevade linna kohal ripub aga vari. Teatades oma sõpradele Eestis, et lähen Medellini ei teadnud paljud rohkemat kui nad vanadest uudislõikudest või uuest Netflixi seriaalist näinud olid. Omaaegne maailma mõrvapealinn jätnud oma verise mineviku selja taha ning reformeerinud ennast inspireerival viisil üheks populaarsemaks sihtkohaks mitte ainult Kolumbias vaid ka kogu Lõuna-Ameerikas.

Kaks peamist tõuget muutuseks olid nende kuulsad metroo ja köisteed. Aga enne kui keskenduda kauaoodatud pöördepunktile tuleb mõista, kuidas Medellinist sai miljonilinn. Alates 70. aastatest alates tuli Medellini suur hulk põgenikke, kes pagesid vägivalla eest maalt linna. Jättes enamuse oma varast maha, alustasid nad linnas nullist. Elamuid ehitati linna äärde ehk oru nõlvadele, peavarje püstitati sellest, mida leiti: tellistest, puuplaatidest, metallist, eterniidist, plastikust – kõigest. Nii haakkasid mööda oru seljakuid üles avarduma labürindilaadsed naabruskonnad. Kui sõita köisteega üle selliste linnaosade ja vaadata alla, meenutavad nad sipelgapesasid. Tänavad looklesid korrapäratult mööda linnaosa laiali. Nad muutusid laiemaks, kahanesid klaustrafoobilisteks joonteks, avanesid väikestele väljakutele või jalgpalliplatsidele, pöörasid tuldud teed tagasi või lõppesid tupikutega. Mõinikord pakkusid aga rahustavat vaadet üle Medellini. Kesklinnast olid need linnaosad lahutatud. Keegi ei tahtnud tulla vaesematesse naabruskondadesse ning sealt ei läinud keegi orus asuvasse südalinna. Vesi ja elekter toodi majja ise ning erinevad sotisiaalsed teenused pakuti tänaval. Aja jooksul muutusid need barriod vägivaldseteks, seadusetuteks kohtadeks ning koduks jõukudele ja narkokaubitsejatele.

Streets of Medellin / Medellini tänavad

70. aastate lõpus otsustas linnavalitsus luua ühenduse vaesemate naabruskondade ja Medellini kesklinna ning all-linna vahel. Lahenduseks oli moodne ühistranspordi süsteem, maapealne metroo ja köisteed,  mis pidi pakkuma inimestele võimalust liikuda ühest linnaosast teise, ja vähendama kuritegevust teatud naabruskondades. Algul oli sellesse projekti raske uskuda. Arvati, et tegemist on taaskord ühe multimiljoni-dollarilise ettevõtmisega, mida ei lõpetata kunagi. Linnavalitsus ja projektiga seotud organisatsioonid olid korruptsiooni poolest kurikuulsad ning eeldati, et raha kaob, nagu alati, tähtsate inimeste taskusse. Vastupidiselt eeldustele saadi aga metroo 1995. aastal valmis, mõned aastad hiljem lisandusid köisteed. Uus metroo sidus linna põhjast lõunasse ning köisteed liitsid linnaäärsed naabruskonnad kesklinnaga. Mis kõige tähtsam, uus transpordisüsteem ühendas Medellini inimesed. Uhkus ja tänulikkus metroo üle on siiani säilinud. Olgugi, et süsteem on enam kui 20 aastat vana, näeb ta ikka uus välja. Kui muu linn on täis tänavakunsti, prügi, kleepse ja muud jama, siis metroo on puhas ja särav. Seal pole graffitit, rämpsu ja keegi ei lõhu. Medellini ühistranspordisüsteem on kui sümbol rasketest aegadest ning võimekus neist üle olla. Tulevikule suunatud mentaliteet aga ei piirdunud sellega. 2013. aastal valiti Medellin Wall Street Journali poolt maailma kõige uuenduslikumaks linnaks. Järgnevalt tuleb kaks näidet moodsast Medellinist.

Jõudnud uude linna, meeldib mulle esimeste päevade jooksul käia kohalikus moodsa kunsti muuseumis. Mul vedas, sest samal ajal kui ma linna jõudsin oli Medellini kunstimuuseumi 40. juubel. MaMM (Modern Art Museum Medellin) tähistas oma sünnipäeva suurejooneliselt. Öömuuseumile lisaks oli nädalavahetus täidetud erinevate loengute, välikino, pop-up näituste, toidu ja huvitavate kohtumistega. See oli suurepärane võimalus õppida muuseumi, kohaliku kunsti ja arhitektuuri kohta. MaMM asub vanas tööstuslikus linnaosas, mis läbis hiljuti suure muutuse. Kogu ala moderniseeriti ning nüüd kannab koht Ciudad del Rio (Jõelinn) nime. Moodsa kunsti muuseum pidi olemas selle linnaosa hing ja ühendaja. Uue hoone eesmärk polnud mitte ainult funktsioneerida kunstimuuseumina, vaid ka avaliku ruumina, kui väike küla. Hoone ilmekus on säilitanud oma tööstusliku mineviku, kuid selle arhitektuuri mõjutuste ja filosoofia taga on linn ja selle vaimulaad. MaMM oleks kui kokku pandud erinevatest konteineritest või kastidest ning näeb välja nagu hiiglaslik Jenga torn poole mängu ajal. Muuseumi viis korrust ja üksteist kasti kõnelevad linna struktuurist ja ajaloost – barriodest, mis on samuti korrapäratult üksteise peale ehtitatud. Korruste ja saalide vahele on peidetud terassid, trepid, katused ja teised avalikud ruumid, mis peegeldavad linnas asuvaid parke, väljakuid, tänavaid ning transpordisüsteemi.

Orquideorama on botaanikaaias asuv puust ja metallist rippkatus, mille all on avalik ala üritusteks, näitusteks ja lihtsalt puhkuseks. Selle asemel, et rõhutada looduse ja linnaruumi kahelisust, tunneb külastaja hoopis, kuidas Orquideorama ühendab kaks üheks. Peamine viis selle saavutamiseks on läbi matejalikasutuse, struktuuri ja visuaalse kujutamise. Rippkatus näeb välja nagu pinnasest sirguvad puud või lilled, mis loovad peade kohal varju. Massiivsed puust ja metallist tüved ning katused meenutavad välimuselt mesilastaru, mis kavala võttega lubab ühendada omavahel mitu struktuuri ja luua selge tervik. Taevasse kõrguv Orquideorama mitte lihtsalt ei võistle aias olevate taimedega, aga sulandub vaevatult nende vahele, ühendades aia, taimed ja loomad hoonega aia keskel. Paar minutit seal all puhates ning ümbritsevat jälgides lasub kohal rahustav mõju. Kokku on toodud innovatiivne linn ja ümbritsev loodus.

Selliseid uuendusi on võimalik kogeda igal pool Medellinis jalutades, näiteks kesklinnas Plaza de Cisnerosel (Küünlate väljak), Mälestuste majas barriodes või avalikus raamatukogus. Medellini innovatsioon ja rahvusvaheline tunnustus ei kaota aga Pauli varju. Paul oli maailma rikkaim kriminaal, kokaiini kunigas, El Patron (Boss), El Padrino (Ristiisa). Isegi 25 aastat pärast oma surma on Pablo Escobar linnaelanikele ikka veel vastuoluline kuju. Osades linnaosades nähakse temas kangelast, kes rahastas kooli, kiriku ja elumajade ehitust ning pühadel jagas toitu ja raha. Samas on tema helded teod suuresti tolleaegse ning nüüdse meedia poolt ülepaisutatud. Lisaks, ehkki suurem osa paisasid suhtub temasse kui terroristi, kurjategijasse ja mõrvarisse, leidub ka teisitmõtlejaid. Seetõttu pole Medellinis jalutades hea mõte tema nime valjult mainida. Isegi giidid, kes tutvustavad turistidele Medellini kesklinna ja ajalugu kasutavad tema puhul pseudonüüme nagu Paul. Kohe kindlasti pole tark mõte osta tema politseifotoga T-särk ja see selga tõmmata, see võib lõppeda t-särgi ja kandja jaoks näruselt.

Medellinis oli mu esimene “ma olen eriti vales kohas” hetk. See leidis aset teel San Pedro kalmistule, mille külastus on kohustuslik kõigile, kes pole käinud Lõuna-Ameerika surnuaedades. Ma magasin oma peatuse maha ja kuna kalmistu polnud eriti kaugel, otsustasn sinna jalutada. Muusikat kuulates ja oma mõtteid mõeldes ei pööranud ma tähelepanu ümbritsevale keskkonnale. Äkki märkasin üht noormeest oma pead patsutamas ja minu poole jooksmas. Jäin segaduses seisma ning võtsin klapid kõrvadest. Põhjus, miks ta minu poole jooksis? Ta tahtis mind hoiatada, et ma kohe ümber pööraks ja tuldud teed tagasi läheks. See linnaosa pole gringode jaoks. Kitsas tänav, kuhu ma olin märkamatult sattunud oli täis narkomaane ja diilereid. Seina vastu nõjatavad või teepervel istuvad inimesed nägid välja nagu nad oleks pilves, tripil, mällaris või niisama kinni. Keegi neist polnud veel täpselt mõistnud, miks on üks välismaalane nende tänaval, kuid see oli kiiresti muutumas. Mõned olid juba püsti ja liikusid minu poole käed ees või ristis – otsides annetust või konflikti. Lükanud mõned agressiivsemad käed kõrvale, sammusin kiiresti tagasi peatänavale. Seal tabas mind selgus, et kogu naabruskond on sarnane. See oli ainuke hetk Lõuna-Ameerika reisi ajal, kus tundsin, et see pole kindlasti koht kus olenemata kellaajast ja olukorrast viibida. Õnneks olid minu sammud kiiremad kui ümbritsevate inimeste üllatus ning pärast paari sõnavahetust jõudsin surnuaiani vaid suurema ehmatusega.   

San Pedro

See intsident ei muutnud mitte kuidagi mu suhtumist Medellini. Vastuseks eelnevale linnaosale võib välja tuua Communa 11, teise nimetusega Laureles. Igal linnaosal on number, kuid ka üldine nimetus. See suur ala asub Medellini jõest läänes ning oli üks mu lemmikkohti linnas. Vaikne elurajoon, kus peamised tänavad nagu Nutibarra ja San Juan muutuvad nädalavahetusel värvilisteks alleedeks, kuhu tulevad kohalikud pidutsema. Laureles on täis mugavaid kohvikuid, lõbusaid baare, perepoode, tänavatoidukärusid ning muid kohti jälgimaks paisade argipäeva. Kui ma tahtsin teha paar fotot pensionäridest, kes vaiksel neljapäevasel pärastlõunal doominoid mängisid, ütlesid nad, et ma oma kaamera kõrvale paneksin ning istuksin, mängimaks nendega paar ringi. Pärast kahte tundi kohaliku tubaka suitsetamist, rummijoomist, hispaaniakeelseid vestlusi, ja kaotanud kõik oma mündid, lahkusin nende seltskonnast pilti tegemata. Küll aga olin kogenud vahetult Kolumbia lahkust ning nende tranquilo (võta rahulikult) mõttekäiku parema vinkli alt.

Päevastele tegevustele vaatamata olid just Laurelese õhtud need, mis jätsid sügava mulje. Reedeti ja laupäeviti kui päike loojus katuste taha, muutusid Laurelese peamised tänavad fantastiliseks värvidemaailmaks. Suuremad klubid ja restoranid olid ehitud kollaste, roheliste, punaste lampidega, mille kirev valgus peegeldus vihmast niiskel teel, akendel, mööduvatel autodel, ning muutis koha peadpööritavaks valgusmänguks. Segunedes valju salsa, tänavatoidu lõhna, sibavate inimestega meenutas emotsioon rohkem festivali või karnevali kui jalutuskäiku elamurajoonis.

Mu esimene tõeline salsa kogemus toimus just Medellinis, väikeses keldribaaris nimega El Tibiri. Kitsas trepp suunas huvilised tänavast korruse võrra madalamale pimedasse kedrisse. Astunud üle lävepaku, tekkis tunne, nagu sattusin muinasjutulisse maa-alusesse maailma, kus kõik päevased mured jäid maha ning lõbusad rütmid, nende järgi liikuvad kehad ja naer valgus üle meele. Salsa, jazz, cha-cha ja merengue täitsid ruumi ning meloodia järgi liikuvad tegelased muutusid kui üheks. Siin näitasid tantsijad oma parimaid liigutusi, mis omakorda pakkus võhikule suurepärast võimalust jälgida ladina rütmide täieliku meisterklassi. Samas ei tasu karta, et oskamatuse tõttu jääb kellelgi õhtul tantsimata. Igal partneril on pärast esimesi sekundeid selge, kas tal tuleb natuke juhendada või mitte. Häbeneda pole midagi, kuna nende juhendamise all on võimalik saada parem rütmitunnetus ja õppida paar uut liigutust. Tantsida saab kuni päike värvib horisondi kollakaks. Vahepeal tuleb külastada pimedat baarinurka ja tellida paar pitsi aguardientet (tulevesi – aniisi maitseline Kolumbia brändi) ja siis naasta tantsupõrandale, et alustada kogu tegevust otsast peale.

Robledo keskel asub maja, mis erineb oma naabritest. See on Kolumbia ühe kuulsaima skulptori Jose Marin Vieco majamuuseum Salsipuedes, mis oli Jose Marin Vieco kodu ning kus nüüd elab tema poeg oma perega. Nüüd on seal ka väike muuseum, tagassihoidlik hostel, esimesel korrusel tegutseb klaveritöökoda. Vabatahtlike töö toimus just seal koos Aldemari, Pablo ja Roideriga, kes töötasid seal igapäevaselt. Õnneks võimaldas mu hispaania keel enam-vähem aru saada mida mult nõuti. See oli oluline, sest ma pole klaveri mängimist õppinud, parandamisest rääkimata. Aldemar ja Pablo olid vist ühed kõige naljakamad inimesed, keda olen kohanud. Nad olid nagu Suur ja Väike Peeter Juhan Kunderi muinasjutust, alatasa üksteist tögamas ja nalja heitmas. Roider oli stoilisem, rahulikum ning keskendudes rohkem tehnilistele ülesannetele.

The cathedral of music / Muusika katedraal

Nendega töötamine – vanu klavereid parandades – ja neilt õppimine oli üks huvitavamaid tegevusi, mida olen Lõuna-Ameerikas teinud. Töö polnud keeruline ega ülemäära tehniline: pidin klavereid puhastama, parandama vanu osi ja ka uusi meisterdama. Tegevus, mida aga armastasin ja vihkasin, oli klaverite transport. See lubas mul avastada linnaosi, kuhu ma niisama poleks sattunud ning piiluda kohalike eluolu. Teisalt oli klaveri tassimine trepist üles ja alla on üks kuradima raske tegevus. Kõrgeim korrus, kuhu pidin klaverit vinnama, oli vaid kolmas. Roider ütles mulle, et nende rekord oli 23 korrust alla ja hiljem uuesti üles.

Salsipudes on kaunis mõisa laadne hoone, mis on täis ajalugu ja kultuuri. Valge maja on ümbritsetud lopsaka aiaga, kust avaneb suurepärane vaade Medellinile. Aed on looduslikult kaunis: tulemus, mis saadakse kui erinevad lilled ja puud kasvavad hoolitseva ja juhendava käe all nii kuidas lubatakse. Värviliste lindude, liblikate ja mööduvate ahvide seltskond muudab aia veelgi elavamaks. See on vaikne puhkusekohake kirevas ja elavas linnas.

Salsipuedes on täis ajalugu. Maja ei ehtinud vaid ainult vanad klaverid, klaversiinid, ja pianiinod, vaid seintel rippusid ka kaunid maalid, aias ja majas oli lugematu hulk  suuri ja väikeseid skulptuure, ning hoone arhitektuur peegeldas elu eelmise sajandi alguses. Koht peitis endas lugusid inimestest, kes seal elasid või kohta kunagi külastasid. Kuulsaim neist oli Kolumbia tuntumast heliloojast ning tema populaarsest cumbia-laulust. Heliloojaks oli Lucho Bermudes ja lauluks Salsipuedes,millest tuleneb ka maja nimi.

Legend pajatab, et pärast seda kui kuulus Kolumbia kunstnik Horacio Longas jõudis maja seinale tehtud maailga lõpule, korraldati selle auks pidu. Kohale tulid paljud Kolumbia intelektuaalid ja kunstinimesed ning pidustused kestsid kogu nädalavahetuse. Pühapäeval, kui aeg liikus õhtusse tõusis Medellini kohal suur torm. Sellele vaatamata otsustasid osad külalised, et oli aeg tasapisi koju liikuda. Tol ajal polnud aga veel korralike teid linnaääres asuva majani. Nii pidid külalised jätma oma autod paar kilomeetrit eemale mäejalamile. Esimene seltskond pani ennast valmis ning astus tormi. Lühikese aja pärast olid nad tagasi seletades, et autodeni jõudmine oli mudaste teede ja vihma tõttu võimatu. Paar tundi hiljem otsustas uus seltskond oma asjad koku pakkida ja uuesti proovida. Nad lahkusid ning isegi pärast mõnda aega polnud nad ikka tagasi. Pidu kestis lõbusalt edasi. Ühel hetkel hilisööl otsutas uus grupp, olles eelmise grupi ilmselgest õnnestumisest innustatud, samuti teele asuda. Ukse avanedes nägid nad oma suureks üllatuseks eelmist gruppi mäest üles liikumas. Mudased ja läbimärjad naasjad ütlesid, et neil õnnestus autodeni jõuda, kuid need jäid mutta kinni. Nähes uksel kahte seltskonda puhkes Lucho Bermudes naerma: “Ma olen üritanud sellest majast juba aasta lahkuda ja isegi mul ei õnnestu see.” Lucho oli olnud Jose Marin Vieco külaline kogu aasta. Äkitselt hõikas ta valjult: “Poisid, mul on rütm”. See tähendas, et tal oli inspiratsioonihoog. Orkester pani ennast valmis ja hakkas improviseerima. Selle õhtu tulemusel sündiski lugu Salsipuedes ja maja sai endale nimetuse (Sali si puedes – lahku kui saad).

Medellinil on palju pakkuda. Ma pole isegi mainud Communa 13, mis on täis kuulsat tänavakunsti; Pobladot, gringode ja rikkurite linnaosa, mis on täis häid restorane ja moodsaid klubisid; või Botero väljakut, mida kaunistavad kuulsa Kolumbia kunstniku erilise proportsiooniga skulptuurid. Kuid linna värvilistest barriodest, arhitektuurist, minevikust vaatamata on Medellini hing ikkagi tema inimesed, sõbralikud, lahked, elurõõmsad paisad. Olles Medellinis veetnud kuu aega on raske mitte kõnelda sellest linnast ülivõrdes. Siin on midagi kõigile ja siit lahkudes valdas mind tunne, et isegi kuu aega oli liiga lühike pühendus Igavese Kevade Linnale – parem oleks veeta siin aasta või paar.

Three days on a slow cargo boat from Leticia to Iquitos / Kolm päeva kaubalaevaga Amazonase jõel

‘Here is the land which centuries have left unmarked. From the dawn of time it has remained green and bare and time has been estimated here by thousands of years. In the hourglass of our world even the centuries are just dust specks. […] And even then, the following years will change this place more than the previous eternity.’ This is how our second president Lennart Meri described Siberia in his travel book ‘Shipmates on the Green Ocean’. On a four storied cargo boat Maria Fernanda II, while travelling slowly up the Amazon river and lazily gazing over the impenetrable jungle, I suddenly realised that the same observation is true for this part of the world.

I clearly remember when on the first week of discovering South-America, a Dutch girl mentioned that it is possible to travel from Colombia to Peru on the Amazon river. A three-day ride on a slow cargo boat from Leticia to Iquitos, this sounded like an unforgettable adventure. I stored it somewhere in my memory so on the right time I would remember it. An opportunity to discover one of the few remaining truly wild places and spend time on the largest river in the world – this created such a strong image in my mind that it was difficult to forget. The stories that I heard and read later about awful living conditions, terrible food, dangerous passengers, and soul crushing boredom functioned as a challenge to prove the opposite.

Leticia, the southern-most city of Colombia was a threshold to the jungle for me and my friend Ants-Erik. Here, where the untamed nature has forcibly retreated from human activity, is the meeting spot of three countries. Tres Fronteras (three frontiers), simultaneously a part of Colombia, Brazil, and Peru. Leticia, Tabatinga, and Santa Rosa reflectively, hold on to their differences, but the constant flux of people, goods, and money creates an unusual symbiosis. Leticia and Tabatinga are next to each other. I would no be surprised if first time travellers there would consider them the same city. However, speeding over the border with your rickshaw the difference is noticeable immediately. The names and language on the streets change, Spanish is substituted with Portuguese. When paying for things or services you have to use reals. If you don’t have the local currency, then you can still pay in pesos or soles. It is advisable to do some quick calculations not to get ripped off by the locals too much. But at the same time, you can make it all up later. Go to the exchange point and depending on the day the rate can be in your favor. Avoid the early mornings or late afternoons when local people go to change their cash, because the rates are a bit higher.

Hall ilm Tabatingas
The streets of Tabatinga / Tabatinga tänavad

Opposite Leticia and Tabatinga, on the other side of the river sits Santa Rosa. This one street village feels like a strange counterpart for hectic Brazil and Colombia. Here you can see typical Amazonian houses, constructed from the material found in the forest and raised several meters above the ground. In Santa Rosa there are couple of restaurants, dozen houses and a migration office where you can get your entry stamp. Within half an hour you can visit all three countries and you won’t be bothered about your documents. These you have to sort out before getting on the ship. Although we got everything done in Leticia airport and Santa Rosa migration office, there is also a possibility to visit a small shack in the middle of Amazon river. Between Leticia and Santa Rosa is a tiny hut where you can get stamps for both countries. People here do not seem to turn too much attention how the government offices look like. Here you have more pressing problems than appearances, like drug or exotic animal trafficking.

The preparations took couple of days. First of all, we had to get some hammocks, because the cabins were expensive, dark, stuffed, and full of roaches. In my mind I had pictured that we were going to sleep in hammocks on the top deck anyway. Enjoying beautiful vistas and soft wind that exiled jungle heat. Additionally, we had to buy food and water. We knew that on the boat the water was undrinkable, because it came from the river and although we were supposed to get three meals per day, we expected that for 70 soles (19 euros) for a ticket, the food is not going to be of high quality and there is not going to be much of it. So we stocked up on cans, dry food, fresh fruit, and two bottles of rum that were supposed to keep the cool jungle nights at bay and make it easier to meet the locals. In Leticia we were joined by a friendly and smiling German Jan-Kai. The more, the merrier.

The long-awaited day was finally here. Full backpacks ready and water canisters in the hand, we set out from Leticia towards Santa Rosa on a small wooden canoe. We did not have any problems crossing the river before but this time it was a different story. As soon as we stepped on the canoe and set our gear down, the boat started leaking. It’s not a big problem in itself, since most of the boats here had seen better days and really needed a fixing hand. However, half way over the river the driver realised that there was more water coming in than he could chug out with his small bucket. After a short discussion he asked us to change out positions to distribute the weight better. As soon as we stood up, we realised that there is a bigger chance to end up in the river with all our stuff. We insisted that he would squeeze everything out of the tiny engine and hoped that we will get to the cargo boat before our canoe ends up in the depths of Amazon river. Getting there dry was already out of the question.

Maria Fernanda II vöör
Maria Fernanda II

Maria Fernanda II was the glory of Amazon river several decades ago, but now there remained just a sad shadow of its former self. Unhealthy looking rust spots were peeking out under the peeling grey paint and the coverless window holes on the side gave the vessel a monstrous skeletal look. But the colourful name and words of greeting painted on the front of the ship with a smiling captain who rocked a massive belly as proper for any self-respecting chief dissolved our first concerns. With sun shining down we climbed the narrow stairs to the top deck and made ourselves comfortable in the back corner. The floor was covered with a thin plastic tarp that was supposed to protect us from the sun and the rain. Lower floors were more spacious but at the same time the windows let only a small amount of light through. There was no wind here as well, so we guessed that during the hot days lower floors will be very stuffy.

Hammocks up and overboiled rice with chicken in the belly we had nothing else to do than to wait for the departure. The lowest deck was slowly filling up with different cargo. Next to the large vegetable nets grew cement bag towers, in the middle of the floor there were columns of beer crates that were surrounded by heavy machinery, wood, cattle, and everything that is needed to survive in the jungle. All the floors above were occupied by the passengers.

People have managed to turn even the furthest parts of Amazon rainforest into homes. During three days of travel over several hundred people came and went between smaller villages up and down the river. All of them were surprised and amused by the three gringos in the corner of the top deck. For our surprise, there were not that many people on the same deck with us on the first night. One elderly man staying there was called Juan. He used to be a poacher and his speciality was exotic jungle animals. He gave that life up many years ago and was now working as a fisherman and transporting aquarium cleaning fish from Leticia to Iquitos. This was a safer job and had a steadier income than hiding jaguars or monkeys on small planes.

Darkness flowed over the forest and the river. Suddenly a great jolt went through the boat signalling that the engines had been turned on. The water behind the boat turned white and foamy, our departure from the coast was accompanied by a loud air horn. The first night was wild. Without realizing it at that moment, we had ended up in the middle of three tropic thunder storms. I was woken up by lightning that was striking every couple of seconds all around us. The storm filled our whole world. The sound of heavy raindrops against the ship and the tarp combined with thunder, the noise was deafening. After every lightning strike the world was divided into two: a blindingly bright sky and tar black forest that were separated by a jagged treeline. Without realizing it during the day, we had chosen a perfect spot where to hang our hammocks. It was the only place without any holes in the tarp. Everyone else was running around the whole night trying to find a drier spot.

Nagu silgud karbis
Lower floors / Alumised korrused

The life aboard started early, before the sunrise. We had ceremonially slept through our first stop. When we woke up the boat was already on its way again. The cargo was carried to the land and the new brought on board quickly. Next to the smaller villages, where the boat did not land, there people had to get into a motorboat tied to the big ship and that was taking them to the shore. The first time we stepped off Maria Fernanda was in Chimbote. This small mud street village was very similar to all the other ones that we came across. Small and big houses were raised or had a construction for floating underneath them. During the rainy or flooding season the river raises more than 8 metres and everything gets swept underneath it. This is the time when only mode of transportation is canoes. Life in the village looked simple. We were followed by children, dodging chickens, and cheerful ladies were shouting after us that we should definitely get something on the road from their store. Men were playing dominoes and smoking strong jungle tobacco. When we got back on the boat, we discovered that there were several armed army guys next to our things. The intimidating look and alarming feeling disappeared with a welcoming smile. It was just a passport control. After checking our documents and asking some questions about Estonia, they wished us happy travels and went their way.

The days were truly tropical: hot and humid. The cool wind blowing through the fourth floor brought some relief, but sometimes the heat was so bludgeoning that we were just lying in our hammocks for hours. The river that was several kilometers wide in some places flowed on lazily. However, eroded shores, trees that fell in the river, and more than ten meter tall trunks that floated by us told the story of Amazons hidden strength. The best view over the surrounding area was from the top of captain’s bridge. In the beginning, the plan was to sneak on top of it, but after a short discussion we opted to ask permission. Captain said that of course we can go, but we just have to be careful not to fall down. An honest request that expects person to be responsible for themselves and something that I feel has been lost in our overprotective society. From the top of the boat, the vista was incredible. The land floated silently past us and next to us towered green walls. Some of the trees were over twenty meters and housed many jungle animals. We just spotted couple of birds and several monkeys. I briefly spotted a small caiman before it dived into the depths of the river after being scared by the noise of the engines. Wildlife and being close to the shore brought other people on the deck as well. The is something calming and uniting in the wild and majestic landscapes. When the boat reached the next village we were lucky enough to see two river dolphins catching fish and swimming around us.

Roheline sein
The green wall / Roheline sein

The rest of the day was filled with various activities. Sleeping in hammocks, playing cards, reading books, writing, socializing with locals, and exploring villages with difficult names. The evenings passed with a rum bottle. When on the first night there were just couple of people with us on the top deck, then second night was different. During the day the place had gradually filled up and now there were over fifty people here. Someone had taken a flat screen TV with them and most of the people were watching 2004 movie Troy. Next to us was a young couple. Looking at the way their parents were talking while the youngsters were fooling around in the hammock, we presumed that they had just gotten married or were about to very soon. The boat was so full that some people did not have room to set up their hammocks, so they had to sleep on the cold metal floor.

The beginning of the second night was clear. The crescent moon and bright Jupiter next to it lighted our way. The moment when all the lights on the boat were turned off and there was not artificial light around us for hundreds of kilometers, the sky lit up. Above our heads Milky Way was shining bright and with its countless stars reflected the number of animals in the jungle that were letting themselves be heard and filling the night silence with fantastic and unfamiliar sounds. In the distance lightning started flashing again and we were sure that the beauty of the night will not last and soon we will be engulfed in the storm again.

Fortunately, everyone remained dry. The third day started by someone shoving a sandwich in my face in hopes that I will wake up because of the smell. I did. But the food onboard was mediocre to say the least. All the meals consisted of chicken, rice, beans, and platanos. The food went down with couple of bites and we were very glad that we packed some food with us. There was a small shop on the boat as well. There you could get some cold drinks and sweets. As I was passing the kitchen I remembered a saying: “The best tasting food is the one you don’t see how it’s made.” The kitchen looked crazy, all the sanitary and hygienic precautions were non-existent, but hey we were in the middle of Amazon. There was no one to complain to and no one cares.

Laeva köök
Kitchen life / Köögivärki

Nobody also gave a damn about the trash and where it goes. This was one of the saddest aspects of Amazon river, how dirty it was. All the trash that was created was just chucked overboard. The bin might have been next to the person, but it might have been invisible. Plastic bottles, single use plastics, wrapping paper, organic trash, everything ended up in the river. One of the saddest sights was the dolphins who were fishing and then someone throwing several nearly empty washing powder bags in the river. After that a worker emptied the whole trash bin overboard. Juan did some explaining. There is no education or information here about this type of harmful behavior. There is no information about pollution and its impact on wildlife or nature. Children see their parents doing it and they act the same. Trash is not sorted here and the environmental control not the government reach so deep in the jungle. In addition, it is difficult to think about environmental issues when you have more pressing problems, like how to find a job or support your family.

As we were approaching Iquitos and packing our things, we felt the wind rise and saw the gathering clouds. The sky turned dark blue around the horizon. The roof flapped in the wind and the idea of getting to Iquitos before rain disappeared. In the harbor it was already pouring down. As the boat pulled closer to the shore we found out to our surprise that there were no free spaces left. So, the captain had to put all of his skills into use. And he did. As a maestro conducting, he maneuvered the boat between two ships and pressed them aside with the nose of the boat. Several dents later we touched the shore and stepped to the ground. We were greeted by a lot of rickshaw drivers, epic downpour, low lights, and strong scents. We had arrived to Iquitos.

Amazon rain forest is really in the middle of a flux of change. The green body that has stayed unchanged for millennia must in next years find a way to adapt to change and survive. The protection of this precious environment is not only the responsibility of the people living there, but on us all, even on the other side of the world.

On the way home / Koduteel


„Siin on maa, millele sajandid pole jätnud jälgi. Ajaloo koidikust saadik oli ta roheline ja tühi ning aega on siin arvestatud tuhandete aastate kaupa. […] Maailma liivakellas on sajandidki tolmukübemed. Ja ometi muutuvad lähemad aastad seda kanti rohkem kui kogu eelnev igavik.“ Nii kirjeldas Lennart Meri Siberi taigat reisiloos „Laevapoisid rohelisel ookeanil“. Nelja korruselise kaubalaeva Maria Fernanda II pardal mööda Amazonase jõge ülesvoolu sõites ja ümbritsevat läbimatut džunglit laisalt jälgides tabasin ennast mõttelt, et sarnane tähelepanek on täpne ka selle maailmajao kohta.

Mäletan selgelt, esimesel nädalal Lõuna-Ameerikat avastades mainis üks hollandlanna, et Columbiast Peruusse saab ka mööda Amazonase jõge. Kolmepäevane sõit kaubalaeval Leticiast (Kolumbia) Iquitosesse (Peruu) kõlas nagu unustamatu seiklus. Märkisin selle mälusoppi üles, kuniks tuleb õige aeg see meelde tuletada. Unistus avastada ühte vähest tõeliselt metsikut keskkonda ning lüüa surnuks aega maailma veerohkemal jõel kutsus esile liiga tugeva kujutuspildi, et sellisest võimalusest lahti lasta. Hiljem kuuldud kohutavad lood laeva elamistingimustest, söögist, ohtlikest reisijatest ning rusuvast igavusest osutusid väljakutseks vastupidist tõestada.

Amazonase jõe suurus on peadpööritav
Amazon river / Amazoni jõgi

Leticia, Kolumbia lõunapoolseim linn oli minu ja sõbra Ants-Eriku jaoks kui lävi maailma suurimasse vihmametsa. Siin, kus taltsutamata loodus on taandunud inimtegevuse ees kohtuvad kolm riiki. Tres Fronteras (kolm piiri) on Kolumbia, Brasiilia ja Peruu kohtumispunkt. Leticia, Tabatinga ja Santa Rosa hoiavad kinni oma eripäradest, kuid inimeste, kauba ja raha vool loob ebatavalise sümbioosi. Leticia ja Tabatinga asuvad üksteise kõrval ning neid võiks ekslikult pidada üheks linnaks. Kihutades rikšaga (siin nimetatakse neid motocarrodeks) üle piiri on erinevus aga kohe selge. Leticiast tulles asendub tänavapildis loetav hispaania keel portugali keelega ja hiljem turul makstes tuleb kasutada reaale. Kui kohalik raha puudub, võib maksta Kolumbia pesodes või Peruu solides. Peas tuleb teha kiired arvutused, et hindadega tünga ei tehtaks. Samas võib kaotatud raha hiljem vahetuspunktis tagasi teha. Olenevalt päevast ja kellaajast on kursid kolme valuuta vahel madalamad või kõrgemad. Tavaliselt tuleb tööpäeva alguses ja lõpus maksta natuke rohkem, sest siis vahetavad ka kohalikud päeva peale kogutud raha õigeks.

Leticia ja Tabatinga vastaskaldal asub Santa Rosa. See ühetänavaline küla mõjub hektilisele Brasiilia ja Kolumbia poolele kui kummaline vastand. Siin on vaid paar palkidele ehitatud maja, üksikud restoranid ja piirivalveameti kontor, kust saab passi Peruu templi. Poole tunni jooksul on võimalik kõik kolm riiki läbi sõita ning vahepeal ei taha keegi dokumente kontrollida. Need tuleb enne laevale asumist korda seada. Olgugi, et saime kõik lennujaamas ning piirivalve-kontoris joonde aetud, on tegelikult keset Amazonase jõge Leticia ja Santa Rosa vahel ka väike hütt, kus on võimalik mõlema riigi templid passi lüüa. Argielu ning piiriületamise puhul on siin suuremaid probleeme kui kontori välimus ja asukoht. Näiteks eksootiliste loomade või narkootikumide smuugeldamine.

Valmistusime sõiduks paar päeva. Enne laevale asumist tuli soetada võrkkiiged, sest kajutid olid kallid, pimedad, umbsed ja prussakatest pungil. Vaimusilmas oli nagunii plaan magada laeva ülemisel korrusel, kus avatud laevatekk pakkus vaadet ümbritsevale ning pehme tuul pagendas džunglikuumuse. Lisaks tuli varuda joogivett ning toitu. Laeval oli vesi joogiks kõlbmatu, sest see tuli otse jõest. Olgugi, et meile oli ette nähtud kolm toidukorda päevas, siis eeldasime, et 70 soli (pileti hind, umbes 19 eurot) eest ei ole toit kõige kvaliteetsem ja seda pole väga palju. Lisaks konservidele, kuivainetele ja värsketele puuviljadele soetasime ka paar väikest pudelit rummi. Need pidid soojendama jahedaid õhtuid ning lihtsustama võimaluse korral ka kohalikega tutvumist. Leticias liitus meie seltskonnaga ka saksa noormees Jan-Kai. Mida rohkem, seda lõbusam.

Off the ship / Maaleminek

Kauaoodatud päev oli lõpuks kohal. Seljakotid pungil ja veekanistrid näpus asusime Leticiast puust kanuuga üle Amazonase Santa Rosa poole teele. Kui eelnevalt polnud jõe ületamisega probleeme, siis oli seekord lugu teine. Kohe kui varustusega kanuusse astusime hakkas see erinevatest kohtadest lekkima. Iseenesest polnud see veel suur probleem. Enamik veetaksosid olid näinud paremaid päevi ning vajasid hädasti parandavat kätt. Poolel teel üle jõe sai juht aru, et sissetulev vee hulk on suurem kui ta oma väikese ämbriga paadist välja jõuab kühveldada. Kiire arutelu tagajärjel tahtis ta meie kohad ümber vahetada, aga kohe kui püsti tõusime mõistsime, et kanuus liikudes on meil suurem tõenäosus kõikide oma asjadega jões lõpetada. Palusime juhil mootorist viimanegi välja pigistada ning lootsime, et jõuame kohale enne kui paat päris vee alla vajub. Kuivast kohalejõudmisest polnud enam mõtet rääkida.

Maria Fernanda II oli mitukümmend aastat tagasi Amazoni uhkuseks, kuid nüüd oli temast alles vaid nukker vare. Kooruva halli värvikihi alt piilusid roosteplekid, külgedel asuvad katmata aknaaugud andsid laevale tundmatu koletisliku luukere välimuse. Laevaninale kirevalt värvitud nimetus ning tervitussõnad, õigele merekarule kohaselt suure kõhuga sõbralik kapten, ning päikesepaisteline ilm lahutas korraks tekkinud kartuse. Lootust ja indu täis, kobisime mööda kitsaid treppe neljandale korrusele ja hõivasime teki tagumise nurga. Ülemist korrust kattis õhuke roheline plastikkate, mis pidi kaitsma vihma eest, kuid mida oli võimalik päeva ajal üles kerida. Alumised korrused tundusid ruumirohkemad, kuid kitsad aknad lasid vaid kadedat valgust läbi. Eeldasime, et palava ilma ja hulga inimestega muutub korrus väga umbseks.

Võrkkiiged üleval ning ülekeedetud riis koos praekanaga kõhus, ei jäänud meil muud üle kui oodata väljumist. Laeva esimene korrus täitus tasapisi erineva kaubaga. Juurvilja-võrkude kõrvale tekkisid tsemendikottide virnad, teki keskel kõrgusid õllekastid, mida ümbritsesid rasketehnika, puit, lihaloomad ja muu džunglis eluks vajalik. Ülemised korrused hõivati reisijate poolt.

Sunset over the Amazon / Amazonase päikseloojang 

Inimesed on jõudnud ka Amazonase jõe kauged rajoonid koduseks muuta. Kolme päeva jooksul sõelus laeva ja erinevate külade vahelt sadu inimesi ja kõigile pakkus hämmingut ja nalja kolm gringot ülemise korruse tagumises nurgas. Oma suureks üllatuseks oli esimesel õhtul meie korrusel vaid paar inimest. Üheks osutus endine salakaubavedaja Juan, kelle eriala oli eksootilised džungliloomad. Nüüd teenis ta elatist kalamehena ning vedas tillukesi akvaariume puhastavaid kalu Leticiast Iquitosesse. See olevat ohutum ning kindlam sissetuleku allikas kui jaaguari või ahvide peitmine väikestesse lennukitesse.

Pimedus vajus vaikselt üle metsa. Äkitselt läbis laevakere tugev värin. Mootorid rügasid tööd teha, kaldast äratõuget saatis pidulik udupasuna hüüd. Esimene öö oli metsik. Etteaimamatult olime sattunud kolme tormi keskele. Paduvihm täitis kogu meie maailma, tugevad piisad vitsutasid laevaseinu ning kilet peade kohal. Iga tosina sekundi tagant lõi välk kuhugile kõrvale ning silmapilguks oli maailm jaotatud kaheks: pimestavalt valge taevas ja tõrvjalt must mets, mida eraldas saagjas latvade piir. Olime juhuslikult valinud ainukese koha, mille kattes polnud auke. Meie kõrval olevad reisijad rahmeldasid öö otsa ringi ning otsisid kuivemat magamiskohta.

Elu pardal algas vara, enne päikesetõusu. Olime esimese peatuse pidulikult maha maganud. Kaup laaditi kiirelt maha ja uus toodi sama ruttu peale. Väiksemate külade ääres läksid inimesed laeva külge kinnitatud mootorpaati, mis viis nad kaldale. Esimest korda astusime laevalt maha Chimbotes. See väike mudatänavatega Amazonase küla sarnanes kõikide järgnevate peatuskohtadega. Kaldaäärsed majad seisid vaiade peal, sest suurvee ajal tõusis jõgi, uskudes kohalike juttu, üle kaheksa meetri. Majade vahel oli siis võimalik sõita vaid paatidega. Külaelu tundus lihtne, meid jälitasid lapsed ja rõõmsad memmed hõikasid järele, et me just nende poekesest midagi head kaasa haaraks. Mehed mängisid doominot ja suitsetasid kanget džungli tubakat. Tagasi laevale jõudnud avastasime, et meie asjade juures seisavad relvastatud sõjaväelased. Kurjakuulutav välimus lahtus tervitava naeratusega. See oli vaid passikontroll. Dokumente nähes uuriti, kus Eesti üldse asub ning sooviti siis head reisi.

Chimbote tänavad
The streets of Chimbote / Chimbote tänavad

Päevad olid palavad. Neljandal korrusel puhuv tuul tõi väheke kergendust, kuid vahetevahel oli kuumus nii rusuv, et surus meid tundideks võrkkiikedesse. Kohati mitme kilomeetri laiune pruun Amazonas voolas laisalt edasi. Kaldaid ääristavad ja osaliselt vette vajunud surnud puud, ning mööda hulpivad kümnemeetrised tüved kõnelesid aga jõe varjatud jõust. Kõige parem oli ümbritsevat jälgida kaptenisilla katuselt. Esialgne plaani oli sinna peale hiilida, kuid lõpuks otsustasime siiski kaptenilt luba küsida. Tema vastus oli lihtne: „Ikka võite minna, lihtsalt ärge alla kukkuge.“ Aus palve, mis eeldab, et inimene vastutab enda eest ise, ja mis on meie vahest liiga ettevaatlikus ühiskonnas kaduma läinud. Laeva ülemiselt osalt avanes vapustav vaade. Kaldad libisesid hääletult mööda, meie kõrval kõrgus roheline sein. Metsa jälgides nägime mitmeid linde ning paari ahvi. Korraks silmasin isegi kaimanit, enne kui laevamüra ta sügavustesse ehmatas. Metsaelu tõi ka teised pardal-olijad reelingute äärde. Looduse majesteetlikkuses on midagi ühendavat ja rahustavat. Ühe küla sadamas lõbustasid meid ka kaks delfiini, kelle lõunasöögi-jahile olime peale sattunud.

Ülejäänud tunnid täitsime erinevate tegevustega. Magasime võrkkiikedes, mängisime kaarte, lugesime raamatut, kirjutasime, vestlesime kohalikega ning külastasime keeruliste nimedega asulaid. Õhtud möödusid rummipudelit jagades. Esimesel õhtul oli meil vaid paar naabrit. Päevapikku oli laev täitunud ja nüüd oli tekil üle viiekümne inimese. Keegi oli kaasa võtnud teleka ning enamik inimesi vaatas huviga 2004 aasta filmi „Trooja“. Meie kõrvale oli ennast seadnud noorpaar. Jälgides nende perekonna rõõmsaid nägusid ja juttu ajal kui nad pikalt võrkkiiges askeldasid, järeldasime, et nad on just abiellunud või seda kohe tegemas. Laev oli rahvast nii pungil, et kõigile ei jätkunud võrkkiikede jaoks ruumi ning paljud heitsid lihtsalt külmale metallpõrandale magama.

Time to rest and enjoy the view / Puhkehetk

Teine öö oli selge. Sirpjas kuu näitas teed ning tema kõrval helkis selgelt Jupiter. Hetkel kui laeval lülitati välja tuled ja sadade kilomeetrite ümbruses polnud ühtki tehisliku valguse allikat, lahvatasid taevalaotuses ellu lugematud tähed. Peakohal säras Linnutee ning peegeldas oma tähtede rohkusega vihmametsas pesitsevate elusolendite hulka, kes omakorda täitsid sünkpimeda selva valju kakofooniaga. Taamal välkus tormivalgus ning olime kindlad, et vaatamata hetkelisele ilule ootab meid taaskord märg öö.

Õnneks jäid kõik kuivaks ja kolmanda päeva hommik algas sellega, et mulle suruti võisai nina ette ja loodeti, et ärkan lõhna peale üles. Toit laeval oli üsna kesine. Kõik toidukorrad koosnesid kanast, riisist, ubadest ning jahubanaanist. Söök läks alla paari ampsuga ning meil oli hea meel Leticiast kaasa pakitud toidu üle. Laeval oli ka tagasihoidlik pood, mis pakkus külma karastusjooki ning paari erisorti šokolaadi ja vahvlit. Köögist mööda kõndides tuli meelde vana ütlus, et kõige paremini maitseb toit, mille valmistamist sa ei näe. Igasugused sanitaar- ja tervisereeglid puudusid, aga kaubalaeval keset Amazoni džunglit oli patt hädaldada – nagunii kedagi ei huvitanud.

Kedagi ei huvitanud ka praht ja kuhu see käis. Kõige kurvem Amazonase jõe puhul on see, kui must ta tegelikult on. Kogu prügi, mis laevas tekkis lendas kohe aknast välja. Prügikast võis olla reisija kõrval, see oli ikka tema jaoks nähtamatu. Plastikpudelid, ühekordsed nõud, pakendid, orgaaniline prügi, kõik lõpetas jões. Samal ajal kui delfiinid oma kala taga ajasid, maandusid nende kõrval mitu tühja pesupulbri-kotti, laevatöötaja tühjendas prügikasti üle parda. Juan seletas, et siin puudub teave ja haridus antud käitumise kahjulikkusest. Lapsed näevad oma vanemaid seda tegemas ja teevad järgi. Prügi ei sorteerita ning keskkonna kontroll ja valitsuse silm ei ulatu nii kaugele. Lisaks on keeruline mõelda keskkonnahoiule kui  samaaegselt painab tööpuudus ning kuidas perekonda üleval pidada.

Iquitosele lähenedes ja elamist kokku pakkides täheldasime, et tuul oli tõusmas. Horisondi kohal tõmbus taevas sinakas halliks ning vesi muutus piimakohvi pruuniks. Katus laperdas tuule käes ja lootus kuivana Iquitosesse jõuda lahtus uduna. Vihma rabistas vihaselt ning muserdav pimedus pressis peale. Sadamas olid kõik randumiskohad hõivatud ning kapten pidi oma oskused käiku laskma. Meistrile omaselt manööverdas ta ennast kahe laeva vahele ning pressis nad laevaninaga eemale. Paar mõlki hiljem puutus laev mudast kallast ja võisime maale astuda. Meid tervitas suur hulk rikša juhte, paduvihm, tänavale voolav valgus ja vänged lõhnad.

Storm over Iquitos / Torm Iquitose kohal

Amazonas on tõesti murrangute keerises. Roheline looduskeha, mis on tuhandeid aastaid püsinud muutumatuna peab lähemate aastate jooksul leidma viisi, kuidas pöördeajaga kaasa liikuda ja ellu jääda. Keskkonna kaitsmise kohustus püsib ka meil, teisel pool maailma.

Discovering Ciudad Perdida, the lost treasure of Taironas / Kadunud Linna jälgedes, Taironade peidetud aare

Bright rays of light slice out from behind the mountains. The air still hangs heavy and humid from last nights rain. The rising mist from the jungle possesses an ether like glow and as it fades towards the sky one of Colombia’s hidden treasures is unveiled in front of me – The Lost City of Tairona also known as Ciudad Perdida.  In North Colombia, deep in Sierra Nevada mountains towers an abandoned city that is half a millennium older than Machu Picchu, the most famous ancient city in South America.

Getting to Ciudad Perdida was a challenge. The four-day trek is by no means easy. It is around 50 kilometers long and the narrow muddy footpath runs up and down mountainsides, alongside steep canyons, and through unpredictable Buritaca river. However, it offers some unforgettable views over jungle covered mountains and glimpses into the life of indigenous people.

El Mamey, a small village just a couple of kilometers from Caribbean Sea, acts as a threshold to jungle. This small village is packed with tourists, guides, sticker covered jeeps, and small horses who haul endless amounts of gas, food, camping equipment, and building materials up the mountains. Tourism is the lifeblood of El Mamey, without the Lost City, it would be just another small and unknown village in Colombia. For me and my two friends, Collin and Guy, whom I met while volunteering in El Rio, El Mamey was the first stop of the journey. Here we met our group, 12 people form all over the world, and our guide Sergio. He had worked as a guide for more than ten years, but his seemingly endless knowledge came from tales told by his father, experience living in the area, and working as an archaeologist as well.

Valmistumine ülesmäkke minekuks
Caravan / Karavan

While we were having lunch and people watching it was immediately clear who was coming back from the trek and who is about to go. We were fresh, energetic with flash in our eyes, but others were tired, sweaty, dirty but the flash had not diminished or disappeared. When we left El Mamey, a group passed us and one could hear someone say: “They have no idea what awaits them.” I bet even the person who said it, could not really expect what we went through by the end of this trip.

Four-hour hike to Casa Adam, which was our stop for the first night, crossed through verdant farmers lands. Most of the vegetation in this area was cut down long time ago to make room for marijuana and coca plantations. After the government operation where ridiculous amount of chemicals was sprayed over the crops, these lands are now farmed for bananas and used as pasture for cattle. I remember the heat. Scorching tropical sun was high in the sky and the bright light reflecting from the ground made me squint my eyes. My mouth was dry and walking uphill was more tiring than I expected. After the first hour I felt like I had sweated out all the liquid I had in my body. Fortunately, there were several rest stops – wooden huts hammered out form any leftover construction material offered short respite with different drinks for sell and fresh locally grown fruit to quench my thirst.

We were only 140 meters above sea level and the Lost City was around 1000 meters higher. Even though we were not that high, my body was still under constant pressure from walking steep sections one after another. Orange-yellowish clay path made me glad that it was not raining and my footing was stable. The few times I raised my gaze I could see that we were surrounded by slopes that barely had any vegetation on them. The jagged horizon was clearly visible and the gathering clouds above it gave the vista a beautiful contrast.

Suddenly the road dropped and we could hear the sound of flowing water in the bottom. A spectacularly coloured valley opened up in front of us. The towering green wall rose from the other side. Next to a small brown hued stream were scattered tin roofed houses and growing between those scarlet red flowers. Blue sky concluded the picturesque view perfectly. We had reached Casa Adan. Although simple in its essence, it was still a great place where to rest. We swam, jumped off a waterfall, ate fried jungle fish and listened Sergio’s stories about Ciudad Perdida’s recent history and instructions how to make cocaine.

Casa Adan
Casa Adan in the sunset light / Casa Adan päikeseloojangu valguses

Ciudad Perdida was discovered in 1975 by Colombian grave robbers. Sergio said that his father was one of the three people who found the 1200 steps up from Buritaca river which lead to the Lost City. Grave robbers knew that somewhere in Sierra Nevada mountains lies an undiscovered polis of Tairona people. They had previously found several smaller villages and grave sites around the coast of Caribbean Sea that were full of priceless artifacts. The news of newly found city spread like wildfire and less than a year later Santa Marta’s (closest city to Ciudad Perdida) black market was full of Tairona treasures. The Lost City drew grave robbers from all over the country and since then it also has an ominous name Inferno Verde or The Green Hell. The wave of violence was caused by looters themselves. They robbed and murdered each other. Reaching the city was an arduous task, so instead of going up, some of the robbers started killing the ones who were coming down, taking their loot and selling it themselves. A huge amount of Tairona treasures peaked the interest of historians and archaeologists. Late in 1970s they started cleaning and reconstruction works in the Lost City.

The violence around the area did not end. Sierra Nevada mountains housed guerrillas and paramilitary groups and armed conflicts were common. The violence was fueled also by narco trafficking. Growing marijuana and coca plants was not only done by military groups and their main income, but also ordinary farmers were doing it intensively. Santa Marta and Baranquilla, the biggest harbor cities of the region were one of the main cocaine export points. In 2003 guerrillas kidnapped eight tourists on their way to the Lost City. They were released three months later but the site was closed for two years. After the end of the civil war and destruction of drug fields the tourism has recovered in the region. This is one of the main incomes for the local people now. 10% of the ticket cost to Ciudad Perdida goes to the farmers and 10% goes to the indigenous communities. Instead of killing, looting, and drug trafficking locals prefer safer work. However, it would be incorrect to say that the problems in the region have disappeared and narco trafficking has been eliminated.

We hit the road early next day. The morning was cool and felt nice. The sun had not turned into a blazing monster yet. Within the first couple of hours we reached the border between farmers’ and indigenous people’s land. Crossing the imaginary border was like stepping into a different world, the change was so drastic. Green plantations, clear meadows, and sparring forests were behind us now and we stepped into seemingly impenetrable selva. The new ecological laws prevent deforestation around the higher parts of Sierra Nevada mountains. The climate changed as soon as we entered the jungle. Green and lush forest roof offered comforting shadows but at the same time trapped all the humidity. The air was thick and full of noise. Howler monkeys, unknown birds, insects, and other forest dwellers were letting us know about their presence. Within one hour I recon that I saw all the colours in the world. Countless shades of green were mixed with a myriad of colourful flowers. Blue Morpho butterflies flaunted their electrical blue wings and disappeared before I could take a picture of them. The most annoying change that came with the jungle were mosquitoes. Not the small pestilence, but huge angry creatures that were not affected by three layers of repellent that I was wearing.

Põliselanike maa
Jungle path / Tee selvas

The narrow roads were winding through the forest. The road was under constant onslaught by the vegetation and this created a strong claustrophobic feeling. On these forest paths you could meet indigenous people walking form village to village. Short, dark haired, strong featured men and women passed us silently. Some children yelled out: “Dulce, Dulce”, to see if we have any candies left. We did. Most of them were wearing white clothes and colourful mocillas – shoulder bags. A mamo, a local shaman, passed us. We could identify him by the curious hat that he was wearing. It was cone shaped and looked like an upside-down spinning top. Mamos are the most important figures in Tairona society. Each tribe has only two shamans and they have to travel between different villages. We saw him while passing a small village called Kogui. The place was not big, there were around twenty small and simple clay and mud houses. The palm leafed roofs had an interesting element – two small tufts on the top. These symbolized the highest peaks of Sierra Nevada mountains, Cristobal Colon and Simon Bolivar. For locals these are sacred places that only mamos are allowed to visit. Mountaineers who want to reach those peaks have to first ask the permission. Men and women live in separate houses. Children live with women. In Tairona culture it is a custom to bury the dead in the house. The family moves out. Some years later the person is dug up and buried in the jungle with all of their belongings. The gravestone or a marker is a small narrow stone. After the person is reburied the family can move back or build a new house on the old one.

Kogui küla

The closer we moved to our next camping site and the deeper we pressed into selva, the more interesting the landscape turned. Now we were walking alongside foamy Buritaca river and on the canyon walls. Along the mountain walls and the small roads there cascaded many smaller streams. Rapid flow of Buritaca river was full of giant stones that were like brought here from tundra or polar poles. Green hued water was clean, cold, fresh and offered a great relief from long hike. Later it was good to warm your muscles like lizards on big stones that were warm from the sun. I remember several places where the forest opened up and presented small vistas over the surrounding landscape. V shaped valleys were covered with trees reaching for the sky and between them you could see colourful toucans, parrots. Between the mountains you could also see coal black cara-caras flying around.

Buritaca river and the jungle valley / Buritaca jõgi ja ümbritsev rohelus

That night we stayed in a small camp called Paraiso. It was specifically built for hikers visiting The Lost City. We were quite lucky, because after six hours of hiking through the jungle we reached camp just before it started raining. We were greeted by warm popcorn and some hot coffee. Everyone else celebrated the end of a difficult day with couple of beers, but Connor, Guy, and I decided that this hike is going to be our detox from all the celebrations in El Rio. I was so tired as well that after a hearty dinner and a quick wash, my tired feet took me to bed and the sound of raindrops against the tin roof soothed me to sleep.

The Lost City was just an hour away from Paraiso. Despite the night rain, the morning promised a beautiful day. On our way to Ciudad Perdida we had to cross Buritaca river two times. There was a rope dragged across the river which offered some help with balance and prevented us to be swept away by the strong current. On the other side we finally reached the famous 1200 steps that were the only (known) entrance to the Lost City. Walking up the old, worn, and steep steps I could not help but to think back to how many people had traversed these steps before, who were they, and what was the purpose of their visit. It was a great spiritual introduction before reaching our final destination.


Kadunud Linna teed
A lot of steps everywhere / Palju astmeid, kõikjal

The Lost City was built around 9th century by Tairona people. Today only four indigenous tribes remain: Wiwa, Kogi, Arhuacho, and Kanukamos. The tribes live very similarly to their ancestors in different regions of Sierra Nevada. This mountain range and Ciudad Perdida are sacred places for them. This once great metropolis of Tairona people housed by some numbers over 10000 people. The city was abandoned not long after Spaniards reached South America. Although it is considered that no European ever stepped into the city, it was still their influence that made indigenous people abandon their homes. The foreign diseases spread to the places Spaniards never reached through trading and second-hand human contact. Drastic death toll created the impression that the city was cursed and the people ran deeper and higher into the mountains. They remained and live there even now.

For 1200 years their life has changed very little. Some tribes do not have any contact with the outside world and the only person who represents them is their shaman. Tribes have two mamos, one is the political leader and the other spiritual. Political leader has the right to communicate with outside world, represent the indigenous people, and their views. Spiritual leader delivers different rituals and takes care of people’s mental and physical health. He is also responsible for educating the youth.

The Lost City, despite its name has never been lost. All four tribes always knew where the city was and visited it often to preform holy rituals. The city was lost for the rest of the world. Today the city is closed to the public on the month of September, so the indigenous people can do their rituals and cleanse the city of foreign energy.

Ciudad Perdida is hidden in the valley deep in the Sierra Nevada mountains. Archaeologists state that only 10% of the city has been discovered. Thick jungle makes research and archaeological work difficult. The city is surrounded by towering mountains with steep sides covered by a lush green blanket. Mountain peaks are hidden by soft white clouds and as born from them one can see and hear many waterfalls cascading down. It is a spectacular and somewhat savage vista. But it is clear why the first people decided to build their city right here. One could swear that this place is close to gods and could even serve as their habitat.

Ciudad Perdida
Home suitable for gods / Jumalate vääriline kodu

In the Lost City you don’t have any ruins of old houses. Clay structures were destroyed by natural forces long before and only things that remain are stone terraces where the houses were built on, the roads between them, and stone tablets which represented surrounding areas and the map of the city.

Although, the walk up to the Lost City was memorable, it is the hike down that I will never forget. The first part to and from Paraiso was calm. However, the journey back to our campsite in Mumake was when I felt the awesome power of nature. While having a small rest in one of the fruit-stops all the light was suddenly gone. The sky turned dark as the approaching night and big thunderstorm was announced by bright lightning and loud thunder. Couple of minutes later the sky opened. Rain was so heavy that it turned everything that was further than couple of meters grey. Clay roads turned into orange coloured rivers and drops into rapids. Small streams that you could jump over when we were going up were several meters wide and nearly knee-deep now and threatened to carry careless hikers away. River Buritaca was now a frothing monster swallowing everything that ended up in the river. It cleared everything from its path and you could see that the unfortunate who would end up in the river, there was no way out for them. Angry current buried branches and forest trash under it. I embraced the storm, it gave me a great deal of energy and I just wanted to run through it. So, I asked if I can join our cook Henry, who had to pass our group and hurry to the camp to prepare everything beforehand. We left rest of the group behind and ran through the storm. He ever only looked back couple of times, to check if I was still there. Everything else was on me. The trip back was dangerous but felt exhilarating.


Aken Sierra Nevada mägedesse
Jungle before the storm / Selva enne tormi

Now I’m sitting behind a long table, drenched clothes drying, wind tearing at the roof, and waiting for my group. Henry made me a fresh cup of coffee. I’m trying to write down my thoughts, memories and not to forget anything. Looking back at the whole journey I realised that the best thing about the Lost City was not the final destination, but the walk there. Tomorrow I’ll get back to the Caribbean coast, but I Ciudad Perdida will remain with me for a long time.

Päike piilub mäeseljakute tagant välja. Õhk on öisest vihmast niiske. Hommikune valgus annab selvast taeva poole hõljuvale udule eeterliku helgi ning minu ees avaneb üks Kolumbia suurimaid aardeid, taironade Kadunud Linn ehk Ciudad Perdida. Sügaval Sierra Nevada mägedes Põhja-Kolumbias kõrgub läbipääsmatu selvaga ümbritsetud maha jäetud linn, mis on rohkem kui pool aastatuhandet vanem kui Lõuna-Ameerika kuulsaim ajalooline vaatamisväärsus Machu Picchu. Ciudad Perdidasse jõudmine on katsumus: neli päeva kestev matk pole lihtsamate killast. Valdav osa 50ne-kilomeetrisest teest on tegelikult vaid mudane, savine jalgrada, mis lookleb üles-allamäge, paralleelselt järsakutega ning läbi kärestikulise Buritaca jõe. Alustades matka Sierra Nevada mäestikus eesmärgiga jõuda Kadunud linna, astud maailmasse nagu see oli tuhat aastat tagasi: ilma tehnoloogiata, ümbritsetud metsiku loodusega ning etteaimamatult ohtlik.

Our group / Meie grupp

Retk algab väikesest El Mamey külast paar kilomeetrit Kariibi mere kaldast, Sierra Nevada jalamil. See tagasihoidlik asula on pugil turiste, giide, kleepsudega kaetud džiipe ja väikesekasvulisi hobuseid, kes veavad lakkamatult gaasi, toitu ning muud eluks vajalikku mäest üles. Ilma Kadunud Linnata oleks El Mamey Kolumbias täiesti tundmatu koht. Inimesi jälgides saab kohe selgeks, kes jõuab retkelt tagasi ning kes on just lahkumas. Ühed on värsked, pakatavad energiast, silmis elevusehelk. Teised on väsinud, higised ja mustad kuid helk pole silmist kuhugi kadunud. Minu grupis on kaksteist inimest maailma erijagudest. Meie giid on kohalik vanema välimuse kuid noorusliku hingega Sergio, kes on töötanud sellel ametil rohkem kui kümme aastat, kuid tema lõputud teadmised ümbritsevast tulevad hoopis isa poolt pajatatud lugudest, elus kogetust ja tööst ajaloolasena. Grupiga liigub ka meie kokk Henry. Kui El Mameyst väljusime, kõndis meist mööda üks grupp, kust oli naljatades kuulda lauset: „Neil pole õrna aimugi, mis neid ees ootab“. Ma arvan, et kes iganes selle ka välja ütles, ei suutnudki ette näha, mis selle matka jooksul täpselt toimub.

Nelja tunnine rännak Casa Adami (Adami maja) kulgeb läbi talunike regiooni. Džungel võeti siin maha, et teha ruumi kanepi- ja kokataime kasvatustele, kuid pärast valitsuse poolt läbi viidud tegevust, mille käigus puistati taevast alla üüratus koguses kemikaale, katavad nüüd mägesid banaani istandused ning karjamaad. Troopiline päike lõõskab taevas ning eredalt maapinnalt peegelduv valgus sunnib silmi kissitama. Suu kuivab ja ülesmäge sammumine on vaevaline. Esimese tunni järel valdab mind tunne, et olen kogu vedeliku kehast välja higistanud. Õnneks on rajal puhkekohad: väikesed kokkuklopsitud putkad ja varjualused, kus müüakse erinevaid jooke, põlisrahva tehtud käsitööd ning pakutakse siinses piirkonnas kasvatatud puuvilju. Arbuus ja roheline apelsin maitsevad magusalt ja kustutavad janu.

Talunike maa
Farmers’ land in the morning sunlight / Talunike maa hommikupaistes 

Asume vaid 140 meetrit merepinnast Kadunud Linn on aga kusagil 1200 meetri kõrgusel. Keha on püsivalt pinge all, sest üles ja alla liikumine on järsk. Oranžikas-kollane savitee muudab mind tänulikuks, et vihma ei saja ning jalgealune on kindel. Nii kaugele kui pilk ulatub ümbritsevad meid paljandikega kaetud väikesed mäed. Silmapiir on saagjas ja selle kohal kogunevad hallikad pilved annavad panoraamile tugeva kontrasti. Ühtäkki langeb tee teravalt allamäge ning põhjast on kuulda oja vaikset vulinat. Meie ees avaneb muinasjutuline org, mille seljakuid katab tihe selva. Näha on mitut plekk-katusega maja ning nende vahel, kohal ja ümber kasvavad erkpunased lilled. Oleme jõudnud Casa Adami ja oma ööbimiskohta. Siin saame puhata, süüa ja Sergio annab meile põhjaliku ülevaate Ciudad Perdida lähiajaloost ning kuidas tehakse kokaiini.

Ciudad Perdida avastati 1975. aastal Kolumbia hauarüüstajate poolt. Sergio väitis, et tema isa oli üks neist kolmest, kes leidsid 1200 astet Buritaca jõest kõrgemale, mis viisid Kadunud Linnani. Juba enne seda teadsid rüüstajad, et kusagil Sierra Nevada mägedes asub taironade pühakoht. Nad olid varem Kariibi mere kaldalt ning ümbritsevatest mägedest leidnud väiksemaid külasid ning haudu, mis olid täis hindamatuid artefakte. Saladus levis rüüstajate seas kui kulutuli ning vähem kui aasta hiljem oli Santa Marta (Kadunud Linnale lähim suurlinn) must turg täis taironade aardeid. Ciudad Perdida oli rüüstajate pärusmaa ning sellest ajast on ka linnal pahaendeline nimi Inferno Verde ehk Roheline Põrgu. Vägivallalaine põhjustasid rüüstajad ise. Nad röövisid ja tapsid üksteist vahetpidamata. Kadunud Linnani jõudmine oli keeruline ja selle asemel, et sinna ise minna, oli osadel tavaks allatulijad mõrvata ning nende varandus mustal turul maha müüa. Suur hulk taironade aardeid äratas ka ajaloolaste huvi ja alles 1970te lõpus alustati linna korrastamise ning taastamisega.

Vägivald Ciudad Perdida ümber aga ei lõppenud. Sierra Nevada mäed olid koduks geriljadele ja paramilitaarsetele rühmitustele. Relvastatud konfliktid olid tavalised ning vägivalda õhutas ka narkokaubandus. Kanepi ja kokataime kasvatus polnud ainult sõjaliste rühmituste peamiseks sissetuleku allikaks, ka kohalikud talunikud tegelesid sellega intensiivselt. Lähedal asuvad Santa Marta ja Baranquilla olid suured sadamalinnad ja kokaiini ekspordipunktid. 2003. aastal võtsid geriljad pantvangi kaheksa Kadunud Linna teel matkavat turisti. Turistid vabastati kolm kuud hiljem, kuid vaatamisväärsus suleti kaheks aastaks. Pärast kodusõja lõppu ja kokapõldude hävitamist on turism aga piirkonnas taastunud. Nüüdseks on see kohalike peamiseks sissetuleku allikaks. 10% ekskursiooni tasust läheb talunikele ning 10% kohalikele hõimudele. Taplemise, rüüstamise ja kokaiini tegemise asemel eelistavad kohalikud rahulikumat ja ohutumat tööd. Samas oleks vale ka väita, et probleemid on piirkonnas kadunud või narkokaubandus eemaldatud.

Matk jätkus järgmise päeva varahommikul. Ilm oli jahedam ning meeldivam, sest tõusev päike polnud veel jõudnud väljakannatamatult palavaks muutuda. Esimese paari tunniga jõudsime talunike ja põliselanike maa piirile. Vahe oli drastiline. Selja taha jäid istandused, karjamaad, hajusana kasvavad metsatukad, ees aga laius metsik ja esmapilgul läbipaistmatu tunduv selva. Uute keskkonnaseaduste tõttu on siin metsa raiumine keelatud. Samuti muutus džunglis  kliima. Roheline ja tihe metsakatus pakkus mahedat varju, aga sellega tuli ka niiskus. Õhk oli paksem, vatjas. Ümbritsevat vaikust lõhkusid tundmatud linnulaulud, möiraahvi häälitsused, putukate vali sumin. Arvan, et esimese kilomeetriga nägin ma kõiki olemasolevaid värve. Lugematu hulk rohelisi taimede varjundeid segunes samahulga erksavärviliste lillede kumaga. Sinisetiivalised Morpho liblikad tulid, uhkustasid looduse poolt loodud elektrilise tooniga ning kadusid enne kui neid jäädvustada jõudsin. Suurimaks selvaga kaasnevaks nuhtluseks olid vihased sääsed. Need polnud tavalised väikesed, tüütud vereimejad. Need olid suured elukad, kes ei teinud väljagi kolmest-neljast tõrjevahendi kihist, mida tuli iga poole tunni tagant uuendada.

Öökull liblikas
Owl butterflies / Öökull-liblikad

Selvas muutusid teed kitsamaks. Peale pressiv džungel tekitas klaustrafoobilise tunde. Nüüd võis teel kohata ka ühest külast teise kõndivaid põliselanikke. Lühikest kasvu tumedate juuste, päevitunud jumega ja tugevate näojoontega kohalikud kannavad valgeid hõlste ning kirevaid mochillasid (õlakotte). Meist möödub ka mamo ehk šamaan. Nemad tunneb ära veidra peakatte järgi, mis meenutab tagurpidi vurri või ebatavalist koonust. Mamod on põlisrahvaste seas kõige tähtsama staatusega inimesed, aga kuna šamaane on igal hõimul vaid kaks, peavad nad matkama tihti külade vahelt. Meie teele jäi ka tagasihoidlik põliselanike küla nimega Kogui. Küla koosneb paarikümnest lihtsast savist, mudast ja palmilehtedest katusega majast. Üks ebatavaline element majade puhul on  agakaks nutsakut katuste kohal. Need sümboliseerivad Sierra Nevada kahte kõrgeimat punkti, Cristobal Coloni ja Simon Bolivari tippe. Kohalike jaoks on need sakraalsed kohad, mida võisid külastada ainult mamod. Mägironijad, kes tahavad neid tippe vallutada peavad alguses selleks šamaanidelt luba küsima. Mehed ja naised elavad külas eraldi majades. Lapsed elavad naistega. Tairona kultuurikandjatel on tavaks matta surnud vana maja põranda alla. Pere kolib uude majja. Paar aastat hiljem võetakse lahkunu säilmed välja ning maetakse koos tema maise varandusega selvasse ümber. Hauapaika jääb märkima kitsas ja madal kivi. Pärast surnukeha uude puhkekohta paigutamist võib pere majja tagasi kolida või uue maja eelmise kohale ehitada.

Mida lähemale oma järgmisele ööbismikohale jõudsime ning mida sügavamale selvasse pressisime, seda huvitavamaks muutus ka ümbritsev loodus. Nüüd kõndisime vahuse Buritaca jõe järsakutel ning kanjonlikul kaldal. Mööda mäekülgi ja ka üle raja voolasid mitmed väikesed ojad. Kärestikuline voog oli täis gigantseid kive, mis olid justkui kusagilt pooluselt või tundrast siia toodud. Roheka tooniga vesi oli puhas, külm, karge, aga pakkus suurepärast kosutus pikale matkale. Hiljem oli hea sisaliku kombel oma valutavaid lihaseid graniitrahnude peal soojendada. Meelde jäid harvad kohad, kus mets avanes ning pakkus vaadet Sierra Nevada mäestikule. V-kujulised orud olid kaetud taevasse-küündivate puudega, mille vahelt oli võimalik silmata kirevaid tuukaneid, papagoisid. Kõrgel mägede vahel tiirutasid ka süsimustad Cara Carad.

A path or a drop / Tee või järsak

Seekordne ööbimiskoht oli matkajate jaoks ehitatud kompleks nimega Paraiso. Pärast üheksat tundi matkamist algas torm, õnneks olime me juba katuse all. Kosutava õhtusöögi ja pesu järel viisid väsinud jalad mind narivoodisse puhkama, vihmapiiskade heli vastu plekk-katust suigutas mind sügavasse unne.

Kadunud Linn oli Paraisost vaid tunni aja kaugusel. Hommik oli ilus ning öisest vihmast vaatamata tundus, et päev tuleb soe ja päikesepaisteline. Teel tuli paaril korral ka ületada Buritaca jõgi. Ainukeseks abivahendiks tugeva voolu vastu oli üle jõe tõmmatud köis, mis aitas tasakaalu säilitada ega lubanud voolul ületajaid ära kanda. Teisel pool kallast jõudsime lõpuks kuulsa 1200-astmelise trepini, mis oli ainuke (seniavastatud) sissepääs Kadunud Linna. Üles sammudes ja nähes kulunuid ja viltuseid trepiastmeid lihtsalt pidid mõtlema kui paljud inimesed olid enne mind seda teed kasutanud. See oli sobilik hingestatud sissejuhatus enne Ciudad Perdida külastust.

Kadunud Linn ehitati umbkaudu 9. sajandil Tairona kultuurikandjate poolt. Tänapäeval on neist alles neli hõimu: Wiwa, Kogi, Arhuacho ja Kanukamos. Hõimud elavad sarnaselt oma esivanematele Sierra Nevada mägede erinevates regioonides. Sierra Nevada ja Ciudad Perdida mäestik on neile pühad kohad. See kunagine Taironade suurlinn elatas mõningate andmete järgi kuni 10000 inimest. Linn jäeti maha pärast Hispaanlaste tulekut. Arvatakse, et ükski hispaanlane ei astunud Kadunud Linna, aga nende toodud haigused levisid kauplemise ja inimkontakti tõttu ka kohtadesse, kuhu nad ise ei jõudnud. Drastilise suremuste tõttu arvasid kohalikud, et linn on neetud ning nad põgenesid kõrgemale mägedesse, kus nende järglased elavad siiani.

1200 aasta jooksul on hõimude kultuur ja eluolu muutunud väga vähe. Osadel hõimudel puudub igasugune side maailmaga ja ainukene, kes neid esindab on šamaan. Hõimudel on tavaliselt kaks mamot, üks on rahva poliitiline ja teine vaimne juht. Esimesel on luba suhelda välismaailmaga ning esindada põlisrahvaid ning nende vaateid. Teine viib läbi erinevaid riituseid ning hoolitseb inimeste tervise ja hariduse eest.

Kadunud Linn polnud vaatamata nimele kunagi kadunud. Kõik neli hõimu teadsid alati linna asukohta ning korraldasid seal pühasid rituaale. Linn oli kadunud vaid ülejäänud maailma jaoks. Tänapäeval suletakse vaatamisväärsus terveksseptembriks, et kohalikud saaksid oma riituseid segamatult läbi viia ning linna turistide võõrast energiast puhastada.

Ciudad Perdida on peidetud Sierra Nevada mägede vahele orgu ning mäe seljakule. Arheoloogid ütlevad, et vaid 10% linnast on hetkel avastatud. Tihe selva muudab väljakaevamised ning linna piiride märgistamise keeruliseks. Vaade ümbritsevale oli hingemattev ning mõistan suurepäraselt, miks kohalikud valisid just selle ala linna püstitamiseks. Poleks ma teadnud, et siin elasid inimesed, oleksin võinud arvata, et see on kunagiste iidsete jumalate asula. Kadunud Linnas puuduvad ehitised. Savimajad olid ammu loodusjõudude poolt hävitatud ning ainukesed allesjäänud struktuurid on suured terrassid, mille peal olid kunagi majad, nende vahelt looklevad teed ja paar kivitahvlit millel olid kujutatud ümbritseva ala ning linna kaart. Linna all, oru põhjas asus ka Nooruse allikas, mis pikendas muistendite järgi suplejate noorusliku elu.

Kaart ja teed
A stone map depicting the roads of The Lost City / Kivile tahutud Kadunud Linna kaart 

Olgugi, et retk üles ja Kadunud Linn ise olid meeldijäävad, ei unune tagasitee mul iialgi. Esimene ots Paraisosse kulges üsna rahulikult. Teel ööbimiskohta Mumakesse saime aga tunda looduse armutut võimu. Äkitselt kadus igasugune valgus ning taevas tõmbus pimedaks kui lähenev öö. Äikesetormi tulekut märkis valjenev kõu ning eredad valgusesähvakud. Paar minutit hiljem avanesid taevaluugid ning langev vihm oli nii tihe, et me ei näinud kaugemale kui paar meetrit. Savised teed ja järsakud muutusid kohvikarva kärestikeks vaiksed ojad tugevavoolulisteks jõgedeks. Kui üles minnes sai neid ühe hüppega ületada, olid need nüüd viis meetrit laiad põlve sügavused jõed, mis ähvardasid läbijaid endaga kaasa viia. Vesi oleks kandnud õnnetu ränduri Buritaca jõkke, mis oli tol hetkel muutunud juba vahuseks koletiseks, kelle kärestikuline voog meenutas pesumasina tsentrifuugi. Vesi pühkis kõik oma teelt, vahune vool mattis vette kukkuvad oksad ning metsaprahi enda alla. Kui mäeservadest voolavad ojad oleks matkaja jõkke viinud, poleks sealt keegi eluga välja tulnud. Tundsin ennast kui putukas tormituules, samas andis ilm mulle kõvasti energiat. Muusika kõrvades ning kokk Henry kõrval otsustasime grupi selja taha jätta ning oma ööbimiskohta läbi tormi joosta, kuristikest ja järsakutest vaatamata.

Päikesetõus vihmametsas
The forest in the morning dew / Mets hommiku-udus

Nüüd istun pika puust laua taga. Läbimärjad riided kuivavad, torm kisub plekk-katust ning ootan oma gruppi. Henry tegi mulle kange tassi kohvi. Üritan mõtteid ja mälestusi märkmikusse kirja panna, kruus kõrval auramas. Kogu matkale tagasi vaadates mõistan, et Kadunud Linna puhul parim polnud lõpp-punkt vaid rännak sinna. Homme jõuan tagasi Kariibi mere kaldale, aga Ciudad Perdida jään veel pikaks ajaks meenutama.

At the end of the world or how I travelled La Guajira/ Maailma lõpus ehk seiklus La Guajiras

As I was lying on the desert floor being scraped by the furious wind and the sand it picked up; while being mesmerised by the deep darkness of the night and the countless bright lights in the sky – I reflected on the journey to Punta Gallinas, how arduous the travel and the unique rewards it delivered. I have never been to desert before, I didn’t know what to expect, what to look forward to, but in the end, it became one of the more fascinating and magical locations I have visited – a place of great beauty, but also a desolate and a grim habitat.

When I arrived at El Rio hostel which is in the selvas on the foothills of Sierra Nevada mountains in North Colombia, I found out that less than 400 kilometres away is a completely different world. In the furthermost part of La Guajira department (one of the 33 departments that make up Colombia) there is an arid desert which meets Caribbean Sea. Deep in the region there is a place that not a lot of people visit. Punta Gallinas, the northernmost point of the mainland South America is difficult to get to and off the beaten path. However, for the adventurous and willing it reveals some of the most dramatic scenery in Colombia.

While standing on the curb of Troncal del Carribe (Trunk of the Caribbean – the most important road in the Caribbean region, running on the coast from Turbo in Antioquia to Paraguachon in La Guajira, its length is 841 km) and waiting for my bus to Riohacha I tried to recollect the milestones on my way to Punta Gallinas. The journey was supposed to be demanding. From a small fishing village Buritaca I had to get to Riohacha, the capital of La Guajira department. From there I could get a bus or a collectivo (a taxi or a random car that people share) to Cuatro Vias or Uribia. Cuatro Vias is just a crossroad where two main roads of the desert meet. It acts as an unofficial transportation hub and a trading place. Uribia is one of the largest settlements in the desert region. From either location I would have to get another car to Cabo de la Vela, which is a small fishing village on the coast of Caribbean. I would spend a night there and in the early morning catch another car to Punta Gallinas. Quite a long excursion for just 400 kilometres. I just hoped that my Spanish is good enough to get me there.

The path and various names racing through my head, I nearly missed the approaching bus. I waved it down, grabbed my small backpack, and jumped on. The two-hour bus ride to Riohacha was quiet and uneventful. The most interesting part of the drive was witnessing how lush jungles of Sierra Nevada mountains were left behind and gradually substituted with dry tropical forests. As I stepped out on the busy streets of Riohacha, I had no idea how oppressively hot the weather would be. The heat was bludgeoning. I was sweating in minutes. Bus station where I was dropped of did not have any cars or busses leaving to my next destination, but a cigarette seller on the street was kind enough to help me out. He pointed me towards the place where supposedly there were several companies taking people to Uribia. As an Estonian I’m usually heedful of any strangers approaching me on the street while trying to sell me something. However, the longer I have travelled South America the more used to I have become to these encounters and to be honest couple of times I have found them more than helpful.

I walked past the collectivo station several times. It was a small door with couple of plastic chairs fronting the street. With no signs, the only reason I found it was that someone yelled out Uribia one or two times. Since the collectivos leave only when the car is full, and I was just the second person to show up, I had to grab one of those plastic chairs and wait for two more people. I stat there for an hour and then as the driver found the last customer we all sat in a battered blue Chevy and started an hour and half long drive to Uribia.

Driving towards Uribia and this is a good road / Sõidan Uribia poole ja see on veel hea tee

Driving deeper and deeper into La Guajira towards Uribia, the landscape started to change again. Our car was crossing into the desert zone with short, wind battered, stark trees and tall cacti growing close to the road. The blue and green Caribbean hue was suddenly gone and everything seemed yellow and orange, probably because most of the things were covered with fine sand dust. The road to Uribia was in good condition and only reason we slowed down was a lonely goat trying to cross the road.

When arriving to Uribia, I did not go to the city, instead was dropped off on the busy intersection just before the town. The place was full of traffic: motorcycles were speeding here and there, 4×4 and cargo cars were arriving from the desert, stacking up on the goods and returning; corner shops, markets, and street food vendors were crowding the whole crossroad yelling out all the products they had. In this cacophony of reality all I had to do was cross the road, get some cold water to wash the dust out of my mouth, and nod to the driver whose white 4×4 was my next ride to Cabo de la Vela. I did not expect the place to be hotter than Riohacha, but I was wrong. It might have been around 35 degrees and the air was extremely dry.

Desert transport / Transport kõrbes

The road to Cabo de la Vela was anything but smooth. As soon as we left Uribia behind the concrete road turned into a dusty ground road full of holes and small mounds that the driver slalomed past as gracefully as possible. On the right side, running parallel to the road was a railroad. It was there already from Cuatro Vias (which we had to pass to get to Uribia) and it ran far to the north. This railroad had only one train running on it, the 109 freight wagons long beast transporting coal from the tenth largest coal mine in the world, Cerrejon.

As we turned away from the main road, we reached the hidden network of desert roads that sometimes disappeared, but which our driver knew intricately. Scattered in the desert were small huts and houses, improvised wooden frames for hammocks and other signs of human settlement. However, the groups of houses were rarely larger than four dwellings. The main group of people who live in La Guajira and in the desert are Wayuus. This ethnic group was never conquered by Spanish although they were in constant conflict. The small four to five house settlements are called rancherias and they are named after the mothers last name. Wayuus society is matrilineal and as I was told their main income is herding goats and selling beautifully coloured handicrafts on markets. The most notable are their traditional bags or mochilas, which you can find all over Colombia. As our car was passing the small rancherias I noticed some women had their faces painted black. As I found out later, it was a mix of goat fat, fungus, and dust or coal to protect their faces from the sun. Although, you would expect desert to be close to uninhabited, but to my surprise it was actually quite busy. Several motorcycles passed us, couple cyclists were struggling on the sandy roads, and people were walking in the remote corners of La Guajira.

A wooden frame for hammocks / Puust raam võrkkiikede jaoks

At the time that we were arriving to Cabo de la Vela I witnessed something that stayed with me for a long time. As we were driving down the road Caribbean Sea on our left, blocked by small and dead trees and flat desert on our right, we came upon a sight that I could only describe as an avantgarde piece of art or installation if it was not so very real. Both sides of the road, but mostly the small trees were covered with trash: plastic bags, bottles, packets, wrapping papers. Thousand different pieces of rubbish were tumbling on the desert floor and covering the trees, flapping in the wind like some sort of alien prayer flags. The bleak scene spread as far as eye could see offering no assurance and drawing the thoughts of hopelessness. How are we supposed to battle pollution and make our planet a better place for everyone, if one of the remotest locations I have ever been to has more trash than I have seen outside of dump yard.

A weird Christmas-tree? / Jõulupuu, sina või?

Cabo de la Vela is a fishing village with one dusty street full of single storey buildings and small frames full of hammocks. The road that runs through the village is surrounded by small hostels, seafood restaurants, half empty shops, and souvenir stands selling all sorts of trinkets made from seashells and alike. I arrived at Cabo around five and I got a hammock on the second floor of a hostel. This was one of the few or the only two storey house in the village and as I would later find out, it was not the best idea to sleep on the second floor. The winds in the desert were very strong and at night it got cold. On the second floor the wind was stronger and I did not sleep for most of the night. The nature around Cabo was breath-taking. A tranquil coast spanned out far towards the barren cliffs on top of which towered El Faro or Cabo de la Vela’s lighthouse. There were no clouds so the sunset on the background of kite-surfers made a beautiful scenery. Just grab an imported (probably smuggled) Venezuelan beer, sit down and enjoy the show.

Kitesurfers  at Cabo / Lohesurfajad Cabos


The next morning started before the sunrise. A car was supposed to pick me up around 5, but it never came. So, as I was sitting on the curb with the hostel owner and waiting for the car that never showed, the owner just waved down a 4×4 that was half full. They had a quick chat and five minutes later I had my ride to Punta Gallinas. We were driving deeper into the desert and as the sun was rising it felt like a journey to the edge of the world. The car was racing on the dry flatlands. With couple of stops to enjoy our surroundings, pink flamingos in a small pool of water, and the sunrise, the journey to Punta Gallinas was long, bumpy, hot, and dusty. On the way to our destination we were stopped several times by makeshift toll stops. Children had drawn a ragged rope over the road and stopping cars to beg for treats. My friend Randy from El Rio gave me some pencils and I had some sweets on me, that I gave to smiling children. For the last stretch we had to leave our car behind and take a short boat ride across Bahia Hondita, a small part of the Caribbean Sea pressing into mainland.

The street of Cabo / Cabo tänav

When I walked up the slope I got a bit confused, there was a hostel in front of us, it was called Alexandra, but since I heard that in this region there should be at least one more place I could stay over night I wanted to check that one out as well. Here my Spanish or lack of it did not serve me that well. After running around for half an hour and talking to different people, trying to figure out what is going on and is there any other place nearby, I finally got my information straight. There was at least one more hostel, but it was further away, at least 40-minute drive. In addition, if I wanted to go to the northernmost point and to the sand dunes, the cars were leaving from here. So, there was no other way than to book a chinchorro, a bigger hammock that you can fold the edges on top of yourself like a blanket. As I was told, this desert is one of the few places in the world where they use this type of hammocks. After a simple breakfast I had couple of hours free time before we would go to the main attractions.

Bienvenidos a Punta Gallinas

This gave me some time to explore the area. Hostel Alexandra consisted of main hall, where all the meals were served, private cabins and several roof-covered areas with all the hammocks and chinchorros. The water in bathrooms and showers was seawater. In the beginning it felt strange to take a shower or brush your teeth with salty water, but after some time you got used to it. Showers were essential, because after returning from the tour to the Punta Gallinas lighthouse and sand dunes we were covered in sweat, sand, and fine dust. It felt like I had second skin, a thicker and more robust layer that you could not just scrape off. It was mostly because of the wind, which felt like a blizzard or a storm here. The sand got everywhere. Even several weeks later I still found some orange sand in my camera, notebooks, or tripod.

The main building / Peamine maja

I went to explore this place with my English friend Sam, whom I first thought to be Colombian, since we were speaking in Spanish and he was very fluent. As we got to know each other more I found out that he was from England but had lived in Medellin for several years. The surrounding area was fascinating. The edges of the bay we had to cross were full of mangrove forests, that hid a lot of fish. Every morning, as the sun was rising fishermen got into boats to catch some fresh seafood for the hostels and themselves. The desert was not as lifeless as I would have imagined. Different plants were growing here, but they were knee high, shrivelled, battered, and bent by years of strong winds. There were several children playing football on a concrete floor and as we approached their interest in football faded and was replaced with their interest in us. Some of them kept playing but some of them tried to make out what we were speaking while making faces and running around us. I have no notion how they could play football at that time. The sun was in zenith and it was torrid. I could feel my skin drying out and getting tighter. The strong winds did nothing to cool us down and instead covered us with dust.

Making our way back to the hostel area we saw that people were gathering to head out towards the lighthouse and sand dunes. There were several white 4x4s, each could hold up to 10 people. We got assigned into groups and what sometimes felt like off road drive could start. Our first destination was the lighthouse at Punta Gallinas. This was geographically the northernmost point of mainland South America. I finally made it to this remote, extreme location and now that I was here it truly felt like being at the end of the world. There was a high metal structure and next to it a crumbling and abandoned house covered in a map and some writings. The only sign that people had been to this place before were countless stone mounds next to the shoreline. After fifteen minutes we jumped back into our truck which took us to the next destination. The journey was rough. There were no paved roads and the small path in front of us was just a way that previous cars had made. Before we reached the Dunes of Taroa, the massive sand dunes that came so close to the sea that it seemed like they were born from it, we stopped at Miradot (viewpoint) the end of Bahia Hondita. Here you could witness how the desert was claiming back the land that the Caribbean Sea had taken for itself several hundred or thousand years before.


Punta Gallinas lighthouse / Punta Gallinase tuletorn


The Dunes of Taroa were magnificent. When I stepped out of the car and looked towards the sea I had to squint my eyes. A mountain of sand, the carpet of yellow in front of me was so bright that it hurt my eyes. The wind turned the outlines of the mountain into a blur and as I started to make my way towards the top I felt a burning sensation in my feet. It was not the heat, but the fine sand that was blowing and brushing against my skin like sandpaper. After some five minutes of scrambling up the hill, fighting against the wind, I made it to the top. The Caribbean Sea opened in front of me. You could have rolled down the dunes straight into the sea. I did not, instead I ran as fast as I could, tossing my t-shirt and camera aside as the shoreline was getting closer. The sea was cool and salty, offering a short respite from desert’s heat. When I finally got out of the water and started looking for my things I thought I had lost them or the strong desert wind had blown them away. Instead it had just buried them, so finding them was easier.

The Dunes of Taroa / Taroa düünid


We got back to the hostel two or three hours later. As we did not have any more plans for the day me and Sam simply decided to go down to the local beach nearly half an hour away from the hostel. We stayed there with couple people more, smoking and talking until the desert sun set down in the Caribbean Sea. After the sunset people started leaving one by one and at one point we understood we are the only people left on the beach and the night is pouring on. We started heading back, not to get lost in the dark desert. The first stars to come to life were Mars, Venus, and Jupiter. Spanning from one end of the sky to another, it felt like a scene out of space movies or -documentaries. A surreal situation or as we were in Colombia – a magical event presented in an ordinary or real circumstance, our own piece of magical realism. Later that evening we set out to the desert one more time, to lie down on the desert floor illuminated by only starlight that stretched out to all sides. Stars were so clear, numerous, and colourful that if I would have seen it anywhere else I would have sworn that I was tripping on something strong. It was a difficult journey to get to this place, but only for this moment, it was worth the trouble.

Milky Way at Punta Gallinas / Linnutee Punta Gallinase kohal

The mornings in desert start early. People rise with the sun and head out to herd their cattle, set their boats ready and go fishing, or just start with the household chores. I woke up a little bit before the sunrise, mouth and hair full of sand. I grabbed my jacket, as the mornings were a bit warmer than the night, but still missing the suns warm embrace. It did not matter where I sat down to witness the desert sunrise since the landscape was all flat. However, I still had a particular place in mind. Just next to the main building you could see the mangrove forests, Bahia Hondita, and the desert plateau. All of this was unfurled by suns golden light. An orange circle rose from the horizon, leaving the cloud of dust underneath and banishing the shadows behind us.

Sunrise in the desert / Päikesetõus kõrbes

If the journey up to the desert was difficult, then it was nothing compared to my way back to Palomino (a very touristy village close to Buritaca). Our boat left the hostel around 8. After disembarking, we were supposed to be picked up by the same drivers who brought us there. As everyone else got to their cars, me and Sam were left behind. Our drivers never showed up and the excuse was that they just did not feel like coming today, despite that I specifically asked my driver a day before whether he is coming back to get me. He assured me that he will be here. Welcome to Colombia. After waiting for an hour another driver told us that he is going to make us a favour and take us to Uribia. We got to his 4×4, but out adventure was not quite over. It came out that it was his first time driving this type of car. He got lost, stuck and he nearly broke the engine. So, a journey that had to last around one and half an hour ended up being nearly four. From Uribia we caught a collectivo to Riohacha. I was looking forward to the last leg of the trip, reading a book on the bus and just resting. As I stepped in the bus and the door opened in front of me, I saw that it was so full that some people were already standing. Before I could jump off the bus headed out. Instead of a comfortable ride back I had to stand for couple of hours in a stuffed bus that smelled sweat, while being completely exhausted and frankly pissed off.

Imagine getting lost in here (a view from Mirador) / Kujuta ette, et sa ei saa jääd siin kadunuks (vaade Miradorilt)

The very same evening, laying next to the pool, smoking and writing this story down, I realised that I really enjoyed it my adventure to La Guajira. I guess simple pleasures like good shower and clean clothes puts me in a better mood. One of the most profound memories that I had was with how little people make due. Punta Gallinas will not only offer you some incredible vistas but will also make you think about the resilience and willpower of humans.

Tuul ulub vihaselt läbi öö ja tõstab kõrbeliiva üles; liiv kraabib mu nahka ja sunnib kapuutsi üle kõrvade tõmbama. Leban kõrbepõrandal ja vahin ülesse, olles täiesti lummatud kosmose põhjatust sügavusest ja loendamatutest värviliselt helkivatest tuledest taevalaotuses. Seal pikutades meenutasin oma teekonda Punta Gallinaseni, kui keeruline see oli, aga ka milliseid aardeid see peitis. Kuna ma polnud varem kõrbesse sattunud, ei osanud ma ka täpselt ette kujutada, mis ees ootamas. Neli päeva kestnud seikluse lõpuks oli La Guajira kõrb üks maagilisemaid paiku, mida olen külastanud – koht, mis peidab üüratut ilu, aga on ühtlasi ka tühi ja rõhuv.

Vegetation in the desert/ Puu kõrbes

Oma esimesel nädalal Sierra Nevada mägede jalamil, El Rio hostelis töötades avastasin suureks üllatuseks, et vähem kui 400 kilomeetri kaugusel asub täiesti võõras maailm. La Guajira maakonna (üks 33st Kolumbia maakonnast) põhjapoolseimas osas laiub sama nimeline kõrb, mida ääristab Kariibi meri. Sügaval La Guajiras, eemal sisse kõnnitud radadest, asub vähekülastatud koht – Punta Gallinas, Kolumbia ja Lõuna-Ameerika kõige põhjapoolsem mandripunkt. Sinna jõudmine nõuab omajagu pingutust, aga seiklusjanulistele pakub see Kolumbia kõige dramaatilisemaid maastikke.

Troncal de Carribe (Kariibi tüvi – Kariibi piirkonna tähtsaim maantee, mis algab Turbost Antiookias ja lookleb mööda Kariibi mere kallast kuni Paraguachonini La Guajiras. Tee kogupikkus on 841 km) ääres seistes ja oma bussi oodates üritasin samaaegselt meelde tuletada kohanimesid, mis pidid olema teeviitadeks Punta Gallinasesse. Rännak tõotas tulla keeruline. Buritaca, väike ja tuttav kaluriküla oli kui lävi, üle mille pidin bussiga La Guajira maakonna keskusesse Riohachasse sõitma. Järgnevalt tuli leida collectivo (takso, mida jagavad mitu inimest) Cuatro Viasesse või Uribiasse. Cuatro Vias on kõrbe kahe suurima tee kohtumispunkt, mis on aja jooksul kujunenud omamoodi transpordi- ja kaubasõlmeks. Uribia on aga üks La Guajira suurimaid linnu. Mõlemast punktist sai istuda džiibile, mis viiks mind väikesesse ühetänavalisesse kalurikülla Cabo de la Vela. Hinge tõmbamiseks ja kõrbe nautimiseks plaanisin jääda sinna üheks ööks ja sõita järgmise päeva varahommikul edasi Punta Gallinasesse. Kui mulle seda teekonda esimest korda kirjeldati, tundus see 400 kilomeetri jaoks kuidagi liiga keeruline. See-eest tuli mõista, et suurem osa rännakust toimus kõrbes, eemal argielu mugavustest ning tsivilisatsiooni arendavast rüppest.

Kirev puna-sini-valge mustriga buss, mille aknale oli suurelt trükitud Riohacha, tõi mind mõtisklusest välja. Kolumbias võid bussi pidama saada lihtsalt käega lehvitades. Kahetunnine sõit Riohachasse kulges vaikselt. Omamoodi oli huvitav jälgida kuidas mitmekesine Sierra Nevada džungel must maha jäi ning järk-järgult troopilise kuivmetsaga asendus. Riohachas oli palav, siinses rusuvas kuumuses higistasin ma tumeda t-särgi minutitega täis. Bussijaamast väljudes otsisin üles esimese sigaretimüüja uurimaks, kus asub collectivode punkt. Keskealine, puhtalt riietatud mees suunas mind paar kvartalit edasi, kus pidavat olema mitu transpordifirmat ja andis mulle veel paar sigaretti tee peale kaasa. Kõrbes pidavad suitsud olema kallid. Eestlasena olen ma umbusklik inimestesse, kes tulevad mulle tänaval ligi midagi müüma ja pakkuma. Lõuna-Ameerikas pikemat aega reisides on mu suhtumine muutunud ja olen selliste kohtumistega harjunud. Paaril korral on säärased inimesed olnud ka väga abivalmid.

Collectivo firma oli hästi peidetud ja kui keegi poleks välja hõiganud Uribia, ei olekski ma seda suure tõenäosusega leidnud. Väikeses pooltühjas avatud uksega kontoris tuli teha selgeks, kuhu sõidad. Maksta tuli sõidu lõpus. Kuna collectivod lahkuvad vaid siis, kui auto on täis ja mina olin alles teine soovija, siis pidin hõivama ühe majaesise plastiktooli ning järgmiseid sõitjaid ootama jääma. Umbes tund aega hiljem, kui viimane soovija oli kohale jõudnud, istusime vanasse ja räsitud sinisesse Chevysse ning pooleteist tunnine sõit Uribiasse või alata.

Rännates sügavamale La Guajira maakonda võis aknast välja vaadates uuesti tunnistada maastiku muutumist. Auto vuras nüüd juba kõrbet meenutavas keskkonnas. Lühikesed tuulest räsitud raagus puud ja kõrged kaktused piirasid teed ning sinakas-roheline kariibi jume oli äkitselt kadunud. Maailm oli hoopis kaetud peene kollakas-oranži tolmuvaibaga. Tee Uribiasse oli heas seisus ja ainuke põhjus, miks me vahetevahel aeglustasime, olid üksikud teed ületavad kitsed.

Punta Gallinas and desert jeeps / Punta Gallinas ja kõrbe masinad

Uribiasse jõudes astusin tegelikult linna ees oleval ristmikul välja. Koht oli liiklusest pungil; mootorrattad kimasid siia-sinna, džiibid ning kaubaautod saabusid kõrbest, et laadida kaup peale ja naasta kodudesse; nurgapoodidest ja turulettidest kõlas selgelt kõik, mis müügiks, niisamuti hõikasid tänavatoidumüüjad välja oma menüüd. Kogu selles reaalsuse kakofoonias pidin lihtsalt tee ületama ja noogutama oma järgmisele juhile, kelle ma tundsin ära tema ootava näo ja valge džiibi järgi. Enne autosse istumist hankisin kiiresti pudeli külma vett, et selles põrgupalavuses janu kustutada – temperatuur oli kindlasti üle 35 kraadi ja õhk ebamaiselt kuiv.

Tee Cabo de la Velasse oli kõike muud kui tasane. Uribiaga koos jäi ka mugav maantee selja taha ning meid tervitas tolmune pinnastee täis auke ja mõhnu, mille vahelt juht nii graatsiliselt siugles kui vähegi võimalik. Meist paremal, paralleelselt teega venis ka Kolumbia üks viimaseid raudteid. Raudtee algas juba enne Uribiat, suundus põhja poole ja sellel liikus vaid üks rong: 109-vaguniline elukas, mis transportis sütt maailma kümnendast suurimast kaevandusest, Cerrejonist sisemaale.

Pinnasteelt ära pööranud, sisenesime varjatud kõrbeteede võrgustikku. Ähmaselt näha olevad rajad looklesid igasse suunda, vahetevahel ühinedes, siis jälle kadudes. Harvadel juhtudel ei olnud nad ümbritsevast maastikust isegi eristatavad. Sellele vaatamata teadis meie juht neid radu nõndasamuti kui jooni oma kätel. Kaktuste ja kivide vahel sõites võis aeg-ajalt silmata väikeseid maju, kokku-klopsitud raame võrkkiikede jaoks ja teisi märke inimeste kohalolust. La Guajira kõrbe põliselanikud on wayuud, kes on siin elanud sajandeid. Samuti on nad ühed vähesed põliselanikud Kolumbias, keda Hispaanlased ei suutnud oma võimule allutada. Wayuud ei ela külades, vaid kolme- või nelja majalistes asulates, mida nimetatakse rancheriaks. Sellistele kogukondadele antakse naiste nimi ja olgugi, et nende ühiskond ei ole otseselt matriarhaalne, on naistel ühiskonnas olulisem roll. Wayuude peamisteks tegevustes ja sissetuleku-allikateks on kitsekarjatamine ja käsitöö. Nende värvilisi kotte ehk mochillasid on võimalik leida terves Kolumbias. Möödudes paarist rancheriast märkasin, et osadel naistel oli terve nägu mustaks võõbatud. Juhilt pärides sain vastuseks, et nad määrivad näo kitserasva, seente ja söetolmu seguga, et kaitsta oma nahka kõrbepäikse eest. Olgugi, et ma eeldasin kõrbe olevat inimtühja paiga, oli see tegelikult päris elav. Meist sõitis mööda mitu kaubast lookas mootorratast, paar jalgratturit nägid tõsist vaeva, et liivast läbi vändata ja mitmel korral nägime ka paarina kõndivaid inimesi, kes trotsisid palavust ja tuult, et jõuda kuhu iganes nad ka ei kõndinud.


Peaaegu Cabo de la Velas, olime äkitselt keset meeldesööbivat lagendikku. Näinuks ma seda ükskõik, kus mujal, oleksin arvanud, et tegemist on avangardistliku kunstiteose või installatsiooniga. Meist vasakul laius madalate raagus puudega piiratud Kariibi meri, paremal aga lagendik. Nii kaugele kui silm ulatus, oli maastik kaetud prügiga. Plastikkotid, -pakid ja paberid lendlesid üle lagendiku ja takerdusid puude okstesse, laperdades tuules nagu ebamaised palvelipud. Pudelid ja puudest lahti rebinud praht keerlesid teel ja leidsid ühel hetkel tee merre. See sünge stseen ulatus horisondini ega pakkunud mingisugust lohutust tekitades hoopis täieliku lootusetuse tunde. Kuidas peaksime võitlema saastamise vastu, kui ühes kõige kõrvalisemas kohas Lõuna-Ameerikas on rohkem prügi kui prügimäel?

A magnificent view / Milline vapustav vaade

Cabo de la Vela on ühetänavaline kaluriküla, mille moodustavad hallikad ühekorruselised majad. Küla läbiv tolmune tee on ääristatud väikeste hostelite, mereanni restoranide, pooltühjade poodide ning suveniiriputkadega, kus müüakse igasugu merekarpidest tehtud nipsasjakesi ja kuldkollast mett meenutavat haiõli. Minu peatuspaigaks oli ainuke kahekorruseline hostel, võrkkiigega terrassil. Hiljem selgus, et see oli halb valik, sest külm ja tormituulene öö ei pakkunud puhkamiseks erilist võimalust. Samas oli Cabo ümbrus pateetiliselt kaunis. Rahulik rannajoon sirutub teravate kaljudeni, mille otsas kõrgub Cabo tuletorn. Kõrbetuul on tugev ja lakkamatu. Laineteta vesi ja tugev tuul on aga ideaalne kombinatsioon lohesurfaritele. Pilvitu taevas ja päikeseloojang sportlaste taustal tekitas vaimustava vaatepildi. Smugeldatud Venezuela õlu näpus vaatasin ma kogu seda sõud kuni generaatorimüra ja ellu vilgatav tänava valgustus teatas, et öö on saabunud.

Järgnev hommik algas enne päikesetõusu, sest mu auto pidi saabuma kell 5. Istusin hosteli omanikuga teepervel ja ootasin autot, mis ei jõudnudki kohale. Pool tundi hiljem peatas omanik ühe pooltühja džiibi ja pärast kiiret jutuajamist anti mulle teada, et ma ikkagi saan Punta Gallinasesse. Sõit järjest sügavamale kõrbesse tundus juba kui rännak maailma lõppu. Auto kimas kõrbetasandikul ning tegi paar peatust, et me saaksime nautida päikesetõusu ja väikese tiigi ääres jalutavaid flamingosid. Sõit polnud aga nii sujuv kui oleks võinud arvata. Iga paari kilomeetri järel takistasid teed lihtsakoelised tollipunktid. Kohalikud lapsed olid tõmmanud üle tee räbalatest või nartsudest tehtud takistused ja kui auto nende ees peatus, tuldi kohe akende juurde annetusi küsima. Mu sõber Randy oli just selleks hetkeks mulle kaasa andnud paki pliiatseid ja mul olid kotis ka mõned maiustused. Need kõlbasid väga hästi. Viimane reisi osa, ehk Bahia Hondita (Hondita laht) tuli ületada paadiga.

Hostel Alexandra

Paadilt maha astudes ja kaldast üles marssides olin hämmingus. Minu ees oli hostel Alexandra. Arusaamatus seisnes selles, et siin pidi olema mitu hostelit ja ma olin lootnud, et mul on võimalus valida, milline rohkem istub. Hispaania keelest jäi mul siin puudu ja pärast poolt tundi erinevate inimestega rääkimist sain lõpuks kõik selgeks. Olenevalt marsruudist kas auto või paadiga viiakse sind erinevatesse hostelitesse. Lähim hostel asus umbes 40-minutise sõidu kaugusel ja kuna ma tahtisin külastada kõige põhjapoolsemat punkti, lahkus grupp nagunii siit. Valik oli minu eest tehtud ja uueks plaaniks oli veeta öö Alexandra chinchorros (suur ja mugav võrkkiik, mille ääred saad endale tekina peale voltida). Hiljem sain teada, et selliseid võrkkiiki kasutatakse vaid La Guajiras. Nüüd oli mul enne järgmist väljasõitu paar tundi vaba aega.


Hostel Alexandra oli väga lihtne. See koosnes ühest suurest majast, kus serveeriti kõiki toidukordi ja kus asus ka tagasihoidlik pood. Selle kõrval olid väikesed majad privaatsete tubadega ja katusealused, kus rippusid kõik võrkkiiged. Pesemiseks oli merevesi. Väga imelik tunne oli minna dušši alla või pesta hambaid soolase veega. Sellest hoolimata oli dušš hädavajalik, et pesta maha higi, liiva ja tolmu kiht, mis tundus nüüdseks olevat kui teine nahk. Robustset ja paksu ladet oli niisama võimatu maha kraapida. Võimsate tuulte tõttu sattus liiv igale poole. Isegi paar nädalat hiljem Cartagenas avastasin oranži liiva oma kaamera sisemusest, kolmjalast ja märkmikute vahelt.

Minu jalutuskäiguga ühines Sam, sõber kellega olin paadi peal tuttavaks saanud. Algul arvasin, et ta on kolumblane, sest me kõnelesime hispaania keeles ja ta oli väga sorav. Hiljem sain teada, et ta on tegelikult inglane, aga elanud kaks aastat Medellinis – sealt ka hea hispaania keel. Alexandrat ümbritsev ala oli mitmekesine. Ühelt poolt ümbritses Alexandrat Bahia Hondita ja selle kaldal asuvad mangroovmetsad. Igal hommikul läksid kohalikud sinna kalale ja molluskeid korjama. Teisel pool laius kivine kõrb, kus kasvasid kuivanud, raagus, tuule poolt räsitud ja madalale paindunud põlvekõrgused taimed. Hosteli läheduses mängisid lapsed betoonväljakul jalgpalli. Meid nähes kadus korraks nende mänguõhin. Nad tulid ja uudistasid meid lootuses, et meil on veel maiustusi alles. Kui me seletasime neile, et me olime juba kõik välja jaganud, pöördusid osad tagasi jalgpalli juurde, aga paar last jäid meiega ning tegime kordamööda üksteistele rumalaid nägusid. Ma ei mõista päris hästi, kuidas sai keegi üldse sellisel ajal jalkat taguda. Päike oli seniidis ja kõrvetavalt kuum. Minu nahk oli kuiv ja hakkas kokku tõmbuma. Tugevad kõrbetuuled ei teinud meie jahutamiseks suurt midagi, puhusid selle asemel lihtsalt liiva silma.

The whole desert could be a parking lot / Kogu kõrb võib olla parklaks

Tagasi hosteli poole jalutades märkasime, et inimesed sagisid džiipide juures ning valmistusid tuletorni ja düünide poole väljasõiduks. Kolm valget masinat olid valmis. Igasse mahutati kümme inimest. Esimeseks sihtpunktiks oli Punta Gallinase tuletorn, Lõuna-Ameerika kõige põhjapoolsem mandripunkt. Ma olin lõpuks jõudnud sellesse vahepeal kättesaamatuna tunduvasse kohta ja nüüd mil seisin Kariibi mere ees, La Guajira kõrb selja taga, tundus see tõesti kui maailma lõpp. Vahused lained, liiv, tühjus, kuumus, tuul ja elutu lähiümbrus ei jätnud teist võimalust. Ranna ees seisis kõrge metalltorn ja selle kõrval mahajäetud lagunev majake. Ainukesed märgid, et inimesed olid siin varem käinud, olid väikesed kivist laotud kuhjad vee piiri ääres. Pärast fotosessiooni hüppasime tagasi autosse ja liikusime edasi. Sõit oli raske. Tee oli tegelikult vaid jälg eelnevatest sõitudest. Mirador tähendab hispaania keeles vaatepunkti ja see kirjeldas hästi meie järgmist peatuskohta. Kaljul seistes oli võimalik näha Bahia Hondita lõppu – kuidas kõrb võitleb tagasi maad, mille meri oli temalt kunagi ammu võtnud.

I still wonder how the wind had not knocked them down / Ma ikka veel imestan, kuidas tuul neid ümber ei puhunud

Viimaseks peatuseks olid hiiglaslikud Taroa düünid. Autost välja astunud, pidin kohe silmi kissitama. Liivamägi minu ees oli kui kollane vaip, nii ere, et tegi silmadele liiga. Tuul muutis mäe piirjooned häguseks. Samal ajal kui ma hakkasin düüni tipu poole kõndima jalad sügavamale vajumas, tundsin kõrvetavat tunnet. See polnud lihtsalt kuumus, vaid tuulest ülestõstetud liiv, mis kraapis mu nahka kui peen liivapaber ja mille eest polnud pääsu. Pärast umbes viit minutit vastutuules mäest üles sammumist jõudsin tippu. Türkiissinine Kariibi meri oli kadunud. Mu ees avanes hoopis silmapiirini ulatuv kollakas veemass. Tipust oleks olnud ennast väga lihtne mööda düüni seljakut otse merre veereda, kuid selle asemel jooksin ma alla nii kiiresti kui sain, visates t-särgi ja kaamera kõrvale. Vesi oli jahe ja soolane, ning pakkus suurepärast vaheldust kõrbekuumusest. Lõpuks, kui ma veest välja sain ja asju otsima hakkasin, olin veendunud, et need olid tuules minema lennanud. Tegelikult olid need hoopis liiva alla mattunud ja õnneks ei pidanud ma ilma nendeta tagasi sõitma.

At the end of the World / Maailma lõpus

Me jõudsime tagasi hotelli umbes kaks-kolm tundi hiljem. Kuna meil polnud rohkem plaane, otsustasime mina ja Sam uudistada kohalikku randa, mis asus umbes poole-tunnise jalutuskäigu kaugusel Alexandrast. Tunnid möödusid teiste reisijatega vesteldes, suitsetades ja päikseloojangut imetledes kiiresti. Pärast päikese merre loojunumist hakkasid inimesed ühekaupa tagasi liikuma ja peagi avastasime, et olime rannas ainukesed ning öö surus peale. Et mitte pimedas kõrbesse ära eksida, pakkisime samuti oma asjad kokku ja seadsime sammud tagasi hosteli poole. Esimesed öised taevakehad vilksasid ellu, nendeks olid Mars, Veenus ja Jupiter. Nad uhkustasid oma värvide ja eredusega. Stseen tundus justkui Kubriku kosmoseodüsseiast. Fantastiline hetk, mis esitas ennast täiesti tavalistes tingimustes, meie oma väike maagiline realism. Hiljem samal õhtul astusime veel korra öhhe ja viskasime pikali maha. Maapinda valgustas igasse suunda sirutuv tähtede helk. Tähed olid nii selged, lugematud ja värvilised, et kui ma oleksin olnud ükskõik, kus mujal, oleksin arvanud, et olen vängete uimastite mõju all. Rännak siia oli olnud keeruline, aga tol hetkel oli kindlasti seda väärt.

Hommikud kõrbes algavad vara. Inimesed tõusevad koos päikesega ja lähevad karjatama, paate merele ette valmistama ja kalale, või tegelevad lihtsalt majapidamistoimetustega. Äratuskella läbilõikav pinin äratas mind enne päikesetõusu, suu ja juuksed tolmu, liiva täis. Haarasin jope, sest hommik oli küll soojem kui öö, aga siiski päris jahe, ja ma tundsin puudust päikese soojast embusest. Tegelikult polnud vahet kus ma päikesetõusu vaatasin, sest maastik oli lame. Siiski oli mul meeles üks kindel koht. Hosteli peamise maja kõrval oli näha nii kõrbet, mangroovmetsa kui ka lahte. Kõik nad tulid selgelt nähtavale kui päikese kuldne valgus laotus neist üle ja pagendas öised varjud mu selja taha.


Kui ma enne kirjutasin, et teekond siia oli keeruline, siis tagasitee Palominosse (küla Buritaca lähedal) oli kordades hullem. Paat lahkus hostelist kell 8, pärast mida pidid eilsed juhid kõik reisijad uuesti peale võtma ning Uribiasse viima. Samal ajal kui teised oma autodesse ronisid, ootasime mina ja Sam ikka oma juhte. Nad ei tulnudki kohale, sest nagu meile seletati, siis nad lihtsalt ei viitsinud seda täna teha. Eelneval õhtul küsisin kindluse mõttes oma juhilt üle, kas ta ikka mulle järgneval päeval kindlasti järele tuleb, mille peale ta vastas, et otse loomulikult. Kahjuks käivad asjad Kolumbias nõnda. Tund aega hiljem pakkus üks juht välja, et ta teeb meile teene ja sõidutab meid Uribiasse. Istusime õnnelikult autosse, aga seiklus polnud kaugeltki veel läbi. See oli vist küll juhi esimene kord džiibiga sõita. Ta eksis korduvalt teelt,  jäi mitu korda kõrbesse kinni ja lõhkus peaaegu mootori ära. Kusagil poolteist tundi kestma pidanud sõit võttis umbes neli. Uribiast saime uuesti collectivole ja Riohachasse. Ootasin pikisilmi bussisõitu Palominosse. Mugav istumine, raamat ja pääs kuumusest lubasid tekitada hea meelt. Selle asemel astusin ma nii täis bussi, et isegi vahekäigus seisid inimesed. Kahjuks oli buss juba sõitma hakanud ja mul ei lastud väljuda. Seega möödusid viimased kaks tundi umbses higist haisvas bussis, seistes vahekäigus, mis oli minu jaoks liiga madal. Kui ma lõpuks Palominosse jõudsin, olin läbiväsinud ja ropult vihane.

Samal õhtul hostelis basseini kõrval lebotades ja seda sama juttu kirjutades, jõudis mulle kohale, et tegelikult nautisin ma kogu seda reisi. Välja arvatud muidugi seda viimast osa. Olin lihtsalt väga väsinud ja arvan, et lihtsalt mõnud nagu värske dušš ja puhtad riided mängisid minu meele parandamisel suurt osa. Üks peamisi mõtteid, mis mulle mällu jäi oli see, kui vähesega saavad inimesed hakkama. Punta Gallinas pakub suurepäraseid vaateid, aga paneb  ka mõtlema ja hindama mitte ainult mugavusi, mida sulle on antud, vaid ka seda kui võimas on inimeste tahtejõud ja püsivus.

Galapagos – what else is there to say? / Galapagos – pealkiri räägib enda eest

It was a dream. During my two weeks on the Galapagos Islands I was floating through their various landscapes and small harbor towns in a trance-like fashion, not quite comprehending the surreal surroundings while yearning to discover every little corner of this famous archipelago. The Galapagos Islands have been bestowed with near mythical status, it’s pristine natural habitats, otherworldly flora and unique fauna draw people from all over the world, hungry to experience everything that this place has to offer.

While wandering around Ecuador I heard many of my fellow travellers entertaining eager listeners with incredible stories of their visit to Galapagos. Not everyone has the resources, time, or maybe even interest to visit this unique corner of the world. I for certain did not plan to go there, since I felt that it will be too expensive. Various cruises charge almost or over thousand dollars and island hopping (taking a boat from one island to another), although a cheaper alternative could also end up costing more than several months on the road. However, after Aadi left for Estonia and I was planning to spend a month in Cotopaxi valley, living far from big cities, I started to contemplate the idea of visiting these islands. By cutting down on spending, I could probably afford a one-of-a-kind journey to these extraordinary islands. So, I checked the flight tickets to Baltra and San Cristobal (two of the biggest airports on Galapagos) month in advance and found tickets for around 300 dollars. The plan was set, I was going to visit all four habited islands: Santa Cruz, Isla Isabela, Isla Floreana, and San Cristobal. The idea was to spend three to four days on every island, try to do as many things as possible for free, while at the same time going on some day tours as well. Not only was this about to be cheaper than a several days cruise, I was also the master of my time and in a limited sense the places I could visit.

Heron in mangroves
Heron in mangroves / Haigur mangroovis

Visiting Galapagos Islands demands some preparation. It is advised to arrive to the airport several hours before your flight, because your baggage will be thoroughly examined. It is inevitable, since the authorities must make sure that no foreign species are introduced to the islands. You can’t take any animals, plants, seeds, or other natural products with you. Fortunately, I arrived at Guayaquil airport early in the morning and the queues were short. After your baggage has been cleared, you must pay additional twenty dollars as tax to fly to the Galapagos islands. When you finally arrive to which ever airport you land, before you can enter the national park, you must pay another hundred dollars as the park entrance fee. This money is supposed to go the efficient maintenance and development of the park.

Galapagos booth in Guayaquil airport
Galapagos booth in the airport / Lennujaamas asuv Galapagose putka

I have visited many countries and landed in various airports but arriving to Baltra is unequivocally one of the most unique introductions to a new place. Even from above you could see azure blue waters teeming with life and in the background colossal volcanoes rising from the ocean. We flew over a group of dolphins, there must have been over twenty of them rocketing in and out from the waves. Furthermore, the land seemed alien. Red coloured soil with different size rocks spread out as far as to meet the restless ocean recalled the memories of science fiction stories. The only difference was the water on the horizon and strange plants popping up from the ground. But the vegetation was like nothing that I have ever seen, slim and wind battered branches were covered with thorns and sharp spear tip like leaves. How could a desolate and arid place like this support one of the richest natural habitats in the world? My thoughts also wandered to the first people visiting these volcanic rocks. What did pirates, whalers, or for that matter, young Charles Darwin feel? How wild, untamed, and exotic these islands must have seemed compared to their known world.

My first stop was the biggest town on the island of Santa Cruz and Galapagos in general – Puerto Ayora. While walking the wide and vibrant streets of this town I saw why it was considered to be the center of the Galapagos islands. The main streets were filled with travel agencies competing for what was the best price for cruises and day tours. Scattered between them were hotels, hostels, restaurants, cafes, bars, souvenir markets, and small corner shops. Puerto Ayora had everything that a tourist would need, and it acted as a transportation center as well. When hopping from one island to another, you always had to return to Puerto Ayora to catch a boat to the next destination. This resulted in this town having the biggest number of tourists anytime.

Puerta Ayora harbor market / Puerta Ayora sadamaturg

As the sun was setting a mix of food scents, warm ocean breeze, and dim street lights created a tropical atmosphere not to be missed. Nowhere was it more apparent than on the kiosk street which was filled with small restaurants that offered a variety of fresh seafood. The street was covered with tables and benches. Waiters navigated between them and tried to lure tourists to their restaurant, which in some sense mirrored the fishermen catching their pray that were now proudly presented in front of the stalls. Steam and smoke from kitchens shrouded the tables in their embrace and you could smell grilled fish or lobster even before you laid eyes on the street itself. The prices varied, you could easily spend more than fifty dollars on your dinner, but you could also get a delicious but simpler meal for just a fiver. In both cases the food was fresh and delicious. As with Galapagos in general Puerto Ayora evenings offered a magnificent demonstration of the wildlife. When the lights were turned on in the harbor and pier a score of marine life surged towards the lights. Dozens of black tip sharks patrolled the waters, smaller fish dodging diving pelicans, small spotted eagle rays floated by minding no one, and sea lions were taking a nap on pier benches.

Fresh fish for dinner
Fresh fish for dinner? / Õhtusöögiks natuke värsket kala?

Santa Cruz is a great starting point for exploring Galapagos. I accidentally stumbled on the first point of interest. The first path out of town lead me to Charles Darwin research center. It is one of the most important places on this island since it houses an international research center and Fausto Llerena Breeding Center. They work towards protecting the natural habitats of Galapagos, protecting and breeding giant Galapagos tortoises, and educating the youth of the world. It is free to visit and open to all. Here I saw giant Galapagos tortoises for the first time. It is possible to witness them in the different stages of their life, from tiny hatchlings to nearly full-grown beasts roaming these islands. All the eggs that are found on the islands are brought to represented breeding centers on different islands. Turtles are then hatched, their growth monitored, and raised in a safe environment. Later, when they reach adulthood, they are released back into wilderness. This ensures the survival and hopefully flourishing of the species, as in the time before humans found this place. While walking the premises of the research center you are also introduced to the history of the islands, scientific work that is being done here, background information on different flora and fauna. They also show how destructive the foreign species are to this place and how fragile the ecosystem is.

Krapsus Krapsus
Grapsus grapsus

Next to the center there is a small beach which is crowded by marine iguanas and crabs. The short walk to the beach was fantastic. Making your way thorough a small mangrove forest you could spot many marine iguanas waddling through the labyrinth of roots and branches to reach the sunshine or oppositely the ocean. The whole road was covered with them laying in the sun, heating their bodies after a long swim in the cold waters of the Pacific. While stepping over them, some sneeze saltwater to get rid of excess salt and warn you away. The small beach was full of wonderfully colourful crabs and diving pelicans. It was my first experience of wildlife that has no fear or no interest in humans.

On the second day I decided to go explore the inland of Santa Cruz. For ten dollars I rented a bike for the whole day. The plan was to cycle to Los Gemelos (the Twins) – two massive sinkholes surrounded by scalesia (a tree endemic to these islands) forest. They were 21 kilometres from Puerto Ayora and all of it uphill. Fortunately, my body was used to having less oxygen for physical tasks and now, on the sea level, my body was reveling in the extra energy that it had. I felt strong and ascending towards the middle of the island was not a challenge. The Twins were remarkable, these two massive sinkholes were created when the roof of hollow magma chambers collapsed under its weight. Tens of meters deep they offered a small peak into what these islands are made of and how they formed.

Los Gemelos

The next stop on my tour was El Chato reserve, which serves as a habitat of the giant tortoises. However, this one is different from Darwin Research center. Here the tortoises roam freely, and you can walk with them. There are couple of rules to follow – keep at least 2 meters between you and the animal, don’t use flash when taking photos, and don’t touch or feed the animals. I spent more than an hour walking, sitting next to, and just observing these majestic animals, some more than hundred years old. You can tell that from their shells, more visible the circles on the shell, the younger the tortoise is.

Walking with the dinosaurs / Jalutuskäik dinosaurustega

Santa Cruz was also the place where I snorkelled for the first time in my life. Renting the gear will cost you only five dollars for the whole day. So, I found myself rising with the morning light and heading out to Las Grietas (the Cracks). This place was formed when a part of Santa Cruz collapsed and the crack was filled with water. It is 12 metres deep and the crystal-clear water is a mix of fresh and ocean water. This narrow canyon with jagged walls hides a beautiful and clear pool. During my childhood I was afraid of heights and it all came back as soon as I entered the water. As I looked down and realised that I was floating dozen meters from the bottom, my first reaction was that I was about to fall. First minutes were all about getting used to the vertigo and breathing underwater. I also had some company, since it was early morning there were only three of us. A girl from Spain and a guy from Ecuador came to explore the canyon with me. Although there were not as many fish there as I expected, save for a lone black tip shark, calmly moving in the bottom, it was the natural architecture of the place that was so mesmerizing. The morning light glimmering on the surface and creating ethereal rays under water hypnotized us for and hour.

Kilpkonna pesa
Turtle nest / Kilpkonna pesa

Tortuga Bay, a long white sanded beach on the coast of Pacific Ocean was my next destination. It is doubtlessly the most spectacular beach I have ever seen. Fine white sand, pure blue waters, high foamy waves, salty oceanic breeze, and roaring soundtrack created by the ocean forms a scenery that activates all senses and engraves itself in your memory forever. From one side you are surrounded by the fierce ocean and from the other, high sand dunes which hide black turtle nests. These are marked and off limits for the public. The waters are full of wildlife, you can witness swimming marine iguanas and turtles, various sea birds fishing, and the small lagoon next to the beach is full of rays and white tip sharks. The problem was that the locations that you could snorkel at were too murky and the places where the water was clear had too strong waves and currents. So instead, I just enjoyed the sun and witnessed how Darwin’s finches were fighting for what was left of my apple.

Tortuga bay

The first couple of days on Galapagos flew past. I found myself taking a boat to my next destination sooner than I thought. Isla Isabela was calling for me. The boat ride costs twenty-five or thirty dollars and the tickets can be purchased from nearly any agency. The journey to Isabela lasts around an hour. There are several private speed boats that go between the islands two times per day. On the day I was going to Isabela, the sea was very rough. Waves were high and winds strong. The boat was jumping up and down even before we left the harbor. As we were on the open ocean we also had to dodge a few higher waves. It was my first time riding a speed boat on open ocean and as I found out, fortunately, I don’t get seasick. Half of the people on that boat were not so lucky. A lot of plastic bags were filled, and several people got off the boat all colour drained from the faces and collapsing on the solid ground.

Boat ride to Isabela / Paadisõit Isabelale

Isla Isabela is formed from five active and one extinct volcano, making it the biggest island in Galapagos and one of the most volcanically active places in the world. Its only town is called Puerto Villamil and it is much different from Puerto Ayora. Although it is less developed, it still possesses the charm of a Pacific fishing village. Freshly paved streets are walled by simple houses and in some places it looks like wilderness is trying to reclaim the land taken. The place feels quiet and instead of crowds of tourists roaming the streets and locals trying to sell you anything, in Puerto Villamil everybody seems to mind their own business. The unfortunate downside of it being a less developed place was the amount of garbage on the sidewalks and around the village.

Puerto Villamil

Sadly, the weather during my stay was underwhelming. It was windy, cloudy, and raining for most of the time. Furthermore, there were several small earthquakes that indicated a possible eruption. We were even issued a volcano warning. Later I found out that there was a volcanic eruption couple of days after I left. The earthquakes could be blamed for big waves which resulted in one of the most interesting day tours to be cancelled. The waves were too high to go snorkelling in the lava tunnels, so instead I opted to do it in small collection of islands called Tintoreras. The rugged volcanic rocks were full of resting marine iguanas, blue footed boobies, and a lone Galapagos penguin. Small barges and boats were full of resting sea lions. As soon as you dived into the restless ocean the screaming wind was left behind and a new serene and colourful world opened in front of you. Rainbow hued coral fish, intimidating white tip sharks, gentle sea turtles, and playful sea lions offer you an intimate contact with the untamed nature and hopefully some wisdom into the natural balance of our planet. Isabela has one of the most abundant wildlife on Galapagos. It has the largest number of giant tortoises and since it has new lava fields, the flora is much different from other islands. However, since there are not many roads that go deeper into the island, it is impossible to get there without taking a tour or a cruise.

Puerto Ayora, Tintoreras (left), and wetlands (right) / Puerto Ayora, Tintoreras (paremal), sood (vasakul)

Isla Isabela also offers a dark glimpse into the history of these islands. Six kilometres west from Puerto Villamil stands a relic of human suffering on Galapagos. There used to be a penal colony on Isabela from 1944 to 1959. The only thing remaining from that place are the foundations of different buildings displaying the layout of this hellish place and a threatening wall that stands six meters tall and hundred meters long. It was part of cruel and torturous punishment that prisoners had to suffer. The Wall of Tears was built by hand, huge chunks of lava rocks were placed on top of each other without any adhesive materials, which resulted in several collapses and deaths. Although the wall itself looks like it was taken straight form Mordor, its surroundings are anything like the Dark Lords dwelling. The road to the Wall of Tears meanders through wetlands full of vibrant flamingos, rich mangroves hiding picturesque lagoons, and arid coastal environment where giant tortoises roam in search for their next bite.

El Muro de las Lagrimas

When I arrived to Galapagos islands I had a plan to visit all the habited islands. However, as I found out that instead of taking a boat from one island to the next, you had to return to Santa Cruz, so I decided to skip Isla Floreana. Hostels on Floreana were about three to four times more expensive than on the other islands and so was the food. It would have been to expensive to stay there for four nights and maybe even unnecessary, since it was the smallest of the four islands. Instead I decided to spend the rest of my stay on San Cristobal. This turned out to be a genuinely good idea.

The Tunnel / Tunnel

As we were approaching San Cristobal, the shrouds of clouds were pulled back like curtains and the island was illuminated by the sun. After four days of rain I was yearning for some sunshine. Getting closer to Puerto Baquerizo Moreno, the largest town on San Cristobal, and seeing its multicoloured buildings span upwards towards the mountain and away from the ocean, I could sense that I’m going to enjoy this place. This harbour town is smaller than Puerto Ayora, but a bit bigger than Puerto Villamil. However, it was the way the place felt, the vibe it had, the emotions it evoked that really made me appreciate this place. It was not as touristy and commercial as Puerto Ayora, but much livelier than Puerto Villamil, a perfect middle ground. In addition, Puerto Baquerizo was the cleanest of the three. As I was discovering the narrow uphill streets I felt that the people here were more relaxed. It truly felt like a pure, simple, rustic town on the coast of Pacific Ocean. The hostel I was staying definitely added to the positive feeling. It was right next to the water, with a beautiful walkway in front of it and a huge balcony to enjoy spectacular sunsets every evening. For a week my days were filled with snorkeling, laying on the beach, hiking, and in the evenings dancing on the streets of Puerto Baquerizo, while on quieter mornings sitting in front of a store with a beer in my hand and following FIFA World Cup.

Puerto Baquerizo

But it was not only cityscape that impressed me, the wildlife and the environment on San Cristobal was glorious. It was the first island that young Charles Darwin visited and it has the only fresh water source in Galapagos, it was also the first island to be settled.

San Cristobal is an island ruled by sea lions. They are the masters of this place. The beaches were a home for hundreds of sea lions. Any beach you ended up, even the most popular ones, humans were the minority. This meant that you had to choose your spot carefully. Waking up a sleeping sea lion could be dangerous, since it is the only time when they might bite you. All the other times they are friendly and curious. This was more than apparent when you were in the water. Snorkeling and swimming beside young sea lions was my favourite experience on Galapagos. They are naturally curious, so they will swim very close to you and sometimes engage in play – jumping out of water, blowing bubbles in your face, swimming around you, or torpedoing towards you and at the last moment turning away.

What’s up

As snorkeling goes, San Cristobal also had the best place for it in my humble opinion. Darwin Bay is a small lagoon with turquoise waters, surrounded by towering lava cliffs that support stark trees full of frigate birds. According to the local legend this was the first spot where Charles Darwin came to land and started his exploration. While diving into the pristine waters you were surrounded by thousands of beautifully coloured coral fish nibbling on algae covered stones. The waters were also crowded by many majestic sea turtles gliding through the water minding their own business. Swimming towards ocean a new world was revealed. You could still see the pale volcanic rocks in the bottom, but now they were more than 15 meters below you. Half way down myriad of iconic shapes were visible. White tip sharks were calmly safeguarding their territory. However, the absolute highlight of my snorkeling experience was a huge ray that moved serenely underneath me. It resembled more flying than swimming and as I was trying to comprehend its size, I spread out my hands while swimming above it. I was missing another arm’s length to come even close to its size.

Darwin bay and Leon Dormido

A short walk away from Puerto Baquerizo was another beautiful sandy beach called Playa Loberia and a short hike away was the Cliff. These were my other favourite places to spend time. Playa Loberia was full of sea lions and surfers trying to outdo each other in the ocean. Leaving the beach behind and hiking the coast full of volcanic rocks you would end up next to an intimidating cliff darkened by the spread of huge waves breaking against it. The Cliff was a dwelling for many different sea birds. You could sit there for hours, listening to the calming sound of the ocean and watching all the birds flying between water and their nests, trying to read and navigate in strong wind currents.

San Cristobal evenings were full of splendour. As the sun was setting the streets and squares transformed into small stages for the local performers and groups showcasing the routines and plays that they had practiced previous week. Fridays and Saturdays were especially festive. The whole village came out to enjoy the warm Pacific nights and spend some quality time with their families and friends. The streets were full of performers, singers, outdoor cinemas, and theater groups. When the darkness fell, and the hour pushed into the night, the events got even more energetic. The local DJ’s took over and the streets were full of salsa and reggaetón. The music and dancing lasted until the early light started peaking from under horizon. On your way home, you just had to step through bakery and grab some fresh pastry for the early breakfast.

Streets of Puerto Baquerizo
Street life / Tänavamelu

The two weeks spent on Galapagos flew by in a blink of an eye. It was in no time when I found myself packing up my things and setting out for Santa Cruz island once more. I had to get to Baltra airport and since the busses to the airport went only early in the morning, I decided to spend my last day back on the island that was my threshold to this magical place. Instead of roaming around the island again, I decided that I’ll enjoy my last day on Galapagos just kicking it back on Tortuga bay. Bag full of fresh fruit, good pastry, and some water, I spent the whole day reading, swimming, and spotting the coastal wildlife of Tortuga Bay.

As I was walking to the bus station early in the morning, I was revelling in all the fresh memories and experiences that I had in this place. While waiting for my plane, I stepped out from the airport, walked down a small road towards the beach and sat on a rock overlooking the ocean and a small volcano raising from the waters. I still could not really comprehend how a place like this, so strange, so different could exist on our small rock. As the various legends from different cultures tell us how gods rose the land from water, in this place you could really imagine it and maybe this is also a small reason why it has such a mythical status.

Last moments on Galapagos / Viimased hetked Galapagosel

See kõik oli kui unenägu. Minu kahenädalane seiklus Galapagose saartel möödus kui hõljudes maagiliste maastikute ja väikeste kalurikülade vahel, samal ajal kogetut mitte päris mõistes. Galapagose saartel on nüüdseks juba müütiline staatus, sealsed maalilised keskkonnad, ebamaine flora ja põnev fauna meelitab ligi inimesi tervest maailmast.

Ecuadoris rännates kuulsin korduvalt kaasreisijad vestmas innukatele kuulajatele imelisi lugusid oma Galapagose rännakutest. Kõik ei saa ju lubada endale sellist reisi – rahalistel või ajalistel põhjustel, või ei paku see neile hoopis huvi. Kohe kindlasti ei osanud ma arvata, et ühel päeval avastan ma ennast Galapagoselt. Kartsin, et see saab olema liiga kallis. Erinevad kruiisid maksvad üle tuhande dollari ja isegi ilma kruiisita võib saarelt saarele sõitmine muutuda kallimaks kui rännata paar kuud Lõuna-Ameerikas. Kuna  Aadi lendas tagasi Eestisse ja mul terendas kuu aega vabatahtliku tööd Cotopaxi rahvuspargis, otsustasin elada natuke askeetlikumalt, panna võimalikult palju raha kõrvale ning äkki seeläbi saada külastada seda   Ecuadori isoleeritud osa. Nii otsustasingi ühel õhtul hosteli toas laiseldes lennupiletite hindu vaadata. Soodsate piletite leidmiseks ei pidanudki väga palju vaeva nägema. Tasapisi koorus plaan külastada kõiki nelja asustatud saart: Santa Cruzi, Isla Isabelat, Isla Floreanat ja San Cristobali. Esialgne soov oli veeta igal saarel kolm või neli päeva, teha nii palju tasuta asju kui võimalik ja sinna juurde paar päevast ekskursiooni. Niiviisi tuleks külastus kordades odavam kui mitmepäevane kruiis, pluss saaksin olla ise oma aja ja reisi peremees.

Corals / Korallid

Galapagosele lendamine erineb tavalisest lennujaamast läbi minemisest. Esiteks on soovitatav jõuda lennujaama varem kui  muidu, sest kogu pagas kontrollitakse üksikasjalikult läbi. Sellest ei saa ei üle ega ümbert, sest lennujaama töötajad peavad tegema kindlaks, et saartele ei võetaks ühtki võõrliiki kaasa. Pagasis ei tohi olla loomi, taimi, seemneid või muud looduslikke produkte, mis võivad kohaliku florat ja faunat  ohustada. Lisaks kontrollile  peab ostma 20 dollari eest Galapagose viisa ja enne lennujaamast väljumist maksta veel 100 dollarit parki sisenemise tasu. See raha läheb saarte hoolduseks, arendamiseks ja kaitseks.

Olen reisimise jooksul külastanud mitmeid riike ja lennujaamu, kuid Baltrale jõudmine oli kindlasti üks huvitavamaid ja erakordsemaid sissejuhatusi uude kohta. Saartele lähenedes võis all laiuvas ookeanis silmata 20-pealist delfiiniparve, kes ujusid türkiissinistes vetes ning kelle taustal kerkisid taeva poole kolossaalsed metsaga kaetud vulkaanid. Isegi Baltra saar nägi võõras välja. Erinevates suurustes rahnud; pikad väänlevate okstega, okaste ja teravate lehtedega taimed ning savipunane maa, mis sirutus ookeanini välja, meenutas pigem fantastilisi kirjeldusi võõrastest planeetidest kui midagi varem nähtut. Kuidas saab selline kuiv ja kõle koht olla üheks kõige liigirohkemaks ja erakordsemaks kohaks maailmas? Mu pilk uitas aknast välja ja mõtted rändasid esimestele eurooplastele, kes jõudsid siia ning mis emotsioonid võisid neid saarel kõndides vallata. Esimesed piraadid, vaalapüüdjad ja Charles Darwin – kui metsik ja taltsutamata see koht võis neile tunduda.

Minu esimeseks peatuseks oli Puerto Ayora: Santa Cruzi ja Galapagose saarte suurim linn. Jalutades Puerto Ayora kirevatel tänavatel sain aru, mis teeb selle koha turistide keskuseks. Siin oli kõik suunatud külastajatele. Tänavad olid täis reisibüroosid, kõik üksteisega võistlemas, et pakkuda madalamaid hindu, uhkeimat paati või parimat varustust. Nende vahele  olid pressinud ennast erinevad hotellid, hostelid, restoranid, kohvikud, baarid, suveniiri putkad ja väikesed poekesed. Kõik mida üks turist võis vajada oli Puerto Ayoras olemas. Lisaks oli see linn ka Galapagose peamine transpordisõlm. Selleks, et saada ühelt saarelt teisele tuli alati Puerto Ayorast läbi sõita, mistõttu oli linn ka kõige turistirohkem koht Galapagosel.

Black tip reef sharks in Puerto Ayora harbor / Musttipp-riffhaid Puerto Ayora sadamas

Päikese  loojudes täitis tänavaid toidu lõhn, soe ookeanituul ja hämar tänavavalgustus – kõik see lõi õhtuse atmosfääri, mida on raske unustada. Kõige selgemini oli seda tunda restoranide tänaval. Mõlemal pool teed oli näha väligrillide ääres higistavaid kokkasid, kes paistsid vaevu katuste alt taevasse valguva suitsu alt välja. Tänav ise oli kaetud pikkade laudade ja pinkidega, mis venisid kuni järgmise ristteeni. Laudade vahel siiberdasid kelnerid, kes üritasid ligi meelitada kliente. Huvitaval kombel tabasin end mõtlemast kuidas nende tegevus meenutas või peegeldas saaki püüdvaid kalureid. Toiduvalik oli igas restoranis sama.   Taldrikule võis tellida värskelt püütud kala, krabi, vähki ja muid meresaaduseid. Hinnad vaheldusid, õhtusöögi eest võis välja käia  5 või hoopis 50 dollarit. Kõhu sai täis igal juhul ja toit oli maitsev. Nagu Galapagosele kohane, oli isegi Puerta Ayoras võimalik õhtuti nautida imelist loodust ja huvitavaid elukaid. Valgustatud sadam ja kai tõmbasid ligi erinevaid kalu ja linde. Kümned musttipp-riffhaid ujusid rahulikult ringi, nende vahel sagisid mitmed väiksemad kalad, kelle peale pidasid pelikanid jahti. Väikesed täpikraid ujusid ookeani poole ja kai pinkidel ning sadama  põrandal lebasid merilõvid, kes ei teinud teist nägugi, kui turistid nende kõrval erinevaid poose fotode jaoks võtsid.

Santa Cruz on võrratu koht, mida avastada. Mina sattusin oma esimesse külastuspaika täiesti kogemata kõndides Puerto Ayorast välja. Lühike jalutuskäik viis mind Charles Darwini teaduskeskussesse. See on Galapagose üks kõige olulisemaid kohti, kuna seal on rahvusvahelised laborid ja Fuasto Llerena nimeline elevantkilpkonnade kasvatus tsenter. Sealne tegevus keskendub  internatsionaalsele teadustööle, noorte harimisele, ja elevantkilpkonnade kaitsmisele ning kasvatamisele. Teaduskeskuse külastus on tasuta ning avatud kõigile. Lisaks  laiub sealsamas lähedal ilus rannariba, kus elab hulk väikeseid meriiguaane ning palju värvilisi krabisid. Fausto Llerenas leidis aset mu esimene kokkupuude elevantkilpkonnadega. Neid on võimalik näha erinevates eluetappides, värskelt koorunutest kuni peaaegu täiskasvanud elukateni, kes rändavad ringi mööda Galapagose vulkaanist maastikku. Kõik loodusest leitud elevantkilpkonnade munad tuuakse erinevatesse kasvatuskeskustesse kus jälgitakse roomajate koorumist ning kasvu. Täiskasvanuks saades lubatakse nad loodusse tagasi – nii on neil kõige suurem võimalus ellu jääda ning püsib lootus, et elevantkilpkonnade arv taastub. Teaduskeskuses on võimalik tutvuda ka saarte ajalooga, siin tehtava teadustööga ning näha, kui hävitav saab üks võõrliik selles ökosüsteemis olla.

Puerto Ayora

Rannani viiv tee on samuti tore koht lühikeseks jalutuskäiguks.  Rada lookleb läbi tiheda mangroovimetsa. Seal on võimalik kohata meriiguaane, kes pärast külma suplust otsivad kohta päikese all või otsivad vastupidiselt teed tagasi ookeani, kus nad toituvad külmas vees kasvavatest vetikatest. Neist mööda kõndides tuleb olla tähelepanelik, sest nad on väledad liikuma ning osad nuuskavad sinu pihta merevett. Seda teevad nad tegelikult selleks, et puhastada oma keha liigsest soolast, aga tundub nagu nad tahaksid sind eemale hirmutada. Rannas käib tihe elu, väikesed krabid siblivad kivide ja lainete vahel ning hiiglaslikud pelikanid sukelduvad ja püüavad kala. See oli  esimene kord kui nägin metsikud loomi, kes ei põgenenud inimeste lähenedes kaugusesse, vaid tegelesid rahulikult oma asjadega edasi.

Järgmise päeva otsustasin pühendada täielikult sisemaa avastamiseks. Päevane rattarent maksis kusagil 10 dollarit ja esialgne plaan oli sõita Los Gemeloseni (Kaksikud). Tegu on kahe hiiglasliku auguga, mis tekkisid kivistunud laava sisemuses olnud õhuaukude kokku varisemise tulemusel. Nad on ümbritsetud skileesia metsaga, mis on omakorda koduks suurele hulgale erinevatele lindudele. Kaksikud asusid Puerto Ayorast 21 kilomeetri kaugusel ja enamus teest sinna on ülesmäge. Õnneks olin selleks hetkeks elanud kuu aega kõrgmäestikus ja mu keha oli harjunud vähese hapniku ning korraliku füüsilise koormusega. Olles nüüd kõvasti madalamal, kaifis mu keha kogu sellega kaasnevat ekstra hapnikku ja energiat. Tundsin ennast suurepäraselt ja ülesmäkke väntamine polnud pooltki nii raske kui ma mäletasin. Kaksikud olid suursugused. Kaks tohutut auku pakkusid sisevaadet Galapagose tekkeloole. Nende seintelt oli võimalik näha erinevaid laavakihte ning arvata, mitu vulkaanipurset on Santa Cruz üle elanud.

Inland villages of Santa Cruz / Santa Cruzi külatänavad

Minu järgmiseks peatuspaigaks oli El Chato nimeline kilpkonnade kasvatuskeskus. Olemuselt oli see sarnane Fausto Llerena kasvatuskeskusega, ent siin said kilpkonnad vabalt ringi liikuda ning külastajad võisid koos nendega jalutada. Järgida tuli paari reeglit – hoida vähemalt  2 meetrit distantsi kõikide loomade vahel, mitte kasutada välku fotode tegemisel ja mitte toita ega puudutada kilpkonni. Mõned roomajad olid üle saja aasta vanused – seda on võimalik näha kilpidel asuvate ringide järgi. Veetsin umbes paar tundi nendega koos jalutades, nende kõrval istudes ja lihtsalt nende tegemisi jälgides.

Monster / Elukas

Santa Cruz oli ka esimene koht, kus ma  olen snorgeldanud. Varustuse rentimine kogu päevaks maksab ainult 5 dollarit. Kolmas päev algas väga vara, tõusin koos päikesega ja seadsin oma sammud Las Grietase (Praod) poole. See kanjon ilmus siis, kui osa Santa Cruzist vajus kokku.  Selle tõttu  tekkis saare äärde suur  lõhe, mis täitus kohe soolase ookeani ning värske põhjaveega. Järskude ja teravate seintega kitsas  kanjon oli täidetud snorgeldamiseks ideaalse kristallselge veega. Lapsepõlves kartsin ma kõrgust ja kogu see tunne tuli hoobilt tagasi hetkel kui vette astusin ja alla vaatasin. Nähes selgelt umbes 12 meetrit minust allpool asuvat kanjoni põhja oli täielik horror. Mu keha valdas tunne nagu peaksin hakkama kohe kukkuma. Esimesed paar minutit kulusid rahunemisele,  hingamisele ning peapööritusest üle saamisele. Üritades endale selgeks teha, et ma ei hakka kukkuma ning pean lihtsalt ujuma rahustas mind uuesti maha. Nüüd meenutas tunne rohkem hõljumist kui midagi muud. Vaatamata varajasele kellaajale polnud ma Las Grietases sel hommikul täiesti üksi. Varahommikust snorgeldamist oli tulnud kogema ka üks tüdruk Hispaaniast ning üks Ecuadori mees. Olgugi, et Las Grietases polnud väga palju kalu, nägime ikka ühte rahulikult kanjoni põhjas ujuvat musttipp-riffhaid.  Vähesetele mereelukatele vaatamata oli koha looduslik arhitektuur meeldejääv, hommikused päikesekiired sillerdasid eredalt ja tekitasid viirastuslike kiiri  vee all.

Alien landscape of Galapagos / Galapagose võõras maastik

Tortuga Bay ehk kilpkonnade laht on vist Galapagose ja Ecuadori üks kõige meeldejäävamaid kohti. See on kauneim rannariba, mida olen kunagi külastanud. Peen valge liiv, puhas ja selge sinine vesi, kõrged ja vahutavad lained, soolane meretuul ja vali ookeanimüra – kogu kombinatsioon vallutas mu meeled ning graveeris ennast väga pikaks ajaks mu mällu. Ühelt poolt oled ümbritsetud horisondini sirutuva ookeaniga,, teiselt poolt aga kõrgete liivadüünidega, mille vahel on merikilpkonnad teinud oma pesad.  Viimased olid eraldi lindiga ümbritsetud ja nende lähedal kõndimine on keelatud. Ookean oli täis erinevaid loomi. Sai silmata meriiguaane, kes tulid või läksid oma suplust tegema ja toitu otsima, lainete kohal pikeerisid mitmed pelikanid ja muidugi hulpisid erinevad merikilpkonnad võimsate lainetega kaasa. Olgugi, et seal ujusid ka raid, haid ja muud kalad, polnud see just parim koht snorgeldamiseks, kuna vesi polnud selge. Sellele vaatamata oli tegu kindlasti parima kohaga lihtsalt aja maha võtmiseks, päevitamiseks ja rannamõnude nautimiseks.

Marine iguanas in the sun
Even marine iguanas are enjoying Tortuga Bay / Isegi meriiguaanid naudivad Tortuga lahte

Esimesed paar päeva Galapagosel möödusid linnulennul. Avastasin ennast paadist uuele saarele liiklemas varem kui oleksin osanud arvata. Sõit ühelt saarelt teisele maksab kusagil 25-30  dollari kanti ja kestab tund aega. Pileteid saab soetada igast reisiagentuurist. Galapagose saarte vahelt sõidab kaks korda päevas mitu erinevat kiirpaati, mille kaptenid on seotud erinevate turismibüroodega. Sellel päeval kui ma otsustasin Isabelale sõita, oli meri väga tormine. Kõrged lained, vihm ja tugev tuul tegi kogu sõidu  ebameeldivaks. Paat hüppas lainete kohal ja maandus raskete mütsatusega vette enne kui me isegi sadamast välja saime. Kuna olime ka avaookeanil, pidi kapten paar korda suurematest lainetest ümber sõitma. Olin esimest korda kiirpaadil ega osanud arvata, kas jään merehaigeks või mitte. Õnneks sain päris kiiresti aru, et seda pole mul põhjust karta. Samas ei nautinud ülejäänud inimesed mu ümber sõitu nõnda palju kui mina. Pool paadisolijatest oksendas kogu reisi vältel ja kui me lõpuks Puerto Villamili jõudsime, oli  enamik inimesi näost täiesti kaamed ning vajusid maismaale jõudes lihtsalt istuma.

Lava beach on Isabela / Laava rand Isabelal

Isabela on Galapagose suurim saar ning nagu teisedki, vulkaaniline. Vahe on aga selles, et Isabela koosneb viiest aktiivsest ja ühest kustunud  tulemäest.  Isabela ainuke küla on Puerto Villamil. Olgugi, et vähem arenenud kui Puerto Ayora, on see ikkagi armas Vaikse ookeani äärne rannaküla. Värskelt valminud teed looklevad kirevate ja poolvalmis majade vahelt. Osades kohtades on näha, et loodus haarab tagasi maad, mis kunagi ehituse käigus inimeste osaks langes. Küla ise on vaikne. Suurte turistigruppide ning alatasa midagi müüvate kohalike asemel tundub, et siin tegelevad kõik hoopis oma asjadega. Ainuke  pisut ebameeldiv või õnnetu osa vähemarenenud küla puhul on tänavaäärsed ja metsaalused prügihunnikud.

Kahjuks polnud ilm Isabelal just kõige parem. Iga päev sadas vihma ja küla kimbutasid tugevad ookeanituuled. Minu külastuse muutsid eriti ekstreemseks mitmed väikesed maavärinad, mis omakorda viitasid võimalikule vulkaanipurskele järgnevate päevade jooksul. Kõigile Puerto Villmamilis viibijatele anti vulkaanihoiatus ja paluti olla valmis võimalikuks evakuatsiooniks.  Kahjuks jäi suurte lainete ja maavärinate tõttu üks huvitavamaid ekskursioone ära. Laavatunnelites snorgeldamist peeti liiga ohtlikuks . Selle asemel läksin hoopis Tintorerast avastama  – väikesed saared ja kaljud Puerto Villamili kõrval. Sinna tuli kanuuga aerutada, misjärel sai vette sukelduda ja saarte ümbruses ujuda. Kurjakuulutava välimusega vulkaanilised kaljud ja pisikesed maalapid olid täis puhkavaid meriiguaane, sinijalgseid suulasid. Sinna oli isegi üksik Galapagose pingviin ära eksinud.  Sukeldusin rahutusse ookeanivette, ulguv tuul asendus rahuliku vaikusega ning minu ees avanemes täiesti uus maailm. Kukkusin kui maagilisest portaalist läbi. Vikerkaarevärvides helendavad korallkalad, hirmutavad valgetipp-riffhaid, rahulikud rohelised merikilpkonnad ning mänguhimulised  merilõvid pakkusid väga lähedast kontakti loodusega.

Isabela on Galapagose liigirikkaim saar. Siin elab kõige rohkem elevantkilpkonni ja kuna siin on ka kõige rohkem uusi laavavälju, erineb taimestik ka teiste saarte omast. Kahjuks on Isabelal vaid  paar teed, mis suunduvad saare keskele ja sedagi mitte eriti sügavale. Seega on saare sisemust ja põhjapoolset osa võimatu ilma ekskursiooni või kruiisita külastada.

Isabela pakub ka põgusat sissevaadet Galapagose vägivaldsesse ajalukku. Kuus kilomeetrit Puerto Villamilist läänes asub mälestusmärk inimeste kannatustele. Aastatel 1944-1959 asus Isabelal sunnitöölaager. Ainukesed viited sellele on maast välja ulatuvad vundamendid, mis märkisid erinevate hoonete ja elamute asukohti. Nende kõrval sirgus taeva poole 6 meetri kõrgune ning 100 meetri pikkune kivist müür. Sellel müüril puudub suur ja sügav vajadus ning ainuke põhjus, miks see ehitati ja miks see nüüd seal seisab ongi vangidele peale surutud sunnitöö.  See oli ropp raske töö. Kohati hajutas see sunnitöö ja piinamise vahelist piiri. Müüri ehitamisel ei kasutatud mörti ega muid sideaineid, seetõttu kukkus see mitu korda kokku ja ehitamise käigus suri mitu vangi. See kurjakuulutav  konstruktsioon näeb välja nagu ta oleks otse Mordorist Galapagosele toodud, ehkki kogu ümbritsev ala ei sarnane mitte millegi poolest Sõrmuste Isanda valdustele. Pisarate müür (El Muro de las Lagrimas) on ümbritsetud sooga, milles jalutavad erkroosad flamingod,  mangroov metsaga, mis peidab kauneid laguune ja kuiva rannaalaga, kus jalutavad elevantkilpkonnad ning otsivad oma järgmist suutäit.

El Muro de las Lagrimas

Minu esialgne plaan oli külastada kõiki nelja asustatud saart. Samas, pärast teadasaamist, et ühelt saarelt teisele saamiseks pean iga korra alguses minema Puerto Ayorasse  – pileti hinnaks 30 dollarit – otsustasin jätta Isla Floreana vahele. Peamiseks põhjuseks oligi raha. Selle asemel otsustasin veeta kogu oma ülejäänud aja San Cristobalil ja nagu ma hiljem mõistsin, oli tegu väga hea otsusega.

San Cristobali lähedale jõudes avanes kogu saar justkui teatrilaval. Pilved vajusid kardinatena kõrvale ning päiksevalgus voolas üle maa, valgustades saare vulkaanilist silueti meie paadinina ees. Pärast nelja päeva vihma ja tuult olin valmis soojaks ning rannamõnudeks. Jõudes Puerto Baquerizo Moreno sadamasse ja nähes värvilisi maju, mis tõusid mäe jalamil kui vikerkaar ookeanist, tundsin, et mulle see koht istub. Puerto Baquerizo Moreno on San Cristobali suurim küla. See on natukene väiksem kui Puerto Ayora, samas pisut suurem kui Puerto Villamil. Puerto Moreno oli ka palju puhtam kui teised. Ent hoopis San Cristobalil mind vallanud tunne võlus mind selle koha puhul kõige rohkem. Siinsed inimesed tundusid rahulikumad, samas ka avatumad kui  mujal Galapagosel. Puerto Moreno oli kui tõeliselt ehe, lihtne,  rustikaalne küla Vaikse Ookeani kaldal. Hostel, kus ööbisin, lisas kindlasti San Cristobali külastusele emotsiooni. Väike ja lihtne  maja asus ookeanikaldal, ilusa promenaadi ees. Hostelil oli ka hiiglaslik rõdu, millelt avanes vapustav vaade ookeanile. Polnud midagi paremat kui jälgida ebamaiseid päikseloojanguid, väike klaas aguadrientet kõrval. Minu nädala täitis snorgeldamine, rannas peesitamine, matkamine ja õhtuti Puerto Moreno tänavatel tantsimine. Vaiksematel hommikutel vaatasin tänaval erinevate poodide ees  jalgpalli MMi.

Lisaks külale ja sealsele melule oli San Cristobal ka ületamatu koht kohaliku looduse nautimiseks. Kohalik legend pajatab, et see oli esimene saar, kuhu maabus  HMS Beagle ja Charles Darwin alustas just siin oma kuulsat rännakut. Fakt on aga see, et San Cristobal oli esimene asustatud saar Galapagosel, sest see on ainukene saar mageveekoguga.

A glimpse into San Cristobal / San Cristobali läbilõige


San Cristobal on merilõvide – siinsete peremeeste – saar. Erinevad rannad olid koduks sadadele merilõvidele ja kui tahta leida nende vahel kohta, tuli oma valikuga eriti tähelepanelik olla, et neid mitte üles äratada. See on väheseid hetki, kui nad võivad inimesi hammustada. Ülejäänud aja on nad sõbralikud ja pigem uudishimulikud.  See käitumine on eriti selge vees. Snorgeldamine ja mer ilõvidega ujumine oli minu lemmiktegevus Galapagosel.  Nad on iseloomult uudishimulikud loomad ja nendega vees olles võisid nad ujuda sinu kõrval ning vahel isegi sattuda mänguhoogu – hüpata veest välja, puhuda sulle mulle näkku, supelda su ümber või hoopis ujuda torpeedona sinu poole, et siis viimasel hetkel kõrvale põigata.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on San Cristobal parim  koht Galapagosel snorgeldamiseks. Darwini laht – väike laguun selge ja rahuliku veega – on ümbritsetud kõrgete ja teravate  laavakaljudega mille küljes ripuvad tuulest räsitud raagus puud. Nende oksad on täis magavaid  fregattilinde. Sukeldudes nendesse vetesse oled  kohe ümbritsetud tuhandete värviliste korallkaladega, kes ujuvad parvena suurte rahnude vahel. Lisaks kõiksugu kaladele on seal veel majesteetlikud mer ikilpkonnad, kuid ookeani poole ujudes avaneb täiesti teine maailm. Ikka võis silmata vulkaanilisi kivimeid ookeani põhjas, aga nüüd olid need 15 meetrit sügavamal. Sinu ja põhja vahel võis näha ka  tuttavalt liikuvaid varje. Mitmed musttipp-riffhaid valvasid oma territooriumi. Nendele  vapustavatele kaladele vaatamata avaldas mulle suurimat muljet hiiglaslik rai, kes liugles rahulikult minu alt läbi. See meenutas rohkem lendamist või hõljumist kui ujumist. Tema suuruse hoomamiseks sirutasin oma käed tema kohal välja. Selleks, et jõuda tema suurusele isegi lähedale, jäi mul kämblajagu puudu.

Puerto Baquerizost lühikese jalutuskäigu kaugusel asus kaunis liivarand Playa Loberia, sealt veel paarikümne minuti kaugusel Kalju ( Punta Pitt). Veetsin nendes kahes kohas tunde. Esimeses oli võimalik nautida vaatemängu, mida pakkusid üksteist üle trumbata üritavad surfarid ja merilõvid. Kaljuni jõudmiseks tuli jalutada mööda vulkaanilist randa. Jalutuskäik lõppes suure musta kalju juures, mis helkis päikesevalguses lainevahu tõttu silmipimestavalt. Seal võis istuda tunde, kuulata kuidas lained vastu kaljut kõmistavad ning vaadata merilinde. Nende lennud kalju ja ookeani vahelt, kuidas nad üritasid samaaegselt arvestada tuule suuna ning tugevusega, olid hüpnotiseerivad.

Icon of Galapagos / Galapagose sümbol

San Cristobali õhtud täitsid nauding ja meelelahutus. Niipea kui päike loojus, muutusid tänavad väikesteks lavadeks, väljakud olid täis erinevaid artiste ja gruppe, kes esitasid oma eelnevalt harjutatud näidendeid, laule või etteasteid. Reeded ja laupäevad olid eriti elavad. Kogu küla tuli tänavatele, et nautida sooja ookeaniööd ning veeta natuke  hubaselt aega oma perekonna ja sõpradega. Tänavad olid  rahvastatud erinevaid artistide, lauljate, ja teatrigruppidega. Kui öö peale valgus, hakkasid kohalikud  DJ’d mängima salsat ja reggaetoni. Muusika ja tants kestis koiduvalguseni. Koduteel tuli lihtsalt hüpata läbi kohalikust pagariärist ja haarata kaasa varajane hommikusöök.

Kaks nädalat Galapagosel tundus mööduvat kui silmapilk. Avastasin ennast jällegi omi asju kokku pakkimas ja mõtlesin, et siit lahkuda on ju liiga vara. Kuna bussid Baltra lennujaama väljusid ainult varahommikul, otsustasin ma oma viimase päeva veeta uuesti Santa Cruzil. See saar oli kui mu  lävi Galapagosele. Selle asemel, et ekselda mööda saart ringi ja avastada uusi kohti, otsustasin nautida oma viimaseid hetki siin Tortuga lahe ääres. Kott täis turult soetatud puuvilju, värskelt küpsetatud saiakesi ja natuke kohalikku  rohelist ning mugav rannapäev võis alata.

Viimasel päeval bussijaama poole jalutades ja nautides kõiki neid värskeid elamusi ning mälestusi sellest vapustavast kohast, otsustasin, nagu Amazonase ja Cotopaxi puhul, et ühel heal päeval tulen siia tagasi. Lennnujaamas olles  astusin veel viimast korda õue: enne väravatest läbi minekut kõndisin lennujaamast paarsada meetrit eemale ranna poole ja istusin lihtsalt ühele kivile maha. Minu ees avanes suurepärane vaade ookeanile ja väikesele vulkaanile, mis vaevu-vaevu piilus lainete vahelt välja. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, kui imelik ja erinev võib üks saarestik olla. Tõesti, kui lugeda erinevaid mütoloogiaid, kus pajatatakse jumalatest, kes tõstsid maa merest välja, siis siin saab seda väga selgelt endale ette kujutada ning võib-olla siit algaski Galapagose legend.

Slow down or drive faster? / Sõida aeglaselt või kiiresti?

Conquering Cotopaxi / Cotopaxi vallutamine

Every morning for more than a month I saw a magnificent snow peaked mountain on my horizon. People came and went to climb it, some were successful others not so much, but every single one came back with incredible stories about their efforts. These just fed my curiosity and appetite. From the first day I arrived at the Secret Garden Cotopaxi hostel, where I would spend the next month volunteering, I knew that at the end of my stay I will try to conquer one of the highest if not the highest active volcanoes in the world. There was a whole month worth of preparations in front of me, getting in shape and used to the altitude. As I climbed various 4000-meter volcanoes surrounding our hostel and guided two to three hikes a week, I felt more confident and ready. On the last week of May I decided that the day is quite close. It was first week of July when me, Philip from Germany and Roman from the Netherlands were about to head out.

Sunrise / Päikesetõus

Climbing a mountain that is 5897 meters high does come with various preparations. For instance, it is not advised to drink alcohol and smoke couple of days prior to the climb. I forgot about that and did have a beer with my dinners. In addition, it is good to get some sleep, since it is difficult to do at the altitude of 5000 meters and above. Usually a day before the manager of Secret Garden hostel, Tony, would take the clients aside and explain them the course, give tips and answer any questions they had about the mountain. We had heard the speech so many times, that I nearly remembered it by heart. To sum it up, next day around lunch time our guides would arrive with the equipment. We would try it on, have a quick lunch, and then head out to the refuge at Cotopaxi. That is where we would spend the night and at midnight set off towards the top. The walk, because that is just what it is – a walk, would last approximately six hours and we would reach the summit for the sunrise. So, as recommended I had one beer and went to bed.

The next morning, I felt excellent. I woke up early, helped everyone prepare the breakfast and send our guests out to different hikes. Afterwards I packed up my stuff, since on the day of our return the new volunteers had been promised our rooms. Although, we would get all our gear from the guides, I still decided to keep some of my clothes handy, just in case. Like clockwork our guides did arrive just before the lunch with all our equipment. We were anxious to try them on and this was exactly the first thing we had to do, just to check if everything fits and if there is any need to change anything. We got: boots, trousers, jacket, warm and long underpants, fleece, backpack, ski hat, helmet, headlamp, sunglasses, harness, gloves, sleeping bag, pickaxe, and crampons. Plus, whatever we wanted to take to the mountain. I went for the warm undershirt, a t-shirt on top of that, and long hiking socks.

Equipment / Varustus

We had two local guides – Ivan and Secundo. They had been climbing for most of their lives and rock climbing with mountaineering was in their blood. Between two of them they had conquered most of the highest peaks in Ecuador and South-America. I did not know that much about Secundo, but I had heard a lot of good things about Ivan. So secretly I was hoping that he would be our guide. Starting from that moment, up until the end – although I did not know it yet, Fortuna was indeed looking after me.

Ivan (left) & Secundo (right) are ready / Ivan (vasakul) & Secundo (paremal) on valmis

After a hearty lunch we were ready to set off to the mountain. It was an extraordinary moment of clarity that hit me while I was about to get in the car. I realised that in the next twelve hours I will be attempting to climb the highest peak in my life. A sudden rush of excitement, fear, uncertainness, adrenaline, and joy filled me. I felt ready. The ride took us through Cotopaxi national park. It is a strange landscape filled with small and big rocks, some of which are over five meters high and weigh several hundred tons. It seemed like a mythical creature or an ancient god had scattered rocks all around the valley, like seeds during sowing time. Ivan explained that they were spat out by the volcano or tumbled down when it last erupted. The weather was good and it gave us hope that the hike and the final push we’ll have clear skies as well. Cotopaxi national park is full of various animals and some of them guided us on our way. We saw wild horses, many hawks and eagles, but my favourite was a lone Andean wolf who woke up from his slumber and followed the disturbers with his gaze as far as he could.

What are you looking at? / Ja mida sa vahid?

Our first stop was at the refuge on 4800 meters built by a Jesuit missionary Jose Ribas. We left the car at the car park and from there it was a short hike away. I had done it once, it was about a kilometre long and took about half an hour to get up to. This time though I had to carry all my equipment and the way up was steep. It took us nearly forty-five minutes and I sweated through all my clothes. The refuge itself was quite big. It could house around 80 people, there was a café, dormitories, a dining hall, but limited running water and electricity. When we arrived we were greeted with a cup of hot chocolate. On 4800 meters everything tastes much better or I was just a bit tired. Ivan let us know that before and after dinner we just have to relax and get as much rest as possible. It was also important to keep yourself hydrated. Fortunately, we could drink as much coca tea as our hearts desired. It tasted sublime with just a little bit of brown sugar. In addition, coca tea has medical properties, it helps with altitude sickness and gives you energy. Before the dinner we stepped out into the cold Andean evening to enjoy the spectacular light show. Setting sun, gigantic clouds, and the red valley below us were mesmerizing. We were joking between ourselves that already this view was worth coming up here and wondering at the same time what could it look like up on the top. Only the smell of prepared dinner was able to get us back in and away form the majestic parading of Pachamama. The dinner consisted of hot chicken soup, breaded chicken, and some fruits for dessert.


Then it was time to prepare everything for the night. We headed upstairs and started packing, so when we woke up we could just put on our equipment and head out as soon as possible. I did grab my wet t-shirt and jacket into the sleeping bag to try to dry them, a small trick I learned in the army. While volunteering in the Secret Garden Cotopaxi I asked everyone who attempted to climb Cotopaxi, how it was. One of the most consistent parts in everyone’s story was that sleeping in the refuge would be extremely difficult. Oh, how wrong they were. I can sleep everywhere, it is one of my superpowers. Being up on 5000 meters did not have any impact on my rest. I slept like a baby and to be honest I was surprised when the lights were turned on and someone shouted that it was eleven o’clock. I got up and checked my clothes. As expected, they were dry. However, since I was still sleepy, it took me quite some time to get everything on, pack the snacks into different pockets, and prepare myself. Downstairs everyone was already enjoying a modest breakfast of jam and bread with hot tea. While we were eating the food our guides told us specifically to take care of our equipment, because it was expensive and on the mountain anything could happen. They emphasized to be very mindful with the gloves, since they were especially easy to lose. Just put them in your pockets or secure them, when you take them off. A simple point to follow.

Ready for the night / Ööks valmis

It was just before midnight when we stepped out into the darkness. The night was clear and crispy. At the time the temperature was between minus 5 and minus 10 Celsius. While I was thinking about what the weather could be like when I was climbing the mountain, I was always hoping that the night would be cloudless. It was, and the whole Milky-way span out above our heads. We turned on our headlamps and set the order of which we are going to head to the top. Secundo in the front, after him Roman, then me and Philip with Ivan securing our backs. I grabbed my pickaxe, started my Cotopaxi playlist (full playlist in the end) and so it began.

The hike up to the glacier had to take approximately one and a half an hour on soft volcanic sand. We started walking uphill almost immediately and it was steep. There is a simple truth about walking up and conserving energy – take small steps. Since I had already done quite many high-altitude hikes before I was confident in my tempo and how small steps I had to take to be as comfortable as possible. However, a six hour hike up the steep slopes of Cotopaxi still seemed daunting. The beginning was slow and constant – this would become the theme of the whole effort. The guides told us not to think about how much we still had to go or constantly look towards the top. The reason was that it might have been discouraging, but I could not help it. I was constantly looking around me, taking in the majestic characteristics of the mountain and the deep beauty of the night. Looking down towards the valley you could see Quito’s city lights sprawling out towards north. It did look like a huge landing strip or a great army of people.

As we drew closer towards the glacier, the sand underneath out legs changed to ice and snow. At the beginning of the glacier we had to put on our crampons and secure ourselves with rope. Four to five meters between each of us, so that if anyone slips or falls the others can catch him. Roman and Secundo got ready before us and suddenly headed out by themselves. It was a surprise, since we thought that the group will stay together and reach the top together, but I guess they had other plans. Instead it was just Ivan, me, and Philip now, in that order. As strange as it sounds, but the way we walked changed now. It was a bit easier to walk on the snow, but at the same time it was slower. My legs were heavier, and it took some time to get used to the crampons. It was important to take higher steps, otherwise you would stumble on your own legs and loose the balance. In addition, now I had to lock my steps – basically, take a step and make sure that it is secure. By that time, we had already been walking for nearly two hours uphill and I felt completely fine. There was no sign of tiredness or altitude sickness. Just step by step on the narrow path to the top.

Suddenly we were walking in the clouds. The wind picked up and it started snowing. A bit further and the weak wind turned into a proper blizzard. In half an hour or so our clothes had a thick coat of ice on them. My pickaxe was a great tool to help keep moving forward, keep the balance, and take some pressure of my legs. Hit the pickaxe into snow, make two steps, and repeat. The strong winds and sharp snow cutting my face did not turn me off or create pessimistic thoughts. Music in my ears matched the weather and snow mask helped protected my face. Instead of thinking how horrible the situation really was, I was directing my thoughts the other way. Now the blizzard was just another challenge that I had to overcome to get to the top and the story just got more interesting.

I have no idea of what awaits me / Mul pole õrna aimugi, mis mind ees ootab

After every hour or so we made small breaks to drink water and eat some snacks. At these altitudes you will probably lose your appetite and the thirst does not bother you so much, but at the same time you do have to eat and drink to keep yourself hydrated, keep the cramps away, and get some additional energy. Fortunately again, I did not have to force anything down, instead I enjoyed the warm water with sugar, chocolates, pack of Lay’s crisps, and muffins. Going up was slow but now I started feeling the altitude. Breathing was a bit more difficult and each breath had to be a little bit deeper. Don’t get me wrong I still felt sensational and the idea that I will make it to the top started to feel more like a reality. Philip on the other hand was feeling tired, he did not speak that much and during the breaks he just sat down. While walking up we suddenly had to stop, Philip was throwing up. With altitude it is common to feel dizzy, have a small headache, ringing ears, and vomit. I was concerned about Philip and if he was in the condition to continue. We had two guides, so if he had to turn back he could have gone with one and the others could have continued with the other. However, since Roman and Secundo took off and now were much further up than us, it was a problem. Luckily Philip felt much better after throwing up and he said that he felt confident to continue.

Next stop I made a mistake that nearly made me turn back without even feeling tired. I went to relieve myself. Before this, anytime that I had to take off my gloves I put them in my pockets, but for some dumb reason I tossed them aside this time. As soon as I did that I understood my mistake, but it was too late. One of them just flew off down the hill, into the night. I was distraught and angry, this was exactly what the guides had warned me about. I screamed various Estonian and Russian curses and swear words, but it did not help, nor did it make me feel good again. In the beginning my only concern was about not being able to get to the top. My whole body, gloves included, were covered with ice and snow, the blizzard was still raging on and it was about three hours to the top. It was impossible to get there with one hand uncovered. Ivan went to search for the glove, but it was hopeless. In addition, he told me that the pair of gloves cost around 200 dollars. This made me even more mad, my stupidity would have cost me more than climbing one of the highest volcanos in the world. I did have two pairs of gloves on, one pair under the other. So, with two right hand gloves I hoped that it would be enough. Ivan told me that while coming back we will they to find it one more time. I exerted so much energy during this event, physically and mentally that continuing now was even more difficult. What is more, holding the pickaxe was also more challenging, since it was just so cold. My shuffle playlist was there to save me again, since Rage Against the Machine popped on and it helped me to focus my anger on the steps. Soon enough I realised that my hands were sweating so much that there was no way that I would freeze them off – unless I stopped moving.

About half an hour later the weather seemed to clear up, since we started getting above the clouds. The great views were back and the top seemed to be getting closer as well. However, the walking was getting even more harder, since the path was steeper and narrower than before. Now it was important to step one foot exactly in front of the other. As much as I could see down, it was a long slide and fall.

As we were relentlessly heading up we could feel that the last part of the climb was upon us. It was the steepest part of the mountain. I was nearly out of energy and breathing heavily. Cotopaxi had one last nasty surprise for us. All of a sudden, it smelled like thousand rotten eggs had just been smashed in front of you. We were walking in the sulphur cloud. The next ten minutes were gruesome. I have never experienced a smell like that and I nearly threw up. The last push itself was probably one of the most difficult things I have ever done. I was thinking about giving up every ten steps, since you could see the top, but behind every corner and steep part there was another corner or a steep section. I was just concentrating on taking one step at a time. I was slow, I was tired. I could not turn back because then everyone had to turn and in my mind, it was easier to get to the top than start the two or three hour hike back. And then Vangelis Conquest of the Paradise and Hans Zimmer’s Planet Earth II Suite started playing back to back. My mind was filled with resolve and awe of surrounding nature. I mustered the last remnants of energy I had left and pushed on.

We were above the clouds and the sun was rising. I took another step and found myself on level ground. I could see the whole surrounding area like on the palm of my hand. Highest mountains were peaking out above the clouds and I realised that we had reached the top. I rose my hands, gave out a cry, and then saw how Philip collapsed on the nearest snow pile, with a smile on his face. My tiredness was gone, replaced by the exhilaration and the pure wonder of the scenery. I was stumbling around taking as many photos as possible and finally I just sat down on the edge of the crater, enjoying the moment and letting the tiredness settle in. Before we left Secret Garden, I took a can of beer with me as a celebratory drink. Philip carried it up, but we were so cold and tired that the beer did not appeal to us at all. Instead, I opened the full thermos of coca tea that I also packed and carried up. This suited our situation much better, since it was warm and it did give us little energy for the way back. We stayed on the top for about fifteen minutes, after that it started to get colder because of the wind. Ivan told us to start preparing for descent.

The reward / autasu

We made it / Me oleme tipus

You must start walking back as soon as possible, since the sunlight starts melting the snow and glaciers, making the way back unstable and dangerous. The first part of our way I took the lead, but to be honest, I was just stumbling. I was empty. Maybe two hundred meters in on our way down I slipped and fell. I was sliding down for couple of meters before Philip yanked my rope and I was able to stop myself with my pickaxe. I was so tired that I just sat there for a minute while pondering how dangerous would it be to just slide the whole way down. I knew it was impossible, but I was so exhausted that I thought it could be a possibility. In the end I got up and started wobbling back down again. The journey was different this time, since now we had light and we could see the path. It was ridiculous how steep it was. Several sports made me question how I even managed to get up from there. It was also narrow, and at some places the crevasses next to the path seemed bottomless. Just one wrong step and down you go. The best part was that the sun also lit up the whole mountain and the valley below us. It was magnificent. We had to wear sunglasses, since the sun and its light reflected from the snow made the whole area extremely bright. Without the sunglasses you would damage your retinas and get snow blindness.

Descent / Allaminek

The views / Vaated

At one point I realised that we had reached the spot I had lost my glove. I asked Ivan if I could join him in the search, but he said to not worry about it and bolted down himself. Secundo took the lead and we started walking down again. The plan was to meet Ivan at the next rest stop and hopefully he had the glove. As we were descending Secundo turned my attention towards a small black spot on the glacier, this was probably my glove. I hoped he was right. He was and at the next stop Ivan was waiting for us with the glove. Happy, but extremely tired we continued our way down. As we approached the edge of the glacier we took off our crampons and continued again on the red volcanic sand. The melt water had turned the sand wet and now it was much more slippery than it was during the night. Every step we took we slid down one additional step. We could also see the refuge, but instead of rejoicing I was a bit agitated. It was far away and it did not seem to be getting closer. I was drained, depleted of all my energy and moving slower than a snail. Even now, thinking back to it, I am baffled how tired a person could get. Climbing this mountain was one of the hardest things I have done but coming down I was probably the most tired I have ever been. I was stumbling, falling, sitting down, getting up, and repeating the whole process again. I must have looked pathetic, but I did not care the least.

We were up there / Me olime seal tipus

The last kilometer felt like the whole hike up, but in the end we did walk through the refuge door. The table was covered and breakfast with hot chocolate was waiting for us. I dropped my gear to the floor and tried to devour the breakfast. Instead my hands did not listen to me and I ate at the speed of a sloth. After the breakfast we went upstairs to pack all our things, write on the flag, and get a stamp into the passport. Some Estonians had already visited the place, because there was a huge Estonian flag on the wall. However, I could not spot any Estonian names or writings on it. Getting to the car meant that there was still another kilometre to go, but this time we had all our stuff on us again. This meant that although we had a small rest and a breakfast, our way down was very gradual. But this time the mood was high and we were swapping stories of how it felt going up Cotopaxi. Our guides rushed off to get everything ready, but when we were almost down Secundo returned to check if we were all right. I guess we were so slow that they just came back to get us moving faster. We hopped in the car and the drive back could commence. The ride was quiet, I was listening to my Cotopaxi playlist and reflecting back on what we all had just done. To our pleasure the whole volcano was visible and without clouds. The drive through Cotopaxi national park and the mountain looming behind us felt tremendous. In the end I dozed off couple of times but open window and cool breeze always brought me back. It was a magnificent feeling – a feeling of fulfillment and hope for the rest of my future endeavors. It was one of those moments when you truly feel that everything is possible and the resilience of human will is nearly limitless. Looking out of the window I saw Pasachoa volcano and on its foothills The Secret Garden Cotopaxi hostel.

The look back / Tagasivaade

Cotopaxi on maailma üks kõrgeimaid aktiivseid vulkaane ja rohkem kui kuu aega terendas ta mu silmapiiril. Ma nägin tema lumega kaetud tippu igal hommikul ärgates ja õhtul enne magama minekut. Ma nägin mitmeid külalisi, kes tulid Secret Garden Cotopaxi hostelisse, eesmärgiga ronida selle mäe tippu. Osad olid edukad, teised mitte, aga kõik tulid tagasi imeliste lugudega ja neid kuulates kujutasin ma vaimusilmas ette, kuidas ma ise ühel päeval samasuguse katsumuse ette võtan. Kuu aega vabatahtliku tööd Secret Garden Cotopaxi hostelis andis mulle piisavalt aega, et valmistuda selleks erakordseks ürituseks. Peaasjalikult tuli keskenduda oma füüsilisele vormile ja harjuda kõrgusega. Matkad Cotopaxi ümbruses ning giidina erinevate gruppide juhtimine 4000-meetriste tippude otsa kaks või kolm korda nädalas oli suurepäraseks trenniks. Mu enesetunne paranes igapäevaselt ja mai viimasel nädalal mõistsin, et olen piisavalt hästi ette valmistunud ning paremat aega Cotopaxi vulkaani tippu ronimiseks ei tule. Mina, Philip Saksamaalt ja Roman Hollandist otsustasime, et teeme kolmekesi Juuni alguses selle katsumuse ära.

The night before / Öö enne väljasõitu

Igasugune kõrgema mäe otsa ronimine algab paar päeva varem erinevate ettevalmistustega. Esiteks, soovitatav on alkohoolseid jooke mitte tarbida. Mina oma suures õhinas unustasin selle ära ja lubasin endale ühe õlle õhtusöökide kõrvale. Teiseks, soovitatav on korralikult magada, sest kõrgmäestikus on paljudel raskusi magama jäämisega. Ma olin voodis iga õhtu kella üheksa ja kümne vahel. Õhtu enne väljasõitu tehti meile üldine plaan selgeks. Järgmise päeva lõuna paiku pidid saabuma meie giidid koos varustusega. Pärast varustuse kontrolli, proovimist ja kiiret lõunat pidime hakkama mäe poole sõitma. Õhtusöök ja ööbimine oli Cotopaxi puhkemajas ning südaöösel pidime alustama oma teekonda tippu. Liikumine ülesmäge kestvat kusagil kuus tundi ja plaan nägi ette, et mäeharjale jõuame päiksetõusu ajaks.

Järgmisel hommikul ärgates tundsin ennast suurepäraselt. Ma tõusin kusagil kella viie paiku. Hommik oli kiire. Valmistasime teiste vabatahtlikega hommikusööki ette ja pärast seda saatsime külalised erinevatele tegevustele. Järgnevad paar tundi pakkisin oma elamist kokku. Tagasi tulles olid meie magamiskohad lubatud juba uutele vabatahtlikele, seega kõik mu laialipillutud riided oli vaja kokku korjata ning uuesti seljakotti mahutada. Seljakott läks kindlalt kappi luku taha. Kuigi kogu meie varustus pidid tulema giidide käest, otsustasin ma siiski võtta paar isikliku asja kaasa. Nendeks olid soe alussärk, t-särk sinna peale ja matkasokid – juhuks kui need olid paremad kui rendivarustus. Meie giidid jõudsidki kohale natuke enne lõunat. Esiteks tuli kohe teha varustuse kontroll. Kõik me olime suures õhinas, et näha, mis meile toodi, seega kogu tegevus toimus kiiresti. Varustuses olid: jalatsid, jope, soojad püksid, soojad pikad aluspüksid, fliis, seljakott, suusamüts, kassid, kiiver, pealamp, päikeseprillid, rakmed, kindad ja magamiskott. Lisaks ka kõik mis sa ise tahtsid kaasa võtta.

Let’s get going / Hakkame minema

Meie giidideks osutusid Ivan ja Secundo – kaks ecuadorlast, kes olid suurema osa oma elust veetnud mööda mägesid matkates ja Lõuna Ameerika kõrgemaid tippe vallutades. Seda oli nende nägudest ja kehast näha. Viis kuidas nad liikusid oli väga kindel ja konkreetne, ei ühtegi üleliigset liigutust. Mäed oli neil veres. Fortuuna naeratas mulle, sest ma olin salaja lootnud, et Ivan oleks meie giid. Erinevate lugude ja soovituste põhjal sai selgeks, et tema juhtimise all on meil võrdlemisi suur võimalus tippu jõuda. Tollel hetkel ma veel ei teadnud, aga õnn oli meie poolel kogu selle seikluse vältel.

Lõuna kiirelt kõhtu, varustus auto peale ja olime valmis. Hetk enne autosse istumist valdas mind vapustav selgus. Mõte, et järgmise kaheteistkümne tunni jooksul ronin ma maailma ühe kõrgeima vulkaani tipu poole ja ma pole mitte midagi sellist varem proovinud oli ehmatav. Mind haaras ärevus, hirm, elevus ja lõpuks valmisolek. Selleks, et jõuda Cotopaxi vulkaani juurde on vaja sõita läbi Cotopaxi rahvuspargi. Ilm oli suurepärane ning see muutis meie teekonna läbi rahvuspargi võrratuks. Lisaks sellele andis selge taevas meile lootust, et öine retk tippu võiks samuti toimuda ilusa ilma saatel. Auto vuras kiiresti kruusateel suurte ja väikeste rahnude vahel. Hinnates ümbritsevat maastiku, tundus nagu oleks keegi müütiline olend tuhandeid aastaid tagasi puistanud erinevas suuruses kive nagu seemneid külvi ajal. Osad rahnud olid üle viie meetri kõrged ja kaalusid kindlasti paarsada tonni. Ivan selgitas olukorda: iga kord kui vulkaan purskab, paiskab ta välja tohutus koguses kive ja need lendavad mitmeid kilomeetreid ja maanduvad kõikjale rahvuspargis. Kuid samblaga kaetud kivid polnud ainukesed mida me nägime. Meie teed saatsid ka mitmed loomad. Metsikud hobused kappasid kõrval, kullid ja kotkad liuglesid peade kohal ja isegi väike Andide hunt ärkas unest ja uudistas oma segajaid.

Wild horses / Metsikud hobused

Esimeseks peatuseks oli Jose Ribase nimeline varjupaik 4800 meetri kõrgusel, kuid elu polnud päris nii mugav, et auto oleks visanud meid varjupaiga ukse ette. See sai jäetud parklasse, mis asus umbes kilomeeter varjupaigast madalamal. Seal hiivasime kogu oma varustuse selga ja alustasime rahuliku jalutuskäiguga varjupaiga poole. Ülesminek oli järsk. Giidid ütlesid, et see on kui väike sissejuhatus öiseks matkaks, sest kogu teekond ülesse pidi olema sarnane või isegi järsem. Varjupaika jõudmine võttis kusagil nelikümmend viis minutit ja ma jõudsin kohale läbimärjana. Koht oli suur ja arvestades, kus me asusime, päris mugav. Selle lasi ehitada Jesuiidist misjonär Jose Ribas. Varjupaika mahtus ööbima kusagil kaheksakümmend inimest ja lisaks magamisruumidele oli seal veel väike kohvik, söögisaal, köök ja tagasihoidlikud vetsud. Elektri ja jooksva veega olid lood natuke kesisemad. Kui me uksest sisse astusime tervitati meid kuuma kakaoga. Ma pole kindel, kas asjad maitsevad 5000 meetri kõrgusel paremini või mitte, aga see oli üks neetult hea kakao. Järgnev plaan oli puhata, süüa õhtusööki ja magada. Rõhku pandi vedeliku joomisele ja magamisele. Mõlemad pidid aitama kehal valmistuda kurnavaks kuue tunniseks matkaks. Õnneks oli varjupaigas põhjatu kogus kokateed ja me võisime seda juua nii palju kui süda lubas. Kokatee annab kõvasti energiat ja aitab kõrgushaiguse vastu. Enne õhtusööki astusime veelkord õue, et jälgida vapustavalt dramaatilist valgusemängu. Loojuv päike, hiiglaslikud pilved ja all laiuv Cotopaxi rahvuspark haarasid meid oma lummusesse. Kõikvõimas Pachamama suurustas oma andidega. Ainukene, mis suutis meid taaskord tuppa meelitada oli köögist tulev ahvatlev toidulõhn. Õhtusöögiks pakuti kuuma kanasuppi, paneeritud kanafileed ja magustoiduks oli arbuus šokolaadiga.

Pärast õhtusööki oli aeg teha ettevalmistusi öiseks väljaminekuks, pakkida vajalik varustus ja snäkid. Nii ei pea me ärgates, unise peaga rabelema hakkama, vaid saime rahulikult riidesse panna ning õue astuda. Haarasin oma läbimärja t-särgi ja jope ning toppisin need oma magamiskotti kuivama. Selle väikese triki õppisin ma ajateenistuses. Kõik kes olid varem Cotopaxi tippu proovinud ronida ja kellega ma rääkisin, ütlesid kui ühest suust, et varjupaigas magamine oli väga keeruline. Viie tuhande meetri kõrgusel pidi kehal olema raske uinuda ning uni tulevat halb. Nad kõik eksisid rängalt. Magamine on minu üks supervõimetest. Ma suudan magada igal pool, isegi viie tuhande meetri kõrgusel. Ma magasin nii hästi, et kui kell üksteist tuled põlema pandi ning kõik üles aeti olin ma väga üllatunud. Õnneks olid mu riided magamiskotis kuivemaks muutunud, kuid mu unisuse tõttu oli kogu varustuse uuesti selga ajamine pikk protsess. Viimaseks ettevalmistuseks oli giidide lühike loeng varustuse kohta. Nad palusid selle eest hoolt kanda, sest asjad oli väga kallid. Eriti rõhutasid nad kinnaste olulisust, neid oli mäel kõige kergem ära kaotada. Lihtsalt, kui kindad käest võtta, siis panna need taskusse või kinnitada millegi külge. Lihtne palve.

Kohe kui olime valmis, astusime välja pimedusse. Südaöö oli selge ja karge. Linnutee laotus kogu oma majesteetlikkuses meie peade kohal laiali. Jällegi üks soov, mis läks täide – selge tähistaevas matka ajaks. Väljas oli miinus viie ja miinus kümne vahel, aga õnneks oli varustus nii hea, et ma tundsin ennast soojalt. Lülitasime oma pealambid sisse ja panime liikumise järjekorra paika. Secundo oli kõige ees ja näitas rada, pärast teda läks Roman, siis mina, Philip ja viimasena Ivan. Ma haarasin lumekirka kätte, panin oma Cotopaxi playlisti mängima ja nõnda see algas.

Esimesed paar kilomeetrit kõndisime vulkaanilise liiva sees. See oli väga pehme ning tõus läks aeglaselt. Ülesminek liustikuni pidi kestma kusagil poolteist tundi. Esimesest sajast sammust oli selge, et teekond tuleb järsk. Energia hoidmiseks pidime tegema eriti väikeseid samme. Olles veetnud kuu aega 4000-meetriste mägede vahel matkates oli see mulle teada. Oskasin arvestada endaga ja valida õige sammu ning tempo. Sellele vaatamata tundus kuue tunnine ülesminek hirmutav. Algus oli aeglane, aga järjepidev. Giidid andsid meile kohe teada, et me ei mõtleks, kui palju maad oleme läbinud või kui kaugel on tipp. Lisaks ei soovitatud ka kogu aeg tipu poole vahtida. See kõik pidi mõjuma heidutavalt. Ma ei võtnud viimast soovitust kuulda ja vaatasin kõikjale – öist taevast, ümbritsevat mäge ja kauguses laiuvat Quitot.

A step after a step / Tõus tõusu järel

Jõudes liustikule lähemale vahetus meie jalge all olev liiv jääga. Lühike paus ja liustikul kõndimiseks vajalikud kassid läksid jalga ning me kinnitasime ennast nööriga üksteise külge. Neli kuni viis meetrit üksteise vahel selleks, kui keegi kukub saavad teised ta pidama. Minu ja Philipi üllatuseks lasid Roman ja Secundo kohe jalga kui nad omadega valmis said. Me arvasime, et liigume kõik koos mäest üles ja jõuame samal ajal tippu, aga neil olid omad plaanid. Nad liikusid väga kiiresti, aga me ei kavatsenud rabelema hakata. Eesmärgiks oli jõuda päiksetõusuks tippu, mis tähendas, et liikumine pidi olema aeglane. Meil polnud selle vastu midagi, sest ülesmäkke kõndimine oli järsk ja väsitav. Ivan hoiatas, et peaksime hoidma oma energiat viimaseks kahesajaks meetriks, see oli mäe kõige raskem ja järsem tõus. Nüüd oli järjekord selline, et Ivan astus kõige ees, pärast teda Philip ja siis mina. Mul polnud viimaseks olemise vastu mitte midagi, see andis mulle jälle võimaluse ringi vahtida ning liikuda natuke aeglasemalt kui teised. Kassidega kõndimine oli ka väheke erinev. Nüüd tuli rohkem tähelepanu pöörata oma sammudele, sest jalad võisid takerduda üksteise külge. Astumine oli aeglasem, aga mugavam. Mind üllatas see, et ma polnud üldse väsinud. Enesetunne oli suurepärane. Lihtsalt samm-sammu haaval mööda kitsast teed üles.

Selge taevas jõudis vahepeal asenduda pilvedega. Tõusis ka väike tuul. Kui umbes paar minutit hiljem lisandus lumesadu, mõistsin, et kõndisime pilvede sees. Pool tundi hiljem olime keset lumetormi. Nägemisulatus oli vaid paar meetrit, terav lumi lõikas nägu ja kogu meie keha oli kaetud poole sentimeetrise jääkirmega. Kirka oli nüüd hädavajalik tööriist. Kõndimine nägi välja nii, et kirka lumme, siis kaks sammu ja korrata. Lumetorm ei morjendanud mind. See tegi kõndimise huvitavamaks ja nüüd oli meil ka uus väljakutse – liikuda tormist läbi. Plaan oli sama, jätkata väikeste sammudega tipu poole. Lisaks läks mu muusika suurepäraselt ilmaga kokku.

Covered with ice / Jääga kaetud

Tegime iga paari tunni järel väikeseid pause, et juua vett ja süüa. Olles kõrgemal kui viistuhat meetrit kaob osadel inimestel söögi- ja joogiisu. Samas, pidi energia hoidmiseks ja saamiseks endale mõlemat sisse ajama. Õnneks ei pidanud ma endale midagi alla suruma, sest minu isu oli hea. Soe vesi suhkruga, šokolaadid, pakk Lays’i krõpse ja muffinid maitsesid kõik hästi. Pausid olid vajalikud, sest kõrgus hakkas lõpuks ennast tunda andma. Mu hingamine muutus raskemaks ja tempo veelgi aeglasemaks. See oli esimene kord elus kui ma pidin keskenduma hingamisele. Selle asemel, et hingeldada tuli teha hoopis sügavaid sisse- ja välja hingamisi. Samas, mu enesetunne oli ikka veel hea ja tippu jõudmine hakkas mu peas muutuma järjest enam reaalsuseks. Philip tundus samal ajal väga väsinud. Ta ei rääkinud palju ja iga pausi ajal kukkus ta lihtsalt maha istuma. Üles kõndides pidime äkitselt peatuma. Philip hakkas järsku oksendama. Kõrgushaiguse sümptomiteks on peavalu, uimasus, kumisevad kõrvad, surisevad käed ja jalad ning oksendamine. Ma tundsin Philipi pärast muret, kas ta jaksas edasi liikuda ja jätkata. Meil oli kaks giidi ja kui keegi meist oleks pidanud tagasi pöörduma, siis üks giid oleks alla läinud ja teine grupiga jätkanud, aga kuna Secundo ja Roman olid juba nii pikalt ette ära jooksnud, polnud meil võimalust neid tagasi kutsuda. Seega kui Philip oleks pidanud tagasi pöörduma, oleksime pidanud seda tegema kõik koos. Õnneks ütles Philip, et tema enesetunne muutus pärast oksendamist palju paremaks ja me jätkasime ülesmäkke liikumist.

Järgmises peatuses suutsin ma teha vea, mis oleks meile ääre pealt tippu jõudmise maksma läinud, ilma et kellelgi midagi häda oleks. Ma tegin vetsupeatuse. Eelnevalt olin kindad iga kord taskusse pannud. Seekord viskasin need lihtsalt kirka kõrvale. Otsekohe sain aru, et see oli suur viga. Üks kinnas lendas kohe tuulega kaasa. Nägin kuidas see rahulikult mäest alla ööpimedusse liugles. See oli täpselt see, mille eest Ivan oli meid hoiatanud. Ma hakkasin väga valjult ja vastikult ropendama, aga see ei aidanud kuidagi. Alguses olid kõik mu mõtted sellel, kuidas ma oma kätt külma eest kaitsen. Kogu meie riietus, kaasa arvatud kindad olid jääga kaetud. Tippu oli veel vähemalt kolm tundi ja mul polnud mitte mingisugustki võimalust sinna jõuda nii, et üks käsi oli katmata. Ivan läks korraks mäest alla, et kinnast otsida, kuid see oli lootusetu. Lisaks sain teada, et antud paar kindaid maksis kakssada dollarit. Need läksid mulle kallimaks maksma kui maailma ühe kõrgeima vulkaani tippu ronimine. See tegi mind veelgi vihasemaks. Õnneks oli mul kaks paar kindaid, alus- ja pealiskindad. Nüüd pidin ma kahe parema käe kindaga hakkama saama ja lootma, et nendest piisab. Otsustasime tagasi tulles veelkord otsida, sest päevavalguses oli meil suurem lootus kinnaste leidmiseks.

Different gloves and so tired / Erinevad kindad ja väga väsinud

Olin väga palju energiat selle jama ja väljaelamise peale raisanud ning see mängis valusalt ka mu mentaliteedi ja emotsioonidega. Nüüd oli mul veelgi raskem jätkata, sest mõtted olid alati sellel, millise lollusega ma hakkama sain, kui palju need kindad maksid ja kuidas ma oma käsi soojas hoian. Õnneks tuli mu muusika jälle appi ning Rage Against Machine aitas mul suunata oma viha lihtsalt sammudesse. Sain päris kiiresti aru, et käte külmumist pole tarvis karta, sest need higistasid jubedalt. Tuju tõstis ka pilvedest välja jõudmine ja nüüd nende kohal kõndimine. Ilm oli uuesti selge ja vaatepilt ümbrusele oli hingematvalt kaunis. Me liikusime ka järjepidevalt tipule lähemale. Tee oli muutunud väga kitsaks ja järsuks. Nüüd pidime astuma täpselt eelneva sammu ette ja niipalju kui ma alla nägin, oli ei tulnud igasugune libisemine kõne alla. Kukkumine ja libisemine oleks olnud äkiline ja lõputu.

Ühel hetkel jõudis mulle kohale, et kõnnime mäe kõige järsemal osal. Mu energiavarud olid selleks hetkeks juba otsakorral ja ma hingeldasin jubedalt. Asja tegi eriti lõbusaks fakt, et me kõndisime läbi hiiglasliku väävelpilve. Kümne minuti jooksul pidin kannatama kõige rämedamat haisu, mida elus tundnud olen. Ainuke kuidas ma oskan seda kirjeldada – koht haises nii nagu keegi oleks üle tuhande mädamuna sinu ette puruks loopinud ja sa pidid kümme minutit seda haisu hingama. Hakkasin peaaegu oksele. Viimane tõus oli üks mu elu raskemaid väljakutseid. Tahtsin lugematuid kordi alla anda. Nägin küll tippu, aga iga nurga taga ja iga tõusu kohal oli järgmine nurk ja tõus. Pidin siiski keskenduma igale sammule. Tee üks samm, siis veel üks ja pärast seda järgmine. Ma olin väga aeglane ja väga väsinud. Tipp oli nii lähedal ja minu peas oli lihtsam teha paarsada rasket sammu kui kõigiga paar tundi mäest alla liikuda.

Deep-deep crevasses / Põhjatud lõhed

Äkitselt hakkas mu playlistis järjest mängima Vangelise Conquest of Paradise ja Hans Zimmeri Planet Earth II süit. Need täitsid mind tahtejõu ja vaimustusega. Olime pilvede kohal ja päiksetõus oli alanud. Tegin veel paar sammu ja avastasin end tasapinnalt. Kogu maailm laotus mu ees laiali. Pilvede kohalt piilusid välja ümbritsevate mägede tipud ja tõusev päike värvis kõik kuldkollaseks ja oranžiks. Ma olin jõudnud Cotopaxi tippu, 5897 meetri kõrgusele. Kõik mida suutsin tol hetkel teha, oli tõsta käed ja rõkata vaimustusest. Samal hetkel panin tähele, kuidas Philip vajus lihtsalt ühte lumehunnikusse, näol naeratus. Mu väsimus oli korraga pühitud ja asendus rõõmu ning vaimustusega. Tatsusin mööda tippu ringi ja tegin pilte. Ühel hetkel vajusin samuti kraatri kõrvale istuma ja nautisin lihtsalt kogu looduse võimusust ja lasin väsimusel endast üle voolata. Olime tippu kaasa võtnud ka ühe purgi õlut, et tähistada oma saavutust, aga me olime nii väsinud ja meil oli nii külm, et õlu ei äratanud isu. Selle asemel võtsin välja termose kuuma kokateega. See oli meie vahuvein, suurepärane valik – kuum andis meile natukenegi jõudu. Olime tipus kusagil viisteist minutit, siis hakkas meil külm ja giid otsustas, et nüüd on õige aeg hakata alla liikuma.

On the top  (the shadow of the mountain is behind us)/ Tipus (meie taga on mäe vari) 

Tagasi tuleb hakata kõndima võimalikult kiiresti, sest päike sulatab liustiku ja lund, mis omakorda muudab tagasitee ohtlikuks. Rada muutub libedamaks ja jää võib meie raskuse all murduda. Esimese osa tagasiteest juhtisin mina. Ausalt öeldes polnud see suurem asi juhtimine, ega kõndimine, rohkem nagu mäest alla kakerdamine. Olin niivõrd väsinud, et ühel hetkel ma lihtsalt komistasin ja kukkusin. Libisemine oli kiire ja järsk, aga õnneks sai Philip mind nööriga pidama. Lõin kirka lumme ja istusin pool minutit. Selle aja jooksul suutsin mõelda, kui mugav oleks lihtsalt kogu tee alla libistada ja on see oleks üldse tehtav. Loomulikult polnud see võimalik, aga ma olin lihtsalt nii väsinud. Lõpuks ajasin ennast püsti ja alustasin uuesti jalutuskäiku mäest alla. Nüüd oli liikumine natukene huvitavam, sest väljas oli valge. Esiteks nägime nüüd ümbritsevat maastiku. Cotopaxi vulkaan, liustikud ja rahvuspark särasid kõik hommikuvalguses. Pidime panema päikeseprillid ette, sest päike ja selle valguse peegeldus lumelt muutis kogu ümbritseva niivõrd eredaks, et meil oli oht põletada oma võrkkestad ja saada lumetuse pimedus. Teiseks nägime nüüd selgelt oma teekonda üles. See oli ebanormaalselt järsk ja mitmes kohas imestasin, kuidas üldse nendest kohtadest end üles vedasin. Lisaks olid mõned raja osad väga kitsad ja nende kõrval asuvad liustikulõhed põhjatud. Üks vale samm või tasakaalu kaotus ja asi oleks võinud lõppeda eriti kurvalt, kusagil paarkümmend meetrit mäe sees.

Walking down / Mäest alla

Pool tundi mäest alla ja jõudsime tagasi kohta, kus olin kaotanud oma kinda. Ma küsisin Ivanilt, et äkki võin tulla ja aidata teada otsimisel, aga ta ütles, et pole vaja muretseda ja jooksis mäest alla. Secundo läks nüüd ette ja me pidime saama Ivaniga järgmises peatuspaigas kokku. Liikudes natuke allamäge näitas Secundo mulle ühte väikest musta täppi liustiku keskel. See oli arvatavasti mu kinnas. Mu tuju tõusis uuesti, sest see tähendas, et ma ei pea mitusada dollarit paari kinnaste eest välja käima. Järgmises peatuskohas ootaski Ivan meid juba minu kindaga.

Allaminek on alati raskem, aga kiirem. Kui me jõudsime liustiku äärde ja saime oma kassid jalast, eeldasin, et liikumine tuleb mugavam. Ma eksisin. Vulkaaniline liiv oli muutunud sulavee tõttu märjaks ja libedaks. Ühe sammuga liikusime tegelikult poolteist sammu allapoole. Maapind oli väga ebastabiilne. Olin peaaegu surnud, mul polnud raasugi energiat enam alles ja ma liikusin aeglasemalt kui tigu. Isegi nüüd, tagasi vaadates, ei oska ma seletada, kuidas sealt mäest alla sain või kui väsinud võib inimene üldse olla. Mäkke ronimine oli üks raskemaid asju, mis ma teinud olen, aga mäest alla tulles olin kindlasti kõige väsinum kui ma kunagi elus olen olnud. Ma komistasin, kukkusin, istusin, tõusin ja siis kordus kogu jama uuesti. Nägin väga abitu välja, aga mul oli tollel hetkel täiesti ükskõik. Viimased poolteist kilomeetrit tundusid sama rasked kui kogu teekond üles, aga lõppude lõpuks astusime üle varjupaiga läve.

Asetasin kohe kogu varustuse nurka ja vajusin laua taha istuma. Mulle toodi tass kuuma kakaod, millele järgnes korralik hommikusöök. Minu plaan oli kugistada see alla nii kiiresti kui võimalik, aga sellest ei tulnud midagi välja. Käed ei tahtnud liikuda ja hommikusöök läks alla amps-ampsu haaval. Pärast korralikku kõhutäit oli aeg pakkida varjupaika jäetud asjad taaskord kokku, saada Cotopaxi templid passi ja kirjutada oma nimi lipule. Ma polnud esimene eestlane Jose Ribase nimelises varjupaigas, sest kõige tagumises ruumis oli seinal suur eesti lipp. Kahjuks ei märganud lipul ühtegi tuttava kõlaga nime.

One of the most beautiful mornings I have had / Üks kauneimaid hommikuid minu elus

Viimane pingutus oli uuesti mäest alla, autoni kõndimine. Kuigi väike puhkus ja hommikusöök andisid meile väheke jõudu juurde, oli meil seekord jälle kogu varustus seljas. Sellele vaatamata oli meie tuju kõvasti parem. Rääkisime erinevaid lugusid oma ülesminekust, kuidas kõik tippu jõudsime ja mis oli lihtsaim või raskeim osa. Giidid läksid ees ära, aga natukese aja pärast tuli Secundo tagasi. Me olime lihtsalt nii aeglased, et nad vist väsisid ootamast ja tulid kontrollima, kaugel oleme. Kui lõpuks auto juurde jõudsime ja oma mandi sinna peale vinnasime olid kõik juba valmis ärasõiduks. Istusime autosse ja hakkasime tagasi Secret Gardeni poole liikuma. Tagasisõit oli vaikne. Panin uuesti oma muusika mängima ja nautisin lihtsalt seda suurepärast tunnet. Ilm oli ilus ja mägi meie selja taga täiesti nähtaval. Vaadates Cotopaxi poole ja mõeldes, et paar tundi tagasi olime seal tipus – see oli suurepärane ja uhke elamus. Tunne, et sa said millegi harukordsega hakkama ja lootus, et olgu kui rasked tulevased ettevõtmised, saab ka nendest jagu. See oli üks harvadest hetkedest, mil tunned, et kõik on võimalik ja inimese tahtejõud võib olla üle millest iganes. Ma tukastasin paar korda, aga lahtine aken ja värske tuul tõid mind alati ärkvele tagasi. Vaadates aknast välja nägin ma uuesti Pasachoa vulkaani ja selle jalamil Secret Gardeni hostelit.



Howard Shore – Concerning Hobbits

Howard Shore – The Braking of the Fellowship

Enya – May It Be

Annie Lennox – Into the West

Enya – Anywhere Is

Enya – Wild Child

Noep – Jennifer Lawrence

Audiomachine – Sol Invictus

Elmer Bernstein – The Magnificent Seven Suite

Audiomachine – Akkadian Empire

Thomas Bergersen – Heart of Courage

Klaus Badelt – He’s a Pirate

Lisa Gerrard – Now We are Free

Hans Zimmer – Planet Earth II Suite

Hans Zimmer – The Blue Planet

Ed Sheeran – Partying Glass

Crystal Fighters – Good Girls

Crystal Fighters – LA Calling

Matisyahu – Live Like a Warrior

Matisyahu – Time of Your Song

Macklemore & Ryan Lewis – Can’t Hold Us

Eminem – Berzerk

Eminem – The Monster

Linkin Park – Talking to Myself

Jay Z & Linkin Park – Izzo/In the End

Chance the Rapper – No Problem

Foster the People – Sit Next to Me

NONONO – Pumpin Blood

NONONO – Hungry Eyes

Icona Pop – I Love It

Diplo – Get It Right

Harry Gregson-Williams – Crusaders

Celtic Woman – The Voice

Vangelis – Conquest of Paradise

Mumford & Sons – There Will be Time

Major Lazer – Particula

Mumford & Sons – The Cave

Mumford & Sons – Hopeless Wanderer

Frightened Rabbit – Roadless

MO – Final Song

Jonsi – Around Us

Sigur Ros – Hoppipolla

Jose Gonzalez – Stay Alive

Jose Gonzalez – Step Out

Alexi Murdoch – All My Days

Diplo – Worry No More

Ghostpoet – Survive It

Anderson Paak – The Dreamer

Sly & the Family Stone – Everyday People

Phil Collins – Dance Into the Light

Jackson Sisters – I Believe in Miracles

Salt Cathedral – Unraveling

Ambassadeurs – Halos

Mura Masa – 1Night

Rage Against the Machine – Guerrilla Radio

Rage Against the Machine – Sleep Now With the Fire

Audioslave – Show Me How to Live

Slipknot – Duality

Skrillex – Make it Bun Dem

Major Lazer – Lean On

Major Lazer – Light it Up

Cashmere Cat – Miss You

Ed Sheeran – Shape of You

Ed Sheeran – I See Fire

Richard Armitage – Misty Mountains

Billy Boyd – The Last Goodbye

Marvin Gaye – Ain’t No Mountain High

John Newman – Love Me Again

Rudimental – Lay It All on Me

Foxes – Youth

Howard Shore – The Council of Elrond

Jack Wall – Mass Effect Theme

Jack Wall – Suicide Mission

Percival – Silver for Monsters

Percival – Steel for Humans

The Rolling Stones – Gimme Shelter

Ramin Djawadi – Game of Thrones Main Title

St. Lucia – Elevate

Scissor Sisters – Only the Horses

Empire of the Sun – High and Low

Empire of the Sun – Walking on a Dream

Walk the Moon – One Foot

Major Lazer – Run Up

Imagine Dragons – Thunder

Thirty Seconds to Mars – Kings & Queens

Thirty Seconds to Mars – This is War