Four days in Amazon, Cuyabeno reserve / Neli päeva Amazonases, Cuyabeno looduskaitsealal

 

Look mom, I’m swimming towards sunset in Amazons. But let’s talk about that a bit later.

Having spent couple of days in Quito and craving for something new, me and Aadi decided on the spot, that we want to see the jungle. The idea was so sudden, that we did not even know if there are any places left for the trip. There were. The cost was 330 dollars and it included accommodation, transport, food, local guide, and excursions. So, these next four days we did not have to worry about anything except piranhas and phone stealing monkeys.

The bus ride to the jungle was in the evening. This gave us time to do one more walk in Quito to find some swimming trunks. When Aadi went to jump on the equator line, I had to do a quick ride back to the airport. In the morning I called JFK to ask where my luggage was, and they said that it had already arrived in Quito and it has been there for a while. This was my second time to go to the airport for my luggage and since the first time they said that it had not arrived, I decided to not leave before I have my bag. A quick rummage through local and international storage rooms and I had my stuff. Fortunately, a local pilot helped me out. He guided me past all the queues and made sure that everything should go smoothly. He said that his son had the same problem once and he understood my situation very well. Later in the city I made a toast for the pilot and a after that our trip to the jungle was off. At that moment I did not have a clue what kind of an impact this journey will have on me.

Bus ride itself was a nightmare. It was supposed to last for six hours and it was a night ride. A great opportunity to sleep, or that is what I thought. Instead we got a bus that shared more similarities with a greenhouse. It was hot, airless, wet, sweaty, dusty, and full of people. To top it off, we were driving from 4000 meters to the sea level, which meant that our eyes and ears went a bit nuts. When I finally fell asleep, a bright light woke us up and the driver was standing in the front with a list. He was yelling out names and then those people had to get off the bus. Me and Aadi were of course two of those. We were left in front of an abandoned looking hotel a couple of kilometres east of nowhere and it was pouring down. It was the first time I experienced tropical humidity. Stepping of the buss was like stepping into a wall of wool and getting stuck there. It was difficult to breath and my clothes were damp in the matter of minutes. The hotel was not abandoned and on the top floor there were dozen hammocks where we could lie down until our next bus arrived around 9. Howling wind, drumming of rain on the roof made it very easy to fall asleep. Aadi’s life was not so easy. He was suffering from stomach ache, fever, altitude sickness, and the side-effects of malaria medication. After a small breakfast we got on to a new bus. In the time of half an hour the whole landscape had changed. We had arrived at the rainforest. Endless trees spanning out to the horizon, unknown vegetation, weird sounds, and heavy rain, all of it reminded us what we read from the books when we were little.

 

lebo
Night stop / Öine peatus

Finally, we had arrived at our destination, or so I thought. This was where the roads ended, we still had to take a two-hour boat ride to our lodge. During this break we had time to get lunch and it was the first time we met our group and our guide Luis Torres. Luis was a short middle-aged man, who we thought was also a local legend. His photos and photos of him were hanging everywhere and the people who he was talking to looked more than respectful towards him. I hope in the end of this post, you will understand why it was like this. In our group there were ten other guests: two girls from Netherlands, one Canadian, one Argentinian girl, three Germans, two people from Switzerland and one French girl. From the beginning we saw that the group was fun and colourful.

uks-džunglisse
Doorway to the jungle / Uks džunglisse

A two-hour boat ride was a great introduction to the jungle. I love hiking and at one point I also lived in the forest for a while, but I have never seen or heard anything like the jungle. To begin with, the sound was incredible. It feels like you are in the middle of all the insects in the world. The warping of the wings, the fluttering, the sputtering, rumbling, and other unearthly sounds are deafening. Add to that all the bellows of the monkeys, thousand birds with their songs and sounds, the rustling from lower forest, and the trees in the wind, you get a cacophony that is headspinningly awesome. Next, I could mention the plants and Cuyabeno river itself. Although, it nearly felt like canoeing on Estonian rivers, but I just could not see anything familiar (except palm trees – but which ones, who knows). It felt like I had stepped back millions of years or went on an expedition to the lost world like Professor Challenger. Our guide Luis was sitting in the front of the canoe and he could spot birds and animals with such efficiency that at one point we were wondering that maybe he has robot eyes and an AI helping him. “There is a white throated toucan, there is a slowly moving sloth, there is a giant anaconda resting and digesting his latest meal.” Luis did not just draw our attention to the animals, he was also introducing them to us. Telling how they behave and live, what do they eat, how they survive in the jungle and so on. In addition, he gave us a quick overview of Cuyabeno natural reserve.

jungle
There are probably 50 animals on this photo / Sellel fotol on vist 50 looma

Cuyabeno natural reserve is in north eastern part of Ecuador, on the foothills of Andes. This makes it a unique environment in the Amazons and in the world. There are countless small rivers and lagoons, that disappear during dry season and reappear on wet season. Being so close to the mountains all these small ecosystems are seasonal. There should be eight different ecosystems in this region. This makes Cuyabeno and other surrounding reserves some of the richest places in the world based on the number of animals and plants that live here.

Two hours and so many animals later we were treated with one of the most magnificent views ever. The river opened and flowed to the grand lagoon. The trees were half way in the water and their branches were full of birds. A nice soft breeze blew away all the putrid feeling that accumulated during the bus rides and even a little amount of sun found its way through the clouds. We had finally arrived at Siona Lodge. It was a small place, with 8-9 small wooden and palm leafed roofed houses. Most of the houses were very comfortable guest houses and in addition one main house, workers quarters and a small terrace in front of the lagoon.

jõel
Just before the Grand Lagoon / Natukene enne Suurt Laguuni

Although most of our day was spent on getting to the lodge our guide still managed to add two more trips to the nature. First of all, we headed out to see pink fresh water dolphins and then watch the sun set on the Grand Lagoon. Following that we left our boat on the shore and stepped into the night. In the darkness our only help came from out flashlights and our guide. Luis knew surrounding environment so well that we saw more that dozen night creatures: hairy tarantulas, huge wolf spiders, scorpion spiders, gigantic grasshoppers, white maggots, brown toads, and several flying and crawling animals. When we got back there was a good dinner waiting for us. After the meal we just drank some beers and talked about the day and what tomorrow might bring us. The night was spent in comfortable bamboo beds under the protective hug of mosquito nets.

tarantel
Hairy & scary tarantula / Karvane ja hirmus tarantel
ämblik
Wolf spider / Huntämblik

I could not have imagined that I would ever spend my birthday in Amazon jungle. So, when I woke up on my 29th birthday it was a very special feeling. One of the things I realised as soon as I woke up was that I could not check my social media for all the greetings and gifs or all the missed calls. I was completely and utterly out of range and I loved it. This meant that I could concentrate only on this day, things we were doing, and people surrounding me.

The first event that day was a long walk through the jungle. It was supposed to last four hours and during that time we were hoping to spot some more animals. In addition, Luis was introducing us different plants and million things we and local people use them for. Looking at the sky I thought it is going to be a good day with maybe some rain. Just in case we all took rain ponchos and rubber boots with us. The walk was unforgettable. Already in the front of the jungle Luis began talking about plants. “This is a rubber tree, this is a plant that helps against malaria, this is a tree which wax is used to make candles, here is a branch that you can smoke, (does anyone have a lighter), please don’t ever sleep under this tree, usually you have a lot of bullet ants here.” Furthermore, he was spotting animals on the left and right: “here are some monkeys, here is a frog, next to it is a praying mantis, there you can hear a toucan. Hey Kristjan, come here, look there, can you spot a transparent winged butterfly, pretty isn’t it.” At one point it started raining a little bit. In the beginning, it did not bother us that much, because tree branches and leaves were so big that nearly no rain fell on the forest floor. However, around half an hour later it felt like standing under a shower. I have never experienced that much rain at the same time. Our visit fell on the beginning of the wet season and what we were experiencing were the first strong rains. Luis told us that it is a good thing, since now there is the biggest variety of animals in this region. The sound rain made was deafening and at some point you could not even hear the guide. While I was making my way through the muddy and wet forest I started thinking, why am I here and not on some beach in Caribbean’s, under sun enjoying my birthday mojito? But I started laughing then, since I was enjoying the rain and the rainforest experience so much that I would not have traded it for anything. Even now thinking about it, I still get the chills.

 

aadi
Aadi in a commercial pose / Aadi reklaamipoosis

Afterwards we had some time to rest and dry. During that time, some Capuchin monkeys visited our lodge and kitchen staff was feeding them with bananas. One of the best moments of my birthday was swimming in the Amazons while the sun was setting. The water was just the right temperature and so soft. The light show was unforgettable. Soft orange-yellow glow that was shining through the trees and reflecting from Cuyabeno’s brownish water, I will remember this for a while.

monkey
Give me that banana / Anna mulle see banaan
Päikeseloojang Amazonases
Sunset in Amazons / Päikeseloojang Amazonases

When the darkness had fell on the jungle, it was time to head out again. This time we took the canoe on the lagoon in the hopes that we could spot some snakes, caimans, or bats. We saw them all. Two small boas were lurking on the tree. Luis gently took one and showed it to us. A little bit later with a very sudden move he grabbed a small caiman out of the water and again showed it to us close. He was holding the animal so gently that I believe caiman went back to the water with just a heck of a scare. The extra effect for the ride came from the night sky. Since there were no artificial lights we could see the entirety of Milky Way.

kroks
Monster / Elukas

When we went back to the lodge, we had again a delicious dinner and to my huge surprise the locals had made me a birthday cake. I was very happy and humbled. Someone took time and effort to make a random tourist a cake. I gave also a toast, however not in Spanish, yet. Life is full of surprises and unmeasurably beautiful. In addition to the cake, Aadi had bought a bottle of tequila from Quito and we shared it with everyone. The night ended with me and two Germans taking night photos and when they went to sleep, I sat alone, smoking, and wondering about the mysteries of the jungle.

The last day in the jungle was also exceptional. This time we set out to visit a local village Puerto Bolivar, learn to make some local food, visit one of the biggest trees in the jungle, and go see a shaman. After couple of hours of canoe ride when we saw some fresh water dolphins and lot of animals, we arrived at the village. The first place we visited was a small school. The children here were having Spanish lessons and our visit created some excitement. We saw how people were living there. It was simple, and some could call it even primitive. It reminded me a small part of our hometown Tartu, called Ihaste. The village had some concrete buildings between them some small crops and fish farms. There were many dogs and chickens running all around the place. At one point we found ourselves sitting in a big open room where Gladis (women here were named after different flowers) showed us how to make a yuka bread. Yuka is a root that local people grow and out of it they make flour for the bread. It was like a mix of rice crackers and coconut flakes. It did not have a strong taste, but you do not really eat it without anything. It was really good with self-made chilli paste. In addition, Luis made some BBQ chicken.

Kool
Local school / Kohalik kool
Gladis
Gladis preparing Yuka bread / Gladis valmistab Yuka leiba

Meanwhile he was also telling us about this small village and how local people have turned their attention towards tourism. Before they could hunt or fish in the forest, they could cut it down and plant banana trees or sell the products from the forest. However, after the place was put under the protection they can’t do that anymore.  Furthermore, he was telling us what kind of impact big corporations have had on the area. They used local’s hospitality and cheated them out of their resources and land. Luis was one of the first people that could read English and saw the differences between what corporations were promising and what was written in the contract. Now he brings tourist groups to different families, who show the local life, sell handicraft, and get paid for this. He also mentioned that it is especially important that money goes straight from tourists to the locals. The international welfare organisations do not come here and their support does not reach the people. A good example were the discarded old computers next to the wall in one classroom. Somebody donated them, but probably since only a few people could use them and there was no internet connection anyway, they were pretty useless.

I have always felt weird or even unpleasant when people go to group tours to the poorer places. Tourists life and lodgings is luxurious (3 course dinners and fresh bed sheets every night), at the same time when locals live in very modest conditions. Even here I was feeling uncomfortable. When I told Luis about it, he calmed me down. He sat next to me and explained a simple truth. For people even to think about visiting Amazonas, Cuyabeno, or Puerto Bolivar you have to create such environment that they want to come here, so they will feel comfortable and good. This will probably get them to commit faster. Tourists bring money and this makes local life a bit better and easier. The more people visit this place the more chance that locals do not have to live that humbly anymore. In addition, tourists visit also helps the protection of local wildlife and environment. A great example is Galapagos islands which lives and exists solely on tourists and only 10% of all visitors from Galapagos also come to Amazonas. So yeah, he gave me a new perspective.

Visiting the shaman was interesting as well. First of all, he gave a short introduction of his work and the position he held in the village (high and respected). A big part of his work and studies revolved around a psychedelic drink Ayahuasca. After his short talk we could as him several questions. The whole visit was finished with two rites, cleansing of the soul without the psychedelic drink and Amazon acupuncture. The journey back was extremely cool, since there was some fresh breeze and sun came out. Blue skies, fresh air, and green jungle. It is an unforgettable experience. This time when we went to swim and see sunset, I left everything on the boat and decided to go for a swim instead of taking photos of the spectacular sunset. Hey mom, I swam towards the sunset in Amazonian rainforest!

šamaan
Shaman of Puerto Bolivar / Puerto Bolivari šamaan

To sum it all up we had another good dinner and some time to rest. At that time, I decided to make a small interview with Luis, our guide. I just wanted to record how he sees his job, views this area and some of the thoughts that he might have for us to keep this beautiful nature intact. I will upload the whole interview in the next post, when I have transcribed it. We went to the bead quite early, because we were aiming to catch the sunrise.

We did not get there, since it was raining and instead we just slept an hour more. Sleeping in the jungle is something else. It is so calm, refreshing, cleansing, and just so damn comfortable. Every day I woke up around 7 since I just had enough sleep and was refreshed and ready for the next day. Plus, there was also a bird who was making such mechanical noise that at one point I thought that someone’s phone has gone mad.

I was feeling a bit melancholy on that morning. It was sad to leave this place. A quick breakfast later, we started to pack our stuff. One part of our group was staying for one day longer, so wished them and Luis farewell, then they set off to the jungle and we were waiting for our driver Sergio to finish prepping the boat. The drive back was calm and thoughtful. Me and Aadi made a promise to visit this place one more time before we reach 50. The ride back to Quito was the total opposite of the drive up. This time we saw the unique ecosystem of the jungle on the foot of the mountains better. The large hills and mountains covered with forest, deep gorges and canyons, tall waterfalls, and narrow roads above the abyss. What was more, all of this landscape was presented to us on the background of large white and grey clouds and sun rays shining through. It really felt like a mythical land, an untamed nature showing off its beauty from afar. On the way back we said goodbye to some of our jungle friends, but at the same time we made some new ones. This is how it is here.

 

Luisega
Our guide Luis / Meie giid Luis

Vaata ema, ma ujun Amazonases päikeseloojangu poole. Aga küll me jõuame sinna.

Olles jalutanud mõned päevad Quitos ning väheke tüdinenud hosteli elust, tegime Aadiga väga järsu otsuse minna Amazonast avastama. Selle idee andis meile üks prantslanna, kes oli ise just järgmisel õhtul sinna poole liikumas. Kahjuks oli juba hilja ja me polnud kindlad, kas meile veel kohti jätkub. Hommikul tuli välja, et kohti oli. Džungliekspeditsioon maksis 330 dollarit ja sinna kuulus transport, majutus, söök, giid ja ekskursioonid. Neli päeva ja kolm ööd, kus meie suurimaks mureks peaks olema piraajad ja telefone pätsavad pärdikud.

Bussisõit džunglisse pidi toimuma öösel, seega tegime veel kiire tiiru linnas, et mitte sõita vihmametsa ilma ujukateta. Kui Aadi käis ekvaatori joonel hüppamas, siis mina külastasin selle asemel veelkord lennujaama. Paari päeva jooksul polnud ma midagi uut oma pagasi kohta kuulnud, seega helistasin veelkord JFK lennujaama ja mulle anti teada, et seljakott ootab mind juba pikemat aega Quito lennujaamas. Kuna ma olin juba korra seal oma kotti otsimas käinud ja mulle öelda, et see ei jõudnud kohale, siis nüüd kavatsesin käia läbi kõik laoruumid ja mitte lahkuda ilma oma pagasita. Kiire tuhlamine kohalikus ja rahvusvahelises lauruumis ja elu lill. Õnneks aitas mind seekord üks vanem piloot, kes võttis mind käe kõrvale ning juhatas kõikidest bürokraatlikest ja niisama järjekordadest mööda. Ta ütles, et ta pojal oli kunagi sama probleem ja ta mõistab väga hästi mu kimbatust. Hiljem linnas, ütlesin piloodi auks ühe toosti ja veidike hiljem algas meie sõit Cuyabeno looduskaitsealasse. Mul polnud siis veel õrna aimugi, mis mind ees ootab.

kompa-puuga
Composition with a random dog and a very tall tree / Kompositsioon suva koera ja väga kõrge puuga

Bussisõit oli ropp. Selle kestvus pidi olema umbes kuus tundi ja öösel. Suurpärane võimalus magada, eks ju? Selle asemel astusime bussi, mis meenutas liikuvat kasvuhoonet. Seal oli palav, umbne, märg, higine, tolmune ja paksult rahvast täis. Lotovõiduks osutus sõit umbes 4000 meetri kõrguselt merepinnani, mistõttu läksid meie silmad ja kõrvad natuke hulluks. Olles lõpuks magama saanud, äratas meid salongilambi ere valgus. Bussijuht seisis nimekiri käes ja hõikas välja inimesi, kes pidid bussist maha astuma. Mina ja Aadi olime otseloomulikult nende seas. Meid jäeti pimeda hotelli ette, mis asus paar kilomeetrit ei kusagilt idas ja taevast tuli padukat. Bussist maha astudes kogesin ma esimest korda troopilist õhuniiskust. Õhk oli nii paks, et ma oleks justkui astunud vastu pehmet vattseina ja sinna kinni jäänud. Hingata oli raske ja vähem kui minutiga olid mu riided niisked. Hotell polnudki hüljatud ja kolmandal korrusel ootas meid katusega terrass, kuhu olid valmis pandud tosin võrkkiike. Uluva tuule ja kõrvulukustava vihmakrabina saatel jäin ma sinna lihtsalt magama. Aadi elu oli kordades raskem, sest ta kannatas veel ägeda kõhuhaiguse, palaviku, kõrgushaiguse ja malaariarohu kõrval nähtude all. Kell 9 istusime uude bussi, aga enne kostitati meid tagasihoidliku hommikusöögiga. Umbes poole tunniga oli kogu maastik muutunud. Me olime jõudnud vihmametsa. Horisondini ulatuv mets, kõrged tundmatud puud, kummalised helid ja paduvihm, kõik see meenutas lapsepõlves raamatutest loetut.

nahkhiir
Two very well hidden bats / Kaks hästi peidetud nahkhiirt

Kui buss lõpuks pidama sai ja kõik oma kodinatega välja astusid tuli mulle jällegi üllatuseks, et see polegi meie rännaku sihtpunkt. Siin lõppesid teed. Meid ootas ees veel kahe tunnine paadisõit mööda Cuyabeno jõge. Vaikse puhkehetke ajal pakuti meile lõunat ja me tutvusime esimest korda oma grupi ja giidiga. Luis Torres oli lühikest kasvu keskealine mees, kes juhtus olema ka kohalik legend. Tema tehtud fotod ja pildid temast rippusid igal pool. Lisaks kohalikud, kellega ta suhtles nägid väga aupaklikud välja. Selle postituse käigus saab lugeja vast aru, mis tal oli tekkinud selline staatus. Lisaks Luisele oli meie grupis veel kümme külalist: kaks neiut Hollandist, üks kanadalane, üks argentiinlanna, kaks sakslannat ja üks sakslane, kaks šveitslast ja üks prantslanna. Juba algusest oli selge, et seltskond oli kirju, sõbralik ja rahulik.

Ujumine
Group / Seltskond

Kaks tundi kanuusõitu oli suurepärane sissejuhatus džunglisse. Ma olen metsas matkanud ja mingil etapil ka lühikest aega elanud, aga midagi nii isesugust pole ma mitte kunagi kogenud. Alustuseks räägiks helidest. Jättes džungli väravad selja taha ja astudes põlismetsa, valdas mind selline tunne, justkui ma oleks kõikide maailma putukate keskel. Tiibade krabistamine, ritsikate põrin, huiked, kõristamised ja muud ebamaised helid olid kõrvulukustavad. Sinna juurde tuleb lisada veel erinevate ahvide möirged, tuhande linnuliigi laulud ja huilged, metsaalusest tulevad krabinad ja puude sahin. See kakofoonia on peadpööritavalt maru. Järgmisena tuleb mainida taimi ja Cuyabeno jõge. Kuigi kogu keskkond ja tegevus tahtis väga meenutada Eesti jõgedel kanuuga sõitmist ei leidnud ma siiski kusagilt selleks pidepunkti. Ümberkaudset uurides ei leidnud ma mitte ühtegi äratuntavat liiki (palm välja arvata, aga mis palm – kurat seda teab). Ma oleks justkui astunud miljoneid aastaid ajas tagasi või läinud Professor Challengeri kombel kadunud maailma avastama. Giid Luis istus kanuu eesosas ja tema kullipilk tabas loomi nagu tal oleks  robotsilmad ja AI abiks. Seal istus suur tuukan, siin tegutses aeglaselt laiskloom, siin puhkas hiiglaslik anakonda, kes seedis eeldatavasti korraliku kaimanit. Luis ei toonud mitte lihtsalt loomi meie nägemisvälja, vaid ta tutvustas nende olemust, elu ja andis suurepärase ülevaate kohalikust kaitsealast ja vihmametsast.

madu
A small anaconda / Väike anakonda

Cuyabeno looduskaitseala asub kirde Ecuadoris, Andide jalamil, mistõttu on see ka unikaalne ökosüsteem nii Amazonase vihmametsas kui ka maailmas. Siin on tohutult väikeseid jõgesid ja laguune, mis kuival perioodil kaovad ja vihmasel hooajal tekivad tagasi. Olles mägedele väga lähedal on kõik need ökosüsteemid hooajalised. Kokku peaks keskkondi olema 8 (wiki link). See tekitab omakorda situatsioon, kus liigirohkus, nii taimede kui loomade osas on siin maailma kõrgeim või üks kõrgeimaid.

Kaks tundi hiljem avanes meile kaunimast kaunim vaatepilt. Jõgi avanes ja muutus suureks laguuniks. Poolenisti vee all olevate puude okstel istusid linnud ja maod, mõnus tuul puhus kogu bussis tekkinud ja jõel kestnud läpase tunde ning isegi väike päike piilus pilvede vahelt läbi.  Me olime jõudnud Siona Lodge’i, tegemist oli tillukese kohaga laguuni kaldal, kus oli 8-9 väikest puust ja palmilehtedest katusega maja. Suurem osa nendest olid mugavad elamud. Lisaks oli seal veel üks suur söögisaal ja köök, töötajate maja ning väike terrass järve kaldal.

ahvid
Wooly monkeys

Suurem osa esimesest päevas kulus meil kohale jõudmisele, aga meie giid pressis õhtusse veel kiire sõidu järve keskele, lootuses näha roosasid mageveedelfiine ja nautida õhtust päikeseloojangut. Sellele järgnevalt jätsime me kanuu kaldale ja astusime öisesse metsa. Ööpimeduses olid meie ainukesteks abivahenditeks taskulambid, aga isegi siin teadis Luis keskkonda niivõrd hästi, et me nägime üle tosina erineva looma. Tee peale jäid karvased tarantlit, suured koerämblikuid, skorpionämblikud, hiiglaslikud ritsikad, valkjad tõugud, värvilised konnad ja mitu erinevat tundmatut lendavat ja roomavat elukat. Jõudes lõpuks tagasi, ootas meid ees maitsev kolmekäiguline õhtusöök, õlu ja lahedad vestlused. Öö sai veedetud ilusates bambusvoodites, putukavõrgu kaitsva haarde all.

Ma poleks elu sees osanud unistada, et ma veedan ühe oma sünnipäevadest Amazonase džunglis. Seega kui ma oma 29dal sünnipäeval silmad lahti tegin oli see minu jaoks äärmiselt eriline kogemus. Ma sain voodis lebades aru, et ma ei saa esimese asjana tšekkida oma sotsiaalmeediat, mulle ei saa helistada ja ma olen täiesti levist väljas. See realisatsioon oli suurepärane. Ma sain keskenduda ainult oma tegevustele, siinsetele inimestele ja loodusele.

Meie esimene ettevõtmine oli pikem jalutuskäik džunglis – neli või viis tundi. Luis pidi meile tutvustama erinevaid taimi ja nende omadusi, lisaks otseloomulikult näha veel rohkem Amazonase elukaid. Taevasse vaadetes tundus ilm olevat ok, aga me võtsime ikkagi kummikud ja vihmapontšo kaasa. Jalutuskäik kujunes unustamatuks! Juba džungli ääres alustas Luis erinevate taimede tutvustamisega: „Siin on kummipuu; siin on taim, mis aitab malaaria vastu; siin on puu vaha, millest me teeme küünlaid; siin on oks, mida annab hästi suitsetada – kas kellelgi tuld on; siin puu all ei tohiks kunagi magada, sest padrunsipelgad teevad tavaliselt nende puude alla oma pesad.“ Lisaks nägi ta ka igal pool loomi. Seal olid ahvid, siin oli konn, siin oli taapir, seal krabistab elukas, siin häälitsevad nood linnud. „Kristjan, tule siia ja kummarda. Vaata nüüd täpselt sinna, kas sa näed läbipaistvate tiibadega liblikat. Ilus eks ju.“ Kusagil jalutuskäigu alguses puhkev sabin meid väga ei morjendanud, sest puude võrad olid nii tihedad, et vähesed piisad lõpetasid džunglipõrandal. Umbes pool tundi hiljem oli džunglis seismine võrreldav dušši all olemisega. Ma pole korraga nii palju vihma kunagi kogenud. Meie külastusaeg langes just märja hooaja algusesse ja see, mis me kogesime olid esimesed suured vihmad. Giidi sõnul oli see just ideaalne, sest see on kõige liigirohkem periood Cuyabenos. Vihm muutus džungli kõrvulukustavaks. Isegi giidi oli vahepeal võimatu kuulda. Ma nautisin igat hetke sellest jalutuskäigust. Mööda muda läbimärjana ringi tatsuda, nautida vihma, metsa lõhna ja tundmatust. Korraks tekkis hea küsimus, miks ma veedan oma sünnipäeva läbimärjana mudas kakerdades, mitte kusagil kariibidel rannas kokteil näpus peesitades. Aga kellele on seda vaja, ma lihtsalt armastasin seda tunnet. Isegi praegu, paar päeva hiljem jooksevad mul külmavärinad üle keha ja naeratus tuleb näkku.

 

konn
Jungle frog / Džungli konn

Tagasi ööbimiskohta jõudes oli meil paar tundi aega kuivada ja puhata. Kes ei maganud nägi ka külastas meie majutust paar kaputsiinahvi, keda kohalikud kokad banaanidega toitsid. Sünnipäeva üheks parimaks hetkeks oli Amazonases, Cuyabeno jões ujumine päikeseloojangu poole. Vesi oli täpselt õige temperatuuriga, ei liiga külm, ei kuum, ning see tundus ka sametine. Valgusemäng oli unustamatu. Päikese pehme kollakas-oranž valgus, mis piilus puude vahelt läbi ja peegeldus Cuybano jõe kohvikarva vee pealt tagasi on jäädvustanud ennast mu mällu väga pikaks ajaks.

Kui pimedus oli taaskord džungli peale langenud, oli meil aeg liikuda edasi. Seekord jäime järvele lootuses, et äkki õnnestub meil näha ööpimeduses erinevaid loomi, sisalike, madusid, nahkhiiri või kaimaneid. Meie õnneks olid nad kõik välja pugenud ja väga aktiivsed. Kaks tillukest boa madu varitsesid puul mööda lendavaid putukaid. Luis võttis ühe rahulikult oksalt alla ja näitas teada meile lähedalt. Samamoodi haaras ta väga kiire liigutusega väikese kaimani veest välja ja näitas teda meile, hoides looma rahulikult nii, et teine lahkus kontaktist vast ainult väikese ehmatusega. Kogu selle öise sõidu vältel laotus meie peade kohal laiali terve Linnutee. Ma pole pärast Norrat sellist taevast näinud – võibolla isegi fjordide vahel polnud meie galaktika nii selgelt näha, sest siin puudus igasugune tehislik valgus.

Minule teadmata olid kohalikud küpsetanud džunglis ühe suure ja maitsva sünnipäevatordi, troopiliste puuviljade ja toorjuustuga. See oli suurepärane üllatus ja südantsoojendav tunne. Elu on vahel täis üllatusi ja mõõtmatult kaunis. Aadi oli veel Quitost pudeli tequilat kaasa haaranud, mille me lahendasime kogu grupi vahel ilusasti ära. Õhtu lõppes rahulikult sakslastega ööpilte tehes ja mingi hetk üksi suitsetades ja ööpimeduses džungli mõistatusi lahendades.

Viimane päev metsas osutus samuti eriliseks. Seekord asusime liikuma Puerto Bolivari küla poole, kus me pidime kohtuma kohaliku naisega, kes näitab meile kuidas valmistada siinset peamist toitu, ehk yuka leiba. Pärast mida pidime külastama ka küla šamaani ja Cuyabeno suurimat puud, mida kõik kutsusid elupuuks. Paar tundi kanuusõitu, mida ilustasid mitmed loomad ja lähedalt mööda ujuvad delfiinid, jõudsime me külla. Alustuseks väike tiir ja kiire põige kohalikku kooli. Saime teada, kus ja kuidas nad õpivad, kuidas inimesed siin elavad – see kõik on väga lihtne ja vahel võiks isegi öelda, et primitiivne. Külas on mitu betoonist maja, nende vahel väikesed põllud ja kalakasvatuseks mõeldud tiigid. Mingil määral meenutas see mulle vana Ihastet Tartust. Ainult majade vahel jooksid hulkuvad koerad ja kanad. Üks hetk istusime ühes väikeses avatud majas, kus Gladis (siin anti naistele lillede nimed) õpetas meid tegema yuka juurest leiba. See meenutas riisiküpsise ja kookosehelveste segu. Maitset siin eriti polnud, kuid ega see polnudki mõeldud niisama söömiseks. Sinna juurde pakuti teravat tšillipastat ning hiljem veel grillitud kana, salat ja mahlane arbuus.

maja
A place to cook and eat / Toiduvalmistamise ja söögikoht

Kogu selle tegevuse juurde rääkis Luis külaelust ja kuidas siinsed inimesed on pööranud oma tähelepanu turismile. Varem võisid nad metsas jahil käia, kala püüda, metsa maha võtta ja istutada banaane või muud kasulikku ning müüa metsasaadusi turul. Nüüd olid need võimalused kadunud, sest mets on looduskaitse all. Rahvusvahelised korporatsioonid kuritarvitasid ka kohalike usaldusväärsust ja petsid suures koguses metsa ja ressursse neilt välja. Luis oli üks esimestest (või esimene), kes valdas inglise keelt ning nägi lepingus olevat ja lubatava varanduse erinevust. Nüüd toob ta iga grupi ühe perekonna juurde, kes näitavad oma elu, traditsioone ja müüvad käsitööd. Väga oluline selle puhul oli raha liikumine turistidelt otse külaelanike kätte. Rahvusvahelised heategevuse organisatsioonid tuleks Luise sõnul vahele jätta, sest annetused sinna ei lõpeta kunagi kohalike kätes. Suurepäraseks näiteks olid klassi nurgas tolmu koguvad mitukümmend arvutit. Keegi hea inimene oli need koolile annetanud, aga suure tõenäosusega ei osatud neid kasutada ja interneti ühendus nagunii puudus. Nii polnud neist erilist kasu.

Mulle on alati tundunud imelik ja natukene ebameeldiv, kui inimesed lähevad grupireisile vaesematesse rajoonidesse. Nende elu ja ööbimine on luksuslik (3 käigulised õhtusöögid ja igapäevane voodipesu vahetamine), samal ajal kui kohalikud elavad väga tagasihoidlikes tingimustes. Isegi siin oli mul alguses päris ebamugav. Kui ma sellest Luisele rääkisin, siis ta rahustas mind maha. Istudes mu kõrval, selgitas ta väga lihtsat tõsiasja. Selleks, et inimesed üldse tuleks Amazonast, Cuyabenot, Puerto Bolivari avastama, peaks neile looma sellised tingimused, et nad tunneksid siin ennast mugavalt ja hästi. Nii kinnistub see soov kiiremini ja tõenäolisemalt. Turistide külastus toob siia raha ja kohalike eluolu muutub ka paremaks. Mida rohkem inimesi seda maailmajagu külastab, seda suurem on tõenäosus, et kohalikud ei pea enam nii tagasihoidlikult elama. Pluss nii imelik kui see ka ei tundu, siis turistide külastus aitab kaasa ka kohaliku metsa hoidmisele. Suurepärane võrdlus, mis ta tõi välja oli Galapagose saared. Seal toodab turism raha, et keskkonda hoida. Võrdluseks, ainult 10% Galapagose külastajate arvust jõuab Amazonasesse. Seega vist on ok.

mets
Jungle green / Džungli roheline

Šamaani külastus oli ka omamoodi põnev kogemus. Alguses rääkis šamaan oma tööst, positsioonist selles külas (üks kõrgeimaid ja respekteeritumaid) ja peamistest ülesannetest. Väga suur osa tema tööst ja õpingutest oli seotud kohaliku psühhedeelse joogiga ehk ayahuascaga. Otseloomulikult sai küsida ka igasugu täpsustusi. Kogu selle ürituse lõpetas kaks riitust, hinge puhastamine ilma psühhedeelse joogita ja pärast nö. Amazonase akupunktuur, ehk kohalike nõgestega vihtlemine. Ma ise jätsin mõlemad vahele. Kaks tundi paadisõitu tagasi läks linnulennul, sest vahelduse mõttes oli ilm ilusaks läinud. Taevas oli päikesepaisteline ja sinine ning kõik ilusad džunglivärvid said võimaluse särada. Jõudes koju, vahetasime kiiresti riided ja jooksime tagasi paadi peale, et saada veelkord osa ujumisest päikeseloojangus. Viimasel õhtul oli loojang nõnda kaunis, et ma otsustasin sellest mitte pilti teha ja lihtsalt nautida. „Vaata ema, ma ujusin Amazonases päikeseloojangu poole!“

päikeseloojang-paatidega
Boats in the sunset / Paadid päikeseloojangus

Õhtu lõpus otsustasin teha kiire intervjuu Luisega, sest ta jätis sellel päeval mulle niivõrd sügava mulje, et ma tahtsin teda natuke paremini tundma õppida ja tema sõnu lugejatele täpsemalt edasi anda. Seda intervjuud on võimalik lugeda järgmisest postitusest, sest ma pean selle veel transkribeerima. Kuna meil oli lootus järgmisel hommikul päikesetõusu vaatama minna, läksime me võrdlemisis vara magama.

Hommikune päikesetõus jäi vihma tõttu ära ja me magasime selle asemel hoopis tund aega kauem. Uni džunglis on midagi erilist. See on niivõrd rahulik, puhastav, värskendav ja mõnus. Ma ärkasin iga hommik kusagil seitsme aegu, sest – olgu, kusagil huikas lind, kelle häälitsus oli niivõrd mehaaniline, et ma arvasin pikka aega, et kellegi mobla läks lolliks. Samas olin ma välja puhanud ja ma lihtsalt ei tahtnud enam magada.

moll
On our way back / Tagaisteel

Too hommik oli kurb, sest meie aeg selles kaunis kohas oli läbi saamas. Mõnus hommikusöök, kiire pakkimine ja paadi peale. Osa meie grupist jäi veel üheks õhtuks sinna, aga meie sõitsime tagasi džungli ääre poole. Sõit oli rahulik ja minu jaoks mõtlik. Me leppisime Aadiga kokku, et me tuleme sinna veelkord tagasi enne kui me saame 50 aastaseks. Džungli ääres istusime taaskord bussi peale ja alustasime tagasisõitu Quito poole. Linna sõit oli omamoodi huvitav, sest seekord me nägime kogu seda lummavat maastiku: kõrgmäestik ja džunglid, kuristikud, kanjonid, kosed ja joad, kitsad teed ja teeäärsed põhjatud sügavikud. Seda kõike kaunistas muidugi vapustavalt ilusad hallikas valged rünkpilved ja nende vahelt kiirgavad valgusvihud. Teepeal ütlesime osadele džunglisõpradele head aega, aga samas kohtusime uute ja toredate inimestega. Nii see siin käib.

Feels after the trip
Emotions & feels / Emotsioonid ja tunded

 

Advertisements

As a guest in Almaty / Külalisena Alamtõs

My time in Kazakhstan has come to an end, but there is still one subject which I have only mentioned passing by, but for some reason never given a full account or explanation. Therefore, I would like to devote the last blog post about Alamty on the most important theme in Kazakh life, which are traditions.

When I was still in Estonia and telling my friends and relatives that I’m going to South-America, but before I will take on a short trip to Kazakhstan, they were a bit surprised. Kazakhstan is not anywhere near my destination. But for me there was no question, I chose Almaty with a very specific reason. First of all, I did promise to come back here, but the main reason was still family. Both for Koreans and Kazakhs family is the most important aspect of every day life. Therefore, when I had the idea to travel the world, the first destination had to be Kazakhstan.

IMG_20180320_190240
Statue of a great poet and some cool architecture / Kuulsa poeedi kuju laheda maja ees
IMG_20180317_232536
Small relative / Pisike sugulane

Here there is a great respect for elderly and showing support for your family is elementary. Parents and grandparents words carry a strong impact and their orders are usually followed without questions. This is clearly visible when everyone is gathered around the table and people sit down to eat. Parents are always positioned on the head of the table. Food and drinks are first offered to them and these are always the best parts. The youngest usually pours drinks and hands out food. Glasses, plates and pialas (a small bowl for tea) are never filled to the brim, this shows disrespect. If you want more, you just have to ask. For Kazakh’s family must stay together, no matter what. In difficult times, people help each other. Even if you live very far away, you must return and show support. This also applies for great successes. Everyone comes together and celebrates properly. In Kazakhstan there is a great respect for elderly people. For instance, if an elderly person holds out a hand for a handshake, a younger person would have to reply by supporting his main hand with his offhand underneath or if you are pouring vodka for an elderly person, you must hold the bottle with two hands as well. In addition, good friends are addressed as brothers or sisters, but your own relatives and their children are approached as they would be your own. One interesting aspect is that relatives from father’s side are considered closer than from mother’s side. For instance, if you are visiting your relatives then first stop has to be your father’s relatives, and if you have some time left then you can also visit your mother’s.

Yurta sisemus
Inside of a Yurt / Jurta sisemus
22
A view from Shymbulak / Vaadde Shimbulakilt

Likewise, to the family another important aspect for Kazakh’s is hospitality. Taking care of your guests was a sacred duty already form ancient history. I can’t tell you with a hundred percent certainty, but I expect that this comes from nomadic traditions. People lived in small communities or families that moved around a lot and every time a guest arrived, it was a cause for celebration. I might also be wrong. Although, there is a legend which tells that the father of all Kazakh people Qazaq divided his fortune in four parts. Three of them he gave to his sons, but the fourth he set aside for guests, for they were considered as messengers from heaven, who filled your household with luck and good will. A table is set for any guests and all the best foods and drinks are brought out. When I arrived in Kazakhstan at 5 o’clock in the morning, the table was full of various salads, meats, fish, kuksi (Korean noodle soup, a little bit like ramen), vodka and tea. A guest is always offered a peala of tea first. Everyone was up and when the guest has finished eating and drinking, then everyone returns to sleep. This is called ‘Awys Tiyu’ which means that the guest has to be fed and respect is shown by putting out the best food and drinks. The guest has a responsibility of ‘Qonaqkede’ which means that he must show his gratitude by telling an interesting story, sing a song, or play an instrument. Now people don’t really expect that anymore, but you do have to say a toast. Words and self-expression holds a very important role in Kazakh traditions. Toasts are long, speeches are made, people talk from the heart, wishing the best, and everyone must have a chance to speak. Since I have visited a lot of relatives, gone out with friends, and drank some vodka with my family at home, the quality of my toasts has improved – I think. And of course, all of them were in Russian, now I have to learn how to express them in Spanish. Before guest goes on his way there are two more rites – ‘Qalau’ and ‘Sarqyt’ Former is not that followed anymore, but it meant that the guest can pick whatever they like from the household and the host has to give them that. This created a good relationship for the future. The second one means, that some food is given for the road.

puhkehetk-Rohelisel-Bazaaril
A warm afternoon at Green Bazaar / Soe pärastlõuna Rohelisel Bazaaril
IMG_20180322_143834
Happy Nauryz

Couple of days ago, more specifically on the spring equinox Nauryz was celebrated in Alamy and everywhere in Central Asia. I am not so sure how to explain what it is exactly, but I can try. It could be called an Islamic New Year, but that would be a great generalization. I was told different stories who celebrates it and where are the roots of this fest. It was called a Persian New Year and historically the first people to celebrate Nauryz were Zoroatrists. This is where my historic knowledge ends. In Kazakhstan it is one of the biggest celebrations of the year. Locals say that on this day all your sins and misdeeds are forgiven, and a new year starts with a clean soul. Various traditions and rites are performed throughout the day, most of them contribute to or symbolize luck and fertility. Various Nauryz foods are being prepared and the evening is spent with family and close ones. During the day, the whole of Almaty is full of people. Main streets are closed for traffic and instead they are filled with different markets, food courts, stages, street performers, outdoor cinemas, yurts, and much more. One dish which I did try was Nauryz kozhe. This is sour milk soup that also has meat, dough and four additional components in it. Four additional ones are chefs secret, thus no two nauryz kozhes ever taste the same. Seven ingredients symbolise seven virtues: joy, success, intelligence, health, wealth, agility, and security. I celebrated new year with the friends of our family. For this holiday aunt Mahpala prepared her own Nauryz kozhe, which was heavenly, but also pilaff, and for desert some Uzbek and Kazakh sweets. All of this was drowned down with shubat (camel milk) and a lot of vodka. Many toasts were made, and early morning came too quickly.

IMG_20180319_173211
Kazakh sweets / Kasahhi maiused

This was my first time visiting Kazakhstan on my own and spend a little bit more time here. Everyone who has the opportunity or is just looking for an interesting place to visit, I truly recommend Kazakhstan and Almaty. You won’t regret it.

I have already reached Ecuador, and this is our third day here. The trip here was exhausting – over 35 hours of travelling, four airports, five hours in Manhattan at night, and one lost luggage later I have finally regained some energy and gotten used to this place. But this I will talk about little later.

IMG_20180321_122230
Rehearsal on the main stage / Proov suurel laval

Minu aeg Kasahstanis on selleks korraks läbi, aga on üks teema, mida ma olen vihjamisi eelnevates postitustes lahanud, kuid erinevatel põhjustel mitte kordagi päris täielikku ülevaadet andnud. Nüüd tahaks selle vea parandada ja keskenduda ühele tähtsaimale aspektile Kasahstani eluolus, milleks on traditsioonid. Kui ma Eestis olles mainisin oma sõpradele ja tuttavatele, et ma sõidan Lõuna-Ameerikasse rändama, aga enne seda teen kiire põike Kasahstani, siis oldi selle üle natukene üllatunud. Kasahstan ei jää ju mitte kuidagi minu tee ega sihtkoha peale ette. Minu jaoks polnud see argument, sest Almatõ sai valitud väga kindla põhjusega. Esiteks, nagu kunagi mainitud, sai ju lubatud, et ma tulen varsti tagasi. Sellele vaatamata oli peamiseks argumendiks ikkagi perekond.

23
One of my aims was also go snowboarding in Tian-Shan / Üks mu eesmärkidest oli ka luemaluatada Tian-Shani mäestikus

See on nii korelastel kui kasahhidel on üks tähtsamaid või isegi tähtsaim aspekt igapäevaelust. Mistõttu, kui mul tekkis plaan reisida mööda maakera ringi pidi esimene peatus olema otse loomulikult Kasahstanis. Olles olnud seal kuu aega võin ma päris julgelt väita, et perekond on vist kõige olulisem osa siinsest kultuurist. Vanematest lugupidamine ja üksteise toetamine on elementaarne. Isasid, emasid, vanavanemaid kuulatakse hoolikalt, nende nõuandeid ja käske täidetakse üldjuhul vastuvaidlematult. Väga selgelt tuleb see välja toidulaua taga. Vanemad istuvad alati aukohal laua otsas ja neile pakutakse esimesena süüa ja juua. Kõige noorem tegeleb tavaliselt söögipoolise jagamise ja pitside ning piaalide täitmisega. Taldrikuid, kausse, ega jooginõusid ei tohi kunagi täiesti täis laduda või ääreni täis valada, see näitab lugupidamatust. Kui soovid juurde, tuleb lihtsalt paluda. Kasahhide jaoks peab perekond alati koos püsima, rasketel aegadel toetatakse üksteist ja pole vahet kui kaugel keegi elab, teatud hetkedel tuleb tulla tagasi. Sama käib ka suurte õnnestumiste või tähtsate tähtpäevade puhul. Kogu suguvõsa tuleb kokku ja pidutsetakse suurejooneliselt. Kasahstanis valitseb tegelikult üldiselt sügav lugupidamine vanemate inimestesse vastu. Näiteks kui vanem inimene ulatab nooremale tervituseks käe, siis viimane toetab vastu antavat kätt alt teise käega või kui vanemale inimesel valatakse viina, siis hoitakse pudelit austuse näitamiseks ka kahe käega. Samuti kutsutakse häid sõpru vendadeks ja õdedeks, aga lähedased sugulased ja nende lastesse suhtutakse kui omadesse. Üks huvitav tähelepanek, isa poolseid sugulasi peetakse tähtsamaks või lähedasemaks. Näiteks kui inimene tuleb kaugelt külla, siis on tal kohustus külastada isa poolset suguvõsa ja kui aega jääb üle, siis võib ka ema poolsetele külla minna.

The-Beatles
One of the coolest statues I have seen / Überlahedad kujud

Perekonna kõrval on kasahhide jaoks äärmiselt oluline külalislahkus. Külalisete eest hoolitsemist peetakse iga kasahhi pühaks kohustuseks ja seda juba iidsetest aegadest alates. Ma ei oska seda saja protsendilise kindlusega öelda, kuid ma kahtlen, et selle juured tulevad rändrahvaste traditsioonidest, elati ju väikestes kogukondades või päris üksi. Seega iga kord kui tuli külaline oli see suuremat sorti sündmus. Ma võin muidugi ajada täielikku jama. Legend räägib, et kõikide kasahhide isa Qazaq jagas surres oma varanduse neljaks osaks. Tema kolm poega said kõik ühe võrdse osa ja viimase neljandiku varandusest jättis Qazaq külaliste võõrustamiseks. Igal juhul, külalist peeti ammustel aegadel taevase sõnumi toojaks, kes täitis majapidamise õnnega. Nende jaoks kaetakse alati laud kõige paremate roogade ja jookidega. Ma jõudsin Kasahstani vara hommikul ja kui ma kell viis uksest sisse astusin, siis oli laual juba mitut sorti salatit, liha, kala, kuksu (traditsiooniline Korea supp, meenutab Jaapani ramenit), viin ja tee. Esimesena pakutakse alati peaalaga teed. Kogu perekond aetakse tavaliselt ülesse ja kui külaline oli söönud ja joonud, siis minnakse alles tagasi puhkama. Seda nimetatakse „Awys Tiyu“ (hääldus oleks midagi Auõz Tiju sarnast), ehk külalist tuleb toita ja lugupidamist ning heldet käitumist näidatakse uhke laua katmisega. Külalisel lausub aga „Qonaqkede“ (Konakkede) kohustus, ehk ta peab oma tänulikkust näitama minigi huvitava loo jutustamise, laulu laulmise või muusikainstrumendi mängimisega. Nüüd seda enam ei nõuta, aga selle asemel tuleb öelda üks ilus toost. Sõnadel ja eneseväljendusel on kasahhi kultuuris väga oluline roll. Toostid on pikad, peetakse kõnesid, räägitakse südamest, soovitakse parimat ja sõna peavad saama kõik. Kuna ma olen nüüd käinud paljudel sugulastel külas, sõprade ja tuttavatega väljas ja perega kodus viina võtnud, siis võiks ju öelda, et minu toostide kvaliteet on kohe kindlasti paranenud. Ja need olid kõik vene keeles, nüüd tuleks need endale hispaania keeles selgeks teha. Enne kui külaline oma teed läheb, tuleb viia läbi veel kaks riitust – „Qalau“ (Kalau) ja „Sarqyt“ (Sarkõt). Esimest enam nii palju ei järgita, nii nagu ma aru sain, aga põhimõtte seisneb selles, et külaline võib soovi korral valida võõrustaja kodust ükskõik millise eseme ja see tuleb talle kaasa anda. Nii luuakse sõbralikud suhted tuleviku jaoks. Sarqyt tähendab, et külalisele antakse teele süüa kaasa.

Kasahhi naised õmblemas maailma suurimat lapitekki
Kazakh women sowing the longest patchwork in the world / Kasahhi naised õmblemas maailma pikimat lapitekki

Paar päeva tagasi, täpsemalt kevadisel pööripäeval toimus Almatõs ja igal pool Kesk-Aasias Naurõzi tähistamine. Ma pole päris kindel, kuidas täpsemalt seda püha seletada, aga ma proovin. Võiks öelda, et see on Islami uus aasta, aga see on suur üldistus. Mulle räägiti erinevaid lugusid, kes seda tähistavad ja kus on selle püha päritolu. Vanasti kutsuti seda Pärsia uueks aastaks ja ajalooliselt hakkasid Naurõzi esimesena tähistama Zoroatristid. Siin minu ajaloolised teadmised lõppevad. Tegelikkus on selline, et Kasahstanis on see üks aasta suurimaid pühi. Räägitakse, et sellel päeval antakse kõigile nende halvad teod andeks, uus aasta peab algama puhtalt lehelt. Päeva jooksul viiakse läbi erinevaid riituseid, mis peaksid tooma viljakust ja õnne. Valmistatakse erilisi Naurõzi toite ja õhtu veedetakse perekonna ja lähedastega. Päeval oli kogu Almatõ inimesi täis. Peamised tänavad olid autoliikluse jaoks suletud ja selle asemel olid seal laadad, söögiplatsid, lavad, tänavaesinejad, välikinod, jurtad ja palju muud. Üks toit, mille ma seal ära proovisin oli Naurõz Kože. See on hapupiimasupp, kuhu on lisatud liha, tainas, mais ja neli erilist koostisosa. Need neli on koka saladus, mistõttu ükski Naurõz Kože ei maitse täpselt samasuguselt. Seitse koostisosa sümboliseerib täiuslikkust, viljakust ja head tulevast aastat. Meie tähistasime püha perekonna tuttavate juures. Selle auks valmistas tädi Mahpala ise Naurõz Kožed, mis maitses jumalikult, sinna juurde toodi lauale erinevad salatid, pearoaks maitsev pilaff ja magustoiduks Kasahhi ja Usbeki maiustused. Kõik see sai alla loputatud šubatiga, mis on teisisõnu kaamelipiim. Kogu õhtu vältel joodi muidugi ohtralt viina ja räägiti pikki ja ilusaid tooste.

See oli minu esimene kord külastada üksinda Kasahstani ja veeta siin täiskasvanuna natuke rohkem aega kui paar nädalat. Kõik kellel teil on võimalik reisida siia või kes te plaanite järgmist puhkuse sihtkohta, siis ma tõesti, kõigest südamest soovitan teile vaadata ka Kasahstani ja Almatõ poole.

Nüüdseks olen ma omadega jõudnud Ecuadori ja täna on mul siin kolmas päev. Reis siia oli kurnav. Üle 35 tunni rändamist, neli lennujaama, viis tundi öist jalutamist Manhattanil ja üks kaotatud pagas hiljem olen ma vaikselt siinse eluga hakanud harjuma. Aga sellest räägin natuke hiljem pikemalt.

Astana, a star on the scene! / Staar jõudis pärale, siin on Astana!

Couple days ago, when I was boarding my flight to Astana, I could not have imagined how deep of an impression this city was going to leave me with. I have been to Kazakhstan four times, but only in Almaty. The first time I was a year old (at least I think), so I can’t really remember much about that. However, last time I was here we were planning that on my next visit we will also go to Astana. And here we are.

Astana is about 1200 km away from Almaty and it is recommended to take a train or a plane there. Train is way cheaper (if you are an early bird, you might get the ticket for as low as five to ten euros), but the journey takes approximately 12 hours. Plane tickets are a bit more expensive (around 50 to 100 euros, depending on the airline), but the journey lasts about an hour and a half. There is a lot of air traffic between Astana and Almaty. One flight every hour, so this should give you some idea how many people commute between two of the biggest cities in Kazakhstan.

1
Steppe in winter or Mars / Talvine stepp või Mars

Half way to Astana the landscape changed. The never ending brown steppes were substituted with snowy fields. When Almaty saw inklings of spring then Astana was still engulfed in deep winter. When stepping out of the airport I understood why everyone was warning me about the cold winters of the capital. Weather report told me that it was just -15° outside, but because of the wind it felt more like -25°. Astana is built in the middle of steppes and it is surrounded by absolutely nothing. That’s why winters are very cold, last for longer, and gales or extra strong winds are common. In recent years the government has begun a project called ‘The Green Belt’ to change the harsh climate in Astana. They plant around 7000 trees each year, but unfortunately only one third of them survives. While landing in Astana you can see this artificial forest around the city, the straight rows go as far as eyes can see. Let’s just say that I was very glad that I took my winter clothes from Estonia with me.

12
‘The Green Belt’ around Astana / Roheline vöö ümber Astana

We were met at the airport by my uncle’s co-worker and friend Jershan. Our plan for the first day was just to drive around the city, get to know it, visit some of the main sights, and my uncle had a short meeting. The first time Astana really astonished me was when we were driving to the city. The airport is a bit outside of the city, but there is nothing between the city and the airport, so the skyline is seen very clearly form the airport. Skyscrapers, golden domes, and unusual architecture shone brightly in the afternoon sun and stretched out in the end of six-row highway. To get to the city, you must drive past an arch of triumph and then you are officially in Astana. From the first moment you are between sky high buildings: some of them are leaning, some of them are angular, one looks like a lighter, the next one is like a Chinese temple, and another is a copy of Moscow University, some of them are business centres, others are apartments. Everything that surrounds you is new and pompous. Astana was and is being built in such way that everyone who is visiting it, for the first time or returning here would feel and see how grand this city and the country is. This is reinforced by the gigantic government building which houses most of the ministries. It has two golden towers and its windows are tinted golden. The presidential palace that stands next to it does not fail in its grandeur.

26
Presidential Palace & The Golden Towers of government building (Shot from Bayterek Tower) / Presidendi palee ja valitsushoone kuldsed tornid (Foto on thetud Baitereki tornist)
16
Alternative Astana / Alternatiivne Astana

One of the more memorable sites we visited that day was the biggest mosque in Central-Asia, Hazrat Sultan mosque, which roughly translates as ‘Holy Sultan’. It is a very new building. The construction started in 2009 and it was finished in 2012. This was my first time to visit a mosque and fortunately Jershan, who is a muslim, was more than happy to show me around. Before you entered the mosque, you had to take off your shoes and leave them in a special wardrobe. The floor was covered with a green velvet carpet. The place itself was breathtakingly beautiful. The awe-inspiring rooms were filled with silence that was occasionally disturbed by quiet prayers. Green, white, and golden colour combination was used to perfection. The towering walls were made of marble. Above our heads there were dome roofs that were richly decorated in various colourful patterns. We walked around and Jershan told me a little bit about Islam and its history. I noticed that people were praying wherever, they just chose a place, put their things on the floor and started praying. At the same time, in one corner, a mullah was teaching and he was surrounded by people listening to him. There was also an old relic in this holy place. A Quran from 10th century. We had been walking around for ten minutes when a call for afternoon prayer started. Although, I don’t speak Arabic, I do like the melodic and throat sounds that many do not. When we left the mosque Jershan told me that he does not visit this place that often any more. The problem is radicals that come here to recruit people. Be as it may, I am not a religious person and I do not follow any religious institution, however when I visit holy places and it does not matter if they are cathedrals, churches, mosques, temples, or sacred grounds, I always feel humbled and spiritual. This was my first direct contact with a new religion and it left me with a deep awareness. We concluded the day in a very nice restaurant while having heated discussions about politics, cultures, religions, and other interesting topics. The table was full of meat and vodka.

27
Hazrat Sultan mosque / Hazret Sultani mošee

 

15
Interior / Siseruum

 

The next day was mostly spent in Astana Expo. Last year there was an international expo taking place in Astana and the theme was future energy. For this expo an enormous campus was built in just three years. The buildings and layout was supposed to symbolise better future, innovation, and international collaboration. In the centre of the campus stands an eight-story sphere Nur Alem, which is the largest spherical building in the world. Because of its similarity locals call it Death Star. At the moment there are only two pavilions open. One is Nur Alem, which is Kazakh pavilion and the other one is smaller Best Practices Pavilion. We visited both. Kazakh pavilion was divided into 8 different zones. Each floor focused on specific theme: smart cities, space, solar energy, wind energy, biomass energy, hydro energy, kinetic energy, and future Kazakhstan. The structure of each floor was similar. A quick introduction into the history of the theme, what is happening now, and concluding with the vision for the future and various prototypes. Most of the exhibition were interactive and full of innovative technology. The themes were introduced by holograms, light shows, different interactive screens, movie halls, haptic devices, and even in one case algae. My favourite theme was space, where most of the floor was designed like a retro spacecraft from 70s sci-fi movies. In addition, it was a quiet day, so there were only few visitors there and it felt like we were on a private tour. The whole exhibition took us around four hours to interact with and after a quick lunch break we decided that we still have enough energy to visit the second pavilion. Fortunately, it was much smaller, but at the same time, also very inspiring. In this pavilion, they collected most of the projects that were deemed to have the best practice or that focused on bringing innovative solutions to critical problems in our modern societies. Astana Expo and the theme of future energy has been one of the more interesting exhibitions I have ever visited, and I wholeheartedly recommend it. Especially, since the ticket costs three euros and some cents. This night was concluded in a Central-Asian restaurant where we had a friendly discussion about technology, culture, food, family, and friends. The table was full of meat, vodka, and my new favourite – Uzbek tea (it is a mix of green and black tea, with various herbs and lemon). My uncle went to visit his friend and his family while I decided to go and walk around and take some photos of Astana at night.

 

4
Central-Asian pilaff  with beef & horse meat / Kesk-Aasia pilaff veise- ja hobuselihaga

 

5
I love Central-Asian restaurants. After a hearty meal you can just lay down and rest a bit / Ma armastan Kesk-Aasia restorane. Pärast suurepärast õhtusööki viska ainult pikali ja puhka kõhtu

The last day was spent visiting National Museum of The Republic of Kazakhstan, which is located on Independence Square with Khazak Eli monument, Palace of Peace and Recreation, and Hazrat Sultan mosque. National Museum is gigantic – again. The greatest national treasures have been brought here, both historic and artistic. I was hoping that I could see the famous Golden Warrior, but as it comes out all of the armour and festive clothes were taken apart and most of the golden details are displayed in the Golden Room. So, you can see it, but not on a garment or someone wearing it. However, I did discover my favourite Kazak painting and a very interesting art group called Kyzyl Traktor or The Red Tractor. They made and performed ancient Uzbek and Kazakh rituals in a modern and self-ironic way.  Our last stop before leaving to the airport was to Khan Shatyr Entertainment Center. It is also the highest tensile structure in the world. It’s 150 meters high and covering 140 thousand square meters. It houses a shopping center, amusement park, beach area (the sand was brought from Maldives), cinema, restaurants, and million more things. At the same time when its -30° outside, it’s plus 25-30° inside. Why? Well, why not? When we were flying back I was pondering why did Astana feel so different from all the bigger cities that I’ve been to. Why were London, Paris, Moscow, Berlin, or Rotterdam nothing like Astana. And then it  suddenly hit me. Astana has a lot of tall buildings, but they have so much space between them. The streets and alleys are huge. Nothing feels like cramped together or claustrophobic. But at the same time the city itself feels a bit empty. Yes, there are cars and people walking around, but they seem tiny and almost lost in all of this space.

10
National Museum of The Republic of Kazakhstan / Kasahstani Rahvusmuuseum

This slideshow requires JavaScript.

 

25
My new favorite Kazakh painting. Unfortunately they were just putting up the exhibition, so there was no information on this painting or the author. To be honest, this makes me like it even more / Minu uus lemmik Kasahhi maal. Kahjuks polnud näitus veel üles pandud ja maalide juures polnud infot ei autori, ega teose kohta. Samas, teadmatus on vist veel üks põhjus, miks ta mulle nii meeldib.

We got back home around midnight. My head fell on the pillow, eyes closed, and from the darkness appeared the golden domes of Astana.

(PS: Scroll down to see more photos.)

13
A panoramic view of Astana from inside Bayterek Tower / Panoraamvaade Astanale Baitereki tornist

Kui ma paar päeva tagasi lennukile astusin ja Astana eesmärgiks seadsin, ei osanud ma veel ette kujutada, millise sügava mulje see linn mulle jätab. Ma olen Kasahstani külastanud neli või viis korda, aga ainult Almatõd. Esimene kord olin vist aasta vana, mistõttu ei mäleta ma sellest reisist mitte kui midagi. Viimane kord tegime plaane, et kui ma siia pikemaks ajaks külla tulen, võiksime ka Astanast läbi põrgata.

24
Bayterek Tower or how locals call it ‘Chupa Chups’ / Baytereki Torn, mida kohalikud kutsuvad hellitavalt Chupa Chupsiks

Astana asub Alamtõst umbes 1200 kilomeetri kaugusel ja sinna on mõttekas minna, kas lennuki või rongiga. Rong on kordades odavam (kui pilet varem soetada, siis võib see maksta umbes viis kuni kümme eurot), aga sõit kestab ligemale kaksteist tundi. Lennupiletid on natukene kallimad, (olenevalt lennufirmast, 50-100 euro ringis), aga vahemaa läbitakse pooleteise tunniga. Almatõ ja Astana vahel on tihe õhuliiklus, üks lend iga tunni aja tagant. See annab aimu, kui palju inimesi väisab mõlemat linna. Meie otsustasime pärastlõunase lennu kasuks ja isegi siis oli lennuk pilgeni täis. Otsides oma istekohta, märkasin et minu ja onu reas istub üks vanem kasahhi härrasmees. Ta oli umbes 60 aastat vana, ilusasti pügatud halli habemega, väärika kõhu, tagasihoidliku riietuse ja lühikese halli soenguga, mis piilus toretseva tübeteika (Kesk-Aasias kantav neljakandiline või ümmargune müts) alt välja. Lend oli juba natukene aega kestnud ja me onuga kõnelenud, kui ühtäkki pöördus mees meie poole ja üritas vestlusest osa võtta. Kasahhid, siinne kombestik ja avatus võhivõõraga vestlust alustada tunduks eestlastele kummastav, aga siin peetakse sellist situatsiooni iseenesest mõistetavaks. Istutakse koos ju poolteist tundi, võiks siis natuke juttu ka ajada. Ma kahjuks ei mäleta mehe nime ja ma ei teinud ka pilti (tema enda palvel), aga tema jutt oli paeluv. Tema maneerist oli tunda, et ta oli väga elutark, kogenud ja haritud. Olles natuke aega rääkinud Astanast ja Almatõst, kumb linn onule ja talle rohkem sümpatiseerib, nende erinevustest ja võimalustest, astus meie ligi üks väga viisakalt riietatud ärimees (nii ta ennast tutvustas – võimas pankur Moskva linnast). Ta surus vanamehel aupaklikult kätt, kummardas ja siis pöördus minu ja onu poole ning küsis, kas me teame ka kelle kõrval me istume. Me raputasime pead ja meile anti teada, et vanamees oli sooritanud jalgsi suure hadži (hadž omastavas) ja seetõttu on talle omistatud aunimetus Hadži. Hadž on muslimite palverännak Mekasse kindlate reeglite alusel ja selleks ettemääratud ajal. Muud palverännakud Mekasse nimetatakse väikeseks palverännakuks, ehk umrah. See mees oli kõndinud Kasahstanist Mekasse ja sooritanud suure palverännaku, mille põhirituaalideks on: seitsmekordne kõndimine ümber Kaaba, seitsmekordne Marwa ja Safa vahelt käimine, Minaa külas sümboolsete riituste läbiviimine, Afrati mäel palvetamine ja hüvastijätuks uuesti seitsmekordne kõndimine ümber Kaaba. Ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas Moskva ärimees vanemat meest teadis, aga nende omavahelisest vestlusest selgus, et ärimees tahtis nõu küsida. Ida kultuuris üldiselt suhtutakse vanematesse väga aupaklikult ja nende sõnu ning soovitusi kuulatakse hoolikalt. Pannes tähele kahe mehe vahelist suhtlust, lugupidamist ja kuidas ärimees igat nõuannet või isegi õpetust kuulas, tekkis mul eeldatavasti parem ettekujutlus antud mõtteviisist ja äkki isegi Islamist.

19
The Lighter tower / Välgumihkli torn

Poolel teel Astanasse asendus lennuki all laiuv pruun stepp lumiste väljadega. Kui Almatõs algas mingil määral mahe kevad, siis Astanad kimbutas veel käre talv. Lennujaamast väljudes mõistsin, miks kõik hoiatasid, kui külm Kasahstani pealinn võib olla. Ilmateade andis märku, et väljas on vaid -15 kraadi, aga tugeva tuule tõttu võib tajutav temperatuur olla alla -20. Astana asub keset steppe ja teda ei ümbritse mitte miski. Talved kestavad siin pikemalt, need on kordades külmemad ja metsik tuule ei aita asjale kaasa. Viimaste aastate jooksul on kliimat üritatud natuke muuta sellega, et ümber linna istutatakse tohutul hulgal puid. Keskmiselt umbes 7000 puud aastas. Lennukist oli ilusasti kogu see tehislik mets näha – silmapiirini ulatuvad sirged read. Kahjuks vaid üks kolmandik kõigist istutatud puudest suudab kohaneda ja ellu jääda. Lennujaamast väljudes olin ma väga õnnelik, et ma Eestist oma talveriided kaasa võtsin.

Meile tuli vastu onu töökaslane ja sõber Jeržan. Esimese päeva plaan oli lihtsalt vähekene ringi sõita, linnaga tutvuda, külastada peamisi vaatamisväärsuseid ja onul oli vaja käia ühel kohtumisel. Esimene kord kui Astana ennast mulle tõeliselt ilmutas oli linnasõidul. Lennujaam asub kaugemal, aga kuna tema ja linna vahel pole ühtegi takistust, siis on linna siluett horisondil väga selgelt näha. Kõrghooned, kullast kuplid ning tavatu arhitektuur säras silmipimestavalt päikesevalguses ja laius kuue realise kiirtee lõpus. Linna sisenedes tuleb mööduda triumfikaarest ja siis oled sa ametlikult Kasahstani pealinnas. Juba esimesest hetkest on su ees peadpööritavalt kõrged hooned: osad viltu, osad nurgelised, üks meenutab välgumihklit, järgmine Hiina templit ja üks üldse Moskva ülikooli, mõned on elumajad, mõned ärihooned. Kõik ümbritsev on uus ja pompoosne. Astana on ehitatud sellisena, et kõik külastajad, olgu sa siin esimest või mitmendat korda, tunneksid igale poole vaadates linna ja riigi suursugusust. Seda rõhutab omakorda massiivne riigihoone, kuhu on kokku kogutud suurem osa ministeeriumeid. Sellel on kaks kullast torni ja kuldse tooniga aknad. Kõrval asuv presidendi palee ei jää oma majesteetlikkuselt mitte kuidagi teistele hoonetele alla.

Üheks meeldejäävamaks ehitiseks, mida me too päev külastasime oli Kesk-Aasia suurim mošee Hazret Sultan, mis tähendab tõlkes Püha Sultan. See on uhiuus hoone, mille ehitamist alustati 2009. aastal ja lõpetati 2012. Ma pole kordagi varem mošees käinud ja minu õnneks oli Jeršan, kes ise on muslim, rohkem kui nõus mulle oma pühakoda tutvustama. Sisenedes tuli jalanõud ära võtta ja jätta need eraldi garderoobi. Põrandad olid kaetud pehme rohelisest sametist vaibaga. Koht ise oli hingematvalt kaunis. Suuri ruume täitis pühalik vaikus, mida vaid vahetevahel lõhkus vaga palvetamine. Valge, rohelise ja kuldse värvitoonide kombinatsioon oli meeliköitvalt lahendatud. Seinad olid kõik marmorist ja ulatusid kõrgustesse. Neid ühendasid kuppelkatused, mida kaunistasid äärmiselt detailselt maalitud mustrid. Me jalutasime rahulikult mööda mošeed ringi ja Jeršan tutvustas mulle natuke Islami usku ja ajalugu. Huvitav tähelepanek oli see, et siin polnud tähtsust, kus sa palvetasid. Inimesed valisid koha, asetasid asjad enda kõrvale ja hakkasid palvetama. Samal ajal pidas mulla ühes väiksemas nurgas õpetust ja tema ümber istus paarkümmend inimest. Selles mošees hoitakse ka ühte püha koraani, mis pärineb kümnendast sajandist. Me olime umbes kümme minutit ringi jalutanud, kui algas kutsung pärastlõunasele palvusele. Olgugi, et ma araabia keelt ei mõista, meeldis mulle ikkagi selle laulev ja osadele ebameeldiv kurgukõla. Mošeest väljudes ütles Jerešan, et hetkel on isegi siin radikaalidega probleeme. Nad käivad inimesi värbamas ja seetõttu ta ise enam väga tihti mošees ei käi. Olgu sellega kuidas on, ma ise ei järgi ühtegi religiooni ja veel vähem institutsiooni, aga erinevaid pühakodasid külastades, katedraalides, kirikutes, templites või mošeedes jalutades valdab mind ikkagi aupaklik ja sakraalne tunne. See külastus oli minu esimene vahetu kokkupuude uue ja võõra religiooniga ning jättis väga sügava mulje. Õhtut lõpetasime restoranis, kus me vestlesime tuliselt poliitikast, kultuuridest, religioonist ja muust huvitavast. Lauda kattis liha ja viin.

 

 

3
Nur Alem or Death Star / Nur Alem või Death Star

Järgmine päev kulus peaaegu täielikult Astana Expo külastusele. Eelmine aasta toimus Astanas rahvusvaheline ekspositsioon, mille teemaks oli tuleviku energia. Selle jaoks ehitati kolme aasta jooksul üüratu linnak, mis pidi sümboliseerima paremat tulevikku, innovatsiooni ja rahvusvahelist koostööd. Linnaku keskel seisab uhkelt kaheksa korruseline, maailma suurim klaasist kerakujuline hoone Nur Alem, mida kohalikud kutsuvad hellitavalt Death Star’iks. Hetkel oli avatud vaid kaks ekspositsiooni, milleks on Kasahstani paviljon, ehk seesama klaasist kera ja selle kõrval väikene paviljon, kuhu on kogutud 2017 aasta ekspositsiooni parimate tavadega (practices) projektid. Me külastasime mõlemat. Kasahstani paviljon oli jaotatud 8ks erinevaks tsooniks. Iga korrus keskendus ühele teemale: tuleviku linn, kosmos, päikeseenergia, tuuleenergia, biomassienergia, hüdroenergia, kineetiline energia ja tuleviku Kasahstan. Iga korruse struktuur oli võrdlemisi sarnane. Sissejuhatuseks väike põige ajalukku, järgmiseks näidati, mis on hetkel aktuaalne ning viimaseks tuleviku visioonid ja prototüübid. Kogu näitus oli interaktiivne ja igasugust uuenduslikku tehnikat täis. Teemasid tutvustasid hologrammid, valgusšõud, kõiksugu näpitavad ekraanid, kinosaalid, haptilised vidinad ja ühes kohas isegi vetikad. Minu lemmikuks osutus kosmose temaatika, kus suurem osa korrusest oli kujundatud 70date filmidest pärit kosmoselaeva stiilis. Päris lahe oli ka see, et meile sattus vaikne päev ja külastajaid oli vähe, mis tekitas sellise tunde nagu me oleks privaatsel külastusel. Ka parimate tavade paviljon oli huvitav. Õnneks oli ta väike ja kui Death Star’i külastuseks kulus neli tundi ja siis veel lühikene lõunapaus taastumiseks, siis teise näituse külastus kestis umbes pool tundi. Astana Expo on üks lahedamaid tuleviku ja tehnoloogia temaatilisi näituseid, kuhu ma kunagi olen sattunud. See väärib kindlasti külastamist ja pilet maksab, khm, kolm eurot ja natukene peale. Seekordse päeva võtsime kokku Kesk-Aasia restoranis, kus vestlesime natuke vähem tuliselt tehnoloogiast, kultuurist, toidust, perest ja sõpradest. Lauda kattis liha, viin ja minu uus lemmik – Usbeki tee (rohelise ja musta tee segu, erinevate ürtide, sidruniga). Hilisõhtul liikus onu sõbra juurde külla ja mina läksin rahulikult mööda öist Astanad jalutama ja pilte tegema.

6
Worlds first and largest operational space launch facility is in Kazakhstan. It’s called Baikonur Cosmodrome. Here is some space food / Kasahstanis asub ka maailma esimene ja suurim seni töötav kosmodroom, Baikonur. Siin on pilt toidust, mida süüakse kosmoses.
17
The epic space room which made me feel like a little kid again / See ekstra tuus kosmoseruum, kus kogu lapsepõlv tuli ühtäkki tagasi

Viimane päev läksime Kasahstani Rahvusmuuseumi. Muuseum asub Vabaduse väljakul Khazak Eli mälestusmärgi, Rahu Palee ja Hazrat Sultani mošee kõrval. Kasahstani Rahvusmuuseum on tohutu – nagu kõik siin linnas. Siia on kogutud kõige tähtsamad rahvuslikud aarded, ajaloolised kui ka kunstilised. Ma lootsin, et siin on võimalik näha kuulsat Kuldset sõdalast. Tuli välja, et ta tõesti asub siin, aga kogu turvis, müts ja rüü oli võetud väikesteks juppideks ja siis näituseks vitriini alla pandud. Seega kogu rikkus oli küll näha, aga kahjuks mitte kaunilt kellegi seljas rippumas. Eeldatavasti oli kogu riie juba lagunenud ja selle asemel otsustati detaile eraldiseisvana näidata. Samas ma avastasin enda jaoks ühe uue lemmikmaali ja sellise laheda kunstnike rühmituse nagu Kyzyl Traktor ehk Punane Traktor. Nad kujutasid ja rekonstrueerisid vanu Usbeki ja Kasahhi rituaale modernses ja eneseiroonilises võtmes. Viimane peatus Astanas enne lennujaama minemist oli tohutu ostukeskus Khan-Šatõr, mis on juhuslikult ka maailma kõrgeim ja äkki ka suurim telk või telkehitis. See on 150 meetrit kõrge ja 140 tuhat ruutmeetrit suur. Sinna mahub kaubanduskeskus, lõbustuspark, rannaala (mille liiv toodi Maldiividelt), kino, restoranid ja veel miljon asja. Samal ajal, kui väljas on -30 kraadi on sees mahe 25 kuni 30 kraadi sooja. Sa küsid miks? Sest miks mitte. Lennukis hakkas mind painama mõte, miks oli Astana niivõrd erinev teistest suurlinnadest, kus ma olen käinud. Miks valdas mind Londonis, Pariisis, Moskvas, Berliinis, või isegi Rotterdamis täiesti teine tunne kui Astanas? Ja siis nagu välk selgest taevast jõudis mulle kohale, et olgugi Astana täis kõrghooneid, nende vahel oli nii palju ruumi. Nad polnud kramplikult üksteise kõrval ja nende vahel kõndides ei tekkinud klaustrafoobset tunnet. Tänavad olid laiad ja ruumi oli kõikjal. Samas, linn tundus seetõttu ka tühi. Olgugi, et tänavatel sõitsid autod ja inimesed jalutasid siin ja seal. Nad kõik tundusid väikesed ja eksinud nendel suurtel tänavatel, kõrguvate hoonete vahel.

20
Khan Shatyr Entertainment Center / Khan-Šatõr ostukeskus

Tagasi koju jõudsime jube väsinult umbes südaöösel. Pea kukkus padjale, silmad vajusid kinni ja pimedusest kerkisid uuesti esile Astana kuldsed kuplid.

 

Almaty a multifaceted city / Mitmepalgeline linn Almatõ

15
Saka bling / Sküütide bling

Although I have been in Almaty for two weeks and seen this and that, it does feel like I have just scratched the surface of this extraordinary city. Almaty is the largest city of Kazakhstan with approximately 1.8 million people. It used to be the capital as well, before the government was moved to Astana in 1997. Although the city itself was founded or let’s say that the permanent settlement around this area took place somewhere between 8th-10th century, then in reality, people lived in this area already in late Bronze Age. Afterwards the dominant culture and people here were Saka tribes or as they are more known, Scythian’s. One of the reasons why permanent settlements were raised here was because of the Silk Road. Trade, handicraft, agriculture, and various cultures flourished around Almaty region. Even though the earliest and some of the main paths of the Great Silk Road ran from the south side of Tian-Shan mountain range, the Northern Path was added in the first century. It went through the territory of nowadays Kazakhstan, Uzbekistan, and Afghanistan and joined southern routes somewhere in Turkmenistan. I found out about all of this when I was visiting Central Museum on one particularly rainy day. The prehistoric and Middle Ages section of Central Museum was the most interesting part for me and while I don’t want to admit it, one of the main reasons might be that those were the only sections where the main texts were also translated to English. I can read Russian, but it takes me too much time. In addition, the first section also included a spectacular room filled with various golden artifacts from Saka period. The museum itself and the exhibitions were excellent, albeit somewhat out of date.

 

4
Entrance hall of The Central Museum with four national costumes / Ajaloomuuseumi fuajee koos erinevate rahvarõivastega
5
The Golden Warrior. This is a replica of the golden armor of Saka warrior prince. It is a Kazakh national symbol of independence and heritage. Original is in Astana/ Kuldne Sõdalane. See on koopia Saka printsi kuldsest lahingvarustusest. Kasahhide jaoks on see iseseisvuse ja kultuuripärandi sümbol. Originaal asub Astanas.

 

Another marvelous museum I visited and honestly enjoyed a bit more was Abilkhan Kasteev’s State Museum of Arts. It is the largest art museum in Kazakhstan and it houses various paintings, sculptures and other art pieces from Europe, Asia, and local region. Abilkhan Kasteev was one of the most famous, if not Kazakhstan’s most famous painter. Some of his works are also in Tretyakov Gallery in Moscow. Although western art section was nice (most of the works were donated to the museum), but local art exhibitions were incredible. Since Kazakh people were nomads and moved around a lot, there were not a great deal of paintings done begore 20th century, but there were a lot of beautiful pieces of applied art and great examples of artisanship and craftsmanship. It was early 20th century when local artists started focusing on painting and honing their craft to become professional painters. Their works are masterfully done, and they depict Kazakh lifestyle, nature, culture, and historic moments. One of the more prominent features of Kazakh art is how colourful it is. If you are in Almaty, then A. Kasteev’s State Museum of Arts is unquestionably a must visit. The tickets are very cheap by European standards. Less than two euros for an art museum and around three euros for the Central Museum. It is possible to see the main exhibition in the Central Museum for less than a euro, but I paid additional 1000 tenge for the Golden Room (the room with all the golden artefacts).

2
My favourite painting in Kasteev’s art museum. Kuanish Yeserkeyev, Sounds of the kobyz, 1973 / Minu lemmikmaal Kasteevi kunstimuuseumis. Kuaniš Jeserkejev, Kobõsi helid, 1973
6
Temporary exhibition in Asian hall / Ajutine näitus aasia kunsti saalis
8
Colours of the market / Värviline turg

I guess now is as good a time as any to talk a little bit about money and prices in Almaty. The official currency of Kazakhstan is tenge. One euro is around 400 tenge (390-399). The prices themselves vary. Some of the things are ridiculously cheap for our (Estonian/European) standards, but at the same time, there are items and services that are a bit more expensive. It is usually divided like this – import stuff from west is obviously more expensive, but things from local or surrounding regions are cheaper. Eating out is so and so. You can go a good restaurant and have a teriffic meal for less than 5 euros, at the same time some more expensive restaurants can charge you around 20 euros (two or three course dinner), but rarely more. For a good night out, you should expect to spend also around 20-30 euros (with cab rides included and cocktails rather than cheap beer), of course it all depends on your taste and spending habits. I am describing the average. If you want to buy food, then bazaars are the place to go, especially Green Bazaar (which is a bit more expensive than others, because it is also a tourist attraction). I personally love markets. The vibe, people, smells, tastes, and the general atmosphere is always better and more personal that supermarkets or shops. In Almaty market culture is alive and booming. The prices for fresh vegetables, fruits, meat, and fish are great. Sellers will try to pull you to their stall by offering you small samples of their products and it is quite typical that if you go to one merchant, their neighbor will jump in and try to draw you to their stall. You are also expected to barter a bit. But of course, food is not the only thing you can buy … to be honest I think you can buy more or less everything. From food to household items, from toys to pirated movies and music.

 

21
Green Bazaar. Here the choice of local food products is head-spinning / Roheline turg. Värskete ja kohalike produktide valik on metsik.
9
This lovely lady was putting on some make-up while I was choosing some fish. We started chatting and I told her that I was travelling from Estonia and visiting my relatives. When I was leaving I just asked if I could take a quick photo of her. She gave me a cheeky smile. / Samal ajal kui ma kala valisin tegeles see tore müüjanna meigi kohendamisega. Me hakkasime jutustama ja ma mainisin talle, et ma olen Eestist ja hetkel külastan oma sugulasi. Enne kui ma ära hakkasin minema, uurisin ma tagasihoidlikult, kas ma võin temast ühe foto teha. Selle peale naeratas ta mulle kavalalt.
10
Here is an example of traffic in Almaty / Näide Almatõ liiklusest

 

1
Independence monument on The New Square (currently under construction) / Iseseisvuse monument Alamatõ Uuel väljakul (hetkel remondis)

The main language in Kazakhstan is Kazakh but mostly everyone also speaks Russian. It is even spoken on the state level, so if you know your Russian, you will be fine. With English it’s a bit tricky. Most of the younger generation speaks it well and you will have no problem communicating with them. However, that is more or less where it ends. Older generation does not speak it, or very poorly. Don’t expect to be understood in all the cafes, bars, or restaurants when ordering or when asking strangers for help or direction. There are a lot of different nationalities in Kazakhstan and for instance I did overhear a group of locals (or they did look like locals) speaking German. Some say that there are over 100 nationalities here. It might be true, it might not, but there definitely are a lot. There are Kazakhs, Russians, Uzbeks, Ukrainians, Koreans, Tatars, Uyghurs, Kurds, Tajiks, Poles, Turks, Germans, and so many more. In Central Museum, major nationalities all had their own little exhibitions. This ethnic mix is, from my point of view, one of the aspects that makes Almaty such a great place. There is so much to see, so much to do, and so many friendly locals to talk with.

14
The gate to the mountains with Kazakhstan’s national animal snow leopard / Värav mägedesse, mille kohal seisab uhkelt lumeleopard, Kasahstani rahvusloom.

But what else I have been doing this week? Well I went to Arasan, which is a public bath house and spa. I’m not a big fan of public baths, but this was a cultural experience. The building itself is grandiose. Everything is made from marble and it boasts large pool rooms with high ceilings that remind you more of a mosque or a temple rather than a bath house. We did not take any spa procedures, we just visited saunas and pool rooms. They had Russian-, Finnish-, and Turkish saunas. However Finnish sauna was a bit … funky. You could not throw water on the stones and the temperature was too low. So Russian sauna it was. And of course, I think it is already a custom in public saunas, there were some elderly men who made the temperature rise through the roof. I nearly bled out of my ears and died, it was so hot. The pool room was very big and it had nice warm stone benches to lie down and rest. Everything was super clean and all in all it was great experience and good wash. Another great place to visit while in Almaty is Medeo. It is an outdoor high-mountain skating rink and the largest of its kind in the world – 1691 meters above sea level. The entrance costs 5 euros and skates another 5 euros for 2 hours. The place itself is beautiful. You are outside surrounded by mountains and pristine nature, sun is shining, music is playing in the background, and you can smell different foods being prepared. This is the feeling you get in Medeo. There were some great skaters there, doing incredible tricks but also total beginners. Everyone was having a good time and while it can be very crowded, everyone was very polite.

16
Panorama of Medeo / Medeo panoraam

Tomorrow I’m flying to Astana and I’m going to spend three or four days there. It is the business hub of Kazakhstan with all the excess that comes with it. Can’t wait.

Ma olen olnud nüüd Almatõs kaks nädalat ja olgugi, et ma olen käinud siin ja seal ning näinud nii mõndagi, on mul ikka tunne, et see on vaid killuke tervest linnast. Almatõ on Kasahstani suurim linn ja siin elab umbes 1.8 miljonit inimest. Ta oli päris pikalt Kasahstani pealinn, enne kui valitsus 1997 aastal otsustas, et uueks pealinnaks saab Astana. Ametlikult tekkis siia piirkonda esimene paikne asustus või asula kusagil VIII-X sajandil, kuid sellele vaatamata elasid inimesed siin juba pronksiajal. Hiljem oli siinseks domineerivaks kultuuriks ja rahvaks Sküüdid. Üheks peamiseks põhjuseks, miks Almatõ alale tekkis permanentne asustus oli Siiditee. Kuigi vanimad ja suuremad Siiditee harud kulgesid Tian-Shan mäestiku lõuna poolelt, siis esimesel sajandil loodi ka põhjast kulgev tee. See tee läbis tänapäeva Kasahstani, Usbekistani ja Afganistani territooriume ja ühines uuesti teiste harudega kusagil Turkmenistani aladel. Kogu selle info ja veel enamgi avastasin ma Almatõ Keskmuuseumi külastades. Nädala alguses oli ilm päris ropp, seega sisustasin paar päeva erinevates muuseumites jalutades. Almatõ Keskmuuseumi esimene saal (eelajalooline ja keskaja saal) oli mulle kõige huvitavam, kuid ma kahtlustan, et üks põhjustest oli inglise keelsete tõlgete olemasolu. Ma oskan küll vene keelt ka veerida, aga see võtab liiga kaua aega. Lisaks oli esimeses saalis ka vapustavalt ilus „Kuldne Saal“, kuhu oli kogutud kõik väärisesemed, millest enamus oli Sküütide perioodist. Kuna tegemist oli ajaloomuuseumiga, siis oli seal veel teisigi näituseid ja ajastukohaseid väljapanekuid kuni tänapäevani välja. Muuseum oli ilus ja huvitav, kuid kogu süsteem ise on väheke ajast ja arust. Samas oli näha, et nad on kõike seda uuendamas.

19
Jewels for your girl / Ehted oma neiule
20
Meat for your guy / Liha oma tüübile

Lisaks Keskmuuseumile külastasin ma veel Abilkhan Kasteevi nimelist riikliku kunstimuuseumi. See meeldis mulle kordades rohkem kui ajaloomuuseum. Abilkhan Kasteevi nimeline muuseum on Kasahstani suurim kunstimuuseum ja seal on nii Euroopa, Aasia ja kohalike kunstnike väljapanekuid. Abilkahn Kasteev ise oli üks Kasahstani kuulsamaid, kui mitte kõige kuulsam kunstnik. Olgugi, et Euroopa kunstikogu oli võrdlemisi väike,aga korralik, polnud see minu jaoks peamine huviobjekt. Ma läksin sinna avastama kohalike töid. Sest kui tihti on sul võimalik uudistada Kasahstani kunsti? Kuna kasahhid olid peamiselt rändrahvas, siis 20. sajandile eelnevat maalikunsti praktiliselt polnud. Sellele vaatamata oli neil uskumatult kaunis tarbekunst ja käsitöö. 20. sajandi alguses hakkasid kasahhid rohkem tähelepanu pöörama maalikunstile ja esile kerkisid esimesed elukutselised kunstnikud. Nende tööd on kõrgetasemeliselt tehtud ja väga omamoodi. Suurem osa maale kujutab kasahhide igapäevaelu, loodust, kultuuri ja ajaloolisi hetki. Ma olin äärmiselt positiivselt üllatunud, kui julgelt nad erksaid värve kasutasid, see muutis osad saalid mõnusalt kirkaks, kirjuks. Ma ütleks igaühele, kes Almatõsse plaanib reisida, A. Kasteevi nimeline kunstimuuseum on koht, mida peab ilmtingimata külastama. Muuseumi piletid pole üldse kallid. Sissepääs kunstimuuseumi maksis vähem kui kaks eurot ja ajaloomuuseumi pilet maksis umbes kolm eurot. Samas ajaloomuuseumi põhinäituse pilet maksab alla euro, lihtsalt tuba, kus olid kõik kullast esemed, selle eest tuli välja käija lisaks 1000 tenget.

Rääkides rahast, Kasahstani rahaühik on tenge. Üks euro on umbes 400 tenged. Aga palju asjad maksavad? Nii ja naa. Suurem osa kaupu, mis tuuakse Euroopast või Ameerikast on kallimad kui Eestis, samas kohalikud ja ümberkaudsetelt aladelt toodud asjad on kordades odavamad. Restoranide ja kohvikute hinnad varieeruvad. On kohti, kus sa saad korralikult söönuks alla viie euro (maitsev salat, mõnus praad ja tee, mahl, koka või õlu), samas kallimates restoranides võivad hinnad olla kuni kakskümmend eurot praad, kuid need on ka kõige kallimad ja fäänsi-pääntsimad restod. Õhtul pidutsedes võiks arvestada kusagil 20-30 euroga, aga sinna sisse kuulub takso või Uberi sõit, sissepääsupiletid ja pigem kokteilid kui suvaõlu. Otseloomulikult olenevad hinnad inimesest ja tema harjumustest. Antud õhtu näide põhineb minu väljaminekutel. Kui restodes ja kohvikutes käimine pole päris teemas ja pigem tikub peale soov teha süüa kodus, siis igasuguseks poodlemiseks peaks külastama pigem erinevaid turge. Supermarketid on täitsa olemas, aga nad hakkavad mõnusalt rahakotile. Turukultuur on Almatõs võimas. Üks peamisi atraktsioone on Almatõ vanim turg, Roheline Basaar (ta on oma populaarsuse tõttu ka natuke kallim). Ma isiklikult armastan kaubaplatsil käimist. Kogu see vaib, need inimesed, lõhnad, maitsed ja üldine keskkond on peadpööritavalt lahe ning kõvasti personaalsem kui supermarketi tehislik valgus ja sanitaarne puhtus. Turult võid sebida värskeid puuvilju, juurvilju, liha, kala ja muud väga mõistliku hinna eest. Ei saaks just öelda, et hinnad oleks röögatult madalamad kui Eestis, aga väheke küll. Seal kõndides üritavad kõik müüjad sind enda leti äärde saada, nad pakuvad sulle maitsta kõike, mis müügiks ja pole üldse imelik, kui sa astud kellegi müügilaua äärde ja naaber üritab sind enda juurde meelitada. Kaklust pole näinud, aga pahaseid pilke tuleb vahest kannatada. Kauplemine on ka alati teretulnud. Lisaks toidule saad sa turult ka kõike muud, majapidamistarvetest mänguasjadeni ja otseloomulikult ei puudu ka piraatfilmid ja -muusika.

Taksoteenuseid pole ma veel Almatõs kasutanud. Öösel koju sõites olen paar korda Uberit rakendanud, aga see on ka kõik. Päeval on asi palju lihtsam. Lähed seisad tee äärde, tõstad käe üles ja tavaliselt vähem kui minuti pärast on su kõrval auto ning juht pärib, kuhu sa minna tahad. Siin ei tohi öelda tänava, ega maja numbrit, vaid selle asemel tuleb anda kahe tänava risttee nimetus. Kuna suurem osa Almatõ tänavaid on täiesti sirged, siis juhid orienteeruvad kvartalite ja ristteede kaudu. Seega, tee äärde, käsi püsti, juhile sihtkoht, väheke hinna üle kauplemist (keskmiselt 300-500 tenged, oleneb kui kaugele tahad sõita) ja astu sisse. Minu jaoks tuli üllatusena see, kui ma istusin juba mugavalt autos ning juht jäi uuesti seisma. Järgmisel hetkel toetasid ennast minu kõrvale kaks inimest ja ette veel üks. Auto topitakse võimaluse korral pilgeni täis ja kõik sõidutatakse koju või kuhu iganes vaja. Seega ei tasu karta, et mingi hetk jagad sõitu 3 või 4 võhivõõraga.

Kasahstani riigikeel on kasahhi keel, aga peaaegu kõik inimesed räägivad ka vene keeles. Viimane on nii populaarne, et tegelikult enamus riigitööst tehakse ka selles keeles. Seega kui su ruski jazõk on korras, siis läheb sul siin lihtsamalt. Inglise keelega on natukene keerulisem. Kui noored kõnelevad täiesti vabalt, siis vanem generatsioon seda ei oska või kui midagi pursib, siis äärmiselt halvasti. Kui sa oskad ainult inglise keelt, siis on täiesti võimalik, et erinevates restoranides, kohvikutes, klubides või tänaval abi küsides ei oska keegi sulle vastata. Eks siis tuleb appi vana hea näpuga näitamine ja viipekeel. Ma sain ühe mehega, kes kõneles ainult kasahhi keeles, pika vestluse maha peetud. Teemaks oli, kus asub riiklik kunstimuuseum. Inimesed on siin sõbralikud, avatud ja väga külalislahked. Nad tahavad välismaalastega suhelda ja teada, kuidas sul läheb. Osade andmete põhjal elab Kasahstanis üle 100 rahvuse. See võib olla tõsi, see võib olla fake news, igal juhul elab siin väga palju erisuguseid inimesi. Siin on kasahhe, venelasi, usbekke, ukrainlasi, poolakaid, korealasi, tatarlasi, uiguure, kurde, tadžikke, türklasi, sakslasi, valgevenelasi ja võib-olla tulebki nii sada täis. Keskmuuseumis oli igal suuremal rahvusel oma väike näitus. Üllatav oli see, et korealaste väljapanek oli kõige suurem, kuigi venelasi on siin rohkem. Olgu mis tahes, Almatõ on väga kirju linn ja mulle isiklikult meeldib see tohutult.

Mille huvitavaga olen ma veel see nädal tegelenud? Nädala alguses külastasin Arasani spaad ja avalikku sauna. Ausalt öeldes pole mulle kunagi avalikud saunad väga istunud, aga Arasani tahtsin minna, sest ma kujutasin ette, et sellest tuleb omaette kultuuriline kogemus. Hoone ise on suursugune. Kõik on marmorist ja ruumid pole mitte lihtsalt suured vaid ka kõrged, nende laed ning seintel olev ornamentika meenutab pigem mošeed või katedraale kui avalikku sauna. Kõik on väljapeetud ning piinlikult puhas. Meie plaan oli külastada leiliruume ja jätta spaa protseduurid seekord vahele. Valik oli klassikaline: Soome-, Vene- ja Türgi saun. Esimesena astusin Soome omasse, aga see oli pettumust valmistav. Temperatuur oli madal ja kerisele ei lubatud vett loopida. Selle peale lõin ma käega ja astusin Vene leiliruumi. Ma ei tea, kas asi on minus, minu ajastuses või milleski muus, aga iga kord kui ma käin avalikus Vene saunas, siis on seal paar vanameest, kes loobivad kerisele nii võimsalt vett, et halb hakkab. Ülemiselt tulin eriti kiiresti alla, sest peas oli selline tunne, et see lendab otsast. Hiljem sai natuke rahulikumalt istutud. Lisaks Arasanile käisin ka Medeul. See on maailma suurim kõrgmäestikus asuv liuväli – 1691 meetrit merepinnast. Sinna jõudmiseks peab natukene linnast välja sõitma, aga teekond on kaunis. Sissepääs maksab 5 eurot ja uiskude rent kaheks tunniks on samuti 5 eurot. Koht ise on nagu unistus. Kujuta ette, et sa uisutad õues, sa oled ümbritsetud mägedega ja kõikjal on kaunis loodus; päike paistab, taamal mängib muss ning õhus on tunda erinevate toitude lõhnu; tunne on aus ja vahva. Rahvast on seal palju, osad uisutavad nii hästi, et karp vajub lahti, osad on käpardid nagu mina, aga kõik on väga viisakad ja vastutulelikud üksteiste vastu.

Homme sõidan Astanasse ja seal veedan kolm või neli päeva. Nagu varem mainitud, siis Astana on Kasahstani pealinn ja ärikeskus. Tegemist on väga jõuka linnaga ning nagu ma olen kuulnud, siis on seda kõike võimalik tänaval kogeda. Ootan suure huviga.

 

Mis saab edasi ja esimesed hetked Almatõs / What happens now and first moments in Almaty

Ma olen uuesti rändamas! Seega on aeg saada üle oma laiskusest, aju- ja sõrmevenitusi teha ning uuesti kirjutama hakata. Esimene postitus on väike ülevaade tulevikuplaanidest, reisi ettevalmistustest ja selgitus blogis tulevatest muudatustest. Esimesena oleks mõistlik vist rääkida viimasest punktist. Jeka Jalutab kolis üle WordPressi, sest kahjus tundus Tumblr natukene piiratud. Peamiselt seetõttu, et ma ei suutnud endale selgeks teha, kuidas Tumblris lugejate arvu näha. Kunagi ammu sai WP’d kasutatud ja mäletamist mööda oli selline võimalus seal olemas. Pluss  pildid olid Tumblris ebamugavalt väikesed. Eks nüüd proovime siis uuesti. Lisaks, ma üritan olla väheke aktiivsem ja produktiivsem ning kirjutada tihedamalt, aga tänasest saab teksti olema blogis kaks korda rohkem, sest jutt tuleb nüüd ka inglise keeles. Avastasin, et sõbrad välismaalt tahaksid ka teada, millega ma tegelen ja kus ma parasjagu tripin. Pildid on ilusad, aga arusaadav lugu sinna kõrvale lisab tegelikult päris palju juurde, seega saavad kõik valida, millised grammatilised ja keelelised vead neid vähem häirivad. Voila – let’s also do it in English.

2
Kodulinn lumes /  Hometown in snow

I’m on the road again! So, it’s time to get over my inherit laziness and start writing again. The first post will concentrate on my plans for the trip, give a small overview of the preparations, and offer a clarification or an explanation for some of the changes that will take place in this blog. So, I guess I should start from the last point. First of all, Jeka Jalutab (which means Jeka strolls) is now in WordPress, since Tumblr happened to be a little limited. The main problem was that I could not figure out how to check how many people have been reading my writings. Since I have used WP before I remembered that it’s possible there. Furthermore, the size of photos was uncomfortably small. So, let’s try again. Secondly, I aim to be more productive, write a bit more, and consistently. However, it is inevitable that there will be more text in the blog, since I also decided to start writing in English. I was surprised and very glad to find out that people do read this blog, but there were also some complaints. All of them from my friends who are not Estonian. “The pictures were nice and everything, but come on Kristjan, you need the context and some words to understand what is happening. So, quit being lazy and start typing.” Well, here we are and everyone can choose which language they want to read or which grammatical mistakes are easier to tolerate. Voila – eesti keeles ka siis.

IMG_20180208_002526_002
Ööd Mökus / Möku nights

Pärast pikemat ringikakerdamist mööda Euroopat oli kodus veedetud kaks kuud kui sõõm värsket õhku. Mitte ainult sellepärast, et kohtud taaskord sõpradega, näed millega nad tegelevad või kuidas neil läheb; mitte ainult sellepärast, et jõuad koju ning istud perega ühise laua taga, sööd, jood ja naudid; mitte ainult sellepärast, et saad mööda kodu- ja pealinna jalutada, avastada ja taasavastada toredaid kohti, aga kogu see virvarr on mõõtmatult positiivse laenguga. Need kaks kuud olid täis inspiratsiooni ja mingil määral julgustasid mind jääma oma otsustele kindlaks. See mis tundus teatud hetkel ilgelt impulsiivse mõttena – leida huvitav kontinent, osta üheotsa pilet ja avastada, on muutunud vastupidiselt võimaluseks katsetada, kas vaba reisimine ja samal ajal töötamine on minu jaoks. Kas sellest tuleb midagi välja, ning kaua on seda võimalik jätkata? Eks ole näha.

After travelling around Europe for a while, the two months spent at home was like a breath of fresh air. Not only because I saw my friends again and saw what they are up to or how they are doing; not only because I was with my family and we sat together to eat dinner, drink some wine, and catch up; not only because I could walk around my hometown and capital to (re)discover cool places, but all of this gave me such a positive feeling and inspired me to move on, to stick to the decisions that I felt are right. What once seemed like an impulsive thought or action – to find an interesting continent, buy a one-way ticket and discover the world has become a possibility to experiment if working and travelling is for me. Can I do it and how long is it possible to live like that. We’ll see.

IMG_20180211_153257
Perekond / Family

Tegelikult on täna juba kolmas päev Kasahstanis ja siin on juhtunud nii mõndagi, aga alustuseks siis üldisest plaanist. Kusagil oktoobri lõpus või novembri alguses otsustasin, et ma ei liigu veel tagasi Eestisse, aga selle asemel lähen rändan edasi ja kaugemale. Eelmine aasta, kui ma viimane kord Kasahstanis käisin, siis sai lubatud, et peab pikemaks ajaks külla tulema. Kuna ma olen siin varem ainult suvel ja sügisel käinud, siis seekord tahtsin tulla talvel või varakevadel, et minna mägedesse ja lumelauatada. Helistasin sugulastele ja pakkusin ette, et võiks tulla veebruari lõpus, sest enne oli vaja suured pidustused Eestis (EV 100, vanaema 100 aasta juubel ja isa 60 aasta juubel) ära tähistada ja pärast seda tundmatuks ajaks edasi sõita. Kasahstanis veedan ma kuu aega. Eelmisest aastast on Euroopa Liidu kodanike jaoks Kasahstanis viibimine kuni 30 päeva viisavaba. Seega on sehkendusi vähem ja külastus lihtsam. Kuu aja pärast pakin oma seljakoti uuesti kokku ja sõidan Lõuna-Ameerikat avastama. Esiteks Ecuadori (sest sinna olid piletid kõige odavamad) ja pärast seda jääb tee peale ette veel: Kolumbia, Peruu, Tšiili, Boliivia ja pärast seda vaatame.

3
Pealinna hommik EV 100 ajal / Streets of Tallinn on the morning of our independence day

To be honest, this is my third day in Kazakhstan and lot has happened, but let’s begin from the general plan that I have. Somewhere in the end of October or in the beginning of November I decided that I will not move back to Estonia quite yet, but instead I will continue roaming on and this time go somewhere far. Last year, when I was in Kazakhstan I promised that I will come back to visit my relatives and then stay for longer. Since I have only been here during summer and autumn, it was obvious that I had to see this great city in winter or spring. Plus, you can go to mountains for snowboarding. I called up my relatives and asked if it’s possible to visit them in the end of February, because before that there were some big celebrations in Estonia (100 years of independence, my grandmother’s 100th birthday, and my dads 60th birthday). I’m going to spend one month here. From last year if you are a citizen of European Union it’s possible to stay in Kazakhstan for a month without a visa.  This means that it’s a bit easier to come visit, no big hassle. After a month I will pack my things again and go discover South America. The first stop will be Ecuador and from there: Colombia, Peru, Chile, Bolivia. After that who knows.

Kõige olulisemad ettevalmistuse osad olid: reisikindlustus, vaktsineerimine, pangaga arveldamine ja korraliku seljakoti leidmine. Kindlustus sai tehtud Ifis. Tulevikus soovituseks, alguses pane Iizi.ee’s pakett kokku, võrdle erinevaid pakkujaid ja siis tee kindlustus firma kodukal, sest Iizi paneb vahepeal hindadega korralikult puusse ja kindlustuslehtedel on tavaliselt veel lisa soodustus 10-20%. Kindlustusega oli see lahe hetk, et mingisugune reaalsuslaks käis ära, kui nägin, et kindlustusele saab juurde lisada ka surnukeha koju toomine ja eluaegne invaliidsusabi. Khm, kas sinna kuhu ma lähen peaks selle asja juurde ka ostma? Arsti juures sain kokku viis süsti. Ladina-Ameerikasse minnes tuleks vaktsineerida A- ja B-hepatiidi, kollapalaviku ja kõhutüüfuse vastu. Kuna ostsin korraga hulgi, siis anti tasuta lisaks veel difteeria ja teetanus ka (tegelikult olid lihtsalt aegunud). Öeldi, et kõrvalnähuks võib olla väike palavik umbes 5 päeva hiljem. Väikesest palavikust oli asi kaugel. Süstid tehti teisipäeval ja laupäeval oli mul selline tunne, nagu ma oleks kogu nädal rämedat trenni teinud ja mitte puhanud, või sumo oleks mind paar tundi korralikult peksnud ja mudinud. Kogu keha oli hell, valus, kange. Õnneks kestis see vaid kaks päeva, aga ikka parem kui kusagil Kolumbia džunglis verd oksendada. Arst pani juurde veel saja euro eest malaaria rohte ja muid antibiotse. Pangaga jamamisest ei ole vaja eriti rääkida, sest esiteks pole see huvitav ja teiseks, probleem ei saanud lahenduse enivei. See eest seljakott on tuus. Osprey Farpoint 55. Tegelikult on see 2 seljakotti ühes. Suur reisikott ja väike päevakott. Mahutab korralikult, on mugav ja igatpidi mõnus. Kirjutati, et pidavat olema vastupidav ja isegi kui midagi juhtub, siis on sellel veel eluaegne garantii. Eks näeme, kuidas ta minu rumalustele vastu peab. Palju asju kaasa ei pakkinud, sest ausõna, ma ei viitsi neid oma seljas vedada ja kõik, mis on puudu, või mida on vaja, saab kindlasti kusagilt osta.

IMG_20180225_135823
Riided kaasa / Clothes that I’m taking with me
IMG_20180225_145458
Tehnika ja muud vidinad / Tech and stuff

The main preparations were: travel insurance, vaccination, dealing with my bank, and finding a good backpack. Travel insurance was quite easy, but expensive. But hey, I don’t want to end up in local newspapers with caption, look another fool who wanted to save some money. I got slapped with reality check when I saw that you can also purchase insurance for your body to be safely returned home in case of death, or if you end up disabled then insurance will pay you a small sum for the rest of your life. At doctor’s I received five injections. If you are going to South America, it is advisable to get vaccinations against A- and B-hepatitis, yellow fever, and typhoid. Since I bought a lot, I also received vaccinations for diphtheria and tetanus pro bono (in reality my vaccinations were already expired). The doctor told me that I could have some side effects, but nothing worse than a small fever in the end of the week. I got my injections on Tuesday and on Saturday I was feeling unbelievably ill. It felt like I had been working out for the whole week without a pause, or like a sumo had been beating me for hours. My whole body was aching, painful, stiff, and tender. Fortunately, it only lasted for two days, and I would take some pain instead of puking blood while in Amazon any day. In addition, doc gave me malaria remedy and antibiotics for one hundred euros, which is nice. I can’t be asked to talk about banks, since it’s boring and no one cares anyway. But my backpack is amazing. It’s Ospray Farpoint 55 and it’s two bags in one. It has one travel bag and a detachable day pack. Reviews said that it is one of the best travel bags and it is super resilient, we’ll see if it survives my clumsiness and weird ideas. Fortunately, it has lifetime warranty. I did not pack a lot of things, because I just can’t imagine myself carrying everything with me. I just took the essentials and I missed something or need anything I believe that I can get it from wherever.

Tian Shan mäestik, mis tõlkes tähendab Taeva Mäed / Tian Shan mountain range, which roughly translates as Mountains of Heaven
IMG_20180228_150709_Bokeh
Minu onu Sergei / My uncle Sergei

Mõned päevad tagasi sain asjad pakitud, sõpradele ja perele tšau öeldud ning lennuki peale istutud. Kiire põige Kiievisse ja sealt öine lend Almatõsse. Lennuk oli mõnusalt vana ja korralikult täis. Seetõttu, kui ma nägin, et minu istekoht on täiesti lennuki lõpus, viimases reas, oli minu esimene reaktsioon pehmelt öeldes sigavihane. Aga mida lähemale start jõudis ja mitte keegi minu kõrvale ei istunud, seda paremaks mu tuju läks. Mina ja üle vahekäigu istuv neiu olime ainukesed, kes said öösel üle istekohtade lösutada ja normaalsemalt magada. Eriti mõnusaks tegi kogu situatsiooni see, et kõik kes tahtsid vetsu minna, pidid meid nägema. Jaja, ma tean, et nii mõelda on nõme või halb, aga palun – väike, ohutu kahjurõõm on ju tegelikult päris tore. Kasahstani jõudes kulus esimene päev taastumiseks, sest pärast lendu oli peavalu metsik. Eks karma ole tõbras. Õhtul tuli Katya (mu nõbu), koos oma perega külla. Istusime, sõime, jõime ja rääkisime juttu. Teisel päeval läksime mind riiki registreerima ja kui me kohalikku ametiasutusse jõudsime, peksti kõik välja, sest … lõuna. Läksime ka lõunatama ja proovisin esimest korda Uiguuri toite. Need olid lihtsad, aga maitsvad. Eriti hea oli Lagman, mis on paksud nuudlid praetud aedviljade ja loomalihaga. Pärast lõunat uuesti registratuuri ja seal tuli välja, et jällegi EL kodanikud ei peagi ennast enam registreerima. Seega läksime tähistama. Mängisin esimest korda vene piljardit, jõin viina ja haukasin kala koos sibulaga peale. Umbes neli tundi ja lugematu arv pitse hiljem jõudsime koju ja seal ootas üllatus. Katya mees Eldar kutsus oma sõpradega linna. Noh, kuna meeleolu oli õige ja soojendus juba tehtud, siis valik polnud keeruline. Möku tulekuga ja joogibaaride populaarsusega läks mul juba meelest, et varem käidi alguses söömas ja siis istuti ning joodi head, paremat edasi. Siin on samamoodi, alguses läksime Korea restorani sõime, jõime, kuulasime kohalikku lauljat. Üllataval kombel lubati sees suitsetada. Paar aastat tagasi võeti Kasahstanis vastu seadus, mis keelas sees suitsetamise, aga ütleme nii, et paljusid omanikke see eriti ei huvita. Seega, nagu nad ise ütlesid – läheb aega. Õhtu lõppes kusagil karaoke baaris. Minu mälu on võrdlemisi hägune, aga üks huvitav element jäi veel meelde. Eldar ja tema sõbrad tulid autodega linna. Kui me õhtul välja astusime polnud enam keegi kaine, aga kõik said oma autodega tagasi koju. Nimelt on siin võimalus tellida juht, kes tuleb ja istub sinu auto rooli, ise istud tema kõrvale või kukud tagumisele istmele ja siis sõidutatakse sind ilusasti koju, pargitakse auto korralikult ära ja küsitakse natuke rohkem raha kui takso. Samas auto on korras, ise oled kodus ja ei pea hommikul masinale järgi minema. Minu kogu tänane päev kulus pohmakaga võitlemiseks. Homme sauna ja siis vaatame edasi.

6
Superhea Lagman ja muu meelepärane/ Delicious Lagman and other good things
5
Almatõ vähemtuntud tänavad / Back-alleys of Almaty
IMG_20180228_164155
Sest kuidas sa muidu tead, mille auks ja uhkuseks sa piljardit mängid? / Because how else would you know for whose honor and glory you’re playing pool?
IMG_20180228_192237
Hoiatus neiudele vetsu seinal (Peida juuksed) / Warning for girls on the wall of restrooms (Hide your hair)

Couple of days ago I took my stuff, said good-bye to friends and family and hopped on a plane. A short stop in Kiev and from there an all-night flight to Almaty. The plane itself was old and full. That’s why when I saw that my seat was in the far back of the plane, the last row, I got proper angry. But as the start of the flight was drawing closer and there were still no people sitting next to me my mood was also getting better. Me and the girl who was sitting on the other side of the walkway, ended up having the whole row for ourselves. I threw my legs on other seats and had a somewhat normal rest. I was feeling especially glad, since everyone else, when going to the toilets had to see us laying there. I know that it is petty and not so nice, but hey sometimes innocent joy from these sort of things is quite satisfying. The first day in Kazakhstan was all about that recovery, since I had a massive headache for the whole day. Karma truly is a bitch. Katya (my niece) came with her family to visit in the evening. We had a lovely dinner and caught up with everyone. The next day we went to register my visit, but when we arrived everyone was thrown out, because … lunch. So, we also went for food. It was my first time to try Uyghurian cuisine. It was simple but delicious. Especially Laghman, which is noodles with fried vegetables and beef. After nice meal we went back and discovered that EU citizens do not need to register. So, to celebrate we went to play some Russian pool, drink vodka with a side of some fish and onions. Four hours and countless shots later we went home, where I discovered that I was invited to city with Eldar (Katyas husband) and his friends. Since the mood was right and vodka was still in the system, they did not need to convince me for long. First, we went to have some food and drinks in Korean restaurant. A local singer was giving it his all and although he was quite loud, our condition was not really disturbed by that. I guess he inspired us, since somehow, we ended up in a karaoke bar. My memory is a bit hazy, but I still remember one surprising thing. Eldar and his friends drove to the city, and after whole night out eating and drinking they got in their cars and got back home. Its possible to order a driver here. They will come, sit in your car, you will sit next to them or pass out in the back seat, they will drive you home, park your car, and ask for money. They are a bit more expensive than taxi, but they have more pros. I spent my whole day today, fighting with my hangover. Tomorrow I’ll go to famous sauna and after that – who knows.

IMG_20180228_225513
See hetk kui tahaks Korea toitu, aga natuke diskot kuluks ka ära. Õhtu oli megamuhe / That moment when you crave for some Korean food, but little bit of disco would not hurt anyone. Had a blast of an evening.

 

August ja taaskohtumised Norras

Selle postituse
võiks tegelikult kokku võtta ühe mõttega – mul on siiralt hea meel olla tagasi
Norras. August ja suvi hakkab tasapisi läbi saama ja kuigi juuni ja juuli
Hollandis olid meeldivad, siis kool ning praktika ei tekitanud otsest puhkamise
tunnet. Norra ja Loen on nagu kuurort. Väike, vaikne koht, kuhu on suurepärane
naasta. Siin veedetud aeg on hea mõtlemiseks, plaanide tegemiseks,
unistamiseks, lugemiseks, puhkamiseks ja igasugusteks väikesteks tegevusteks,
mis on muudel aegadel edasi lükatud, sest kiire noh. Kuigi ma olen peaaegu
igapäevaselt köögis tööl, keskmiselt kusagil kaheksa tundi ja vahetevahel on päevad
päris väsitavad, siis keset ilusat loodust ei ole sellel tegelikult tugevat
mõju. Võib-olla on asi ka selles, et ma olen enamasti alati teises vahetuses,
mis algab kella kolmest. See lubab mul meeldivalt kümme tundi magada. 

Üks lühike jalutuskäik tippu ja siis mööda mäeseljakuid edasi. Ma olen see väike täpp pildi keskel.

Alates
sellest hetkest, kui ma siia jõudsin, siis sain aru, et Norras on suvi läbi.
Enamus päevadel kui aknast välja vaadata, siis upub fjord pilvedesse, udusse,
sajab vihma, vesi voolab ojadena väikestest küngastest alla ja ega ilma jope ja
pusata välja ei taha astuda. Ma veel vaikselt soovin mõnda sooja ja
päiksepaistelist päeva. Sellele vaatamata olen ka kehvema ilmaga ennast soojalt
riide pannud ja metsa põiganud. Kilekott näpus, taskunuga kotis ja silmad
metsaalust kammimas. Siin on korralikult seeni. Vahel naased tagasi viie või
kaheksa kiloga, sööd kohe nendest kaks ära ja siis nuputad, mida ülejäänutega
teha. Suurema osa olen hispaanlastele andnud või kokanud suurema hulga
kukeseenepastat ja siis kogu ümbruskonna sööma kutsunud. 

Hommik fjordis

Kjendalsbreen või teisisõnu Kjendalli liustik. Pildil on ka üks grupp inimesi, kes on aga nii väikesed, et neid on raske leida. Vihjeks, nad seisavad jõe ääres.

Seltskond on eelmisest
aastast natukene muutunud. Uued näod on köögis, kuid päris palju on ka tuttavad
eelmisest aastast. Seltskond on tore ja töö erinevate meeskondadega sujub päris
ladusalt. Vahetevahel tuleb ette erinevaid lahkarvamusi, kuid need lahendatakse
kiiresti ja töö võib rahulikult edasi minna. Ülesanded köögis on
põhimõtteliselt samad, mis eelmisel aastal. Toidud pole ka vahepeal muutunud.
Paar asja on juurde tulnud, aga nende valmistamine pole teab, kui keeruline.
Esimene nädal läks väheke aeglasemalt, sest oli vaja meelde tuletada, mis
eelmine aasta õpitud. Aga see tuli kiiresti. Mulle anti ka mõned uued
ülesanded. Nüüd olen päris tihti õues ja valmistan süüa ameerika turistidele,
kes on alati vaimustuses ning ahhetavad ja ohhetavad igasuguse toidu peale.
Mulle meeldib see uus ülesanne, sest vastupidiselt köögis töötavatele kokkadele
istun mina õues, värske õhu käes ja toidu valmistamine keset fjordi on päris
kaunis ja meeldiv tegevus. Ükskõik, mis inimesed arvavad ameeriklaste kohta või
mis eelarvamused meil nendest on, need turistid siin on väga lahked, avameelsed
ja jutukad. Paaril korral olen saanud kingitusi, millest vast kallim või
väärtuslikum on väike kullast dollar, mille andis mulle vana paarikene pärast
seda, kui ma reetsin kuidas me lõhet valmistame. Mündil oli Lady Liberty, seega
… was I liberated by Americans now? 

Väike osa seltskonnast

Avastasin, et ma polnud eelmine aasta ühtegi korralikku pilti hotellist siia lisanud, seega – viga parandatud.

Elukoht on mul sama, isegi maja on sama.
Tuba on teine, aga siiski väike ja pime. Vaade pole ka enam fjordile vaid
sisehoovi. Seetõttu olen iga vaba hetk toast väljas ja lemmiktegevuseks kodus
olles on ikka võtta tugitool, tõsta see maja ette ja väikese kohvi, sigareti
(kuidagi peab nendest paarist tubakapakist ju lahti saama) ja raamatu või
sarjaga ennast mõni tund lõbustada. Muidugi on siin ka mõned natukene nutused
elemendid. Esiteks ja taaskord, alkohol on köhima panevalt kallis. Üks
suvalaager, kõige odavam lake on poes kolm või neli eurot ja pubis seitse eurot
ja seitsekümmend senti. Pits kanget algab kümnest eurost. Rohelise aeg on ka
otsas. Aasta aega pahvimist ja muhvigi pole muutunud. Ikka samasugune edasi,
kusagil nurgas ei värise, ega kangema peale pole ka kukkunud. Mis teha, ela oma
elu edasi. Aga mis sa siis oma vaba ajaga teed? Alustasin hispaania keele
õpinguid. Köögis ja hotellis töötab nii palju hispaanlaseid, et pärast igat
tundi on hea nendega harjutada ja õppida. Varsti oskan juba ennast tutvustada
ja pidada lihtsat vestlust teemadel: söök, jook ja kuidas kiiremas korras
meditsiinilist abi saada. Teisisõnu elutähtsad teemad on kaetud – nüüd tuleb
kiiremas korras selgeks õppida, kuidas neiudega tutvust teha ja oma ühistest
huvidest rääkida. Aega on kõvasti, sest seekord on plaan jääda siia kuni
detsembrini. Ootan suure huviga sügist, sest siis pidavad kogu kohalik loodus
muutuma mitmevärviliseks ja matkamine soojal oktoobrikuul sügiseses metsas keset
Norrat on päris vägev. Võibolla annab detsembris ka natukene lumelauatada.
Senikaua aga laenan kusagilt ratta ja sõidan erinevaid liustike vaatama. Ah
jaa, alles see aasta sain teada, et siinsamas on ka mandri euroopa suurim
liustik. Väike märkus siia lõppu. Eile langes suur koorem mu õlult ja ma olen
nüüd ametlikult magister. Utrechti Ülikool sai lõpetatud ja lõputöö, pärast
kolme parandust, kaitstud. Oktoobris korraks siis uuesti Hollandisse.    

Vihm, päike, tuul, palavus ja lõikav külm, kõik samal ajal või poole tunnise vahega.

Seekordne matkasõber Davidas naudib vaadet.

Elu tundub ilus.

August ja taaskohtumised Norras

Selle postituse
võiks tegelikult kokku võtta ühe mõttega – mul on siiralt hea meel olla tagasi
Norras. August ja suvi hakkab tasapisi läbi saama ja kuigi juuni ja juuli
Hollandis olid meeldivad, siis kool ning praktika ei tekitanud otsest puhkamise
tunnet. Norra ja Loen on nagu kuurort. Väike, vaikne koht, kuhu on suurepärane
naasta. Siin veedetud aeg on hea mõtlemiseks, plaanide tegemiseks,
unistamiseks, lugemiseks, puhkamiseks ja igasugusteks väikesteks tegevusteks,
mis on muudel aegadel edasi lükatud, sest kiire noh. Kuigi ma olen peaaegu
igapäevaselt köögis tööl, keskmiselt kusagil kaheksa tundi ja vahetevahel on päevad
päris väsitavad, siis keset ilusat loodust ei ole sellel tegelikult tugevat
mõju. Võib-olla on asi ka selles, et ma olen enamasti alati teises vahetuses,
mis algab kella kolmest. See lubab mul meeldivalt kümme tundi magada. 

Üks lühike jalutuskäik tippu ja siis mööda mäeseljakuid edasi. Ma olen see väike täpp pildi keskel.

Alates
sellest hetkest, kui ma siia jõudsin, siis sain aru, et Norras on suvi läbi.
Enamus päevadel kui aknast välja vaadata, siis upub fjord pilvedesse, udusse,
sajab vihma, vesi voolab ojadena väikestest küngastest alla ja ega ilma jope ja
pusata välja ei taha astuda. Ma veel vaikselt soovin mõnda sooja ja
päiksepaistelist päeva. Sellele vaatamata olen ka kehvema ilmaga ennast soojalt
riide pannud ja metsa põiganud. Kilekott näpus, taskunuga kotis ja silmad
metsaalust kammimas. Siin on korralikult seeni. Vahel naased tagasi viie või
kaheksa kiloga, sööd kohe nendest kaks ära ja siis nuputad, mida ülejäänutega
teha. Suurema osa olen hispaanlastele andnud või kokanud suurema hulga
kukeseenepastat ja siis kogu ümbruskonna sööma kutsunud. 

Hommik fjordis

Kjendalsbreen või teisisõnu Kjendalli liustik. Pildil on ka üks grupp inimesi, kes on aga nii väikesed, et neid on raske leida. Vihjeks, nad seisavad jõe ääres.

Seltskond on eelmisest
aastast natukene muutunud. Uued näod on köögis, kuid päris palju on ka tuttavad
eelmisest aastast. Seltskond on tore ja töö erinevate meeskondadega sujub päris
ladusalt. Vahetevahel tuleb ette erinevaid lahkarvamusi, kuid need lahendatakse
kiiresti ja töö võib rahulikult edasi minna. Ülesanded köögis on
põhimõtteliselt samad, mis eelmisel aastal. Toidud pole ka vahepeal muutunud.
Paar asja on juurde tulnud, aga nende valmistamine pole teab, kui keeruline.
Esimene nädal läks väheke aeglasemalt, sest oli vaja meelde tuletada, mis
eelmine aasta õpitud. Aga see tuli kiiresti. Mulle anti ka mõned uued
ülesanded. Nüüd olen päris tihti õues ja valmistan süüa ameerika turistidele,
kes on alati vaimustuses ning ahhetavad ja ohhetavad igasuguse toidu peale.
Mulle meeldib see uus ülesanne, sest vastupidiselt köögis töötavatele kokkadele
istun mina õues, värske õhu käes ja toidu valmistamine keset fjordi on päris
kaunis ja meeldiv tegevus. Ükskõik, mis inimesed arvavad ameeriklaste kohta või
mis eelarvamused meil nendest on, need turistid siin on väga lahked, avameelsed
ja jutukad. Paaril korral olen saanud kingitusi, millest vast kallim või
väärtuslikum on väike kullast dollar, mille andis mulle vana paarikene pärast
seda, kui ma reetsin kuidas me lõhet valmistame. Mündil oli Lady Liberty, seega
… was I liberated by Americans now? 

Väike osa seltskonnast

Avastasin, et ma polnud eelmine aasta ühtegi korralikku pilti hotellist siia lisanud, seega – viga parandatud.

Elukoht on mul sama, isegi maja on sama.
Tuba on teine, aga siiski väike ja pime. Vaade pole ka enam fjordile vaid
sisehoovi. Seetõttu olen iga vaba hetk toast väljas ja lemmiktegevuseks kodus
olles on ikka võtta tugitool, tõsta see maja ette ja väikese kohvi, sigareti
(kuidagi peab nendest paarist tubakapakist ju lahti saama) ja raamatu või
sarjaga ennast mõni tund lõbustada. Muidugi on siin ka mõned natukene nutused
elemendid. Esiteks ja taaskord, alkohol on köhima panevalt kallis. Üks
suvalaager, kõige odavam lake on poes kolm või neli eurot ja pubis seitse eurot
ja seitsekümmend senti. Pits kanget algab kümnest eurost. Rohelise aeg on ka
otsas. Aasta aega pahvimist ja muhvigi pole muutunud. Ikka samasugune edasi,
kusagil nurgas ei värise, ega kangema peale pole ka kukkunud. Mis teha, ela oma
elu edasi. Aga mis sa siis oma vaba ajaga teed? Alustasin hispaania keele
õpinguid. Köögis ja hotellis töötab nii palju hispaanlaseid, et pärast igat
tundi on hea nendega harjutada ja õppida. Varsti oskan juba ennast tutvustada
ja pidada lihtsat vestlust teemadel: söök, jook ja kuidas kiiremas korras
meditsiinilist abi saada. Teisisõnu elutähtsad teemad on kaetud – nüüd tuleb
kiiremas korras selgeks õppida, kuidas neiudega tutvust teha ja oma ühistest
huvidest rääkida. Aega on kõvasti, sest seekord on plaan jääda siia kuni
detsembrini. Ootan suure huviga sügist, sest siis pidavad kogu kohalik loodus
muutuma mitmevärviliseks ja matkamine soojal oktoobrikuul sügiseses metsas keset
Norrat on päris vägev. Võibolla annab detsembris ka natukene lumelauatada.
Senikaua aga laenan kusagilt ratta ja sõidan erinevaid liustike vaatama. Ah
jaa, alles see aasta sain teada, et siinsamas on ka mandri euroopa suurim
liustik. Väike märkus siia lõppu. Eile langes suur koorem mu õlult ja ma olen
nüüd ametlikult magister. Utrechti Ülikool sai lõpetatud ja lõputöö, pärast
kolme parandust, kaitstud. Oktoobris korraks siis uuesti Hollandisse.    

Vihm, päike, tuul, palavus ja lõikav külm, kõik samal ajal või poole tunnise vahega.

Seekordne matkasõber Davidas naudib vaadet.

Elu tundub ilus.