I should have been more prepared. As I stepped through the entrance and followed a narrow path, the morning mist drew back like a curtain revealing behind it a stage like mountain crowned by one of the new seven wonders of the world. The Lost City of Incas – former Sapa Inca (the king of Incas in Quechua) Pachacutec’s summer palace Machu Picchu, is surrounded by jagged peaks covered with impassable selva. The city seems to rise from the nature, appearing majestic between the mountains that are reminiscent of silent guardians. Our group of friends halt for a moment to marvel at the work of great Inca architects and the harmony between their fantastic vision and the nature.
Walking on the cobbled streets of Cusco, the capital of Inca empire of Tahuantisuyu, you can notice tourist agencies and transport companies everywhere. Each offer ‘the greatest’ deal to visit Machu Picchu: from a five-star-every-need-covered visit worth up to several thousand dollars or a multi-day hike on the famous Inca road that costs couple of hundred. Fortunately, I was volunteering in Kokopelli, one of the nicest hostels in Cusco. The house was full of crowds coming and going and working behind the bar afforded me with an opportunity to listen visitors’ stories and reactions. There was plenty of advice passed on. Consequently, I discovered that it’s possible to visit Machu Picchu for less than hundred euros, everything included. You just have to substitute a comfortable train commute with a bumpy bus ride and a 10-kilometer hike. But what is this for a hiking enthusiast?
The true name of Pachacutec’s summer residence is lost in the annals of history. Machu Picchu means old mountain in Quechua. This is the name of the mountain on top of which the ruins are located. The location is also known as The Lost City of Incas, but this name is misleading. In 1911 Hiram Bingham, a professor of Yale University, discovered the ruins of Machu Picchu. Bingham believed that he had found Vilcabamba, the second capital of Tahuantisuyu after the fall of Cusco and the real Lost City of Incas. He found that as well but on his later expedition. Despite the mistake, the name stuck. However, Machu Picchu was never actually forgotten. Bingham unearthed the city for the Western world, but locals knew the location before. When the famous archaeologist was led to the ruins with the help of natives, to his great surprise he found a name written on the wall of The Temple of Three Windows: Augustin Lizarraga with the date 14th of July 1901. Bingham noted in his journal that the real discoverer of Machu Picchu was Lizarraga. He was looking for better farming land and accidentally stumbled across the ruins. Recognizing the significance of his discovery Lizarraga wrote his name on the wall. One of his companions decided to remain behind and build his house next to the ruins. He cleared some terraces and started growing corn, potatoes, and quinoa. Ten years later, when Bingham arrived at Machu Picchu, the farmer and his family were still there.
Our small bus was swallowing kilometers. My travel companions were filling the six-hour bus ride with naps and taking photos of the surrounding nature. Dry planes and soft peaks gave way to jungle vegetation and snow-capped mountains. When we reached hydroelectric power-plant and got out of the bus we were unable to do much else than look around and marvel. Standing in the bottom of the valley close to the railway and Urubamba river we witnessed towering mountains reaching vertically up towards the ski like the walls of an enormous cathedral. Somewhat claustrophobic feeling was overshadowed by the aura of secrecy that is felt only in some of the more secluded, hidden locations in the world. Because even here, with half a hundred tourists, preparing for the hike to Aguas Calientes, the environment conjured a feeling of an adventurer hundred years in the past ready to set out.
Aguas Calientes was about 10-kilometers away and on the other side of Machu Picchu mountain. As we were making our way around, grey clouds hung above our heads enveloping surrounding peaks. Machu Picchu mountain is not that high, so the top was still visible. We tried to spot anything that would resemble buildings or human architecture, but the ruins were well hidden. It was not difficult to realize why Spaniards never found this place. Nothing indicated what treasures laid on top of that imposing mountain. Following the railway tracks we were surrounded by tropical vegetation. The air was thick and felt sticky. The environment was ominously quiet and greedy for sounds. Although Urubamba river flowed next to us, we could not really hear it. I noticed that there were scarcely any bird noises or very few sounds that one expects to hear on a forest hike. We tried to talk but the conversation usually died after couple of sentences. It seemed that our surroundings enforced its magnificence upon us and demanded total attention. It was difficult not to think what Hiraim Bingham must have felt when he was walking these paths in the beginning of 20th century.
We were not the only ones on the path. Hundreds of tourists were heading towards Aguas Calientes in hopes of visiting the new world wonder. As the sun set and people switched on their headlamps, flashlights, and phone-lights, we were presented with the visual conformation of how many people were on their way. The constant stream of people turned into a river of lights flowing lazily in the opposite direction to Urubamba river.
In 1991 Hiram Bingham had four goals for his first Peruvian expedition: conduct a geographical research along the 73rd meridian, conquer Coropuna summit, explore Parinococha lake and discover Vilcabamba, The Lost City of Incas. With generous donations from his sponsors and the help from Peruvian president he possessed the means and support of the natives to go ahead with his plan. When he reached Urubamba valley a new road had just been constructed and this enabled him to reach places that few other foreigners had ever been. Truly, the expedition reached Machu Picchu only thanks to the locals who knew about the ruins of an ancient Inca city and directed the professor on the correct path. One of the biggest contributors was a local farmer Melchior Artega, who ran a tavern on the foothills of the mountain and who had visited the ruins several times before. He provided his son as a guide for the expedition. The young boy lead Bingham and lieutenant Carrasco up the mountain to the old city overgrown with vegetation.
We reached the town late in the evening. Multicoloured lights and familiar town noises were drawing us closer. Aguas Calientes that sits in the canyon between sharp mountains felt like a strange contradiction and walking the streets this duality seeped deeper. Criss-crossing streets were filled with restaurants, hotels, hostels, and souvenir shops. A peculiar element between flashy buildings were massive high reliefs depicting Incan gods chiseled out directly from the mountain cliffs. This place with its excitement and gaudy exterior felt like a small piece of Las Vegas or Monaco had been dropped in the jungle. However, it’s completely understandable – in the last decade approximately 1,5 million people in a year visit Machu Picchu. The impact on the site was so great that the government limited the number of visitors to 5940 people a day. Half can enter the ruins in the morning and the other half in the afternoon. If you want to visit Machu Picchu on your own, you must book the tickets online beforehand and hire a guide at the gates.
Following morning we got out before the sunrise. The weather was dank. It had been raining during the night and even now heavy clouds were capping the canyon. A milky fog stream was making its way down the mountain and stretched out above our heads. Stone walls were wet form the night rain and morning dew. Thick silence was only disturbed by dripping water and the footsteps of four pilgrims. Mysterious surroundings pressed a seal into our thoughts, and it was easy to imagine Incan spirits waving us towards their greatest secrets. The journey to Machu Picchu meant that we had to walk up a steep mountain path, the same one that Hiram Bingham followed behind the small boy.
Our guide Rodrigo stood next to the temple up in the upper town. Sweeping his hand over the stone wall he told us: ‘These stones have been cut out and put on top of each other without any adhesive. It has been done so precisely that it is impossible to press even a needle between them.’ The precision of Incan architects was wondrous. Weighing several tons, these stones seemed to be cut out with lasers, but instead Incan builders didn’t know anything but bronze, copper, and stone tools. Since earthquakes are a common sight in Peru, the builders had to consider them as well. The leaning angle and no plaster gave walls such properties that they were supposed to ‘dance’ during earthquakes and afterwards fall back into their place. This building style was specific to temples and royal buildings.
The two most important structures in Machu Picchu are sun temple Intiwasi and Intihuatana stone. Round walled temple which stands above the royal tomb and strangely shaped stone on the highest point of Machu Picchu are related to the sun calendar and archeoastronomy. The temple windows are positioned in such way that during the summer and winter solstice sun rays spear through the windows and form distinct shadows on peculiarly shaped floor. Intihuatana is located further away from the temple. Sculpted out form one massive granite stone it functions as an altar and as an astronomical tool. Intihuatana in Quechua means a place that sun is tied to. The stone has a distinctive shape with various surfaces, strange angles and corners directed towards cardinal directions, one sharp point directed towards magnetic north. When priests studied the shadows falling on the stone, they could make predictions about the future. Here the offerings were made for Wiracocha (Creator Deity), Pachamama (Mother Earth), Inti (Sun God), Mamaquilla (Moon Goddess), Illapa (Lightning and Thunder God), and others. A long-lasting frightening myth that humans were sacrificed in Machu Picchu has been disproven. Commonly corn beer chicha, llama and guinea pig meat, gem stones, jewellery and textile were the main offerings.
Textile was the most important material for Incas, it was considered to be more valuable than silver or gold. Fabrics were given as offerings and great deeds or bravery were honored with textile gifts. Royals’ and priests’ garments were sown under strict supervision because the material was considered to possess great strength and could be manipulated with. Clothing and tapestry displayed person’s rank in the society and connected wearer with gods.
Incas followed two calendars: sun calendar along with moon and star calendar. Not only were stars observed in the night sky, but Incas also mapped the dark territories and studied them as well. Calendars were crucial to observe rain and dry season, religious dates, and crops. Archeoastronomy was unknown for Spaniards and they did not understand the importance of structures like Intihuatana, destroying them as pagan objects. Only today have historians and scientists made progress in understanding ancient civilizations’ skills to read the sky.
We moved on through ghostly lower town scorching sun above us. Past storage houses, living quarters, handicraft corners and small temples stood as somber frameworks of their former glory, empty and lifeless, displaying where someone lived or worked long ago. During prosperous times there lived approximately 600 people in Machu Picchu. Royalty and priests were from Cusco, but servants, craftsmen, builders, and merchants flocked from across the Incan empire. Machu Picchu cave, where dead were buried, hid a great treasure and gave archaeologists a glimpse into the past. Because Incas buried their dead with their belongings, 107 mummies gave historians precise information where they were from and what an ordinary day at royal palace was like. Royalty spent time hunting, celebrating and preforming religious rituals; ordinary people practiced artistry, farming, and brewing corn beer. The city was surrounded by farming terraces. The true highlight of Incan engineering and ingenuity. They were able to transform mountain and hill slopes in a way that they could be used for crop growing. Terraces were made of several layers of stones, gravel, and soil. The top layer was soil brought from the bottom of the valley and different regions. Combined with the angle of sunlight and altitude, these terraces possessed a distinct micro climate to allow growing plants from various places. In addition, these terraces served another purpose. They stopped occurring landslides allowing rain water to freely flow down while feeding the plants as well.
On our way back to the gate I noticed two shadows floating over us. Looking up and squinting against the bright sun I saw two impressive birds circling around the ruins. Following their flight, I let my gaze glide over Machu Picchu one more time. The new wonder of the world was shining radiating brilliantly in the midday sun while hundreds of tourists moved between the buildings. My dream to visit the architectural pearl of Incas and learn about the history of natives had turned into reality. Now, the only thing I was missing was the stamp in my passport.
Walking back to our bus, I looked up one more time hoping that now I can spot some signs of the famed city. This time I knew where to look and yes, in the distance we could spot a wall with windows and some terraces. Barely visible, Machu Picchu had still held on to its mystery. No-one really knows why Incas decided to abandon Machu Picchu. There are several theories: some suggest that after Spaniards conquered Cusco, Incas decided to hide deeper in the jungle; some suggest that people left because of illnesses that Europeans brought, or because of some sort of catastrophe. I smile, because the tides have turned – there is another ten person tourist group walking towards me, eager to visit the crown of Incan architecture and Peruvian tourism.
Oleksin pidanud ennast ette valmistama. Samal ajal kui läbi kontrollväravate astusin, tõmbus hommikune udu kardinana mu ees koomale ja eesoleval mäelaval avanes üks seitsmest uuest maailmaimest. Tiheda džungliga kaetud odateravate mäeseljakute vahel pesitseb inkade kadunud linn – endise Sapa Inka (Inkade kuningas – ketšua keeles „ainuke inka“) Patchacutec’i suveresidents Machu Picchu. Jäime sõpradega korraks paigale, et imetleda kunagiste inka ehitusmeistrite fantaasiarikast nägemust ja loodud harmooniat. Linn justkui kasvab välja loodusest ning näib suursugune teda ümbritsevate tummade valvuritena mõjuvate mägede keskel.
Inkade impeeriumi ehk Tahuantinsuyu pealinna Cusco kitsastel munakivi tänavatel jalutades piiravad sind turismibürood ja transpordifirmad, kust on võimalik soetada piletid Machu Picchusse. Kõik pakuvad erakordseid pakette, milleks võib olla paari tuhande dollarine luksuslik sõit või paarsada dollarit maksev mitmepäevane matk. Õnneks töötasin parasjagu vabatahtlikuna hostelis, mis oli täis inimesi, kes tulid Machu Picchust või läksid maailmaimet vaatama. Nõu võis küsida paljudelt. Soovitus ühelt, näpunäide teiselt ja korraga avastasin, et Machu Picchut on võimalik näha ka nii, et sissepääsu, transpordi ja majutuse eest käid välja vähem kui sada eurot. Tuleb lihtsalt kiire rongisõit asendada bussis loksumisega ning kerge jalavaevaga – mis see ka ära ole ühele seiklus- ja matkaarmastajale.
Pachacuteci suveresidentsi tegelik nimi on kadunud ajaloo avarustesse. Machu Picchu ehk Vana Mägi ketšua keeles on tegelikult mäe nimi, millel linn asub. Seda kohta teatakse ka kui „Inkade kadunud linn“, mis on siiski eksitav. 1911. aastal avastas Yale’i ülikooli professor Hiraim Bingham Machu Picchu varemed. Bingham arvas ekslikult, et oli leidnud Vilcabamba, inkade uue pealinna pärast Cusco langemist. Vilcabambat peeti tegelikuks inkade kadunud linnaks ning Bingham avastas ka tolle, ehkki mitte sel korral. Eksitusele vaatamata jäi Machu Picchule nimi külge. Olgugi, et Bingham on Machu Picchu teaduslik avastaja, teadsid kohalikud linnast juba varem. Kui kuulus arheoloog koos talumeeste abiga kahekümnenda sajandi teisel kümnendil koha avastas, oli tema suureks üllatuseks varemete seinal nimi, Augustin Lizarraga koos kuupäevaga 14. juuli 1901. Bingham kirjutas oma märkmikusse, et koha tegelik avastaja oli Lazarraga, kes oli parema haritava maa otsingul, kui ta kogematta Machu Picchu otsa komistas. Mees mõistis sündmuse tähtsust ning kirjutas oma nime Kolme Akna templi seinale. Üks talunik Lazarraga grupist otsustas Machu Picchusse jääda. Aastate jooksul puhastas ta osad terrassid ning kasvatas seal maisi, kinoat ja kartulit. Kui Bingham kümme aastat hiljem varemeteni jõudis oli talunik oma perega ikka veel seal.
Meie väike mikrobuss neelas kilomeetreid. Reisikaaslased üritasid kuue tunnist sõitu täita lühikeste uinakute ja akna taga oleva maastiku apla pildistamisega. Kuivad lagendikud ja ümarate tippudega künkad asendusid tasapisi džunglirohelusega ning taamal terendavate lumiste mäetippudega. Hüdroelektrijaama jõudes ja bussist välja astudes ei osanud me midagi muud teha kui kogu hingega lummatus vaikuses ümberringset nautida. Seisime orupõhjas, raudtee ja selle kõrval voolava Urubamba jõe kõrval. Paarkümmend meetrit meist eemal tõusid rohelusega kaetud mäed püstloodis taevasse nagu hiiglasliku katedraali seinad. Mäetipud sirutusid nii kõrgele, et sundisid lükkama pea kukklasse. Natuke klaustrafoobsest tundest voolas üle hoopis salapärane hõngus, mis on tähelepandav vaid vähestes, peidetud maailmanurkades. Sest juba siin, teekonna alguses, poolesaja turistiga koos Aguas Calientese poole suundudes suutis kohalik keskond tekitada sajanditetaguse maadeavastaja või aareteotsija tunde.
Teekond Aguas Calienteseni oli umbes kümme kilomeetrit, olgugi et linnulennult asus küla vaid nelja kilomeetri kaugusel. Meie vahel seisid Machu Picchu mägi ja veerohke ning vihane Urubamba jõgi. Nii pidime kõndima mööda raudteed poolkaares ümber mäe. Hallid pilved rippusid jõe ja mägede kohal nagu telk ning haarasid kõrgemad tipud oma embusesse. Machu Picchu mägi jäi pilvedest välja ja kuna linn oli meie kohal, siis üritasime kõik üles vaadates täheldada midagigi, mis meenutaks hoonet või jälgi inimtegevusest. Aga Machu Picchu oli hästi peidetud ning jäime seetõttu tühjade kätega. Polnud keeruline mõista, miks hispaanlased ei avastanud kunagi Sapa Inka suveresidentsi. Raudtee oli piiratud troopilise metsaga, õhk vattjas ja niiske. Ümbruskond oli hoiatavalt vaikne ning ahne helide järgi. Kõrvalvoolav jõgi üritas kohati vaikust täita, kuid sama kiiresti kui heli tõusis, kadus see uuesti. Harvad korrad kui üritasime juttu teha vaibus vestlus pärast paari lauset. Tundus, et ümbritsev loodus surus peale oma suursugusust ning nõudis täielikku tähelepanu.
Me polnud ainukesed, kes olid teel liikumas. Tegelikult meenutas inimmassi hulk kui suurt voogu. Sajad turistid olid seadnud sammud väikese küla poole, lootuses järgmiste päevade jooksul külastada inkade iidset linna. Alles siis, kui öö vajus orgu nägime tasku-, pea- ja mobiillampide järgi, kui palju inimesi tegelikult teel oli. Paar kilomeetrit Aguas Calientesini oli täis valguslaike. Kõik nad meenutasid suuri jaanimardikaid, kes laisalt ent järjekindlalt edasi liiguvad. Kõndisime rahulikult edasi ja nautisime ümbritsevat, kui mõte uitas paratamatult Hiraim Binghamile ja sellele, mis tunne oleks olnud siin 20. sajandi alguses liikuda.
1911. aastal oli Hiraim Binghamil Peruu ekspeditsioonil neli eesmärki: viia läbi geograafiline uurimus mööda 73. meridiaani, ronida Coropuna mäe tippu, avastada Parinococha järve ja leida inkade kadunud linn Vilcabamba. Tänu heldetele sponsoritele ja Peruu presidendi ning valitsuse toetusele oli tal see võimalus olemas – lahti olid ka kohalikud uksed. Urubamba orus valmis ka uus tee, mis võimaldas Binghamil jõuda kohtadesse, mida vähesed välismaallased olid varem avastanud. Macchu Picchusse jõudmine oli võimalik vaid tänu kohalikele, kes teadsid varemete asukohta ning aitasid teadlase õigele suunale. Üheks suurimaks abiliseks oli mäejalamil kõrtsi pidav talumees Melchior Artega, kes oli varemeid korduvalt külastanud. Ta usaldas Binghamile oma noorema poja, kes juhatas arheoloogi ja seersant Carrasco mäest üles ning tutvustas neile peidetud linna.
Aguas Calientesisse jõudsime alles hilja õhtul. Mitmevärvilised tuled ning tuttavad külahelid kutsusid meid enda poole. Väike asula monumentaalsete kaljude jalamil tundus imeliku vastandina, külatänavatel muutus see duaalsus isegi sügavamaks. Risti-rästi suunduvad tänavad olid täidetud mõlemalt poolt erinevate restoranide, hostelite, hotellide ja suveniiripoodidega. Omalaadseks elemendiks mitmevärviliste asutuste vahel olid massiivsed kõrgreljeefid, mis olid otse kaljuseinast välja tahutud ja kujutasid erinevaid inkade jumalaid. Olles külakest avastamas tekkis tunne nagu oleks väike osake Las Vegast või Monacot kuidagi džunglisse poetatud. Samas on see täiesti arusaadav – viimase kümnendi jooksul külastab Machu Picchut umbes 1,5 miljonit inimest aastas. Hetkel on päevane limiit 5940 külastajat. Pooled nendest saavad Machu Picchusse hommikul ning teine grupp pärastlõunal. Kui on soov külastada varemeid iseseisvalt, siis tuleb piletid varem internetis broneerida. Seega peab ka kõik need külalised kuhugile mugavalt mahutama.
Järgmisel hommikul tõttasime välja enne päikesetõusu. Ilm oli rõske. Öösel sadas vihma ning oru kohal rippusid nüüdki rasked pilved. Mööda oruseina nirises alla piimjas udujõgi ning laotus paar meetrit meie peakohal laiali. Taevasse sirutuvad kaljuseinad olid kastmest ja öisest vihmast märjad. Paksu vaikust lõikas vaid nelja ränduri sammud. Saladuslik loodus vajutas sügava pitseri grupi mõtetesse ning lihtne oli manada vaimusilmas ette inkadest saatjaid, kes juhatasid uudishimulike noori oma suurimate saladuste poole. Teekond Machu Picchusse tähendas ka paar kilomeetrit mööda järsku mäeselga üles rühkimist, samal rajal, mida mööda Hiraim Bingham väikese poisi järel kõndis.
Meie giid Rodrigo seisis ülemlinnas asuva suure templi kõrval. Käega üle müürikivide pühkides teavitas ta: „Need kivid on nii täpselt välja lõigatud ja ilma mördita laotud üksteise peale sellisel viisil, et isegi nõelapead ei saa sinna vahele suruda.“ Inkade arhitektide täpsus oli imekspandav. Mitukümmend tonni kaaluvad kivid tundusid olevat laseriga välja puuritud, kuid tegelikult ei tundnud inkad muud kui pronksist, vasest ja kivist töövahendid. Lisaks, kuna Peruus on maavärinad tavaline nähtus, siis pidid ehitajad sellega arvestama. Kaldus ilma siduvaineta seinad pidavat maavärina ajal „tantsima“ – tohutud kivid liikusid värina ajal ringi ja langesid hiljem taaskord oma kohale. Selline ehitusstiil oli iseloomulik templitele ning kuninglikele hoonetele, mis täitsid ülemlinna. Alamlinnas, kus elas ja töötas lihtrahvas, polnud hooned nii uhked ega viimistletud.
Machu Picchu kaks kõige olulisemat kohta on Päikesetempel Intiwasi ning Intihuatana kivi. Ümarate seintega kuninga hauakoopa kohal asetsev tempel ning Machu Picchu kõrgeimal platool asuv kivimoodustis on seotud päikesekalendri ja arheoastronoomiaga. Templiaknad olid paigutatud nii, et suvisel- kui ka talvisel pööripäeval paistab päike täpselt aknast sisse ning heidab templipõrandast välja tahutud vormidele omapäraseid varje. Intihuatana asub templist kaugemal ning on Machu Picchu kõrgeim punkt. Graniidist ühtse tervikuna välja tahutuna toimib see kui altar ning astronoomiline tööriist. Intihuatana tähendab ketšua keeles posti, mille külge on seotud päike. Kivil on omapärane kuju, kus iga nurk on suunatud ilmakaare poole ning väike terav punkt näitab täpselt magneetilise põhja asukohta. Kui preestrid uurisid teatud päevadel kivile langevaid varje, said nad teha tuleviku kohta järeldusi. Siin toodi ohvreid jumalatele nagu Wiracocha (loojajumal), Pacha Mama (emake maa), Inti (päikesejumal), Mamaquilla (kuu jumalanna), Illapa (äikse- ning kõuejumal), ning teistele. Pikaaegne õõvastav arvamus, et Machu Picchus ohverdati ka inimesi, on ümber lükatud. Tavalisteks andamiteks olid hoopis maisiõlu chicha, llama ning merisea liha, toit, vääriskivid, väärismetallist tehtud kaunistused ja tekstiil.
Inkade jaoks oli riie kõige olulisem matejal, seda peeti väärtuslikumaks kui hõbedat või kulda. Riideid ning kangaid toodi ohverduseks, nendega tasustati olulisi tegusid ning toodi tähtsateks kinkideks. Kuninga ning preestrite rõivaid valmistati vaid range kontrolli all, sest kangal ja mustritel arvati olevat suur jõud. Kehakatted ja vaibad näitasid inimese seisust ja päritolu ning mustrid sidusid kandja jumalate ning taevaga.
Inkad jälgisid kahte kalendrit: päikesekalendrit, ja kuu- ja tähtedekalender. Öötaevas ei märganud nad ainult tähtkujusid vaid määrasid ära ka pimedad sektorid ning kasutasid neid erinevateks otstarveteks. Kalendrid olid olulised, et jälgida viljaaega, vihma- ning kuivaperioode, ja religioosseid tähtpäevi. Arheoastroloogia oli hispaanlaste jaoks tundmatu kunst ja nad ei mõistnud Intihuatanalaadsete esemete tähtsust. Alles tänapäeval on teadlased ning ajaloolased teinud läbimurdeid mõistmaks iidsete tsivilisatsioonide oskust taevast lugeda.
Lõõmava keskpäevase päikese all liikusime läbi kummitusliku alamlinna. Endised viljakambrid, elumajad, käsitöönurgad ja väikesed templid seisid kui kurvad luukered, ilma sisuta, lihtsa raamina märkimaks, kus kunagi keegi tegutses. Kõrgajal elas siin kusagil 600 inimest. Ülikud ning vaimulikud olid pärit Cuscost, kuid teenijad, käsitöölised, ehitajad, kaubitsejad saabusid siia üle kogu inka impeeriumi. Machu Picchus asuv koobas, kuhu maeti surnud, peitis endas suurt varandust. Kuna inkad matsid surnuid koos neile kuuluvate esemetega, said arheloogid 107 muumiast täpse ülevaate, kust inimesed olid pärit ning milline võis välja näha igapäevane elu kuninglikus puhkekodus. Aadlikud tegelesid jahipidamise, pidutsemise ning religioossete rituaalide läbiviimisega; tavainimesed käsitöö, taimekasvatuse, karjatamise ning maisiõlle valmistamisega. Linna piirasid igast suunast maisi, kinoa ja kartuli kasvatamiseks mõeldud terrassid. Need on inkade arhitektuuri ning teadmiste musternäidis, mis muutsid mäenõlvad selliseks, et seal oli võimalik suuremas koguses toitu kasvatada. Terrassid koosnesid mitmest aluskihist, mida kattis orust mäkke toodud mullakiht. Õieti täitsid nad veel üht olulist ülesannet: nad hoidsid ära maalihkeid, lastes vihmaveel vabalt alla voolata samal ajal taimi toites.
Olime teel tagasi värava poole. Üle meie ja kogu kompleksi liugles kaks varju. Vaatasime üles ja kissitasime päikese eest silmi, kaks vapustava siruulatusega lindu tegid majesteetliku ringi ümber varemete. Samal ajal kui ma neid jälgisi lasin oma pilgul lindude kombel üle Machu Picchu liuelda. Maailmaime säras uhkelt päikesevalguses ning tuhat turisti sibas seinte vahel nagu sipelgad. Unistus külastada inkade arhitektuuripärli ning õppida kohalike ajaloost oli muutunud tegelikuseks, nüüd oli vaja saada vaid tempel passi.
Machu Picchu on veel praegugi säilitanud oma salapärasuse. Tagasi hüdroelektrijaama poole kõndides heitsin veel viimase pilgu üles, lootmaks nüüd näha märke varemetest. Teadsin, kuhu täpsemalt peab vaatama ja tõesti, kauguses joonistus välja akendega sein ning paar terrassi. Keegi ei tea täpselt, miks otsustasid inkad Machu Picchust lahkuda. Teooriaid on palju: Cusco langemise järel põgeneda sügavamale džunglisse, nakkushaiguste eest pagemine või kohalik katastroof. Muigan, sest vastu kõnnib järjekordne kümnepealine turistigrupp, kes on suure õhinaga seadnud sammud maailmaime poole.
JEKA JALUTAB 